Õppetunnid seisnevad ennekõike selles, et n-ö rohelistele mehikestele tuleb väga kiiresti reageerida. Ei saa jääda aia peale kõlkuma, püüdes otsustada, mis see nüüd siis on. Esimene faas – esimesed päevad, esimesed tunnid – on otsustava tähtsusega selles mõttes, et kuidas me taolise probleemiga tegelema hakkame.
Probleem oli ilmselgelt ka selles, et ukrainlastel ei olnud konflikti algfaasis lihtsalt kedagi sinna ussipessa saata ja puudus reageerimise mehhanism. Käputäis miilitsaid PM-idega või hämmingus sõjaväelasi poleks seal enam midagi ära teinud - oleks pigem ennast ja riiki rohkem lolliks teinud.
Aga see on õige, et reageerimiskiirus peab olema. Tõnismäele said dozoornikud mõne ka tunniga kokku 4 kohalise summa rahvast, sh osa toodi kiiruga reisibussidega Kirde-Eestist Lasnamäele. Politsei suuremad jõud ja mingi kriitiline osa KL-i saadi minu meelest kokku alles õhtuks ja täiesti teguvõimsaks alles järgnevatel päevadel.
KL ja KV puhul on vist piduriks see, et sise-kriisides kasutamiseks on vaja mingeid poliit-tasandi otsuseid ja need kipuvad aega võtma. Samuti ei saa keerulise sündmuse korral lihtsalt peale lennata, vaid on vaja arukalt ning kiirelt planeerida ja organiseerida. Need viimased 2 asja on kindlasti praeguse seisuga KL murekohad, sest allüksuste vabatahtlikel ja palgalistel juhtidel puudub hea kogemus. Seda pole kahjuks ka võimalik organisatsiooni eripärade tõttu süvendada.
Üüks tähelepanek Ukrainast veel - kui ikka andmiseks läheb, siis 2 salvega ei vea kuidagi välja. Ega lahingus ei saa teha vaheaega laadimiseks.
Aeg oleks olemasolevatele relvadele juurde osta salvesid ja linte !!!

Saan loomulikult aru, et salvesid on vähe, aga selgita ka, kuidas see konkreetselt UKR sõjas võiks väljenduda?
