Ma küll kahtlen, et meie riigikaitse oleks kuidagi eriliselt paremas seisus, kui oleks piisanud vaid sellest, et kaitseväe juhatajaks oleks kõik 20 aastat olnud Laaneots või sama kaliibriga sõjaväelane, kaitseministriks Aaviksoo või sama kaliibriga tegelane ning kamin oleks alates 1991. aastast komplekteeritud sajakonna vanemohvitseriga. (viimase punkti puhul tekib küsimus, et kust sellised inimesed „tühja koha pealt“ või samaväärse kvaliteediga tsiviilametnikud võtta, kellega sellisel juhul mehitada peastaap. Ja üleüldse, selles osas, mismoodi on toimunud puht-sõjalise riigikaitse arendamine, on kaminal võrreldes peastaabiga läbi aastate tegelikult üsna teisejärguline roll olnud).Kapten Trumm kirjutas:Hillarti küsimuse "miks ei ole" vastamiseks tuleks minuarust vaadata kolme küsimust:
1. Kes on olnud kaitseministrid alates 1991-tänaseni ja kes nende hulgas on asjalik olnud. (Mina peale Aaviksoo kedagi ei tea.....)
2. Kes on olnud KV juhatajad 1991-tänaseni ja kes tegelikult kandsid oma kogemuse-haridusega selle ameti välja? (Mina peale Laaneotsa kedasi ei tea......)
3. Kes on olnud võtmeisikud kaminas 1991-tänaseni ja milline on olnud nende kasutegur/roll punktides 1 ja 2?
Kui need 3 küsimust on igaüks enda jaoks vastanud (jätke minu remargid kõrvale), siis siin peitub ka vastus küsimusele, miks ei ole.
Olen mõelnud, et miks meil pole idanaabrit, kes meid aeg-ajalt suurtükkidest tulistab või reaktiivlennukitega üle Tallinna kimab. Siis oleks vast jalad kõhu alt võetud ja täidetud postid asjalike inimeste, mitte ballasti ja karjeristidega.
Juba Lenin armastas öelda, et kaadrid otsustavad kõik. Me armastame rääkida taktikalisel tasandil, et loeb tankist, mitte soomuse mark. Aga riigikaitset on juhtinud 20 aastat kohati isikud, kelle pädevus on kolmekordsetes jutumärkides.
Aaviksoo ja Laaneots võivad ju kõvad mehed olla, aga kui samadele juhtidele oleks 1991. aastal antud praktiliselt null raha, käputäis erineva taustaga ohvitseri ja sisuliselt mitte mingit relvastust-varustust ja infrastruktuuri, siis oleks tulemus ikkagi kokkuvõttes sarnane olnud. Ma ei taha sellega öelda, et meie riigikaitse areng on kõik need 20 aastat olnud veatu, probleemitu ja ainuõige, aga öelda, et kõik on kinni juhtides, on sama, kui kästa näiteks kompaniiülemal viia läbi rünnak kindlustunud vastase rühmasuurusele üksusele, kuid andes talle selle ülesande täitmiseks vaid 10 ilma väljaõppeta meest, kaks automaati ning aega vaid pool tundi. Ja kui see rünnak läbi kukub, siis targutada tagantjärele, et ilmselgelt oli kompaniiülem käpard ja kui tema asemel oleks olnud mõni parema lahingukogemuse või sõjalise haridusega mees, siis oleks kogu rünnak läinud kui lepase reega.
Keegi minust targem inimene on öelnud, et iga vähegi tõsiseltvõetava plaani elluviimiseks on vaja kolme võrdselt olulist asja:
1. inimesi (ja ma ei pea siinkohal silmas kahte juhti, vaid kogu kaadrit tervikuna);
2. ressursse;
3. aega;
Kui eemaldada või mitte-arvestada ükskõik milline nendest kolmest komponendist, on tulemuseks läbikukkumine. Seega võib öelda, et nii täna kui 20 aastat tagasi on pikaajalise planeerimise sõlmküsimuseks õige tasakaalu leidmine olemasolevate ressursside ja inimeste ning aja vahel. Näiteks kui pole piisavalt palju aega ja inimesi, siis tuleb eesmärgi ajaperspektiivi nihutada kaugemale. Või kui aeg on piiratud, siis tuleb seada selline ambitsioonitase, mis on olemasoleva ressurssi ning inimestega (nii arvult kui kvaliteedilt) reaalselt saavutatav, jne.
Kui me nüüd neid kolme tegurit silmas pidades vaatame, mis seisus oli Eesti riigikaitse 20 aastat tagasi, siis väljaõppinud ohvitserkonda ja allohvitserkonda praktiliselt ju polnudki. Ressurssidega on sama lugu – kaitsekulude osakaal riigi-eelarvest oli kogu 1990. aastate ja veel ka 2000. aastate esimesel poolel selline, millest piisas vaid olemasoleva struktuuri eluspüsimiseks, mingist tõsisest ehitustegevusest või hangetest (peale peamiselt kergerelvi toonud Iisraeli relvatehingu) ei saanud rääkidagi. (Ja nüüd tuleb kapten Trumm kohe jutuga, kuidas lollid eestlased ei suutnud üle võtta siinset NA tehnikaparki ja linnakuid, unustades ära, et suurem osa sellest tehnikat oleks tänaseks amortiseerunud ning nõuaks väljavahetamist uuemate ja kallimate Lääne analoogide vastu; küll aga oleks selle tehnika ülalpidamine söönud ära kogu niigi vähese raha).
Siin võib tuua näite, kuidas 1990. aastate keskel plaaniti kaitseväe SA suuruseks 100 000 meest – seega ei saa öelda, et meie inimestel poleks juba tollal suuri visioone ja laiahaardelisi plaane olnud. Aga täielikult jäeti tähelepanu alt välja see, kust selline inimeste arv kokku ajada, kuidas neid välja õpetada, mis raha eest neid relvastada-varustada ning mille arvelt sellisele hordile vähemalt paari päeva suurune laskemoonakomplekt hankida. Hiljem osati ka sellistele pisiasjadele hakata mõtlema ning seetõttu langeski see SA suurus kiiresti 60 000-le, siis 40 000-le, siis 23 000-le ja lõpuks 16 000-le, mida 2000. aastat esimesel poolel võiski pidada selleks realistlikuks suuruseks, mida pole piiratud ajaga mitte ainult võimalik korralikult välja õpetada, vaid ka elementaarsel tasemel varustada nii individuaal- kui üksusvarustusega, sidevahenditega, veokitega, DOS-idega. Tänaseks oleme natukene rikkamaks saanud ja alles see on lubanud hakata SA struktuuri järk-järgult taas suurendama ning hakata mõtlema ka sellistele miljardeid maksvatele asjadele nagu tankid ja soomukid või keskmaa-õhutõrje.
Kõikidele nendele asjadele võis ju mõelda ka 10, 15 või 20 aastat tagasi (ja eks mõeldigi), aga kui vaadata nende aastate kaitse-eelarveid, siis ei paista küll kuskilt seda raha ega väljaõppinud kaadrit, millega need hoogsad plaanid oleks saanud reaalselt ellu rakendada.
Neid kolme tegurit silmas pidades tuleks teha võrdlusi ka Soome, Sveitši, Iisraeli ja Singapuriga, mitte mõtlematult taguda mingit alaväärsuskompleksi-järgi lõhnavat juttu sellest, kui targad ja võimekad on ikka soomlased, juudid või needsamad Singapuri kilid ning kui lollid ja saamatud on eestlased oma riigikaitse ülesehitamisel. Soomlastel on (suhtarvudes) üsna väiksed kaitsekulud, kuid nende riigikaitsesüsteem on nautinud 90-aastast järjepidevat arengut, mille tagajärjel ongi nad jõudnud sinna kuhu meie. Iisraelil on aega olnud vähem, kuid nende kaitsekulude osakaal on pidevalt olnud selline (9-25% SKP-st versus meie 0,5-1,8%), millest meie võime vaid unistada. Jah, paljusid asju on võimalik teha odavalt, kuid päeva lõpuks maksab palju raha ka kingitud rasketehnika hooldamine ja uuema vastu väljavahetamine, laskemoona ja kütuse ostmine jne. Samuti on Iisraelil „õnneks“ õnnestunud vähemalt kord kümnendi jooksul pidada maha üks suurem madin oma naabritega, mis väga mitmes mõttes on igasugusele armeele üheks parimaks arengumootoriks. Singapuril on aeg olnud veel vähem, kuid samuti väga suured kaitsekulutused (nii suht- kui absoluutarvudes) ning värske sisulise sõja- ja armee ülesehitamise kogemusega juudi instruktorid.
Tõmmates paralleele Singapuri kaitseväe loomise aegadega, on väga huvitav, et keegi eelpool kirjutajatest ei ole ühegi sõnagagi meenutanud seda, millist hindamatut abi, tuge ja nõu andsid meie riigikaitse ülesehitamisel soomlased ning kui palju meie riigikaitsesüsteem vaatamata mitmetele erisustele sarnaneb tegelikult Soome süsteemile. Soomest tulid nii peastaapi kui ministeeriumisse algul Soome reserv-, hiljem juba tegevohvitserid. Juba kaitseväe taasloomise esimestel aastatel hakati lootustandvaid mehi saatma Soome sõjakooli ja tänaseks on sealt läbi käinud üle saja ohvitseri ja allohvitseri, kellest paljud on täna rohkem või vähem võtmekohtadel olevad vanemohvitserid. Soomlastelt võeti üle mitmeid taktikalisi võtteid kui ka mõtteid väeosade igapäevaelu korraldamiseks, õppekogunemiste süsteem ja territoriaalne juhtimisskeem, kaitseväe kõrgema juhtkonna jaoks korraldati Soomes erikursuseid jne jne. Ühesõnaga – kui EKV üldse on mõne teisi armee „nägu“, siis on see kahtlemata Soome.
Iseküsimus on muidugi see, kas mõnes vallas ei võinud see soomlaste abi ja nõu anda soovitule vastupidist efekti – Soome süsteem oli küll piiratud ressurssidega väikeriigi süsteem, kuid siiski arenenud ja 90 aastase katkematu militaartraditsiooniga süsteem, mis mitmeski mõttes ei pruukinud sobituda vastloodud ja väga vaesele armeele, millel olid alles n-ö sünnitusjärgsed valud. Võibolla oleks tõesti tulnud tõesti võtta rohkem eeskuju nendest samadest singapurlastest, kes enne staapide ja reaalsete üksuste moodustamist panid kogu rõhu esimestel aastatel elementaarsele väljaõppele, väljavalitud ja kõrgelt motiveeritud juhtide kaadri loomisele ning hakkasid alles pärast seda „liha musklite külge“ kasvatama. Aga samas on see kõik tagantjärele tarkus.
) peale aprillimäsu, et mul on kasutada 200 sõdurit. Soomlastel on input/output suhe kõvasti parem kui meil ja on seda ka 10 aasta pärast.
