On ka teine variant - küsida endalt, mitu korda on VF rünnanud NATO liiget? EL liiget? Nii NATO kui EL liiget?
Vastus on null, kuid null mis tingimustel?
NATO pole ju asi iseeneses, vaid koosneb eri riikidest, kelle suhtes on VF erinevad huvid.
Näiteks Eestis omab VF teatud ambitsioone, aga Saksamaa suhtes selliseid ei oma.
Seejuures on need huvid mitmekihilised - eraldi teema on endised VLO maad ja endised NSVL liiduvabariigid.
Ka nende suhtes on huvid erinevad (Venemaa näiteks hakkab Ungarisse tuumajaama ehitama, mitte ei korralda rahutusi).
Sestap ei saa ka statistikat, kus enamik ajaperioodist põhineb külma sõja tuumaheidutusel püsinud rahule, rakendada endiste NSVL territooriumine ja tänase VF suhetele.
On olemas selline asi, nagu "kahekiiruseline Euroopa".
Näiteks 2007 ei peljanud VF organiseerida Eesti saatkonna ründamist (suveräänne Eesti territoorium rahvusvahelise õiguse järgi), päris kahtlane, kas USA saatkonnaga sama julgetaks teha.
Ei maksnud see NATO liikmesus seal pennigi. Kindlasti NATO tõstab heidutuskünnist, kuid ei muuda teatud võimalusi ka olematuks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.