Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
Kobedam võib ta oma erialal olla. Aga nagu minu poolt viidatud lausest selgub, siis antud teemaga ei ole ta ennast suvatsenud kurssi viia.Lemet kirjutas:Ilmselt on kaugsõidukapten ja Mereakadeemia õppejõud siiski tundmatust netikiibitsejast tükkis kobedam ja saab suurepäraselt aru, millest räägib.
Kasutades sõna- ja mõttevabaduse ettekäänet on kõikvõimalike jampslike kujutluspiltide ja teooriate kajastamine ja kaine mõistuse hääle eitamine viinud ohvrite omaksed ja kogu ühiskonna segadusse ning arusaama õnnetusest ja selle hilisemast uurimisest valejälgedele. Omal ajal sündis ideid ja teooriaid ridamisi. Minu töölaual on olnud keeruline mudel, mille abil selle ehitaja püüdis tõestada, et Estonia visiir pressiti pahalaste poolt tungraudadega lahti. Visiiril pidavat olema ka sellekohased jäljed. Merepõhjast tõstetud visiiri ta muidugi näinud ei olnud. Mina olin ja minu vastuväited viisid selleni, et teooria autor lahkus solvunult, süüdistades mind «nendega» mestis olemises.
Ka praegu võib omaste valule soola riputamises meediat süüdistada. Kõigepealt filmimehed Evertsson ja tema seltskond, kes panid oma filmile pealkirja «Estonia, auk mis otsustab kõik». Milliste eelnevate baasteadmiste abil said nad järeldada, et see otsustab kõik? Veelgi enam: materjal, mis filmist välja on jäetud, näitab, et ilmselt see nii ei ole. Ja filmi tegijad teadsid seda, paludes filmi näinud spetsialistidel ja ekspertidel sellest esialgu vaikida. Loomulikult oleks see hiljem teatavaks saanud, kuid vahepeal on inimestes jõudnud juurduda väär arusaam, mida kolmandatel-neljandatel leheveergudel lühidalt toodud asjatundjate arvamisega ei saa ümber lükata. Inimesi, kes ei tea praktiliselt midagi laevast, laevaliiklusest ega tormisest merest, rääkimata laeva ehitusest, püstuvuse (stabiilsuse) ja hukkumatuse teooriast, on kerge eksiteele viia. Miks tõstis Mihkel Kärmas uuesti küsimuse massimõrva võimalikkusest. Kes olid need mõrvarid? Kogu katastroofijärgse aja jooksul tundub olema välja kujunenud arusaam ja kõlanud süüdistused, nagu oleks kõiges süüdi rahvusvahelise uurimiskomisjoni (JAIC – Joint Accident Investigation Commission) liikmed, need ausad ja targad mehed, kes nõustusid valitsuste palvel rakendama oma teadmisi ja kogemusi ning laeva hukkumisega seotud asjaolusid analüüsima. Nemad oleks nagu kõik kinni mätsinud, varjanud ja vassinud. Miks pidid nad seda tegema? Tundes neid võin kinnitada, et neil ei saanud selleks olla mingisugust motiivi. Võib olla neid sunniti? Aga kes sundis? Otsime neid, kes käskisid valetada, need ongi massimõrvarid. Aeg ei ole võimaldanud neid tuvastada ja ilmselt ei ole ega olnud neid olemas. Komisjon aga uuris nimelt laeva uppumise asjaolusid ja võimalikku füüsikaseadustega seletatavat käiku ja põhjuseid, mis võisid selleni viia. Nad ei otsinud süüdlasi. Hüpoteetilist või faktilist relvavedu nad ei uurinud, sest sellel ei saa olla mingit seost laeva hukkumiseni viinud tingimustega. Kõik kirjeldused liiklussulgudest, politseieskordi all saabunud viimastest autodest jne ei ole leidnud tõestust kaugemal kui kuulujuttude tasemel ja on teiste tunnistajate poolt ümber lükatud. Ja ikkagi: kui viimane auto oleks toonud pardale aatomipommi ja see seal ei lõhkenud, siis ei oleks selle pommi pardal olemine mingilgi määral saanud põhjustada või muuta laeva hukkumise käiku. Seetõttu ei kajastu uuringu lõpparuandes lastivedu. Kui nüüd suudetakse tõestada, et Vene allveelaev rammis Estoniat uputamise eesmärgil, et takistada salajaste relvade sattumist ameeriklaste kätte, siis tegi ta seda saamatult, sest leitud vigastus ei saanud laeva uputada. Ja seda ei saanud uurimiskomisjoni liikmed kuidagi kinni mätsida, sest ei võinud sellest teada.
Kõik me tahame teada tõde. Kuid millist tõde? Milline on see tõde, mis lõpuks kõiki rahuldab? On ju praegu küllalt neid, kes arvavad, et laev uppus liiga kiiresti. Ja samas küllaga ka neid, kes arvavad, et see jäi liiga kauaks veepinnale.
Aeg on muutnud ka pääsenute mälestusi. Pikaajaline vandenõuteooriate mõju on sundinud mälul oma mälestusi nende teooriate kohaselt mugandama. Nii ilmuvad välja küll mustad ja teisalt jälle valged allveelaevad hukkuva laeva kõrval, mille olemasolu uurimiskomisjon eiranud olevat. Hulk tunnistajaid nägi laeva vee alla vajumas suletud visiiriga, teised aga kinnitavad visiiri puudumist. Omal ajal räägiti mingist laevalt või laeva juurest lahkunud mootorpaadist, millega keegi põgenes, ja palju muud.
Margus Kurmi jutt jätkuvast kinnimätsimisest ei anna vastust, kes siis nüüd mätsib ja mille nimel mätsitakse. Kogu see umbisikulisus viitab nagu ülemaailmsele reptiilide vandenõule. Täiesti jampslik jutt turvavast allveelaevast, kes tegi seda nii oskamatult, et põrkas Estoniaga kokku, ja pühalik kinnitus, et leitud auk lahendab nüüd hoobilt kõik probleemid, tekitab küsimuse millestki enamast kui asjatundmatusest. Elementaarne laevateooria tundmine näitab, et isegi selle augu olemasolu hukkumise ajal ei oleks uppumise käiku oluliselt muutnud ja uppumise põhjus see mingil juhu olla ei oleks saanud.
Ka viimaste päevade arvamusavaldused meedias vajavad kommenteerimist.
Valdo Randpere, kes aastaid enne ja ka pärast laevahukku elas Rootsi infoväljas, on küll viidanud Margus Kurmi väidete paikapidamatusele, kuid korrutab rootslaste üles puhutud kampaaniat eestlaste poolt hooldamata laeva kohta. Selle kampaania eesmärk oli algusest peale maha vaikida eestlastele üle antud laeva armetu seisukord. Ainult esimestel nädalatel ja kuudel Estonial töötanud eesti meremehed võivad kirjeldada neid tohutuid pingutusi, mida neil tuli teha, et metsikult rääma lastud laev uuesti kasutamiskõlblikuks ja ohutusnõuetele vastavaks muuta. Kahjuks levis Rootsi kui soliidse mereriigi esindajate arvamus üsna laialt. Põhjuseks ilmselt see, et Eestit kui riiki tunti sel ajal suhteliselt vähe ja Eesti merendust veelgi vähem. Nii usuti vaid rootslaste juttu eesti meremeeste saamatusest ja harimatusest, mille ümber lükkajaid Eesti pool ei olnud, ja ega neid poleks ka usutud. Üks Eesti kuulsamaid kapteneid, kes 1991. aastal Houstoni sadamas tõstis oma laeval sinimustvalge lipu ja esimesena selle all ümber maailma sõitis, kirjeldas tohutut nördimust, mida tal tuli tunda maailma erinevates sadamates, kus eesti meremehi süüdistati Estonia uputamises. Isiklikult olen üle elanud rootsi kolleegide räige rünnaku Rahvusvahelise Laevakaptenite Assotsiatsioonide Föderatsiooni (IFSMA) aastakonverentsil Londonis katastroofijärgsel aastal.
Kadri Kõusaar võtab otsustada, et eesti meremehed ei hooldanud nõutaval moel visiiri hüdraulikat. Kuid ei murdunud mitte hüdraulika, vaid ehitajate valearvestuse järgi paigaldatud küllaldase tugevuseta kinnitusdetailid. Rääkimata ehituslahendusest, mis visiiri eemaldumisel tõmbas kaasa küll mitte veetiheda, kuid vee sissetungile mingitki takistust osutada võiva rambi. Pealegi suutsid rootslased kuni Estonia katastroofini varjata, et sõsarlaeval Diana II oli samasugune kinnituste katkemine juba aset leidnud. Sellise teabe varjamine on kuritegu.
Professor Metsaveer kinnitab intervjuus ERRile, et konkreetsetele süüdlastele näpuga näitamine keerulise ebaõnnestunud ehitusliku lahenduse, visiiri kinnituste eksliku tugevusarvutuse ja laeva võimalustele sobimatute meresõidudokumentide väljastamise pikas reas on võimatu. Otseselt ei ole keegi eksinutest süüdi. Kuid tundub, et keegi siiski kahtlustab (ja õigustatult), et võidakse süüdistada. Meyeri laevatehas rahastas sukeldumisekspeditsiooni, mille käigus võeti metalliproovid visiiri kinnitustelt, mis olevat andnud tunnistuse plahvatusest. Selle väite lükkasid metalliteadlased ümber. Olevat avastanud ka augu, kuid selle tähtsa avastusega miskipärast tegelema ei hakanud. Ilmselt huvitasid teda ikkagi vaid visiiri kinnitused. Ja mitte asjata. ITFi (International Transport Worker’s Federation) tellis 1998. aastal JAIC aruande analüüsi Mani saare merendusalaselt konsultatsioonifirmalt Burness Corlett & Partners Ltd. Nende järeldus lühidalt on: «Komisjon tuvastab vöörivisiiri kinnituste peamise purunemise põhjusena nende märkimisväärse alaprojekteerimise (gross under-design) ja me nõustume sellega täielikult. Näib, et projekteerimis- ja konstrueerimisprotsessi kõigis etappides on olnud olulisi puudusi, mis on kõik õnnetusele kaasa aidanud.»
Palju on räägitud laeva liiga suurest kiirusest. Omal ajal püüdsin ma kahes ajalehenumbris ilmunud artikliga selle süüdistuse ümber lükata. Kaptenina tean, millal laev peab tormi tõttu kiirust vähendama. Sel ööl võisid laevad vähendada kiirust vaid reisijate mugavuse nimel. See meri ja need lained ei olnud laevadele ohtlikud, pokaalid baarilaudadel seisid püsti. Muidugi, kui kapten oleks teadnud, et tema vöörivisiir ei kannata lainetust, poleks ta laeva merele viinudki. Ülemäärase kiiruse süüdistuse lükkavad ümber ka uurimiskomisjoni liikme Tuomo Karppineni arvutused.
Kasutades erialaseid teadmisi, tahaksin veidi selgitada Estonia uppumise käiku, mis tegelikult leiab kinnitust ka arvutisimulatsiooniga. Laeva stabiilsusele on hukutav laeva sisemuses pardast pardani loksuv vesi. Purunenud visiiri kinnituste ja koos sellega paigast nihutatud rambi tõttu tungis vesi autotekile. See viis juba algse ja tuule tekitatud kreeni järsule suurenemisele. Süvenenud kreen ja tekil veel kinnitatud veoautod leevendasid vee loksumise hoogu ja ruumis oleva vee vaba pind vähenes. Kõrge pardaga laev vajus külili. See on moment, mil laeva veeliini (teoorias ujuvuspinna) pindala, eriti selle laius, muutus märkimisväärselt suuremaks. Vees olev parem parras oli nüüd faktiliselt laeva põhi. Tulenevalt veeliini pindala suurenemisest omandas laev uuesti stabiilsuse lebades külili. Edasi hakkasid rõhu tõttu purunema parema parda vee all olevad aknad, vesi tungis aina enam kõikidesse laevaruumidesse ja laev hakkas kaotama ujuvust. Raske masinaruum ja kõige raskemad autod ahtriosas viisid ahtri vöörist kiiremini vee alla. Nüüd hakkas ka laeva põhi ülespoole pöörama. Sellist uppumise võimalikku käiku on kinnitanud paljud tunnistajad ja mitmed hilisemad uuringud.
Tänan Madli Vitismanni väga asjaliku, kaalutletud ja argumenteeritud kirjutise eest Postimehes.
Ilmselt on kerkinud ühiskondlik nõue läbi viia uus sõltumatu uuring igati õigustatud. Eesti riik peaks tagasi astuma hauarahu kokkuleppe sellest osast, mis keelab uuringute läbi viimist vrakil. Laeva üles tõstmist pean praktiliselt võimatuks ja uurimiste läbi viimiseks ei olegi seda vaja. Kuid kas antakse uutele uurijatele tõe monopol ja kas see tõde ikka suudab kõiki rahuldada. Suur tõenäosus on, et uue komisjoni otsused langevad uue rahulolematuse laine alla ja selle liikmed samasuguse löögi alla nagu JAIC liikmed.
Lõpuks soovin südamest kõigile, keda laevahukk on puudutanud, hingerahu. Püüame leppida, et laev hukkus stiihias paljude kokku langenud asjaolude ja võib olla ka tegematajätmiste tõttu, mille konkreetseid süüdlasi näidata ei ole võimalik. Hukkunute hauarahu ja leinajate hingevalu ei muutu kergemaks, kui näitame kellelegi näpuga, nimetame massimõrvariks ja hukkame avalikult.
Artikli autori puhul kahtlusi ei teki: https://www.etis.ee/CV/Rein_Raudsalu/estKriku kirjutas: Nii et peab leppima sellega, et kui on tahtmist eksperti mängida ning millegi kohta lihtsalt öelda, et nii on, siis võidakse huvi tunda selle vastu, kes sa ise niisugune oled.
(nali), siis minu jaoks jääb sõelale selline stsenaarium: vesteldakse sõprade-kolleegidega sundimatus õhkkonnas, kellede seas ka ametlikule lõppraportile allakirjutanuid ja sõna siit, teine sealt - et mida nad jälle tahavad, kretiinid sellised - ja võtabki vana mees tuld ja ütleb et ta veel kirjutab. Ja kirjutabki. 
Muideks see, kui keegi on käinud visiiri juures "palverännakul", ei oma ausas väitluses eelist oponendi ees, kes on materjaliga vaid interneti vahendusel tutvunud. Sest kui oleks, siis oleks midagi salastatud, mida tutvustataks vaid väljavalitutele, kellel on vaikimiskohustus. Sest midagi tehnilist ja olulist teadmist ju visiiriga seoses välja ei toodud.Laeva stabiilsusele on hukutav laeva sisemuses pardast pardani loksuv vesi.
Sellise süüdistuse puhul tuleks ka näiteid tuua, mida demagoogiaks peetakse.Svejk kirjutas:põlgamata ära ka suhteliselt labaseid demagoogiavõtteid.
Autodekil ju sai?Svejk kirjutas:Lisaks lohakusveale visiir/rambiga jäi silma veel üks ebatäpsus - Estonial ei saanud loksuda vesi "pardast pardani"
Kui nüüd päris aus olla, siis oli autoteki keskosas siiski sein. Kui välja arvata avatud vööri ja ahtriosa, siis ei olnud parempardast vasakpardasse loksumine keskseina tõttu täies ulatuses siiski võimalik.Kriku kirjutas:Sellise süüdistuse puhul tuleks ka näiteid tuua, mida demagoogiaks peetakse.Svejk kirjutas:põlgamata ära ka suhteliselt labaseid demagoogiavõtteid.
Autodekil ju sai?Svejk kirjutas:Lisaks lohakusveale visiir/rambiga jäi silma veel üks ebatäpsus - Estonial ei saanud loksuda vesi "pardast pardani"
On ikka, aga ma räägin loksumisest ühest pardast teise. Estonia püüdis end pärast esimest äkilist kreeni tagasi püsti ajada, aga vajus kohe tagasi. Vesi ei jõudnud ümber paikneda.Kriku kirjutas:Kas vööris ja ahtris pole piisavalt ruumi, et suur hulk vett saaks kiiresti ümber paikneda? Me räägime joonise järgi ligikaudu kolmandikust osast, milles seda seina ei ole ja "Estonia" on umbes 155 m pikk.
Kõlaks loogilisena, et kuivõrd laeval oli juba kerge kreen paremale, hakkas sinna kogunema. Aga pääsenud tunnistajad räägivad äkilisest kreenist, mis annab tunnistust just vee kiirest valgumisest ühte pardasse. Postituse mõte oli selles, kas sellel keskseinal oli vee ümberpaiknemisel mingi roll või mitte. Laev ju ajas ennast korraks uuesti püsti ja siis vajus kreeni, millest enam välja ei tulnud. Vee hulk oli ületanud punkti, kust see ei saanud enam teise pardasse ümber paikneda. Igaks juhuks tuletan meelde, et Estonia autotekk ei olnud oma kujult kauss, vaid tasapind.Kriku kirjutas:Vesi liikus üle autodeki piisavalt kiiresti, et koguneda ühte pardasse ja kreeni tekitada, aga mitte piisavalt kiiresti sealt ära, et järgmise võnkega laev jälle otseks läheks? Kas seda ka täiesti vabalt liikuva veega ei või juhtuda, olenevalt kreenist ja kogusest?
Aga see ei tundu enam olevat protsess, millest foorumis targutades aru võiks saada
Ju ta seda nimetabki "loksumiseks". Võimalik, et alguses valguski vööris ja ahtris edasi-tagasi ning jääva kreeni põhjustas viimane "lokse", kui vett oli juba piisavalt palju saanudImre Kaas kirjutas:Aga pääsenud tunnistajad räägivad äkilisest kreenist, mis annab tunnistust just vee kiirest valgumisest ühte pardasse.
Ei tea.Hea näide demagoogiast ja inimese mõnitamisest on kogu see Švejki postitus...Kriku kirjutas:Sellise süüdistuse puhul tuleks ka näiteid tuua, mida demagoogiaks peetakse.Svejk kirjutas:põlgamata ära ka suhteliselt labaseid demagoogiavõtteid.
Artiklis pealkirja all olev teema punkt.Kriku kirjutas:Sellise süüdistuse puhul tuleks ka näiteid tuua, mida demagoogiaks peetakse.Svejk kirjutas:põlgamata ära ka suhteliselt labaseid demagoogiavõtteid.