Mokaotsast siia vahele...
Käsipiduri vajalikkusest
Ma kunagi 80-ndate keskel jäin Tallinnas Tartu maanteel linnast väljasõidul ühel väikesel tõusul oma Gaz-53 (nn "Kiisu") limu ja üle 3 tonnise koormaga, foori taha seisma, käsipidur ei toiminud, zapperid sõitsid ninapidi perse alla ja vot enam tõusu peal kohalt ilma kolmanda jalata minema ei saa nii, et tagasi ei vajuks, nuta või naera...
Koormaks olid mingite plekiribadega pakkideks kokku tõmmatud libedad Standardi köögimööbli tööpinnaplaadid. Esimesel katsel sujuvalt kuid hoogsalt ilma käsipidurita startida nii, et tagasi ei vajuks grammigi, uisutasid plaadipakid kõmaki taha poortesse ja need osade pakkide plekkvitsad läksid plinn-plinn puruks. Kiisu (oma päevi näinud siduriga) hakkas tavaliselt sellises olukorras, kus piduripedaalilt jalga tõstes kohe gaasi pressima hakkad, samal ajal koos siduri võimalikult sujuvalt päästmisega koormaga mäkketõusil kohalt võttes jõnk-jõnk-jõnk tõmblema nagu krdi kits. Nina käis üles alla, käigukast koos käigukangiga ratsutas mööda kabiini ringi ja oli tunne, et limu laguneb kohe kohe algosadeks.
Mööblikombinaadi Standard varustaja istus kõrval, kupatasin selle välja limu taha liiklust korraldama, et tagumiku alt masinad minema saada ja, et keegi järgmine ninapidi jälle kasti alla ei roniks. Pärast paarsada meetrit edasi juba tasasemal lõigul jäin tänava serva seisma ja ootasin järgi sörkivat varustajat järele
Neil kaugetel aegadel sai Gaz-52-ga korra ka nii kohalt minna (siis oli teemaks, et sidur andis otsad ja ei lahutanud enam), et keerasin süüte välja, panin esimese käigu ja süüte sisse, lasin siduri lahti ja andsin starterit, vedas paar meetrit starteriga kuniks läks käima. Käike sai ragistades vahetada ka ilma sidurita kui natuke jõudu rakendada ja täpselt õigetel pööretel käike vahetada.
*
Mina tegin õppesõite Moskvitš 412, Gaz-52 ja Zil-130-ga 1983-1985 ning eksamisõidud sõiduauto ja veokiga 1985 mai kuus.
Õppesõidu ja eksamiplatsidel olid olemas spetsiaalselt vastavad estakaadid.
Sõiduautoga eksamil pidi tegema ka estakaadile sõidu, tõusul seisma jäämise käsipiduriga ja siis kohalt minemise.
Veokitega ei pidanud. Õppesõidu ajal (ilmselt profülaktika mõttes) paar korda kästi küll ka GAZ-i ja ZIL-iga estakaadil käsipiduriga seisma jääda ja kohalt võtta, aga sõidueksamil mitte. Vbl mingitel muudel aegadel ja kohtades pidi, ei tea aga minu teada vähemalt siis selliseid nõudeid ja ülesandeid/katseid veokitel ei olnud. Veokiga eksamisõit oli osaliselt asulas ja osaliselt maanteel. Sõiduautoga sõitsime pärast platiskatseid alevikust välja maanteele, edasi linna ja pärast tagasi, korraga autos kolm eksamite tegijat, teatud vahemaa tagant vahetati juhti, kes siis kus sõitma sattus.
Bussiga 1986-1987 õppesõitu ja 1987 eksamisõitu tehes polnud aga üldse mingeid estakaade ega tõusudel seismisi ja kohalt võtmisi, seal olid rõhud muudel nüanssidel, mida pidi harjutama, oskama ja ei tohtinud eksamil eksida. Nt kohalt liikuma hakkamine enne, kui kõik bussi reisijate jaoks mõeldud sisenemise-väljumise uksed olid 100% sulgunud, tähendas automaatselt eksamil läbikukkumist. Enne reisijate uste sulgemist demonstratiivselt salongi ja välisesse tahavaatepeeglisse mitte vaatamine (et keegi pole uste vahel ega enam sisenemas-väljumas) tähendas sama. F1 stiilis kurvide ja kohalt võtmine ning pidurdused polnud aksepteeritud jne.
Kärueksamil pidi tegema ainult käru ja masina tagurpidi otseboksi ning külgboksi ajamise. Teha võis katsel ühe paranduse (katkestada esimene katse, sõita uuesti edasi ja siis uuesti tagurdada).
Mina mootorrattalube ei teinud, kuigi võimalus oli koos BC-ga, sest eksami riigilõiv jäi enne eksameid teatud segaduste tõttu maksmata. Need kes tegid, sõitsid platsil ainult kaheksat, tegid pidurduse, seismise, kohalt võtu ja pidid osakama/tegema ka käega märguandeid (sesima jäämisel ja pöördel).
See siis NLiidu ajal.
Iga siduri kasutamine mõjub sõdurile halvasti, seega soovitan käiku ilma siduri ta kasutada. Eriti soovitatav on paigaldada otsehambumisega sequential kast nagu ma oma E46 M3-le panin.
