Mitte rööbe, vaid tagarataste põikikalle muutus rämedalt (tagaotsa tõstmisel läksid rattad alt "kokku"). Ekstreemoludes - tõstes tagaotsa üles ja lastes alla, võis auto jääda rehviservadele kandma ning rattad ei vajunudki enam normaalasendisse.olevtoom kirjutas: ↑23 Dets, 2024 11:37
Muhu (sõltumatu) tagavedrustus oli sihuke, et mida kõrgemale auto tõusis (mida madalamale ratas kere suhtes vajus), seda väiksemaks muutus rööbe. See tähendas, et pärast hüppekat (või lihtsalt suuremat kühmu teel) oli pööramine ...mmm... huvitav.
Seebikarbil (966/968) oli tagumiste õõtshoobade pöördetelg autoga risti ja seda jama ei esinenud. Kaalujaotusest tingitud ülejuhitavus muidugi jäi.
Alajuhitavust mina ei märganud, aga, noh, ega ma nii kõva autojuht ka ei ole.
Ega see seebikarbi "handling" nüüd ka midagi kiiduväärset polnud, inseneride kaitseks võib muidugi öelda, et vaevalt kurviomadused 100 kmh seal eesmärgiks olid. NSVL sõiduautode peamine kriteerium on olnud (v.a Ladad) vedrustuse suur energiamahukus, mis tagab talutava sõidu kehval teel, mis aga on vastuolus sõiduomadustega piiroludes.
Muhu tagavedrustuse pilt

Uute vedrudega võisidki rattad olla umbes nii nagu fotol