www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Dets, 2024 13:56 Maa peale tasub tulla ka visioneerijatel, et me suudame neid tuulikuparke kuidagi töös hoida, kui ümberringi sõidavad Hiina kaubalaevad, ankur lohisemas. Või käib vee all mingi salapärane toimetamine. Või midagi sellist.
..
Täpselt samad ohud ähvardavad ka analoogseid parke Euroopa vetes, mida sinna rajada on taibatud. Vene "uurimislaevad" on seal usinalt juba viimane 20 aastat "merepõhja elustikku" uurinud.

taavi013 kirjutas: ↑16 Dets, 2024 13:49

Mereväe ülem ja sõjaväeluure ülem on suhteliselt värsked ja riigiasutustes nagu muudeski organisatsioonides on sageli nii, et värske tippjuhi juurde ilmub kogenud nõunik ja laotab ta ette (siiralt) mureliku näoga vanad lahendamata probleemid, ka need, mille osas on äsja kompromissid kokku lepitud.

taavi013 kirjutas: ↑17 Dets, 2024 15:28Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba. Põhjameri on nafta ja gaasiplatvorme täis. Isegi Läänemeres on 20-30 aastat naftat ning gaasi ammutatud platvormidelt. Saadakse hakkama küll.

URR kirjutas: ↑17 Dets, 2024 16:34 ..

taavi013 kirjutas: ↑17 Dets, 2024 15:28Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba. Põhjameri on nafta ja gaasiplatvorme täis. Isegi Läänemeres on 20-30 aastat naftat ning gaasi ammutatud platvormidelt. Saadakse hakkama küll.

Naftaplatvorm segabki vähem kui tuulik. Põhjamerel on ruumi rohkem ja oht eeldatavalt väiksem. Praegu vaadatakse mitmeid rahu ajal tehtud otsuseid üle.

Aastaid on meie kaitsejõududele avaldatud poliitilist survet lubamaks paigaldada tuugeneid ja päikeseparke üle Eesti. Vaadates nüüd teleekraanil poliitikuid Aidu tuulepargi ehitust õigustamas, tekib küsimus: miks ja mille vastu on siis ikkagi meie kaitsevägi?

​Räägitakse sonaritest, passiiv- ja aktiivradaritest. Vaatame veidi lähemalt, mis need siis on.

Aktiivradar kiirgab sihtmärkide tuvastamiseks kindlal sagedusel impulsse ning analüüsitakse peegeldunud signaali. Radarid on head ja täpsed, kuid sõjaajal kasutud, sest nende tööaeg võrdub raketi lennuajaga.

Passiivradarid kasutavad objektide tuvastamiseks meid pidevalt ümbritsevat raadiokiirgust sagedusvahemikus 2 kHz kuni 2+ gHz, mida tekitavad raadio- ja televisioonisaatjad, mobiilimastid, alalis-vahelduvvoolu muundurid jne.

Mida kõrgem on radari sagedus, seda väiksemaid objekte on võimalik tuvastada, kuid samas väiksem leviulatus suurema sumbuvuse tõttu atmosfääris.

Siinjuures tuleb mängu oluline termin otsenähtavus. Tuulikud, päikesepaneelid, kõrgehitised on raadiosagedustele peegliks, mis sama hästi peegeldavad nii otsesignaali kui ka jälgitavalt objektilt peegeldunud signaali radarisse.

Kui objekt asub tuugenite taga, siis radar seda avastada ei suuda. Kui objekt asub radari ja tuugenite vahel, muutub olukord päris müstiliseks. Seni, kuni objekti peegelduv signaal on väiksem kui tuuliku labade tekitatud foon, on objekt radari jaoks müra. Kui objektilt peegeldunud signaali tugevus suureneb, võib radariekraanile ilmuda ka mitu objekti, neist üks on õige ja teised tema peegeldused. Seejuures võivad fantoomobjektid tekkida ekraanile varem kui objekt ise.



Asjalugu muutub väga hulluks siis, kui meie kolm statsionaarset superradarit pihta saavad ja üle Eesti peab kasutama mobiilseid üksuseid.

Radaritehnoloogia tehniline osa on muidugi siinkirjeldatust palju keerulisem – koos kasutatakse mitut passiivradarit, võrreldakse erinevaid sagedusvahemikke, signaalitöötlusel kasutatakse tehisintellekti jne.

Meres on passiivsonaritega objekti tuvastamine ja asukoha määramine tehniliselt paras pähkel. Hästi madalad sagedused – infraheli 1–20 Hz –levivad vees tuhandete kilomeetrite kaugusele, seevastu kõrgemad sagedused sumbuvad kiiresti (1 kHz 100 km, 10 kHz 10 km, 100 kHz 600 m). Suvel, kui meri on vetikaid ja muud orgaanilist hõljumit täis, väheneb levikaugus kordades. Balti meri on lisaks ka kihiline, mistõttu toimub sageduste murdumine ja peegeldamine.

Allveelaevade seireks paigaldatakse merre tundlikud hüdroforid, millega kuulatakse aluste tehtud müra, et määrata heliallika suunda ja nurka. Ja hüdrofore peab olema palju. Tuugenid meres muudavad selle ala ning ümbruse kümnete kilomeetrite kaugusel allveelaevade paradiisiks.

Tuugenite lähedal ei aita ka passiivsonari keerukad signaalitöötlus- ja analüüsitehnikad, sest tuulikud on kokku seganud ütlemata valju sageduste kokteili, mille spekter pidevalt muutub. Sellisel foonil on on väga raske, kui mitte võimatu eristada allveelaeva tekitatud heli.

Saaremaa läänerannikule planeeritud tööstuse häiringuala oleks rohkem kui 2000 km2. Kuidas allveelaevu sellest paradiisist peletada? Ainus kindel moodus oleks aktiivsonaritega varustatud laevadega kogu ala pidevalt skaneerida.

Hea, et kaitseväes on insenere, kes mõistavad manuaali lugeda ja seda ka kenasti lahti rääkida oma ülematele. Ja viimastele jääb soovida vaid üht: sirget selga rohepilves hõljuva valitsusega suhtlemisel!

taavi013 kirjutas: ↑17 Dets, 2024 15:28

Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Dets, 2024 13:56 Maa peale tasub tulla ka visioneerijatel, et me suudame neid tuulikuparke kuidagi töös hoida, kui ümberringi sõidavad Hiina kaubalaevad, ankur lohisemas. Või käib vee all mingi salapärane toimetamine. Või midagi sellist.
..
Täpselt samad ohud ähvardavad ka analoogseid parke Euroopa vetes, mida sinna rajada on taibatud. Vene "uurimislaevad" on seal usinalt juba viimane 20 aastat "merepõhja elustikku" uurinud.

Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba. Põhjameri on nafta ja gaasiplatvorme täis. Isegi Läänemeres on 20-30 aastat naftat ning gaasi ammutatud platvormidelt. Saadakse hakkama küll. Tõsi, aeg-ajalt ikka midagi juhtub, aga tööstusharu kui selline toimib päris edukalt.

Esimene platvorm Põhjameres on aastast 1968 vist(tm).

Vt.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_o ... _North_Sea
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_o ... Baltic_Sea

Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba.