Päris hea lugemine ühele analüüsivale inimesele.. ja mix mitte ka uurivale prokurörile
Riigi meditsiinivaru tegelik lagi: üks massõnnetus või paar koroonapäeva
Riigi isikukaitsevahendite varu lõppes otsa eriolukorra esimese nädalaga. Salajased riskihinnangud hoiatasid pandeemiaga kaasnevate tarneraskuste eest ammu ette, aga poliitikutel puudus huvi headel aegadel raha ladudesse matta.
14. märts, eriolukorra kolmas päev. Tartu Postimehes ilmub silmapaistmatu lühiuudis.
„Mind ärritab see, et me igal sammul kuuleme, kuidas ministrid end kiidavad, kui hästi nad [koroonaepideemiaks] valmis on. Tegelikult on kaitsevahendite napp varu suur oht tervele rahvale,“ põrutab loos SA Tartu Kiirabi juht Ago Kõrgvee.
Kõrgvee on teada-tuntud keevaline natuur, aga momenti arvestades mõjub öeldu isegi tema kohta ülepingutatult: Eestis on selleks hetkeks 109 koroonapositiivset, haiglas pole neist keegi, hukkunuist rääkimata. „Valitsus leidku kiiremas korras võimalus hakata Eestis maske tootma,“ hoiatab meditsiinijuht.
Kõrgvee pole lihtsalt järjekordne ületöötanud meedik, kes koroonauudistest küllastunud pressis sõna saab.
Ta on üks vähestest, kes hoiab võtmeid riigi meditsiinilise tegevusvaru juurde, mida säilitatakse eritingimustes Tartu Ülikooli Kliinikumi laos. Mõistetavatel põhjustel pole mitte kõik selles teemas avalik. Tegu on riikliku tagavaraga, kus tallel kõik hädaolukorras vajaminev, alates ravimitest ja meditsiiniseadmetest kuni kanüülide, verekottide, kaitseriietuse, kinnaste ja prillideni välja.
Kui haiglates või kiirabis peaks lõppema mõni ravim, avatakse just selle lao uksed. Epideemia ajal jagatakse sealt isikukaitsevahendeid. Masskannatanutega õnnetuse või sõja puhkedes läheb sealt käiku kõik, mis elude päästmiseks on anda.
„See, et riik pole selle eest muretsenud, on tõsi, aga rohkem ma sel teemal midagi rääkida ei taha. Kui te ise saate aru, et tegu on riigi reserviga, siis sellest normaalselt ajakirjanduses üleüldse ei arutata,“ ütleb Kõrgvee nüüd. „Veel viis aastat tagasi oli see täiesti salastatud teema, nii et te mõelge, kuhumaani te sellega pressite.“
Kui hästi oli Eesti tegelikult epideemia eel varustatud? Kui riskianalüüsid olid ministritel aastaid sahtlis olemas, siis miks pandi riigihaldusminister Jaak Aab juba eriolukorra avanädalal üle maailma kaitsemaske taga ajama?
Ekspress avastas mitte ainult kurvad arvud, vaid ka selle, kuidas avalikkuse eest kinni kaetud riskihinnangud ja tegelik valmisolek ei lähe Eestis mitmes kriitilises valdkonnas endiselt üldse kokku.
500 FFP-3 maski
Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai on riigi tervishoiuvaruga toimuvat hallanud kolm aastat. „See on tõsine võimelünk riigis, et meie tervishoiuvaru on üsna puudulik,“ tunnistab ta ilma ilustamata.
Kadai kirjeldab, et varu on väga eripalgeline. Lattu koondatud ravimite ja vahendite jätkuvus kõigub paarist päevast kuni kuuni, mis teeb keskmiseks riigi vältimatu abi võimekuse tagavaraks umbes kaks nädalat.
Koroonakriisi alguses oli oma maskivaru veel ka haiglatel, kiirabil ja perearstikeskustel, samuti kaitseväel. Tõenäoliselt just sel põhjusel sai peaminister Jüri Ratas riigikogu ees kokku võtta, et riigil oli eriolukorra alguspäevaks järel ligi 3000 FFP-3 respiraatorit ja üle
200 000 kirurgilise maski.
Tegelikult oli puhver, mis kliinikumi laos enne kriisi puhkemist riigivaruna seisis, sellest viis korda väiksem. Arste nakkuse eest kaitsvaid FFP-3 respiraatoreid oli laos 500. Kaitseprille 200. Kaitsekitleid 4000 ja kirurgilisi maske 40 000. Kogu Eesti hädaolukorra maskivaru mahtus veidi enam kui 20sse keskmises mõõdus pappkasti. Kriisi esimese nädala lõpuks olid varud sisuliselt ammendunud.
Olemasolevad kogused ei saa tegelikule vajadusele ligilähedalegi. Ainuüksi kuu aega tavarežiimil vastu pidamiseks vajavad haiglad 1,2 miljonit kirurgilist maski ja 100 000 FFP-3 ja FFP-2 respiraatorit. Epideemia ajal need kogused kasvavad. Matemaatiliselt ei piisaks riigi strateegilistest varudest seega isegi üheks päevaks – parimal juhul saaks haiglad kaitstuna töötada hommikust kuni pärastlõunal kella neljani.
Kadai ütleb, et varu suuruse ja koostise määras Terviseametis kunagi tegutsenud ekspertkomisjon. Varu maht on püsinud sisuliselt muutumatuna 2016. aastast, kui sõlmiti praegu kehtiv leping.
Igal aastal maksab terviseamet TÜ kliinikumile varu hoidmise ja värskendamise eest umbes 300 000 eurot. Selle eest haldavad ladu paar täiskohaga töötajat, kes peavad raamatupidamist ja jälgivad, et aeguma hakkavad ravimid kliinikumile ära müüdaks ning uutega asendataks.
Varu tagasihoidlikkust iseloomustab anekdootlik seik. Kaks aastat tagasi soovitasid riigikontroll ja kaitsevägi tervisevaru julgeolekukaalutlustel kahes eri kohas hoida, sest see on ühtlasi sõjaaja ressurss terve riigi jaoks. Terviseamet keeldus: varu on nii väike, et jooksvad halduskulud kipuks ületama laos hoitavate asjade maksumust, muutes kahes kohas hoidmise mõttetuks.
Samas on riik epideemia võimaluse hinnanud äärmiselt tõsiseks juba ammu. Näiteks 2013. aastal liigitas Terviseamet riskianalüüsis epideemia riskiklassi 4D. See on väga suure riskiga oht, mis saabub suure tõenäosusega ja toob kaasa väga rasked tagajärjed.
2018. aastal tehtud uus analüüs – 86-leheline põhjalik dokument – hoiatas ehmatava täpsusega Wuhani viiruse laadse pandeemia eest. Analüüs ennustas realiseerumisel Eestis kuni 600 surnut ja märkis ära isegi tarneraskused, kui kõik riigid peaks hakkama vaktsiinidele või meditsiinitarvikutele korraga tormi jooksma.
„Ega see ei ole [riigiametitele ja poliitikutele] saladus, et meil on sellised numbrid siin. Kõik teavad seda, ka riigikaitse vaates. Aga kui kuskil läheb raha nagu surnud kohta, siis seda on raske poliitiliselt seksikaks teha,“ põhjendab Kadai. „Jõuame selleni, et me ühiskonnana ei taju riski õigesti.“
Kuhu jäi teadmine?
Lähemal vaatlusel selgub, et pimesikumäng avalikkusega sai tekkida seaduste toel ja juba pikka aega tagasi.
Nimelt otsustas Andrus Ansipi valitsus kirjutada 2009. aastal seadusse, et elutähtsa teenuse riskianalüüsid on edaspidi vaid ametkondlikuks kasutamiseks. Varem avalikult riigi kodulehtedel rippunud dokumendid korjati ära. Kodanikel kadus päevapealt võimalus teada saada, mida riik ohuna näeb ja mida – kui üldse – ta selle vältimiseks ette kavatseb võtta. Kogu arutelu liikus suletud uste taha ja hangus sinna.
Jää hakkas liikuma pärast Venemaa anneksiooni Krimmis. 2016. aasta alguses kutsus peaminister Taavi Rõivase valitsus kokku kaks ekspertrühma. Esimest vedas päästeametnik Margo Klaos ja selle ülesanne oli kokku panna elanikkonnakaitse kontseptsioon. Klaos sai selle töö eest tänavu presidendilt ordeni. Teise rühma ülesanne oli kokku panna kriisiaja tervishoiukorralduse kava. Seda rühma vedas kolonelleitnant Ahti Varblane – mees, kes praegu on ametis terviseameti kriisistaabi meditsiinijuhina.
Varude loomine ja hoidmine on Klaose eestvedamisel loodud mahuka dokumendi üks kandvaid osi. „Inimeste abistamiseks pikaajalistes ja ulatuslikes kriisiolukordades on ühiskonnas loodud vajalikud ja piisavad varud,“ näeb see ette ühe oodatud lõpptulemuse ja annab selle saavutamiseks ka konkreetsed soovitused.
Klaos ütleb Ekspressile, et epideemia kontekstis peaks varusid jätkuma kaheks või isegi kolmeks kuuks. „Riik peab ilmselgelt läbi mõtlema, millised on esmavajadused, mis peavad saama rahuldatud ka siis, kui sõna otseses mõttes on piir kinni,“ ütleb Klaos. Ent just sellessamas kontseptsioonis on ju see läbi mõeldud? „Neid teemasid on mõeldud, aga varusid endid ei ole.“
Ahti Varblase juhitud grupp jõudis samuti kahe kuu nõudeni. „Kritiseerida tuleb kõiki: ka kantslereid ja asekantslereid, mitte ainult poliitikuid. Kui ametnikud panevad eelarve ettepanekutega [poliitikutele] väga suure surve, siis raha üldjuhul ka leitakse,“ ütleb üks selle töögrupi liige.
Kaks aastat tagasi märtsis pidas terviseameti juht Merike Jürilo ettekande, kuidas terviseamet ulatuslikuks kriisiks valmis on. Ta loetles seal puudusi: puudub ühtne kriisiplaanide koostamise metoodika; puudub piisav personali väljaõpe; tervishoiuvaldkonda puudutavate kriiside juhtimisvõimekus ei ole piisav; tervishoiuteenuse osutajate vastupanuvõime hakkama saada teiste elutähtsate teenuste katkestuste korral on väike.
Muude rahastamisvajaduste kõrval nägi Jürilo ette umbes pooltteist miljonit eurot varude kahe kuu suuruseks kasvatamiseks. Lisaks nelja miljonit eurot selleks vajaminevate ladude rajamiseks. See raha pidanuks tulema 2019–2022 riigieelarvetest. Tänaseni seda saadud ei ole. See-eest on Jaak Aab sõlminud „sõjaolukorras turul“ kiirlepinguid 20 miljoni euro eest.
„Hiljem oluliselt korrigeerisime varudega seotud vajadusi, et raha mitte betooni valada. Keskendusime sellele, mis puudutab just varude suurendamist. Selleks oleme esitanud ka mitu aastat järjest lisavajadustaotluse,“ ütleb terviseameti juht Merike Jürilo.
Ta nimetab neid vajadusi hästi argumenteerituks, neid ei esitatud lihtsalt vormi pärast. „Olen isiklikult eri laudade taga öelnud, et tervishoiu valmisolekut ei tohi vähem tähtsustada kui riigikaitset, sest on see sõjaline või mõni muu kriis, aga kannatanu jõuab alati tervishoiusüsteemi.“
„Varude vajaduse ettepanekuid on tehtud aastaid ja aastaid. See on rahanduspoliitiline otsus, kas neid kulutusi teha või mitte,“ ütleb Margo Klaos.
„Kui omavalitsusel on valida, kas ehitada uus mänguväljak või varuda lattu maske ja kaitseülikondi, siis ma tean vastust,“ sekundeerib Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu, kelle asutus teeb palju selle nimel, et suurendada just KOVides arusaamist kriisiks valmistumisest.
2017. aastal kirjutati siseminister Andres Anvelti juhtimisel sisuliselt nullist valmis uus hädaolukorra seadus. Selle kreedo oli lihtne: iga ministeerium ja allasutus vastutab oma valdkonna riskianalüüsi ja hädaolukorra lahendamise plaani eest ise. Võtmeprintsiip oli, et kohustus on tagada valmisolek ka juhul, kui riigieelarvest lisavahendeid ei tule.
Kui mõni kodanik praegu hädaolukorra seadust loeks, võiks jääda mulje, et riigi tervishoiuvaruga ongi kõik korras. Peaminister Ratase esimene valitsus kirjutas sinna, et 2018. aasta 1. juuliks tuleb valitsusel määrata riigi tervishoiuvaru suurus. Samuti peab sotsiaalminister otsustama, kui suurt kohustuslikku tervishoiuvaru peavad hoidma tervishoiuteenuse osutajad.
Tegelikult pole kumbagi rakendusakti tänaseni olemas. Ahelas puudub poliitiline otsustaja ja seega ka vastutus. Kuna toimepidevuse (s.t aeg, kui kaua mingi teenus kriisiolukorras peab vastu pidama) nõudeid pole määratud, ei saa nendeks ka valmistuda. Tegevusvaru küsimust juhib endiselt terviseamet samade juhiste järgi, mille lõi 2015. aastal praeguseks laiali saadetud ekspertgrupp. Sotsiaalministeerium on põhjendanud, et varu suuruse määramiseks tuleb enne teha eeluuring, ja see võtvat aega.
„See ajab mind lihtsalt marru. See on üks maailma parim otsuste ära tapmise viis, et tuleb uurida või koostada arengukava,“ ütleb endine siseminister Katri Raik (SDE).
Ametnikele pole saladus, et sise- ja sotsiaalministeeriumi vahel on teema tekitanud omajagu paksu verd. Mitmed neist heidavad ette, et kuigi sotsiaalministeeriumil on kasutada suurim osa riigi rahakotist, on erakorralise meditsiini toimepidevus tagatud vaid üheks masskannatanutega õnnetuseks. Rong sõidab bussile otsa, saame hakkama. Sellest pikema kriisiga – ärge lootke.
See tuli piinlikult ilmsiks 2015. aasta katastroofiõppusel CONEX, kus riik harjutas stsenaariumi järgi massilist mürgistust Sillamäel. Mitu riigi kriisiplaneerijat kinnitavad, et sotsiaalministeerium ja terviseamet kukkusid õppusel samahästi kui läbi. Ehkki õppuse ametlik kokkuvõte on salajane, kuid avalikud on 29 punkti ettepanekuid (õigemini etteheiteid), mida asutused peaksid tegema: juhtimisstruktuuris valitses peataolek. Probleemid olid kiirabiressursi ja haiglate tööga. Puudus arusaam, kuidas riigis eriolukorda välja kuulutada. Tähelepanuväärselt selgus, et kriisi korral ei pruugi olla võimalik puuduvat kiiresti rahvusvaheliselt turult saada. Märkus, mis mõjub täna nagu déjà-vu.
Hetkevajadused tähtsamad
Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Agris Koppel ütleb, et poliitikute huvi on püsinud olevikul.
„Täna tundub kõigile jumala mõistlik, et 11 miljoni eest ostsime Hiinast kiirkorras isikukaitsevahendeid tervele Eestile, aga kaks kuud tagasi oleks meid selle jutuga ükskõik mis uksest tagasi saadetud – olenemata, mis valitsus parasjagu on,“ kirjeldab Koppel.
„Kui sa otsid, kes on süüdi, siis kõik on süüdi. Ka sina oled süüdi, et ajakirjandus ei ole survestanud riiki rohkem varusid looma.“ Päästeameti juht Kuno Tammearu
Arvud toetavad tema juttu. Viimase viie aastaga on sotsiaalministeerium taotlenud hädaolukorraks valmisoleku parandamiseks 30 miljonit lisaeurot, aga saanud sellest vaid kaks protsenti. Epideemiatõrje võimekus on seitsme aastaga kasvanud niipalju, et Terviseametil on uus labor ja loodud on mõned uued kriisi ametikohad.
Miks sotsiaalministeerium ise oma eelarvest võimekusi ei suurenda? „Muidugi võib selle ju võtta Haigekassa eelarvest, kus tundub, et on palju raha, aga eks see on valikute küsimus: kas ravida rohkem haigeid või osta generaatoreid? Pigem oleme püüdnud tagada, et inimesed saavad täna ja homme ravi kätte,“ tunnistab Koppel.
Ta näeb lahendust selles, et valitsus haaraks ohjad ja otsustaks, et järgmised viis aastat kulutatakse kõigi elutähtsate teenuste tagamiseks 100 miljonit eurot. Nii säiliks lootus, et järgmise kriisi puhkedes oleks Eestil – sarnaselt tänase Soomega – laos piisav kogus varusid ja näiteks maske ei peaks kümnekordse hinnaga maailmaturul taga ajama.
Eriolukorra juht, peaminister Jüri Ratas ei ole seni rutanud koroonakriisis karjuvalt ilmsiks tulnud varude nappuse osas endale tuhka pähe raputama.
„Muidugi annab see meile õppetunni, et vaadata üle oma tagavarad. Aga öelda, et näete, amet esitas taotluse, aga sotsminister Kiik ja rahandusminister Helme neid ei toetanud... Võib ju ka öelda, et nemad küll toetasid, aga peaminister võttis need maha. See arutelu ei vii kuhugi,“ pareeris Ratas nädal tagasi Vikerraadio saates „Stuudios on peaminister“.
Ratase esimeses valitsuses siseminister olnud Andres Anveltil on riskianalüüsidest rasked mälestused.
„Kriisikomisjonist käisid need läbi. Epideemiast me otseselt ei rääkinudki, laual olid elektrikaod ja suurõnnetused. Tervishoiusüsteem oli üks valulaps. Üks asi, mis alati Eestis probleemiks on olnud, on see, et võideldakse hetke puudustega. Midagi pole teha: ka veterinaar- ja toiduametile tekkisid kõik vajalikud asjad alles siis, kui seakatk oli üle käinud ja kahjud kaasa toonud,“ nendib Anvelt kibedalt.
Seda, kui tõsiselt poliitikud valmisoleku parandamist tegelikult võtavad, reedab tema sõnul koalitsioonilepe. „Kui seal ei ole sellist asja sees, siis sa sisuliselt ei saa seda raha rahandusministrilt kätte: öeldakse, et see pole kokku lepitud,“ kirjeldas eksminister, miks suur osa ka kõige paremate riskihinnangute järel esitatud lisataotlustest allavett lastakse.
Ministeeriumid tegid eelmisse riigieelarve strateegiasse 100 miljoni euro jagu taotlusi, mis on seotud kriisideks valmistumisega. Riigikaitsega seotud taotlused on salajased, ent Ekspress küsis ülejäänud välja.
Riigi toiduvaru varustuskindluse suurendamine – 27,5 miljonit, esmatarbekaupade varude tagamine – 1 miljon, varjumiskohtade ettevalmistamine kriisideks – 6 miljonit, PPA ja Päästeameti kriisideks valmisoleku suurendamine, näiteks päästekomandode suutlikkus töötada elektrikatkestuste ajal – 7 miljonit. Ja nii edasi. Kõik need taotlused lükati edasi.
Kontseptsioon hoiatas
On ka üksikuid häid arenguid. Kriisiinfotelefoni 1247 loomine oli üks osa elanikkonnakaitse kontseptsioonist, mis tegelikus elus just täpselt koroonaepideemia ajaks valmis sai. See õnnestus ajatada väga täpselt kriisi algusesse. Raha tuli siseministeeriumi „sisemiste ressursside arvelt“.
Kriitiline puudus, mis võib tugevalt mõjutada Eesti hakkamasaamist järgmistes kiireloomulistes kriisides, puudutab elanike kiiret ohuteavitust. Ka Eestis saatis valitsus ühel hetkel inimestele kodus püsimist soovitava SMSi. Ent kiire vajaduse, näiteks keemiaõnnetuse korral ei ole see võimalik.
„Võrreldes teiste riikidega oleme siin väga selged mahajääjad,“ räägib Klaos. Ka selle tööriista loomise nägi Klaose juhitud töörühm ette. See maksaks dokumendi järgi alla 1,5 miljoni euro ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium pidi selle looma eelmiseks aastaks.
„Kui sa otsid, kes on süüdi, siis kõik on süüdi. Ka sina oled süüdi, et ajakirjandus ei ole survestanud riiki rohkem varusid looma,“ ütleb Päästeameti juht Kuno Tammearu.
Ta teab hästi, millest räägib. Eelmise majanduskriisi ajal kärbiti päästeameti eelarvet nii palju, et hakkama saamiseks tuli hakata kasutama oma reservi. Selle taastamiseni jõuti alles 2017. aastal, kui siseminister Andres Anvelt eraldas Päästeametile varustuse soetamiseks kolm miljonit eurot aastas.
Kõige parem veenja kriisiks valmistumiseks on kriis ise. Kui mullu sügisel Kagu-Eestit tabanud torm kogu piirkonna elektrivarustusest ära lõikas, õpiti kiiresti. Nüüd töötavad tanklaketid selle nimel, et tagada igas maakonnas vähemalt ühe tankla töö, kui elektrit ei ole. Sama tormi ajal kukkus kokku osa mobiilivõrgust. Kuna majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei olnud määranud telkodele toimepidavusnõudeid, ei saanud operaatoritele seda ka ette heita.
Lahenduseta on aga veel mitu võimelünka, Päästeameti puhul näiteks keemiapäästevõimekus. „Kui me 2021. aasta eelarvest seda raha – umbes 2,5 miljonit eurot – ei saa, siis suuremate keemiaõnnetuste puhul ei saa me mitte midagi teha. Selleks ajaks on praeguste vahendite tähtajad läbi ja see on valdkonna justkui noaga läbi lõikamine.“
Tervisevarule paistab lootuskiir
Sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Agris Koppel ütles, et ministeeriumi tellitud analüüs, kui palju riik tervishoiuvaru vajab, peaks valmima tänavu sügiseks. „Seega, kui 2021. aastal riigieelarvest raha eraldatakse, saaks toimetada,“ hindas ta.
Kui seni hankisid riik ja tervishoiuteenuse osutajad endale kriisivarusid eraldi, siis tulevikuplaan on teine: riik ostaks kõik ravimid ja vahendid riigi tervishoiuvarusse, aga annaks seejärel haiglatesse ja kiirabisse edasi.
Terviseameti esitatud taotlustest osa lisati järgmise aasta eelarve reservi. Järgmisel aastal võiks saada selleks 700 000 eurot. Sealt edasi pool miljonit aastas. „Osa rahast on põhimõtteliselt eraldatud, aga jäime hiljaks,“ ütleb Merike Jürilo.