Tulles tagasi punkrite juurde.
Lisaks punkri põhiotstarbele - varjata, s.h. peita termojälge, pakkuda kuiva, sooja uneaset on punkri üks peamisi otstarbeid olla salajane. Millest algavadki probleemid.
1. Korralik punkriehitus on suht
märgatav tegevus, mitu meest, töövahendid, kuhugi tuleb panna pinnas ja kohale vedada, metsast võtta parajalt materjali.
2. Ka kui punker valmis teha, siis olgugi, et
aeg ainult maskeerib teda (ja kehva punkrit ka mädandab) aga aeg
suurendab ka tõenäosust, et lohakad käijad või muiduseenelised selle
avastavad.
Võimalikud abinõud:
1. Avastamise on kahtlemata kõige parem abinõu see, et punkrid ehitatakse valmis
vahetult vaenuolukorra ajalises läheduses. See oleks absoluutne kaitse teadmise ees kus ta asub aga samas, selle kvaliteet ja ehitamise võimalikkus üldse on küsimusmärgi all. Igal juhul on selge, et punkriehitamist käepärastest materjalidest suvalises keskkonnas, jälgi jätmata tuleb harjutada. Mis tähendab, et neid punkreid peaks seeläbi tekkima üksjagu meie metsadesse.
2. Kahtlemata oleks tore omada
moodulpunkrit viisil nagu paneelmajadesse peldik ja vannituba sisse tõsteti - toodi kuubik treileri peal kohale ja pandi naksti paika. Isegi kui see oleks klaasfiibrist ja penost soojustusega, siis
a) see vajab mitte just väikesegabariidilise ja kergekaalulise veoki ligipääsu millel tagatipuks on ka kraana peal;
b) kärtsu ja mürtsu on seeläbi rohkem (erandiks ehk öösel, öönägemisega, kontrollitult kõrvaliste silmade alt väljas)
Rahuajal selliste punkrite paigaldamine on kahtlasevõitu aga vahetult enne sõjaolukorda massilise paigaldamise jaoks kui võõras silm pole peateema võiks läbimõeldud tehnoloogia korral olla täitsa mõeldav. Moodulpunkri toov veok viiks ära ka pinnase. See on paraku teooria.
3. Üks meetod oleks muidugi see, et nii näpuharjutuseks kui kavakindla ehitamise käigus
ehitataks neid punkreid nii palju, et mõne konkreetse punkri asukoha teadmine pole mingi väärtus omaette. Samas tekitab see punkriotsimise spordi ja kindlasti leidub metsamatkahuvilisi poolkeelseid, kes kaardi ja GPS-iga neid entusiastlikult kaardistama hakkavad.
Reaalselt võttes on ainult kaks lahendust:
1. Külamehed, kes ka rahuajal areaali kontrollivad võivad sinna oma punkrid ehitada, teadmises, et kellelgi teisel nendega asja pole olnud ja võivad siis kas või sat-tv ja infrapunasauna sinna sisse ehitada. Kindlasti peab see läbi tegema kõrvalise isiku edevustesti ehk kui lihtne seda avastada on.
2. Ülejäänud ehk siis enamus meist peavad arvestama võimalusega, et kõige kindlam punker ehitatakse valmis vahetult enne vaenuolukorda. Aga mis oluline - kogu materjal, et seda ehitada peab olemas olema ja selle metsavenna konstruktori kallal tuleks natuke mõttetööd teha.
Seoses selle klaasfiibriga turgatas pähe, et tunduvalt asjalikum oleks toota klaasfiiber profiile, nt 50 * 100 nelikant, kuni 2000 pikad ja plaate. Klaasfiibri eelis on suur tugevus ruumala ja massiühiku kohta, ei mädane. Kindlasti kuuluks paketti niiskustõkke kile vms hingav kile (katusekile). 200mm plasttoru. Paagid/kanistrid puhta ja mustema jaoks. Soojusisolatsiooniks pigem kergkruus, puistepeno vms (voolav, kuju muutev) kui peno (fikseeritud kujuga) või villad (niiskust imav). Jne. Ühesõnaga üks korralik metsavenna konstruktor. Mittemädanev kit, mis on kas maakodus pööningul või n kohta metsa ära peidetud. Ja kui saabub päev, siis pannakse sellest m kohta punker püsti.
Lõuna-Eesti mehed võivad rahulikult valdava osa aust enda kanda võtta, sest ega Põhja-Eestis 60 cm sügavusel oleva paekihiga punkrit eriti ei ehita, siin kaitseb Juhani kahurväega Tallinnat
