Kui kogu merevõimet kirjeldada kihtidena või kontsentriliste ringidena, ja kihid koos annavad sünergiat (seevastu üksik kiht on üsna haavatav), siis ilmselt see arutelu võiks, arvestades reaalsust, keskenduda sellele, milline see nappidest vahenditest tulevikus tehtav investeering võiks olla, mis omaks autonoomselt võimalikult palju merelist kaitset (abstraktselt võttes, kui 100 asemel saame kasutada nt 5 ühikut) ja millele teisest küljest annaks uusi, meie esmajärgu vajadusi arvestavalt "ringe" juurde luua.
Mulle Trummi arutlus meeldib - vaenlane ei lase meid sügavamale merele, ent meie ei lase vaenlast väga kaldale ligi samuti.
Esmalt tuleb vastata küsimus, kas me võtame ette kogu Eestit ümbritseva mereala kaitsmise või piirdume teatud kriitiliste lõikudega. Kriitilised lõigud oleksid näiteks Suur-Tallinn (sh Paldiski sadam) ja vee ääres võitleva maaväe tiivad. Tiivad mitmuses seepärast, et nt Ida-Virus tuleb arvestada, et mõlemad "rinde" tiivad toetuvad suurele veekogule. Mis tähendab, et tuleb arvestada võimalusega, et vastane manööverdab sind üle, minnes mööda vett sinu kaitsest mööda.
Kui me räägime terviklikust kaitsest, mitte nishilaevastikust, siis tuleb arvesse võtta seda, et olukorrateadlikkuse loomine sõjaliselt vastuvõetaval tasemel maksab vähemalt samapalju kui 3-4 Haminat. Üks Sea Giraffe mobiilne radar, mis võimaldab ca 20 km "vaateulatust" maksab 10-15 miljonit eurot tükist.
Kui pikkida Eesti rannajoon selliseid täis (ok, SA olukorras), siis vajalik 450 km perimeeter vajab vähemalt 30 radarit, mis maksavadki 4 laeva hinna. Kui me lisame veel mingeid sensoreid, nt hüdrofone ja soojuskaameraid, aga ka mehitatud vaatlust, siis kindlasti mingi 50% lisandub veel. Sellega me saavutame olukorra, kus meie rannik on mõistliku (veits üle merepiiri ulatuva) vaatluse all ja kuskil 5-10 km merepiirist mere suunas alates ei toimu meie teadmata midagi. Samuti on selline süsteem küllalt segamis- ja hukukindel, kuna Giraffe suudab avastada ka sisselendavaid lennukeid ja tiibrakette. Lisaväärtusena tekib ka madalatel ja ülimadalatel kõrgustel lendavate õhukite avastamisvõime, mis meil täna on üksnes brigaadi ÕT piirkonnas.
Ja olukorrateadlikkus on alles algus, edasi on vaja relvasüsteeme vastase mõjutamiseks. Transpordivahendeid, laskemoonavarusid, väljaõpet, staape jne. Merele pole me veel jõudnudki.
Minu arusaam MeV esindajate kirjatükkidest on, et "radar ja relvad samal platvormil" kontseptsiooniga loodetakse mööda minna olukorrateadlikkuse probleemist, ehk minnakse lihtsalt sensoriga vastase külje alla. Kui ma arvutan selle võimaluse läbi radarihorisondi kalkulaatoriga, siis võit on tõesti olemas (kaldal olev Sea Giraffe Soome lahe keskosa ei näe, vähemalt laias osas mitte, kuid tuleb arvestada, et ka siis kehtivad endiselt samad raadiohorisondi reeglid.
https://www.translatorscafe.com/unit-co ... r-horizon/
Seega mulle tundub, et "full scale" rannakaitsevõime takerdub meil juba selle taha, et me ei suuda rajada kogu rannikumerd katvat info hankimise süsteemi. See omakorda juba piirab kasutatavate relvade võimalused mitte relva efektiivse kauguse, vaid radarihorisondi kaugusega. Täpselt sama probleem on ka "kummipaadiarmaadal". Seega valida tuleb piiratud võimaluste hulgast.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.