Tõepoolest, merevahtu teaduslikult analüüsida ei viitsi, aga mõningaid (väga subjektiivseid) mõtteid tekitas seekordne šedööver küll. Oidsalu kuulub inimeste hulka, keda ühendab miski mere- või mereväeviha (või kuidas iganes seda agendat kutsuda). Kõrvaltvaates näikse see midagi religioonilaadset olevat, sest ratsionaalset plaani pole ükski sellest seltskonnast kunagi esitanud.
Nagu URR eelpool mainis, ajab leili, et isegi peale üle kümne aasta kestnud üsna süsteemset mõtte- ja kirjatööd suudab asekantsleri ametikohal töötanu sellise artikli avaldada. Põhjus võib olla (1) mereväelaste halb kirjaoskus (et polegi võimalik aru saada), (2) tekste ei vaevuta lugema, (3) lihtlabane harimatus või (4) (paha)tahtlikkus. Esimese on lükanud ümber liitlased. Mainitud 2016. a uuringu ingliskeelne kokkuvõte leidis kasutamist US Naval Postgraduate School’is näidismaterjalina, kus ka meie kaitseplaneerijad tarkust ammutamas käivad. Teine võimalus, ei loeta ega süveneta vaid arvatakse midagi kokkuvõtte põhjal, on tõenäoline, millest annab tunnistust Oidsalu hinnang tollele uuringule: vana, aegunud, ebarealistlik jms). Kuna Eesti riigivõimu korraldus ega ka geograafiline asend ei saa olla aegunud ega ebarealistlik, on see hinnang äärmiselt veider. Uuringule oli KMin poolt püstitatud üsna selged eesmärgid [1], kuluarvestus otsustati poole peal ära jätta KMin enda suunisel (töö selles osas rahandusministeeriumi juhtimisel oli alanud). 100 milj on Oidsalu selles tekstis aga ise välja mõelnud: loon probleemi ja siis kirjutan, et lahendada ei saa. Oidsalu annab negatiivse hinnangu nii praeguse kui eelmise MeVÜ seisukohtadele, aga kaudselt ka tollelesamale süsteemsele kirjatööle. Jääb justkui mulje, et ükski mereväelane ei tea, kuidas peaks, aga ise esitab sellise seosetu ja vastukäiva jutu, millega on keeruline vaielda. See on tegemist siis…
tuna kirjutas: ↑07 Jaan, 2025 12:29Kui Oidsalu artiklist ei vaataks vastu nii suurt sisemist põlemist, siis võiks kahtlustada, et tegemist on paroodiaga, kuhu on kokku koondatud kõik need rumalused, millega Eesti kaitseplaneerimine kunagi õrnas eas tegeles.
…rumaluse või (paha)tahtliku rumaluse või hoopis millegi muuga.
Esimene mõte või küsimus, mis pähe tuli - kust ja kuidas tekib riigikaitse valdkonnas töötavate tsiviilteenistujate pädevus? Olin 2019. a Balti Kaitsekolledži J-kursuse õppur kui meiega liitus tsivilistide kursuse [2] raames väike arv kaitsevaldkonna tsiviilteenistujaid. Kõik eestlased olid võrdlemisi noored (kaitseväelased on sel kursusel ca 15. a teeninud mjr, mõned ka kol-ltn auastmes), aga hakkajad ja igati asjalikud inimesed. Küll aga tunnistasid nii mõnedki, et näe – olen juba 2 vms aastat kaitseministeeriumis töötanud ja alles nüüd seletatakse koolipingis, kuidas see maailm pöörleb! Samas – tegu oli ohvitserihariduse kolmanda tasemega ja neil polnud praktilist ettekujutust, mis ja kuidas allpool asjad käivad.
Ilmselt ei ole sellele küsimusele head vastust, sest erinevalt ohvitseride hariduse ja väljaõppesüsteemist selle vastav ametnike oma puudub ja seda peegeldavad ka Oidsalu kirjatükid Postimehes. Lisaks juhtis kolleeg tähelepanu pikantsele asjaolule – Oidsalu on ise tunnistanud, et oli vabal ajal täiskohaga teatrikriitik. Siit saab siis küsida president ilveslikult: „Kas te midagi üldse loete ka?“ Pean silmas erialast kirjandust alates sõjandusklassikast, -teooriast ja –ajaloost. Oidsalu kirjatükid viitavad, et vastus on pigem negatiivne - vaba aeg kulus ju teatrite külastamisele ning nähtu kommenteerimisele kirjutavas ja jutustavas meedias.
Teine mõte. Tänast mereväge võib ju tsirkuseks nimetada, pigem muuseumiks. Aga kes selle korraldas? Kes on ettevalmistanud RKAK-e ja KMAK-e, mis annavad arenguks suuna ja ressursid? Oidsalu on läbi oma ametnikukarjääri esindanud toda merevaenulikku seltskonda ja tänane olukord, mis on viimastel aastatel küll oluliselt paranenud, on nende samade inimeste otsuste ja otsustamatuse tulem. URR juba viitas skisofreenia tuunustele.
Kolmandaks. Sõda on poliitika jätk teiste vahenditega. Mere- või kaitsevägi ei ole asjad iseeneses vaid üks riigivõimu tööriistadest. Oidsalu viidatud 2016. a avaldatud uuring avastas, et meie merekaitsepoliitika on pehmelt öeldes hõrdavõitu, sel hetkel olid ka merelised ülesanded pilla-palla ja mõned ülesanded, mida eeldab mereala omamine rääkimata sõjaline oht, üldse püstitamata. Seoses PPA merekomponendi liitmisega oleme täna õiguslikus osas oluliselt paremas seisus, aga palju on endiselt puudulikku. Samas, alles eelmisel suvel püüdis kaitseministeeriumi mittepoliitiline tippjuht teha selgeks, et me arendame mereväge ikka ja ainult sõjaajaks. Me (väiksem ring mereväe vanem- ja kõrgemaid ohvitsere) muidugi vaidlesime vastu, aga isiku enesekindlus oli vääramatu, arusaam meredomeenist oli samasugune kui Oidsalul ja häbitunne puudulik. Selle jutuajamise puhul ma nüüd irooniliselt küsiks, et miks me üldse merealusest infrast sügaval rahuajal (pole isegi kõrgendatud kaitsevalmidus) räägime? Kuidas on see kaitseväega seotud? KV on ju ainult mingiks müstiliseks sõjaajaks mõeldud. Ehk et võiks küsida milline on Eesti merekaitsepoliitika, mida mereväest tahetakse ja milliseks teda arendatakse? Teine samalaadne poliitika arusaamatus tõstatus hiljuti tuuleparkide teemal. Alles mõned aastad tagasi otsustati poliitiliselt laevavastased raketid paigutada maismaale, mis seab üsna palju taktikalisi piiranguid. Miks nüüd siis öeldakse, et ehitame sinna ’müüri’ ette ja õnnetu ametnik põhjendab telekaamerate ees, et me hakkame ’nurga taha laskma’, ’laseme ainult siis kui vastane ei ole müüri taga’ vms? Kõike seda võib kirjeldada eesmärkide, meetodite ja vehndite vahelise segadusega, teisisõnu strateegia puudumisega. Kokkuvõttes, kaitsevägi saab tegutseda ikka ja ainult nende vahenditega, mis juba tehtud otsustega soetatud ja lahinguvõime saavutanud ja ikka ja ainult seda, mida riigi poliitiline juhtkond soovib-käsib. Otsuseid, millel on väga poliitilised tagajärjed, nagu kaubalaeva peatamine, peaks/võiks langetama ikka poliitikud. Vähemalt domokraatlikus õigusriigis on see nii. Kui aga RKAK-ides selleks vajalike võimete arendamist ette pole nähtud, siis võib kõike ju soovida, isegi pressiteateid teha, aga krokodill sellest lendama ei hakka.
Tegelikult on kogu lool ka mitu head külge. Probleem, et laevastik vajab uuendamist, on vist kohale jõudmas. Kui ei, pole ka mõtet rääkida merealuse infra kaitsest ning ka miinide ja rakettide soetuse võib maha kanda, sest kasutada neid ju ei saa. Teiseks on väga hea, et Oidsalu kirjutab neid asju Postimehes ja mitte enam riigiametis. Isiklikult olen Postimehes natuke pettunud, aga kogu riigikaitse teema ongi ajakirjandusele üsna võõras ja debatt puudub. Ning mul on kodus puuküte ja lehetellimust seetõttu ei tühista.
1.
https://www.digar.ee/viewer/en/nlib-dig ... 531/page/7
2.
https://www.baltdefcol.org/education/ci ... nts-course