Postitatud: 29 Mai, 2006 22:48
Veenev. Algsel pildil tundus asi lihtsalt liiga sile - sellest ka minu skepsis.
Õnnitlused.
2. leht 2-st
Postitatud: 30 Mai, 2006 0:57
Postitatud: 30 Mai, 2006 12:56
Korralikumat pilti vaadates on veest leidmine usutav küll. Peaaegu kõigi parameetrite järgi kõlbab nimetada fasseteeritud nuppudega hoburaudsõleks, mille levikuala lisaks Eestile ulatub Soome, Rootsi ja Ojamaale. Tilguti kitsas kand on väheesinev, aga ei tee seda veel automaatselt hiliskeskaegseks. Kasutusaeg 12.-13.sajand. Kahjuks ei ole viimase 30 aasta jooksul sõlgesid eriti uuritud ja tüpologiseeritud, seega on mul kasutada ainult Jüri Seliranna "Eestlaste matmiskombed varafeodaalsete suhete tärkamise perioodil." Tallinn 1974
Sellise mõõduga sepanaeltesse rannal tuleb suhtuda äärmise tõsidusega ja parem oleks, kui oma leiukohast teataksid Meremuuseumi inimestele.
Sellise mõõduga sepanaeltesse rannal tuleb suhtuda äärmise tõsidusega ja parem oleks, kui oma leiukohast teataksid Meremuuseumi inimestele.
Postitatud: 30 Mai, 2006 14:02
Klaarimaid pilte nähes arvan ka, et sõlg ei ole siiski hiliskeskaegne, vaid on vanem (tõenäoliselt Arnoldi dateering peab paika).
Postitatud: 30 Mai, 2006 16:40
Ei taha norida, aga väärarusaamade leviku vähendamiseks pean ütlema, et see ei ole kellegi argument! Otsustab eseme tüüp, materjal, valmistamise tehnoloogia (praegusaegsed väga täpsed koopiad tunneb selle parameetri järgi ilmeksimatult ära) ja heade leiutingimuste korral ka stratigraafia ja kooslus teiste, kergemini dateeritavate leidudega (mündid, orgaaniline materjal). Pronkssulamist muinasaegne sõlg või sõrmus näeb teinekord välja nagu eile tehtud, hõbeesemetest ei räägigi. Veelgi enam - isegi roostetamisele kõige altim raudese võib sajandeid maapinnas täiesti kahjustamatult lebada, kui ta on näiteks enne matmist tugevas tules olnud.Algsel pildil tundus asi lihtsalt liiga sile - sellest ka minu skepsis.
Postitatud: 31 Mai, 2006 21:02
Kuulge Lembitu järeltulijad...
Kui soovite uskuda, et vahepeale jääval perioodil ei tehtud selliseid ehteid, siis uskuge.
Omanik otsustas valgustada: teine asi hoopis... Nüüd olen ma veendunud, et ta seda oma pööningult vanaema asjade hulgast ei leidnud, kelle ema Pätsu ajal rahvatantsu tegi. (Vanasid fotosid vaadates selliseid ehteid näeb - kahtlen, et kõik iidsest ajast pärit oleks
)
Kui soovite uskuda, et vahepeale jääval perioodil ei tehtud selliseid ehteid, siis uskuge.
Omanik otsustas valgustada: teine asi hoopis... Nüüd olen ma veendunud, et ta seda oma pööningult vanaema asjade hulgast ei leidnud, kelle ema Pätsu ajal rahvatantsu tegi. (Vanasid fotosid vaadates selliseid ehteid näeb - kahtlen, et kõik iidsest ajast pärit oleks
)Postitatud: 31 Mai, 2006 21:11
canislupus kirjutas:Ainuke, mis oli arusaadav - et tegu mitme erineva metalliga(vähemalt toonide järgi).
Ei ole ju!
Postitatud: 20 Apr, 2007 17:49
Asi siis järgmine: Inimene eksles eile paksus metsas.Leidis ühe suure kivi.Pani igaks juhuks metalliotsija käima.Kivi peal tekkis toon.Vend võttis sambla ära ja kivipealses lohus oli veerand vanast hõbemündist.Ilmselt ohverdatud,kuid miks veerand? Veerandik jäi sinna ja sammal peale tagasi,asi ikkagi kivi oma,las seisab.
Postitatud: 23 Apr, 2007 11:26
Mina seletaks seda nii: et on kirjalikke teateid hõbeda kasutamisest maksevahendina just kaalu alusel (mitte mündile löödud väärtuse alusel), siis ohverdatud veerand oli sarnasest tehingust pärit.