Sakslaste puhul olen ka ise seda märganud. Natuke nad küll algul justkui häbenevad, aga kui juba paar õlut on koos ära libistatud ja siis ise olen ääri-veeri militaarajaloo teemalist juttu alustanud, no siis on asi enamasti lõppenud sellega, et sakslane teeb järgmised õlled juba ise välja - kui selgub, et teoreetiliselt võisid meie vanaisad kõrvuti samas kaevikus relvavennad olla.

Tõesti või?
Tea, mis vanuses su vestluskaaslased ka olid? Ise võin küll jaotada seda seltskonda üldiselt neljaks.
1. Teismelised (noh, sellised meie ajateenijate põlvkonda kuuluvad), kes ei tea üldse mitte millestki miskit, või siis suhtuvad II MS ja Saksamaasse sellel ajalooperioodil (1933-1945) totaalselt paranoiliselt. S.t. reaktsioon kas täielik mõistmatus silmis kuni ülekeeva vahkvihani. Viimase aluseks aksioomina võetud tabud, milliseid ei käsitleta ja milliste peale isegi ei mõelda. Vähe sellest, milliste peale isegi mõtlemine on lausa kuritegu. Ja sellist küsimust, et MIKS, neil ei tekigi, sest nad teavad, et see keelatud on. Teine äärmus suhtumisest on aga täielik mõistmatus, sest lihtsalt päris ausalt ei teata, millest jutt.
2. Vanusegrupp 30-45/50 - Mingil juhul ei räägi Saksamaast ja II MS-st perioodil 1933-1945, aga just-kui teavad miks see nii on (vähemalt omast arust). Ja ei kanguta sealt isegi mingi õllega miskit välja, sest mis keelatud, see keelatud. Ja tegelikult polegi nad selle üle suuremat mõelnud, sest keegi ei räägi ja kui keegi ei räägi, siis miks isegi seda teha. Selles vanusegrupis on ka mõningaid, keda võib esimesse vanusegruppi liigitada. Just sellesse seltskonda, kes sinu suust II MS -st kuuldes silmad punni ajavad ja üritavad sinust koheselt kõrgema astme ülemale ettekannet teha. See on ju KEELATUD. KEELATUD !!!!
3. Vanusegrupp 45/50-65/70 - Tavatingimustes ei räägi miskit ja on tagasihoidlikult vait, kuid reeglina omavad oma arvamust asjadest. Teavad ka nende igasugu denatsifitseerimiste jne. põhjuseid ning ei võta kõike väljastpoolttulnut, kui püha tõde, mille üle ei arutleta. Piisavalt lähedase kontakti korral saab aga nendega vägagi huvitavalt juttu puhuda.
4. Pärisveteranid, kes ise sellel ajajärgul elasid ja sündmustes osalesid, 75/80+ a.v. - Reeglina suhteliselt kibestunud mehed, sest neid on ju kogu pealesõja aeg tümitatud ja sageli on nad olnud sunnitud omaks võtma just-kui aksioome, mis reaalse eluga ja oma silmaga nähtuga kuidagi kokku pole läinud. Nende meestega on tõeliselt mõnus juttu puhuda, kui just laine peale satud.
Sattusin ise ühe sellise muheda vanamehega kokku, kes kunagi 44-l oli Narva all haavata saanud ja toonasest Eestimaast ning sündmustest vägagi palju pajatada oskas.
Aga üldiselt ma seda viga enam kunagi ei tee, et lihtsalt n.ö. lambist mõne sakslasega ajaloolisest perioodist 1933-1945 juttu teeks. Kui ikka tõsine tahtmine selleks olema juhtub, siis tuleb vägagi tähelepanelik olla, et kellega ja millal ning mis tingimustel kellegagi juttu teha. Muidu võib endale paraja pa...a kaela keerata, millest pärast puhtaks pesta vägagi tülikaks osutuda võib. Ja mine tõesta siis, et kaamel pole.
Aga mis puudutab oma vanadest sõjameestest lugupidamist riiklikul tasemel, siis selles osas veteranid end küll põlualustena ei tunne. Neil on riiklik pension ja kõigile endistele sõdurtitele ettenähtud soodustused ning privileegid. Sellest ei kireta ega kuulutata üle ilma ja see lihtsalt on selliselt. Ka töötavad Saksamaal täiesti legaalselt erinevad veteranide organisatsiooni. Ka Waffen-SS üksuste omad. Kusjuures ka need vanad sõdurid teevad ikka vägagi hästi vahet Waffen-SS ja Allgemeine-SS vahel. Ei ole ühtedel teistega reeglina ühte rada käia. Kui vaid seda krdi needust, kahte ühist tähte üksuse nimetuses, poleks. Ja ei kärata ka neist veteranide organisatsioonidest üle ilma.
Meil aga puudub selles osas, mis puudutab meie oma maa ja rahva ajalugu, pidev ja järjekindel seisukoht, missugune oleks läbiv kõigi parteide ja valitsuste juures ning seega parteideüline. Seepärast ka see järjekordne lärm. Tegelikult mitte millestki. Ühelt poolt vaid omakasu poole püüdlevad poliitikud, kes seda küsimust üksteise vastu välja mängida püüavad, ja teisalt samu eesmärke taotlevad massikommunikatsioonifirmad (S...ta sest riigist. Peaasi, et uudis müüb ja raha tuleb. Ükskõik kes maksab.). Oma riigi kodanike ja eesti rahva eneseväärikustunne, ajalootunnetus ning oma rahva identifitseerimispüüe globaliseeruvas maailmas pole sellele seltskonnale aga mingiks argumendiks. Neile asjadele isegi mitte ei mõelda.
Üliagaruses püütakse sarnastes situatsioonides enese mahasalgamise hinnaga isegi ülereageerida ja ilma eelneva näpuganäitamisetagi juba endale (EV-le) n.ö. tuhka pähe raputada. Eks te isegi leia taolistest tegevustest, kui uudistearhiive sirvida, piisavalt näiteid viimase 10 aasta jooksul.
P.S.
Sai eelmisel suvel siis üle hulga aja taas Koblenz´i sõjaväetehnika muuseumi (Wehrtechnische Studiensammlung) külastatud. Ja - ülla-ülla!!! Denatsifitseerimisseadus on hakanud vist murenema. Vormiriietusel mannekeenide seljas ning varustuselementidel on haakristimärk ja SS-ruunid katete alt välja ilmumas. Noh, mitte küll igalt poolt, kuid ikkagi. Eks ta mingi aeg ikka päris koomiliseks oli läinud, kui rihmapannaldel, kiivritel jne. haakristi ja SS-i paberitükikestega kinni katta üritati. Isegi USA-s trükitud inglisekeelsel raamatul, mille ümbrispaberil üks haakrist oli, oli see vastavas suuruses paberitükiga kinni kleebitud. !?
Venevastasuse ja WWII jätkulahingute teema ekspluateerimine pole meile pikemas plaanis teab mis kasulik, kuna see õhutab siseriiklikku lõhet ja määrib meid punaroosa Brüsseli silmis (mille ees me kohati väga kallite hinnasiltidega kraapse teeme).
Seda jätkuvat ekspluateerimist jne. põhjustabki ühe ja ainuma ning üheselt mõistetava ametlikult tunnustatud seisukoha puudumine, mis omakorda tingibki iga järgmise politikaani või vastava poliitilise grupeeringu püüde seda küsimust taas ja taas oma kasuks kuidagi ära kasutada.
Kujutage endale ette näiteks Venamaad, kelle ametlik seisukoht nn. Suure Isamaasõja kohta muutuks nii kuis tuul puhub. See, et see praegune seisukoht meile ei meeldi, on omaette teema, aga selline pidevalt muutuv tõmblemine selles valdkonnas oleks vägagi ilmselt riiki ülejäänud maailma silmis naeruvääristav. Aga just taoliselt on seni meie oma riik käitunud. Ja, noh, kõige sellest tulenevaga. Ei taheta selles küsimuses EV poolt väljaöeldut tõsiselt võtta ei välis- ega sisemaiselt. Ja muidugi ärgitab taoline ebastabiilsus seda küsimust üha uuestu ja uuesti üles tõstma meie erinevaid vaenajaid. Nii sise-, kui välismaal. Miks mitte, kui seda lausa välja pakutakse.

Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!