Huvitav, kes sõitis luksusvagunis Venemaale, pidutses järgmisel õhtul kommunistlike ninameestega Leningradi uhkeima hotelli Astoria restoranis ja tõstis nendega klaasi Nõukogude Eesti terviseks, Elas mitu kuud Moskva lähistel, sai Venemaal personaalpensionäriks jne? Kas see isik ei otsustanudki midagi? Otsutasid väikesed kalad, need, kellelt ta sinnamaani ei olnud midagi küsitud? Ära unusta, et seesama isik keeldus ka mobilisatsioonikäsule alla kirjutamast, mis talle siis, kui olukord alles keeruliseks hakkas minema, nina alla pandi.
Mobilisatsioonikäsk - mitte ainult ühe inimese arvates oli vastuhakk riskantne ja potentsiaalselt suurte inimohvritega. Mobilisatsiooni väljakuulutamist ei ole võimalik varjata. Seda oleks loetud provokatsiooniks, Vene poolne diplomaatiline käitumine oleks olnud kindlasti agressiivsem, iga normaalne sõjaks valmistuv agressor annaks ennetava löögi ja seetõttu on teadmata, mis kasu mobilisatsioonist oleks olnud.
Päts oli ilmselgelt ka isiksusena autokraatne ja "mina tean" tüüp. Samas, nii palju tarkust tal jätkus, et ta kuulas siiski ka teiste nõu. Kui nüüd detailidesse minna siis 1939 aastal toimus sisuline arutelu Valitsuse istungil. Riigikogu komisjonide koosolekul
http://eesti.wordpress.com/2007/02/09/1 ... arutelu-2/
arutati ka aga sealne oli Valitsuse istungi arutelu järelkaja. Riigikogu komisjonide istungil oli peamine argumentatsiooni esitaja Laidoner, keda ometigi Päts vast kuulas ja arvan, et kuulas ka teisi olgugi, et ei pidanud seda ilmtingimata välja näitama.
Palju kriitikat läheb tegelikult presidendid institutsiooni mitte Pätsi pihta isiklikult. Sellisel kujul nagu ta oli 1939 oli presidendi institutsioon ette nähtud ka vapside poolt ehk siis kui ka vapsid oleks võimule saanud, mida nii mõnedki oponendid arvavad olevat alternatiiv, ka siis oleksime olnud autokraatlikku võimu omava presidendi meelevallas. See, et president oli Päts või oleks olnud näiteks Sirk (hästi küll ei usu) ja mõlemal oli või võis olla mõni kiiks, see on presidentaalse riigivõimuga kaasaskäiv loterii-allegrii.
Mulle ei meeldiks küll nii mõelda aga kujuta hetkeks ette, et Sa pole eestlane ja analüüsid tollast olukorda näiteks ameeriklasena. Samaväärne väitega, et "Päts on kõiges süüdi" oleks ka väide, et "iga rahvas on oma saatust väärt", otsesõnu öeldes, et rahvas oli kas poliitiliselt sedavõrd apaatne ja/või kiitis siiski vaikimisi toimunud muudatused heaks või uskus seda saatvat juttu või oli lihtsalt soome-ugrilikult aeglase reageerimisega või individualist jne jne ET ei toimunud mingeid avalikke massilisi väljaastumisi riigipöörde vastu, lisaks vapsidele ja kommunistidele ei toimunud mingit märkimisväärset organiseeritud tegevust Pätsi režiimi vastu. Aga Pätsi ajal oli ikkagi leebe diktatuur, leebe tsensuur võrreldes nt Venemaaga või paljude teiste tollaste Euroopa riikidega.
Tollane nö rahva käitumine meenutab kangesti praegust olukorda - erakonnad on etableerunud ja võõrandnunud, agressiivseid protestiaktsioone võtavad ette ainult äärmusvasakpoolsed ja rahvusradikaalid, "tavalised inimesed" võõrastavad mõlemaid ja ei ole nõus ka partokraatiaga aga samas nood laiad rahvahulgad mingeid alternatiivse organiseerumise märke või mõne poliitilise jõu nö mõistusele kutsumisega ei tegele. Asjadel lihtsalt lastakse juhtuda ja pärast vehitakse rusikatega, et kuradi lollid, et otsustasite ilma, et minu arvamust arvesse võtsite.
See kõik mis juhtus pärast okupeerimist - ühelt poolt tuli kaasa mängida, teisalt mingi piirini siiski usuti, et midagi halvasti ei juhtu aga iga nädal läks midagi kehvemaks alates juunist ja pärast küüditamist polnud Pätsil eriti sõnaõigust, kas ta oli personaal või kollektiiv-pensionär. Vana sai lihtsalt tünni. Üritas viimase hetkeni kaasa mängida, semu olla.
Sulle võib näida, et ma üritan Pätsi kaitsta aga hetkel ma ei argumenteeriks jõuliselt kummaltki poolt. See tõde on kahjuks keeruline. Päts jobu ja Päts paratamatuse ohver on nii lihtsad argumendid, et sellist kulli ja kirja oskab iga laps visata.
Oletame ka nüüd, et mr.X oleks otsustanud vastupanu kasuks. Eesti oleks vallutatud nii ehk naa. Soome stsenaarium poleks aset leidnud puhtalt sellepärast, et Eesti on nii pagana väike. Inimohvreid oleks olnud 100-200 tuhande kanti, rohkem poleks jätkunud lihtsalt võitlusvõimelisi mehi. Terror oleks olnud totaalne mitte selektiivne nagu ta oli, ilmselt oleks meid oodanud ees krimmitatarlaste saatus - totaalküüditamine. Sitta see 800 000 inimest küüditada on kui kogu maa on elektrifitseeritud ja muid vägitükka ka tehtud.