Brennabor kirjutas:Seega Eesti suurim möödapanek ja fopaa on Venemaale meie ründamiseks motiivi loomine.
Actual, see motiiv oleks Venemaal nii ehk teisiti olemas. Meie rahva alateadvuses pole mitte Soome Talvesõda, vaid meie endaga 1940. aastal juhtunu. Olime toona erapooletud ja ülimalt korrektsed, lõpuks lausa Venemaa liitlasedki, aga ikkagi süüdistati meid Venemaa ohustamises. Sellest tegi rahvas 1990. aastatel järelduse, et erapooletusest ja "soomestumisest" pole Eesti puhul kasu. Poliitiliselt olnuks võimatu NATOsse astumata jätta, kui selleks vähegi võimalus oli. NATOst ei pruugi kasu olla, aga võib olla; erapooletusest pole kasu mingil juhul, võib selle hoiaku kokku võtta.
Võibolla täpsustad, mis see Venemaa motiiv nii ehk teisiti on või olla võiks?
Minu arvates 1940 aasta olukord ei ole tänapäeva ülekantav, ei poliitiliselt ega sõjaliselt.
Tolleaegsete sündmused meie jaoks põhinesid MRP salaprotokollis kirjapanduga, mida Venemaa ja Saksamaa kokku leppisid. Sõjalisest aspektist arvestades tolleaegset relvastust oli Venemaa jaoks Balti riikide okupeerimine mõistlik, sulgeda Soome laht ja luua Leningradi ümber piisavalt turvalist ruumi, kontrollida Läänemerd.
Samuti ei ole eriti tark segamini ajada NSVL ajajärke Stalini juhitav NL oli midagi muud, kui Brežnevi või Gorbatšovi juhitav. Kui Stalin massiliselt okupeeris, küüditas, tappis, siis hilisemate juhid ei ole mingil põhjusel Stalini käekirja austajad olnud.
Kui me juhindume oma poliitikas mingi minevikusündmuses kinnistunud alateadvuse järgi, siis on asjad hullemini metsas kui oskaks ette kujutada ja võiks oma riiginatukese kohe maha kanda.
Ainsaks julgeolekuohuks Venemaale on NATO tema piiridel. Venemaa jaoks tähendab see ohtu, kus Venemaa strateegilised vaenlased (nt USA) võib homme või ka täna salaja paigutada Venemaa lähedastele NATO riikide territooriumitele relvastust, rääkimata luurerajatistest.
Sellel on ju otsene mõju Venemaa strateegilisele julgeolekule - Venemaa peab seepärast tegema eraldi jõupingutusi ja kulutusi. Pikas plaanis oleks odavam ja mõistlikum piiririikide puhvertsoonist NATO eemale tõrjuda ja vältida Venemaa piiridel väikeriikide iseseisvust, mis päädib varem-hiljem Venemaa julgeoleku kahjustamisena. Venemaa jaoks Balti riikide NATO-sse astumine on ajalooline õppetund, et iseseisvad riigikesed piiridel on viga.
Ja kõige tobedam asja juures on, et Venemaa on üritanud Venemaaga piirnevate riikide NATO-sse astumist igati diplomaatiliste vahenditega vältida, seda selge sõnaga välja öelnud ja kutsunud üles seda vaenulikku sammu Venemaa vastu mitte astuma.
Aga Venemaa julgeoleku huvidest sõideti üle ja Venemaa diplomaatilised pingutused oma huvide kaitseks ei kandnud vilja. On igati loomulik, kui tsiviilpoliitika põrub, tuleb kasutada poliitikat ajada teiste riistadega - sõjariistadega.
Eesti ja Balti riikide astumine NATO-sse oli teadlik astumine Venemaaga julgeolekulisse ja sõjalisse konfrontatsiooni. Seega meie edasine saatus sõltub ainult NATO-st, täpsemalt USA-st. Minu mõtlemisse ei mahu kuidagi, kuidas saab kogu oma riikliku eksistentsi asetada otsesse ohtu ja sõltuvusse kauge võõrriigist, kellega meil ühised huvid ja puutepunktid puuduvad. Muidugi hakkab kohe kuulma retoorikat, et kuidas meil USA-ga ühised huvid puuduvad, USA ja Eesti kaitsevad mõlemad oma julgeolekut ja ei ole huvitatud Venemaa mõju laienemisest. Täna on tõesti nii, et kui USA vajab ÜRO-s või okupatsioonides sõjaliselt Eesti toetust, siis ta on seda saanud, aga mõelgem realistlikult, kas USA on valmis vastama samaga, kas USA rahvuslikes julgeoleku huvides on astuda pisiriigikeste pärast (keda enamus ameeriklasi ei teagi) sõtta teise strateegilisi massihävitusrelvi omava suurriigiga - arvan, et sellist mandaati USA president ei saa ja sellist rahvuslikku julgeolekut kahjustavat otsust ükski USA president endale lubada ei saa.
Tuleb eristada kahte aspekti, üks on retooriline sõnavaht, a'la ühised väärtused, teine asi on reaalsed elud, riikidevaheline sõjategevus. Ajalugu kubiseb näidetest, kus ka sügavaimad retoorikas ülistatud liitlassuhted põruvad esimeste raskuste ilmnedes, ja samakiiresti võib tekkida liitlassuhteid endiste vaenajate vahel.
Kui mistahes põhjusel USA langeb või oluliselt nõrgeneb - kaob Eesti riik, ja selle sõltuvuse oleme ise loonud.
Ma ei näe põhjust, ehk motiivi, miks peaks kaduma Eesti riik ilma NATO-ta. Miks iseseisev Soome ei ole kadunud aga NATO-sse pürgiv Gruusia sai korraliku lõuahaagi, mis NATO mõtetele kriipsu peale tõmbas (Venemaa sai Balti riikidega õppetunni, et paljalt diplomaatist oma huvide kaitseks ei piisa). Retooriline lääne vaht Gruusia NATO tee jätkumise kohta on lihtsalt piinlik, kui kõik osapooled nii Venemaa, lääs, kui Gruusia ise teavad, et Gruusia NATO liikmelisus on nähtavas perspektiivis võimatu.
