Veel üks isamaalasest erusõjaväelane avaldab arvamust.
Kindralmajor Neeme Väli: Pevkur ja Salm on käitunud nagu koera laipa üle aia loopivad Tatikas ja Vesipruul
20. juuni 2024, 20:47
Neeme Väli,
kindralmajor reservis / Isamaa
.
Viimasel nädalal toimunud vaidlused Eesti kaitsevõime vajaduste üle on olnud kuumemad kui äsja ametlikult alanud suvi. Arvamuste paljusus on kindlasti hea, kuid selles rägastikus orienteerumine muutub valdkonnaga mitte kursis olevale inimesele järjest keerulisemaks. Kas õigus on kaitseministeeriumi kantsleril, kes süüdistab ministrit passiivsuses või hoopis ministril, kelle kinnitusel on kõike tehtud õigesti?
Alustuseks tuleb teha kummardus Priit Hõbemäele. Kui 15. juunil Postimehes avaldatud usutlus kaitseväe juhatajaga oleks ilmunud paar päeva varem, oleks ehk palju 1,6 miljardi ja kes-millal-mida-teadis ümber toodetud sõnavahtu ära jäänud.
Müütide seletuseks
Konkreetsetele küsimustele otseallikast saadud vastused tõid anonüümsetele allikatele tuginevasse oleksoloogiasse pisutki selgust. Selgitust vajab veel üks liikvele lastud müüt Sakala tänav 1/3 hoone kohta.
Nimelt olevat 1939. aastal sõjaks valmistumise asemel kulutatud riigi raha hoopis kasiino ehitamiseks. 5. aprilli 1939. aasta Päewaleht kirjutab, et ohvitseride keskkogu on saanud kokku hoone ehitamiseks vajaliku summa. Seega on minu teadmine, et kuigi hoonesse plaaniti lisaks keskkogu ruumidele ja ohvitseride kasiinole ka näiteks sõjamuuseumi ja muudki ning maja asus riigi maal, kasutati selle ehitamiseks kuni 1940. aastani siiski ohvitseride kogude poolt korjatud raha.
Kusjuures kasiino all ei mõeldud toona mängupõrgut, vaid klubilaadset kooskäimise kohta. Müüdilevitajad peaksid mõistma, et oma tegevusega alavääristavad nad ohvitseride mälestust, kellest paljud represseeriti kommunistide poolt, hukkusid laagrites või sõjas.
Müüte, mis 1,6 miljardi kaasuse juures murdmist vajavad, on teisigi aga kõigest järgemööda. Infomüra vältimiseks kasutan oma arvamuse allikatena juba nimetatud Hõbemäe usutlust ja kaitseväe juhataja 16. juunil tehtud sotsiaalmeedia postitust, mis jõudis mitmesse meediaväljaandesse.
Mida saab nendest kahest allikast välja lugeda?
Kaitseväe juhataja ütles, et laskemoona koguste arvutustega hakati tegelema eelmisel aastal ja kõige täpsemad arvutused uute põhimõtete järgi said valmis selle aasta maikuus. Viimased arvutused ei ole tehtud vastavuses NATO standarditega. Arvesse on võetud Ukraina sõja kogemust ja ka neid relvasüsteeme, mida täna veel Eestil pole.
Võimaliku ründe esimene ešelon plaanitakse peatada kaitseväe oma jõudude ja Briti brigaadiga, tahapoole jäävate vastase üksustega tegelevad teised NATO jõud. Liitlased panustavad rohkem Soome ja Läti kaitsesse, Eesti peab vastase esimese lainega ise hakkama saama. Vastase peatamiseks tuleb neist hävitada vähemalt 75 protsenti. Selleks vajaliku laskemoonakoguse ja hinnastamise arvutused tegid Marti Herem, Andrus Merilo ja veel paar analüütikut.
Kaitseministrile ja rahandusministrile näidati mais valminud arvutusi juuni alguses. Enne seda näidati neid siseministrile ja erinevatele poliitikutele riigikogus, aga ametlikult vormistatud sõjalist nõuannet pole tänaseni. Heremi postitusest saab eelnevale lisada tõdemuse, et isegi koos 2022. aastal tehtud lisaeraldistega ei vasta laskemoonakogused NATO kaitseplaani vajadustele ja 1,6 miljardit on kriitilise miinimumi hinnanguline maksumus. Arvutustest on erinevate poliitikutega räägitud alates selle aasta veebruarist.
Mida sellest kõigest järeldada?
Vajadus riigikaitsesse rohkem panustada ei tohiks olla uudis ühelegi poliitikule. Kindlasti on erinevad mundrikandjad esitanud paljudele inimestele mitmes formaadis erinevas staadiumis ja erineva metoodikaga tehtud arvutusi. Kas kõike seda saab nimetada ka sõjaliseks nõuandeks, on iseküsimus.
Kaitseväe vajaduste selgitamine poliitilisele tasandile on kaitseväe juhataja üks olulisemaid ülesandeid ja see on pidev ning olemuselt lõputu protsess. Kui küsimus on niivõrd suures mahus täiendava ressursi erandkorras eraldamisega, siis peab sellele eelnema korrektselt vormistatud põhjalik analüüs, mis sisaldab näiteks võimalikke stsenaariumeid, nende lahendamise alternatiive, valikukriteeriumeid, alternatiivide läbimängimise tulemusi, hinnastamist ja muud otsustamiseks vajalikku.
Kaitseväe juhataja ütleb, et sellist sõjalist nõuannet pole ja mul ei ole põhjust tema sõnades kahelda. Teiseks selgub, et kuigi värvilisi slaide näidati uudistes otse kaamerasse, on arvutused tehtud väga piiratud ringi inimeste poolt. Ehk peastaabi valdkondade ja väeliikide ekspertide teadmisi pole kaasatud. See omakorda jätab õhku küsimuse, kas ja kuidas kaaluti alternatiive. Et alternatiive on ja neil on märkimisväärne mõju hinnalipikule, võib igaüks lugeda 18. juunil ERR’s avaldatud Joakim Klementi usutlusest kaitseinvesteeringute keskuse peadirektori Magnus-Valdemar Saarega.
NATO planeerimine ja tagamine
Omaette teemadering on seotud NATO kaasumise ja planeerimisega. Kaitseväe juhataja arvestab esimese ründe tagasilöömisel Briti brigaadiga. Kuna oleme ainus Balti riik, kus liitlaste alalist kohalolekut brigaadi mastaabis ei soovita, tähendab selline eeldus, et rünne ei tule ootamatult ja eelhoiatuse saamise aeg võimaldab brigaadi Eestisse kohale tuua.
Seega oleks vajadusel aega tuua kohale ka kõike muud, mida kaitsetegevuseks vaja on. Miks NATO erinevalt Lätist ja Soomest rohkemate üksustega Eesti kaitsesse ei panustata, tuleb ilmselt küsida neilt, kelle näpujälgi kaitseplaan pidavat täis olema. 45 335 km² ainult ühe diviisi vastutusalana on väga palju. Kaitseplaanid ehitatakse üles kõikide liitlaste võimeid arvestades.
Ei saa ju mõistlikult eeldada, et kui Eesti kaitseks on vaja kasutada kontinentide vahelisi ballistilisi rakette või hävituslennukeid, siis peab Eesti need soetama. NATO kasutab koormajagamiseks kahte omavahel tihedalt seotud, kuid siiski eraldiseisvat protsessi. Tegevuste plaanimiseks kasutatakse operatsioonide planeerimise protsessi (Operational Planning Process ) ja tegevuste tagamiseks vajalikud ressursid luuakse läbi kaitseplaneerimise protsessi (NATO Defence Planning Process ).
Esimese tulemina sünnivad tegevus- ja kaitseplaanid, teise tulemina jagatakse nende läbiviimiseks vajalikud võimed liikmesriikide vahel kohustusena laiali. Senises avalikus debatis aetakse neid sageli segamini. Näiteks Vilniuse tippkohtumisel kinnitati kaitseplaanid ja nende läbiviimiseks vajalike sõjaliste võimete loomise põhimõtted ( kommunikee punktid 27, 28, 29 ja 34). Konkreetsetele riikidele konkreetsest kaitseplaanist tulenevad võimearenduskohustused ( capability targets ) kinnitati tunduvalt hiljem.
Ressursimahu dokument peab meile teada olema
Minu jutu mõte on selles, et mõlemad protsessid viiakse läbi mitte kabinetivaikuses, vaid liikmesriikide aktiivsel osalusel. Kusjuures riikidel on võimalus NATO ettepanekutega kas nõustuda, nõustuda osaliselt või mittenõustuda. Seega on nii liitlaste kui meie tegevusi kirjeldaval kaitseplaanil kui ka selle tagamiseks võetud ressursimahtu sisaldaval dokumendil Eesti riigi nõustumise märgina kellegi allkiri.
Jääb vaid loota, et nende allkirjadeni jõudmise protsess oli mõistuspärasem kui täna meie silme all lahti rulluv kaitseministeeriumi haldusala sisekaemus. Kõikide ekspertide potentsiaali rakendava ametkonnasiseses süsteemse protsessi asemele näeme ajakirjanduse vahendusel toimuvat sõnasõda, milles poliitiliselt motiveeritud narratiiv ja sõjalis-tehniline hinnang on tavalugejale eristamatult segunenud.
Ma ei tea ühtegi kaitseväe juhatajat, kes oleks olnud rahul selle ressursiga, mida talle poliitilise otsusega eraldati ja poleks juurde küsinud. Ma ei tea ka ühtegi kaitseministrit, kes oleks andnud kaitseväe juhatajale kõike, mida see küsis. 1,6 miljardit on vaja laskemoona tarbeks aga aasta tagasi (täpsemalt 16.06.2023) luges major Taavi Karotamm ERR’s üles rea võimeid, mida kaitseväe juhataja küsis, kuid mis arengukava koostamisel nö joone alla jäid.
Kõik on vajalikud asjad, ehk leiaks veel ühe tagasiastuja, siis saaks rahastuseta jäänud võimed ka kätte? Siiski on kaitseväe ajaloos erand, kus üheskoos otsustati teadlikult ohupilti eirates sõja aja kaitseväge poole võrra kärpida ja selle otsuse tagajärgi tuleb meil täna kiirkorras lappida. Probleem on selles, et kui me täna teeme puuduliku analüüsi tõttu vale valiku, siis vigade parandamiseks aega ei pruugi enam jätkuda. Parim kingitus, millega saaks ametisse asuvat kindral Merilod aidata, on teha põhjalik riigikaitse audit. Siis oleks värskel kaitseväe juhatajal selge ülevaade, missuguses seisus kaitseväe ta reaalselt vastu võttis.
Kaitseminister Hanno Pevkur ütles Aimar Altosaarele, et kantsler viskas roiskunud kassi keset tuba ja nüüd kõik nuusutavad seda. Minister ja kantsler ongi seni käitunud nagu üksteisele koera laipa üle aia loopivad Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul, unustades, et kõikidel olulisematel ministeeriumist välja saadetavatel kirjadel on nende mõlema allkirjad. Meie aja kangelase sünniga alanud seriaali tegelaskujud on muutumas kuulsuse narrideks. Ma ei usu, et kantsleri sekkumine Reformierakonna siseheitlusesse oli juhus.
Siiani populaarseim valitsuse liige muudeti vaid loetud päevadega poliitiliseks laibaks. Põhjusega, sest Pevkuri seinine reaktsioon on kõike muud kui otsustav ning tõendab akuutset juhtimiskriisi ministeeriumi haldusalas. Vaevalt, et Reformierakond on huvitatud nõrgast esimehest. Eesti riigile on nõrka kaitseministrit vaja veelgi vähem
