www.militaar.net

Saaremaal olemas Sääre ajalootuba kuhu võib leitud kola hoiule tuua.Vastutasuks leiame ehk mõne huvitava pudeli klaasimuuseumile.Kus see asub ja milline on teine?

Küsimus Drevingule: Kas ja kuidas on võimalik midagi välja selgitada sõjas kadunuks jäänud sugulase kohta, olen huvitatud oma vanavanaisa kohta, kes võitles Saksa ridades? Kuidas sul õnnestus oma kadunuks jäänud sugulaste kohta infot saada?
Mis aadressidel internetis üldse ja kas on mingeid nimekirju(kindlasi on) sõjas hukkunute kohta? Loll küsimus, aga ma pole veel midagi sobivat kohanud .

hr Dreving,mis sai Kärstna mõisa pargist leitud rüütliristist,kas seda on võimalik ka kusagil muuseomis näha?ja kas omanik sai tuvastatud?

Tahaks hr Drevingule südamele panna, et leitud (ajaloolist väärtust omavad) esemed siiski ennekõike muuseumitesse jõuaksid. Erakätesse andmisel ei saaks välistada nende kasutamist ärilistel eesmärkidel ja ka laiemal üldsusel puuduks neile sel juhul ligipääs...

Küsiks Blitzilt,

Miks peaks välistama ajalooliste esemete ostu ja müügi? Mis eriline asi on ajalooline ese, et temaga seoses ei kõlba rahast rääkida- lausa PEAB VÄLISTAMA äri? Me kõik ostame ja müüme sööki, tervist jne.
Esmatähtis on, et esemed säiliksid. Lisaks on erakogudes olevad esemed oluliselt parema hoole all, kui muuseumites. Suuremad ja väärtuslikumad kollektsioonid koonduvad lõpuks ise muuseumiteks või muuseumitesse.
Sellest võiks pikalt rääkida teile iga kollektsionäär.

Vastaks raudristile,

Loomulikult ei soovi ma antiigiäri keelustamist või kriminaliseerimist. Lihtsalt antud juhul, kus hr Dreving tahab omakasu saamata annetada ajaloolisi esemeid "headesse kätesse", siis tuleks eelistada muuseume või institutsioone, mis samuti omakasu peal väljas ei ole. Sest oleks pehmelt öeldes keskpärane lugu, kui Dreving annab heauskselt esemed isikule, kes need hiljem raske raha eest mõnele muuseumile (heal juhul) või välismaale maha müüb. Seega pidasin ma silmas seda, et ANNETUSTE puhul tuleks välistada nende sattumine ärihuvide objektiks!

Mis puudutab kollektsionääre, siis eks neid ole ka igasuguseid nähtud. Ei maksa neid idealiseerida. Mõnel mehel kapid või riiulid tihkelt asju täis kogutud aga ei kiputa nendega midagi nii väga avalikkuse ette. Kui asju ka muuseumitesse antakse, siis enamasti deponeeringuna ning poole aasta või aasta pärast, kui kollektsionäär oma nodi muuseumist ära viib, vaadaku muuseum ise millega vitriinis laiutavat auku täita. Ka on kollektsioonide puhul küsitav see, mis saab kollektsioonist pärast kollektsionääri surma? Kui pärijad asja vastu huvi ei tunne kantakse kollektsioon nelja tuule poole laiali. Aga nendel teemadel kollektsionäärid vist väga pikalt rääkida ei taha?

Minu arust seda Eestit veetakse laiali või müüakse maha nii palju , kui võimalik. Ja seda juba ju valitsuste poolt.

Jah hea on kui aumärgid , medalid ja väärtuslik trään muuseumitele annetatakse.
Aga kus ma saan olla kindel, et miski riigiametnik ei võta kätte ja ei müü või ei kingi seda kellelegi.

Sõda Iraagis jäi mulle meelde just kaadrite pärast, kus õnnelikud "leidjad" arheoloogiamuuseumist asju laiali tassisid.

Minu arust seda Eestit veetakse laiali või müüakse maha nii palju , kui võimalik. Ja seda juba ju valitsuste poolt.

Jah hea on kui aumärgid , medalid ja väärtuslik trään muuseumitele annetatakse.
Aga kus ma saan olla kindel, et miski riigiametnik ei võta kätte ja ei müü või ei kingi seda kellelegi.

No kui sa selle just otse riigiametnikule pihku pistad, siis ei saa kindlasti kindel olla. Kui aga annetad muuseumile, siis võetakse asi fondidesse arvele ja sealt ei saa suvaliselt enam keegi midagi võtta.

FW Anton kirjutas:

Minu arust seda Eestit veetakse laiali või müüakse maha nii palju , kui võimalik. Ja seda juba ju valitsuste poolt.

Jah hea on kui aumärgid , medalid ja väärtuslik trään muuseumitele annetatakse.
Aga kus ma saan olla kindel, et miski riigiametnik ei võta kätte ja ei müü või ei kingi seda kellelegi.

No kui sa selle just otse riigiametnikule pihku pistad, siis ei saa kindlasti kindel olla. Kui aga annetad muuseumile, siis võetakse asi fondidesse arvele ja sealt ei saa suvaliselt enam keegi midagi võtta.

Julge väide see viimane.

ormsö kirjutas:Hr Dreving, mis sai Kärstna mõisa pargist leitud rüütliristist, kas seda on võimalik ka kusagil muuseumis näha? Ja kas omanik sai tuvastatud?

Omaniku tuvastamise kohta ei tea, rüütlirist oli aga tegelikult kaela piirkonda vajunud EK II.

Eks Hr. Dreving annaks siin ise kõige parema vastuse, aga ilmselt ta raudristide alal siiski suur spetsialist ei ole.
Nagu öeldud, pettis see ära, et rist oli kaela juurde vajunud (rüütliristi kanti teatavasti kaelas. Suuremaks ta ei olnud muidugi paisunud, aga võhiku võis ära petta küll.

Piinlik lugu. Näitab absoluutset ebakompetentsi (ehk siis ka sügavama huvi puudumist), mis omakorda seab kahtluse alla kaevajate usaldusväärsuse.

punker kirjutas:Ärge nüüd sellist jama küll ajage et sellised spetsialistid ei tee rüütliristil ja raudristil vahet. Sai see vana uudis üles kaevatud. http://luup.postimees.ee:8080/sakala/di ... 1999-5-6#0

Kõigepealt- Rüütlirist on samuti Raudrist. Kui juba kaevama hakkasid, siis kaeva ka järgmine uudis üles, kus antakse teada, et tegemist ei ole Rüütliristiga.
Kuigi juba siinlingitud loos oleval fotol on näha, et tegemist on II klassi raudristiga. Kui mõõte on ehk foto järgi raskem määrata, siis peaks tähelepanu pöörama faktile, et ristil on küljes rõngas, mitte piklik traatkinnitus. Kuna Raudristi RR kanti kaelas laial lindil, mis tavalisest rõngast läbi ei mahtunud ja lint poleks ka kaelal rõngast läbipressituna kena välja näinud, siis kasutati(nagu ka kõigil teistel kaelaristidel) hõbetraadist pikergust kinnitust.
RR Rüütliristi raam ja traatkinnitus on üldreeglina valmistatud hõbedast ja ka vastavalt markeeritud.