Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[Kapten Trumm]

1990ndate alguses käis värk veel suuresti inertsist vanamoodi, kuna mingeid uusi norme polnud, pandigi vanade VTK asjade järgi - lihtsalt märki enam ei antud
Ka toimusid edasi nõuka aja stiilis kohustuslikud spordipäevad. Oma laste järgi vaadates tundus, et need spordipäevad olid vahepeal varjusurmas, kuid nüüd on tõusnud au sisse.

[A4]

Mõned mõtted ka selle kahelise kasvatuse osas. Ja ütlen ennetavalt ära, et ma ei ole mingitki pidi ekspert kehakultuuri, füsioteraapia vms alal, nii et alljärgnev võib olla täiesti profaanlik jutt. Kuid mina eriti ei usu, et koolides kehalise kasvatuse „tõhustamine“, mahu suurendamine, mingite VTK või „NATO testi“ normide sätestamine midagi väga paremaks muudaks või sisulist efekti annaks.

Vaid ma kipun arvama, et suures pildis pole siin probleemiks mitte see, et noored ei tee piisavalt sporti või rahvasporti, vaid pigem see, et tänaste põlvkondade üldised igapäevased harjumused ja rutiinid on muutunud sedavõrd vähe „liikuvaks“, et see ei jätta mõju avaldama noorte hakkamasaamisele ajateenistuses. Meil on ju kokkuvõttes vaja seda, et ajateenijad-reservväelased (või vähemalt enamik neist) oleksid päeva lõpuks võimelised liikuma maastikul jalgsi kümneid kilomeetreid, kandes vähemalt 10-kilost varustusekoormat, suutma selle varustusega ka joosta, söösthüppeid teha, lahingut pidada, ja tegema seda ka tühja kõhuga, magamata jäänud ööga jne. Ja selleks on omakorda vaja seda, et inimese füüsis ja organism oleks eelnevalt vähemalt mingilgi määral harjunud mitte niivõrd 50 kätekõverduse tegemisega või dressides 3200 meetri jooksuga (mis on olemuselt ideaaltingimustes tehtav ühekordne ja lühikene pingutus), vaid oleksid harjunud kõndima pikemaid vahemaid, tõstma ja tassima raskusi jne. Ma pole selles 100% kindel, kuid kipun arvama, et kui noor inimene ka käib iga nädal 2-4 korda korralikult trennis ja sooritab seejärel edukalt ära nt sellesama „NATO-testi“, siis olukorras, kus suurem osa sellesama noore inimese igapäevast liiklemist toimub auto või bussiga, kus isegi suht kerge trenniriiete kott vedeleb pagasnikus, mitte seljas, seda koormust noorele ei anna. Ei tee asja paremaks ka see, kui ta tõenäoliselt pärast trenni läheb koju mitte nt ahjupuid lõhkuma, vaid teleri või arvuti taha chillima.

Toon illustreeriva näide selle spordi vs muu füüsiline koormus teemal enda pealt. Ma ei ole kunagi armastanud teha sporti. Üheski trennis ma kooli ajal praktiliselt ei käinud, sõpradega jalg- või korvpalli ei mänginud. Kehalise kasvatuse tundidest hoidsin eemale, ja kui ka kohale läksin (2 tundi nädalas), siis mingit tõsist sporti seal peaagu kunagi ei tehtud ja mingit normatiivide täitmist seal ei mõõdetud. Muudest eluviisidest rääkides: talvel veetsin suurema osa vabast ajast voodis raamatuid (sõja)raamatuid lugedes või teleka ees. Suitsetama ja regulaarselt alkoholi hakkasin tarbima u 9. klassis. Ka lahjemad narkootikumid ei jäänud proovimata. Nii et selle „kehalise kasvatuse“ loogika järgi poleks ma pidanud isegi arstlikust komisjonist läbi pääsema.

Mis aga mulle andis reaalse füüsilise koormuse ja harjumused, oli linnalähedase maapoisi elu: kõik suved möödusid jalgratta seljas või jalgsi metsas ringi kolades, onne ehitades ja sõda mängides. Talvistelt joomapidudelt kojutulek tähendas tavaliselt u 4 kilomeetrist jalgsirännakut igasuguse ilmaga. Raske füüsiline töö polnud võõras, keskkooli-aegsed suved möödusid juba ehitusel abitöölisena üsna rasket ja roppu tööd tehes.

Tulemus oli selline, et ajateenistusse jõudes oli 1. või 2. nädalal tehtud Kaitseväe kehaliste võimete testi tulemused sellised, et vaevu pingutasin välja 20 hädist kätekõverdust ja 20 samahädist kõhulihast. 3200 m jooksus suutsin hädavaevu (alla igasugust arvestust ajaga) ära joosta. AGA – see kõik ei takistanud mul mitte kuidagi toonast, üldse mitte kerget jalaväelase väljaõpet läbimast. Vastupidi (ja erinevalt nt mõnest meie rühmas olnud tipptasemel spordipoisist) ei jäänud mul tegemata või lõpuni viimata ükski harjutus, täisvarustusega rännak vms. Kordagi ei tekkinud ühtegi tõsist terviseprobleemi, millega oleksin väljaõppest kõrvale jäänud. Koormus ja mahv oli kindlasti suur, kuid ei midagi ebainimlikku või kriitilist piiri ületavat. Ja lisaks oli mul ka positiivne suhtumine ajateenistusse, st motivatsioon teenistuses püsida ja väljaõpet läbida.

Sellest kõigest teen mina ettevaatliku järelduse, et probleem ega lahendus ei peitu selles kehalises kasvatuses või isegi rahvaspordi populariseerimises. Vaid probleem on inimeste muutunud elustiilis ja harjumustes, mida kuidagi muutma hakata on raske või võimatu. No ei peksa me demokraatlikus riigis elanikke linnadest maale tagasi elama, ei hakka me keelustama koolibusse või keelama lapsevanematel lapsi autoga kooli tuua. Ja ei suuna me kedagi kohustuslikus korras iga suvi metsa sõda mängima või põllu peale kartuleid võtma jne. Vaid lahendus on ikkagi noorte motivatsioonis teenistusse tulla ja seal püsida ja teisalt selle kehvema füüsilise võimekusega (vähemalt alguses) arvestamine.

[Fucs]

Ma ei tea millised on kõige kuumemad ja värskemad materjalid antud valdkonnas aga...

2011

Põhikooli lõpetaja:
1) mõistab kehalise aktiivsuse tähtsust tervisele ja töövõimele;
2) valdab põhiteadmisi ja -oskusi, et harrastada liikumist iseseisvalt sise- ja välistingimustes;
3) liigub/spordib ohutus- ja hügieeninõudeid järgides ning teab, kuidas käituda sportimisel juhtuda võivates ohuolukordades;
4) tunneb ausa mängu põhimõtteid, on koostöövalmis ning liigub/spordib oma kaaslasi austades ja keskkonda säilitades;
5) oskab kasutada kehalise võimekuse lihtsamaid enesekontrollimeetodeid ning jälgib oma kehalise vormisoleku taset;
6) tunneb huvi Eestis ning maailmas toimuvate spordi- ja tantsusündmuste vastu;
7) tunneb liikumisest/sportimisest rõõmu ning on valmis liikumist/sportimist iseseisvalt harrastama.

Põhialadena kuuluvad põhikooli kehalise kasvatuse ainekavva võimlemine, kergejõustik (I
kooliastme õpitulemustes ja õppesisus esitatud põhiliikumisviisidena jooks, hüpped ja visked), liikumis- ja sportmängud (korv-, võrk- ja jalgpall – koolil on kohustus õpetada neist kaht), tantsuline liikumine, talialad (suusatamine ja uisutamine – koolil on kohustus õpetada neist üht) ning orienteerumine. I või II kooliastmes läbivad õpilased ujumise algõpetuse kursuse. Teadmisi spordist ja liikumisest/sportimisest edastatakse kehalise kasvatuse tundides praktilises tegevuses
ja/või õpilasi iseseisvale (tunnivälisele) õppele suunates...........

?

1.5.1. Lõiming teiste valdkonnapädevuste ja ainevaldkondadega
Kehalise kasvatuse lõimimisel teiste valdkondadega on palju võimalusi.

Emakeelepädevust kujundatakse kehalises kasvatuses teksti mõistmise, suulise ja kirjaliku teksti
loomise ning eneseväljendusoskuse kaudu......

Kus on riigikaitse valdkondadega haakuv lõiming?

JNE
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/11 ... _lisa8.pdf


Kehalise kasvatuse ainekava 2013
http://www.laagrik.edu.ee/wp-content/up ... nekava.pdf

[Kapten Trumm]

Mõned mõtted ka selle kahelise kasvatuse osas. Ja ütlen ennetavalt ära, et ma ei ole mingitki pidi ekspert kehakultuuri, füsioteraapia vms alal, nii et alljärgnev võib olla täiesti profaanlik jutt. Kuid mina eriti ei usu, et koolides kehalise kasvatuse „tõhustamine“, mahu suurendamine, mingite VTK või „NATO testi“ normide sätestamine midagi väga paremaks muudaks või sisulist efekti annaks.

Sama loogika järgi võiks kaotada nt mata riigieksami (või kirjandi), sest "sunnitöö pole efektiivne".
Kehaline kompetentsus on samatähtis kui PISA tulemused.
SBK ajal seda tasa teha on suht hilja, sest inimene on siis kasvueast väljas, kõige paremaid tulemusi pidi andma treening kasvueas (nii mulle räägiti).

[Martin Peeter]

. Meil on ju kokkuvõttes vaja seda, et ajateenijad-reservväelased (või vähemalt enamik neist) oleksid päeva lõpuks võimelised liikuma maastikul jalgsi kümneid kilomeetreid, kandes vähemalt 10-kilost varustusekoormat, suutma selle varustusega ka joosta, söösthüppeid teha, lahingut pidada, ja tegema seda ka tühja kõhuga, magamata jäänud ööga jne. Ja selleks on omakorda vaja seda, et inimese füüsis ja organism oleks eelnevalt vähemalt mingilgi määral harjunud mitte niivõrd 50 kätekõverduse tegemisega või dressides 3200 meetri jooksuga (mis on olemuselt ideaaltingimustes tehtav ühekordne ja lühikene pingutus), vaid oleksid harjunud kõndima pikemaid vahemaid, tõstma ja tassima raskusi jne. Ma pole selles 100% kindel, kuid kipun arvama, et kui noor inimene ka käib iga nädal 2-4 korda korralikult trennis ja sooritab seejärel edukalt ära nt sellesama „NATO-testi“, siis olukorras, kus suurem osa sellesama noore inimese igapäevast liiklemist toimub auto või bussiga, kus isegi suht kerge trenniriiete kott vedeleb pagasnikus, mitte seljas, seda koormust noorele ei anna.

...

Sellest kõigest teen mina ettevaatliku järelduse, et probleem ega lahendus ei peitu selles kehalises kasvatuses või isegi rahvaspordi populariseerimises. Vaid probleem on inimeste muutunud elustiilis ja harjumustes, mida kuidagi muutma hakata on raske või võimatu. No ei peksa me demokraatlikus riigis elanikke linnadest maale tagasi elama, ei hakka me keelustama koolibusse või keelama lapsevanematel lapsi autoga kooli tuua. Ja ei suuna me kedagi kohustuslikus korras iga suvi metsa sõda mängima või põllu peale kartuleid võtma jne. Vaid lahendus on ikkagi noorte motivatsioonis teenistusse tulla ja seal püsida ja teisalt selle kehvema füüsilise võimekusega (vähemalt alguses) arvestamine.

Siin on point sees ja sellele mõeldi väga tugevalt ka Nõukogude ajal, kui koolinoorte seas populariseeriti matkamist. Mõeldi välja isegi selline spordiala, nagu matkasport, milles anti spordijärke.
Ise nõukaaja lõpus keskkooli lõpetanuna olin käinud nädalastel suusamatkadel Koola poolsaarel ja Põhja-Uraalis, kõrbematkal Turkmeenias, rääkimata Eestis matkamisest.

[Kapten Trumm]

Ma pole selles 100% kindel, kuid kipun arvama, et kui noor inimene ka käib iga nädal 2-4 korda korralikult trennis ja sooritab seejärel edukalt ära nt sellesama „NATO-testi“, siis olukorras, kus suurem osa sellesama noore inimese igapäevast liiklemist toimub auto või bussiga, kus isegi suht kerge trenniriiete kott vedeleb pagasnikus, mitte seljas, seda koormust noorele ei anna.

Kui meil koolinoored käivad (lisaks kehalise tundidele) 2-4 korda nädalas trennis (rõhk sõnal trennis, mitte jõusaalis juttu ajamas) nt 1,5 tundi korraga ja suudavad igal ajahetkel teha KVKT-1 190 punktile, siis poleks seda diskussiooni siin tarvis arendada. Nulltasemelt selle ärategemiseks on vaja ikka päris korralikult harjutada.

Mulle tundub, et siin teeme teatud erandi, tekitades skisofreense olukorra, kus sundkorras tehtav mata riigieksam on pädev motivaator, kehalise oma aga mitte.
Kui anda 16-18. aastasele võimalus õppida matat oma südametunnistuse järgi ning eksameid mitte teha, võib Eesti oma PISA punktidest und näha.
Inimene on täpselt nii laisk kui lastakse olla.

[Roamless]

Muide Trumm, kui sa juba ei tea, siis koolides ei panda enam ka hindeid lastele 1-3 klassini (mõnes pilootprojekti raames vist kuni 5. klassini), et neid mitte traumeerida. See aga tähendab, et teoreetiliselt on mõnel tolkamil võimalik venitada välja 5-ndasse klassi ilma normaalse kirjutamisoskuseta (muidugi mitte ilma täieliku kirjaoskuseta). Sõber kirub seda hindamissüsteemi, ütleb, et lapsed pole lollid, kuid kui pole kohustust, oskavad nad väga hästi seanahka vedada, sest veerandi lõpus saab lapsevanem mingusuguse kokkuvõte, kus kirjeldatakse nö vabas vormis ala laps loeb ja kirjutab normaalselt, aga samas on mõningaid probleeme lugemise ja kirjutamisega, et WTF, kuidas nüüd sellest aru saada?
Seega vähene liikumine pole ainus probleem, sest kui süsteem võimaldab logeleda, siis enamik lapsi ka seda teeb, sest tagajärgede eest vähemalt alguses vastutama ei pea.

[Kapten Trumm]

Minu kooliajal oli õpetajal äraütlemata suur võim - kui õpetaja sind sanktsioneeris millegagi (mind on nt pandud nädalaks nurka seisma), siis seda vaidlustada kuskil polnud erilist lootust (ja ega vanemad ei üritanud kah). Täna on vanemaltel (ja aktiivsematel õpilastel) see kaebamise tee väga hästi sisse tallatud. Mul oli tütrega kodus lausa tüli - sest keegi tema klassist oli läinud õpetaja otsust vaidlustama (vanemate) kaudu ja saanud oma tahtmise, miks mina ei saa (probleem oli selles, et tunni segamise pärast pandi ta poisiga samasse pinki istuma. Mina seepeale, et õpetaja otsuseid ma ei vaidlusta, ära siis sega tundi). Ma ei pea õigeks, et õpetaja käed käiku laseb (minu peal on muide ka tehtud), aga ei pea ka õigeks tänast õpetaja rolli, kes on taandatud sisuliselt Maxima letitöötaja tasemele, sest kiusliku õpilase/vanema võimalused õpetajale käru keerata on päris suured. See mõistagi toetab hästi seda "palju õigusi, aga null vastutust" tulemust.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Teie teemaarendus siin on muidugi (kohati) päris huvitav aga tegelt kaugenete te üha teemapealkirjast..

Samas - nõukaaegset enamvähem süsteemset kooli kehalist kasvatust ning Valmis-Tööks-ja-Kaitseks VTK norme meenutades (ja neid tänase bardakiga võrreldes) olete te jõudmas hoopis teise teemasse - KAS NLIIDU AJAL OLI KA MIDAGI HEAD (ilmselt isegi oli )..

[Kapten Trumm]

Tapal algas äsja midagi võimsat - NATO PAT lahingugrupi rivistus. Jälgige meediat.

[A4]

Trumm, ma selguse mõttes selgitan üle, et minu poolest on see igati positiivne, kui õpilastele koolis hindeid pannakse, paremini ja sisukamalt kehalist kasvatust tehakse, sportlikele saavutustele koolis ka kriteeriumid määratakse, lapsed rohkem trennis käivad jne. Kindlasti on see kasulik ka selleks, et noored paremini ajateenistuses hakkama saaksid. Aga ma oma näite põhjal lihtsalt illustreerisin, et on võimalik ajateenistuses täitsa hästi hakkama saada ka täitsa spordivõõral inimesel – lihtsalt see vajalik võhm, harjumused ja vastupidavus on võimalik kätte saada ka mujalt. Ja see mujalt saadav mahv võib kaitseväeteenistuse mõttes olla äkki isegi efektiivsem, kui lihtsalt staadionil dressidega 3200 m joostes või iga nädal trennis käies.

[Galileo]

Kodumaa kaitstuse kiitmine paneb siin vasakule ja paremale ja ületab ilmselgelt ka teemade piire igas suunas, aga ma löön sellest hoolimata oma värvid ka veel korra siia masti.

Tänase kehalise kasvatuse ja kooliväliste trennide koormus kokkuliidetuna ka ei anna seda kehalist koormust, mille said arenevad organismid NL viljastavates tingimustes. Ja seda mitte valitseva riigikorra, vaid ühiskonna üldise arengu tõttu. See on siin ja mitmes teises teemas akf-ide poolt kaunis hästi lahti kirjutatud.
Võrdlus matemaatikaga ei päde, sest arvutusoskusest üle 90% on omandatud koolis juba ikka üle saja aasta, kehalise koormusega on lood pöördvõrdelised. Viimasel 25 aastal on koolivälises tegevuses(loe: kodused majapidamistööd ja vaba aja veetmine) kehaline koormus sujuvalt vähenenud ning niigi tihedasse kooliprogrammi on sellist mahtu keeruline lisada.

Me oleme ju kõik ühel meelel, et tänaste noorte meeste keskmine kehaline võimekus on oluliselt madalam, kui Eesti noortel meestel 25 aastat tagasi?

Olukorras, kus, nagu varemgi olen välja toonud, Peetri kooli soov noori naisi seelikut kandma sundida tõi ühiskonnas valulise, mingit sorti võrdõigusvoliniku osavõtul ERR-igi jõudnud vastureaktsiooni, on kaunis keeruline hakata füüsiliselt nõrkadelt, keda on valdav enamus, nõudma kehalise võimekuse parandamist.

Samamoodi, nagu emade hulgas hakkab ülekaal olema nende poolel, kes lastele igal aastal uut isa tutvustavad ja kes ka nüüd ülalmainitud voliniku vahendusel tunnustust nõuavad, on ühiskonnas laiemalt riigikaitsega seotud ja selles teemana kodus olevaid marginaalne vähemus. Kui nüüd tekib intensiivsus, kus kaotused on 5% päevas, on valged plagud kiiremini väljas, kui jõuad "kontakt" öelda.

See on siin foorumis nii, et hoolimata akf-i paiknemisest spektri paremal või vasakul äärel, ollakse Eesti eest valmis surmani ja seitse põlve takkajärgi. Aga sellest on vähe - riigikaitse tuleb massidesse viia ja hoolimata sellest, kui magusa kättemaksuna tahtlikele voodimärgajatele ja võltsitud meniskilõikuse armi uhketele kandjatele tsiviilajateenistus ka ei tundu, siis ega see tegelikult riigikaitset ei arenda. Latt on tarvis alla lasta - lamppöidsus sihturiks olemist ei sega. Näiteks. Või viia riigikaitseõpetus koolidesse. Või mõlemat.

Sai ka sihuke teemade piire ületav lotsku, ju moded tõstavad kuhu paremini sobib. Ja selle 5% ma tahaks veel üle rääkida - küsisin ka kuskil, et palju me naabritele tagasi suudame teha, vastust ei ole saanud. Arvutasin ise, mis nad siin pidid tulema - 60 000 mehega. Kui me suudame sama 5% tagasi teha ja selle me ju suudame, onju Trumm, see on 3000 KIA+WIA. No näiteks kolmandik KIA-d, see on tuhat meest, 75 tonni liha.
Oluline on, et REBO ei hakkaks neid soodesse tampima, seal ei kõdune(siingi foorumis fototõendeid esitatud) - pärast pole lastega jõhvikaid kuskil noppimas käia. Las konsulteerib Torma meestega, neil koolirahad makstud ja kogemus olemas.

[Kriku]

Sama loogika järgi võiks kaotada nt mata riigieksami (või kirjandi), sest "sunnitöö pole efektiivne".

Täielik tuhmus suuremas osas üksikutest õppeainetest suleb ukse edasise hariduse omandamiseks selles valdkonnas. Kuna noor inimene on ebaküps otsustamaks, mis ta tulevikus teha tahab, üritatakse teda harida võimalikult laialt.

Kehaline kompetentsus on samatähtis kui PISA tulemused.

Ei ole. On täiesti ükskõik, mitu meetrit keegi kaugust hüppab või kas ta oskab kangi peal mingit harjutust teha. See ei mõjuta tema edasist tööd ega karjääri.

Teiseks, nagu juba öeldud, ei anna kehalise kasvatuse tundides nähtav rosolje paljude spordialade algtõdedest - noh, et igaüks saab hüpata ja joosta ja palli korvi visata ja jalaga värava peale lüüa ja rööbaspuude otsa ronida jne - mitte mingit kompetentsust. Treeningefektiks on seda liiga vähe ja kui keegi tahab mõne spordialaga tõsisemalt tegeleda, siis sellisest nuusutamisest pole talle kasu.

Teema juurde naastes, nagu akf Borja soovitas, võiks keskkoolis need tunnid rahulikult riigikaitse omadeks muuta ja kõigil oleks parem. Põhkikooli kohta ei oska hetkel midagi arvata, võib-olla seal vanemates klassides ka.

[London Bridge]

ajateenistusse jõudes oli 1. või 2. nädalal tehtud Kaitseväe kehaliste võimete testi tulemused sellised, et vaevu pingutasin välja 20 hädist kätekõverdust ja 20 samahädist kõhulihast. 3200 m jooksus suutsin hädavaevu (alla igasugust arvestust ajaga) ära joosta. AGA – see kõik ei takistanud mul mitte kuidagi toonast, üldse mitte kerget jalaväelase väljaõpet läbimast.

Sekundeerin eelnevale.

Riskin küll teemavälisusega, aga meil ajateenistuses juhtus nii, et ainuke võitleja, kes SBK lõpurännakul ära suri, oli see, kes alguses tegi kõige rohkem kätekõverdusi (pea 100, rohkem kui kaadriseeru). Mina ise olin just selline füüsiliselt probleemne noor, keda alguses ei tahetud isegi arstlikust komisjonist läbi lasta (alakaal ~57kg@190+cm). See aga ei takistanud väljaõppe edukat läbimist ning ametikohale vastavate pulkade väljateenimist. Ning esimestel kuudel pea 20kg juurde võtmast. Nüüd käin RÕKidel ning võitleja Veiko saatis just hiljuti kirja, milles ähvardab mai talgupäevad ära rikkuda.

Mis ma tahan öelda: ei maksa seda kehalist kasvatust ja noorte vormi üle ka mõelda. Normaalse väljaõppe ning sõdurielu tingimustes paraneb füüsis kui võluväel. Võibolla mitte kõigil just 300+ punkti peale, aga kas Eesti ajateenija peabki olema mingi veedeeveerambo?

[Fucs]

Tapal algas äsja midagi võimsat - NATO PAT lahingugrupi rivistus. Jälgige meediat.

http://www.err.ee/590866/fotod-ja-video ... stus-tapal



Edit:
Delfis video suht täispikkuses.
Lõpus on hea ülevaade erinevate riikide rivimarsi erisustest

http://tv.delfi.ee/live/uudised/vaata-u ... d=77950680