Poti soldat kirjutas: ↑19 Veebr, 2025 23:06Maavägi on põhiväeliik sest vabariigi püsima jäämisele kõige kriitilisemate ohtude tõrjumisel on neil vaieldamatult põhiroll....
See on ringtõestus: põhiväeliik, sest põhiroll. Vaieldamatult. Edasi läheb küll paremaks. Sõnastan natuke ümber: territooriumi kaitsmine on kõige olulisem ja olengi nõus. Siit punktist saab edasi arutleda. Kas on olemas punkt, kus lisaks territooriumile võiks hakata mõtlema lähenemisteedele, kust võiks tulla vaenlane, liitlased või kütus? Seda punkti, kus territoorium on piisavalt kaitstud ja sinna pole enam vaja panustada, pole olemas, nii nagu pole olemas summat, mida üks kaitsevägi või väeliik ära kulutada ei suudaks.
Poti soldat kirjutas: ↑19 Veebr, 2025 23:06 Lisaks, lähenedes teemale NATO vaates, siis mulle paistab et laevade ja lennukite osas on meil liitlastelt rohkem lootust saada oma puudujääkide katmist kui maaväe pataljonide osas.
See pole argument vaid kiusu ajamine, aga liitlaste tankid ja lennukid on praegu kohal. Laevad käisid korra külas.
Kapten Trumm kirjutas: ↑20 Veebr, 2025 10:57Minumeelest on põhiline veelahe selles, et väikeriikides on mereväe ülesanne eelkõige maaväe põhipingutuse toetamine merelt, mitte iseseisev meresõda.
Meil ilmselt on erinev arvamus sellest, mida “iseseisev meresõda” tähendab. Võin panna käe südamele ja kinnitada, et klassikalise (mere)sõjatooria võtmes pole Eesti merevägi seda kunagi plaaninud. Selles vallas soovitan tutvuda Nõukogude uue meresõjakoolkonnaga (näiteks
https://www.ester.ee/search~S1*est?/aas ... r&1%2C%2C2). Nad rõhutasid, et mereväel ei saa olla eraldiseisvaid eesmärke ja kõik väeliigid peavad tegutsema ühiste eesmärkide nimel (mis praktilisel tasandil tähendas, et mere- ja õhuvägi toetasid maaväge). Sellest tulenevalt leiti, et mereväel pole vaja suuri sõjalaevu. Hiljem selgus, et selliselt arendatud merevägi ei suuda maaväge toetada, sest tal puuduvad sobivad vahendid ja ta ei suuda mereala vallata.
Soome ja Rootsi on Eestist erinevas olukorras, sest seal on saarestik. Aga kui ninad kokku lugeda, on ka Eesti mereväes neid kaldal rohkem kui laevadel (märksõna rannikuikaitsedivisjon). Ma usun, et mereväel poleks midagi selle vastu, kui teine samasugune või veel suurem juurde luua. Kuni inimesi juurde tekkimas ei ole, võib näiteks mõne juba olemasoleva pataljoni mereväe alluvusse anda.
Mis "rannikuoperatsioonidesse" puutub, siis ootan endiselt definitsiooni või vähemalt selgitus, mida selle all mõeldud on.
strateegiline sõdur kirjutas: ↑20 Veebr, 2025 11:18Kas ma saan õigesti aru, et enne sõja algust oleks mõistlik kõik Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Soome mereväed ning NATO alalised laevagrupid - mis siin juhtumis hetkel viibivad - Läänemerelt välja tõmmata, et Põhjamerel ümber grupeeruda ja oodates teiste NATO riikide lisajõude.
Kitsalt meresõja taktikalisest vaatepunktist võib vastus olla “jah” või vähemalt on inimesi, kes nii arvavad. Strateegia ja poliitika teevad pildi muidugi keerulisemaks. Ma ei saa päris plaane tutvustada, aga esitan ühe mõistuloo. Räägitakse, et kui kõige esimesi GRPsid üle vaatama hakati, selgus huvitav tõsiasi. Maavägi eeldas, et JLSG tagab nende varustamise. JLSG eeldas, et merevägi tagab mereteede julgeoleku, kustkaudu siis varustust tuua. Merevägi eeldas, et enne kui õhuvägi Kaliningradi A2AD maha surub, nemad Läänemere lääneosast edasi ei liigu. Õhuvägi eeldas, et Kaliningradi A2AD maha surumine võtab sadakond päeva. Kas A2AD on raudkera või juustukera, pole siinkohal oluline, sest see pesitseb inimeste peades.
strateegiline sõdur kirjutas: ↑20 Veebr, 2025 11:18See osa mis vaataks ajaleheartikli tasemel seda kuidas meie plaanitavad laevad toimetavad sõjas.
Polnud selle artikli teema. Ilma konkreetsete vahenditeta ei saa täpset plaani teha ja seda ei saaks ka avaldada. Pealegi mina neid plaane ei tee. Kontseptuaalselt on mereväel sõja ajal kaks ülesannet: tagada, et vaenlane merelt maale ei tuleks ja et inimesed ja asjad üle mere sisse pääseks. Lisaks võimaldab asukoht meil blokeerida Vene Balti laevastiku väljasõidu Soome lahest ja seeläbi aidata Kaliningradi oblastit mere poolt blokeerida. Neid ülesandeid pole võimalik täita üksi, vaid ainult koos liitlastega. Selle koostöö aluseks on üksteisemõistmine, jagatud tuvastatud merepilt, mida peab hakkama looma juba rahuajal, ja kooskõlastatud tulejuhtimine. Meie kaldaradarid sõja ajal ilmselt kaua ei kesta, aga seda saab osaliselt kompenseerida mobiilsete kaldaradarite, laevade, õhuvahendite ja tulevikus ilmselt ka mehitamata vahenditega. Kohe sõja alguses või hetk enne sõja algust tuleb koostöös Soomega veesata meremiinid, et takistada venelaste liikumist Soome lahel ja/või kaitsta oma sadamaid. Miinide ja rakettide koostöös tuleb Soome lahest ja selle suudmest teha Vene laevadele surmatsoon. Rakette saab lasta kaldalt, aga kui vähemalt osa neist oleks laevadel, annaks see lisavõimalusi. Nii saaks üle Soome lahe ning piki Soome ja Rootsi rannikut mingid mereveod käimas hoida, aga imselt peaks mõtlema, kuidas neile õhukaitse tagada. Miinijahtijad vähendaks miiniohtu. Samuti tuleb silm peal hoida, et Vene laevastik lääne poolt ei läheneks. Ei oska hinnata selle tõenäosust, aga nullist on vast suurem. Mingi aja jooksul surutakse nii Balti laevastik kui A2AD nii palju maha, et läheb lihtsamaks.
Kõige otsustavam hetk on kohe sõja alguses, kus tuleb tegutseda väga kiiresti ja otsustavalt. Võimalik, et esimene kogupauk tuleb ise teha, aga parem kui saaks vastaselt selleks mingi õigustuse välja meelitada, kasvõi mõne oma laeva hinnaga. Veel enne seda tuleb tagada, et vaenlane meid positsiooni ei manööverdaks, kus kaotus on käes sõda alustamata.