600 miljoni krooni eest 45 lennutundi aastas????

[Lemet]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=18580490

Samas kui siit läbilipsanud arvutuste kohaselt maksaks hävitajate eskadrilli ülalpidamine 200 lennutunniga per plain aastas ligi 400 milj. (kümme korda 200 -2000 lennutundi). Ja kaitsevõimele oleks viimastest ilmselt rohkem kasu. Kas keegi teab öelda, mis maksab suure transportlennuki tšarterreisi tund?

[Jaanus2]

Nagu aru saan, on see 25 aasta peale. Ehk 600 milj. eest saab 25 x 45 lennutundi.

[araterI]

EEK 533 333 per lennutund selle loogikaga

Selle tabeli järgi on B2B ka odavam

[Jaanus2]

Aga see on suure transpordilennuki (või isegi mitme lennuki) lennutund, kuhu pool Eesti armeed peale mahub, et Iraaki päevitama sõita. Eesti tahab osaleda lennukiehituskooperatiivis. Nagu mitu talumeest ostavad kamba peale suure traktori, sest ühe jaoks sel ei ole tööd ja see ei tasu ära.

[araterI]

Market research done at the time indicated that a cargo aircraft with the C-17s' capacity could be rented for no more than 16,000$ an hour, based on an annual use of 2,500 to 3,000 hours.
...
procurement costs of the Boeing C-17 to Canada, this aircraft is going to cost taxpayers at least 40,000$ an hour to operate
http://boeingc17.blogspot.com/2007/01/s ... ts-at.html

Terve jutt väärib lugemist aga selle järgi tundub, et on küll ikka mitmeid mõistlikumaid meetodeid kuidas raha põletada.

Ja sellise raha eest võiks poistele ooteaja eest õlut osta ja naisi rentida. Ikka jääksime kasumisse.

[Kapten Trumm]

Ju see 600M on ainult mõtteline osa lennukist. Eks lennutunnid tuleb kinni taguda peale selle.

Meil on vaene kaitsevägi ju, 800M miinipaatidele, 600M virtuaallennuki eest, millega 2 korda aastas Kabuli lennata ja varsti topeltpäästeeskadrilli loomiseks ka sujuvalt 500 milli.

Mida öeldagi. Hästi elame!

Võõrapärase nimega ametniku argumendid tänases Päevalehes oli muidugi ehtne iba - vaat me saame selle eest viia oma PASI otse Kabuli. Jumal hoidku, An-124 Ukrainast võib rentida iga kell. Ja sellesama lennukiga saabub meile ka tõotatud abi NRF virtuaalüksuste näol - ainult selleks ajaks on nullõhukaitsega Ämari ja Tallinna lennuväljade rajad ammu Sirgala karjääri taoliseks muudetud. Kus see C-17 siis maandub? Sakala tänaval või

Ametnike ajus terendab sõna "riigikaitse" all vist teema "rahvusvahelise suhtluse võimalus" ja "karjäärivõimalus Brüsselis". Riigikaitse on küll viimane asi, millel sellise rahapõletamisega pistmist on.

[araterI]

Muuseas too viidatud blogi
http://boeingc17.blogspot.com/2007/01/s ... ts-at.html
on läbinisti C-17 vastane blogi.

Meeldivat lugemist.

[A4]

Ju see 600M on ainult mõtteline osa lennukist. Eks lennutunnid tuleb kinni taguda peale selle.

Meil on vaene kaitsevägi ju, 800M miinipaatidele, 600M virtuaallennuki eest, millega 2 korda aastas Kabuli lennata ja varsti topeltpäästeeskadrilli loomiseks ka sujuvalt 500 milli.

Mida öeldagi. Hästi elame!

Võõrapärase nimega ametniku argumendid tänases Päevalehes oli muidugi ehtne iba - vaat me saame selle eest viia oma PASI otse Kabuli. Jumal hoidku, An-124 Ukrainast võib rentida iga kell. Ja sellesama lennukiga saabub meile ka tõotatud abi NRF virtuaalüksuste näol - ainult selleks ajaks on nullõhukaitsega Ämari ja Tallinna lennuväljade rajad ammu Sirgala karjääri taoliseks muudetud. Kus see C-17 siis maandub? Sakala tänaval või

Ametnike ajus terendab sõna "riigikaitse" all vist teema "rahvusvahelise suhtluse võimalus" ja "karjäärivõimalus Brüsselis". Riigikaitse on küll viimane asi, millel sellise rahapõletamisega pistmist on.

BNS-is ilmus eile samal teemal uudis, kuid kahjuks ei saa BNS-i uudisele linki anda. Seal kirjeldati plaanitavat projekti natukene täpsemalt. 600 miljonit on siiki projekti kogumaksumus 25 aasta peale, kus on see ka hooldus-, kütuse jms kulud. Aastas (ja just aastas, sest kogu pappi ei käida korraga välja, vaid veerand sajandi jooksul) teeb see seega umbes 25 miljonit krooni, mis on väiksem summa, kui kulub ühe Estpla ülalpidamisele Iraagis aasta jooksul.

Kapten Trummil soovitaksin mõelda kahe väga praktilise ja Eesti riigikaitse jaoks olulise asja peale. Esiteks - me oleme NATO liige ning teiseks, vägede, lahingutehnika ja tagalaveod ühest sõjateatrist teisele ei käi enam mööda raud- või mereteed nagu 19. sajandil. Astugem 21. sajandisse ja nentigem fakti, et suur ja kõige olulisem osa strateegilisest transpordist toimub tänapäeval õhuteed mööda, olgu siis tegemist ekspeditsiooniüksuse saatmisega Afganistani või NATO abivägede saatmine Eestisse kriisi korral.

Õhuteed mööda kraami vedamiseks on vaja vahendeid. Kui lugeda NATO täiesti avalikke dokumente, siis on strateegilise õhutranspordi puudus NATO jaoks kolme kõige olulisema võimelünga hulgas. Sama kehtib ka Euroopa Liidu lahingugruppide kohta. Loomulikult võime me jätkata oma transpordi korraldamist samamoodi nagu praegu - helistades vajaduse tekkides läbi liitlasi, nuiates neilt transpordilennukeid, või siis koogutada Ukraina erafirmade ees, kes võivad meid vabalt ka pikalt saata. Seejuures maksame me nende lennutundide eest juba praegu miljoneid kroone, kuid erinevalt NATO transpordilennukite projektist ei aita me sellega mitte kuidagi kaasa NATO ühe olulisema võimelünga likvideerimisele.

Tsiteerides kindralleitnant Ants Laaneotsa: "Eesti kuulub maailma kõige võimsamasse rahvusvahelisse kaitseorganisatsiooni NATO-sse ja oma sõjalist võimekust kiirelt arendavasse Euroopa Liitu. Meil on olemas liitlased, kes on valmis vajadusel meile appi tulema. Kuid me ei saa nende suhtes käituda rehepappidena, juhindudes põhimõtetest "meie ja NATO", pugeda ahju taha uskudes, et NATO tuleb ja teeb meie eest riigikaitses kõik ära. Me ise olemegi see NATO. Iga allianssi liikme isiklikust kaitsevõimest ja valmidusest panustada ühisjõududesse sõltub kogu organisatsiooni suutlikkus ning tema liikmete tahe üksteist aidata. "

Mõnes mõttes käitume me praegu oma õhutransporti korraldades rehepappidena ning NATO transpordilennukite projekti panustamisest "sõltub kogu organisatsiooni suutlikkus ning tema liikmete tahe üksteist aidata".

Minu arvates ei vasta tõele ka kapten Trummi väide, et meie enda riigikaitsele pole sellest projektist mingit kasu ning igal juhul jõuab venelane enne NATO abi saabumist pommitada segi nii Ämari kui ka sadamad.

Esiteks: kui nii tõesti peaks minema, siis mis moodi peaks NATO üldse oma abivägesid siia saatma, kui mitte õhu- ja mereteed mööda. Mööda maanteed on väga aeglane. Mööda raudteed? Mööda ühtainsat Lääne-Euroopasse suunduvat raudteeliini, kusjuures poole tee peal tuleb vahetada veermikke, sest raudtee rööpmevahe on Balti riikides ja Kesk-Euroopas erinev. Ning ainukene selline ümberlaadimispunkt asub minu teada "sõbralikus" Valgevenes.

Teiseks: sõjad ei alga tänapäeval peaaegu kunagi üleöö, vaid igasugusele sõjalisele konfliktile eelneb pikaldane ja kõikide luurevahendite poolt tuvastatav vägede koondamine, mis venelaste puhul võtab ilmselt aega paar kuud. Just sellises olukorras on Eestil vaja välja kuulutada mobilisatsioon (meeste püssi alla kutsumine ja sõja-aja üksustesse kokkuharjutamine võtab samuti paraku paar kuud) ning NATO-l näidata kiiresti otsustavust ja tegutsemisvõimet, st hakata kiiresti Eestisse koondama vägesid.

Mis avaldab sellises olukorras Kremli pistrikele rohkem muljet? Kas see, kui Ämaris hakkavad iga poole tunni tagant maanduma C-17 transpordilennukid, tuubil täis mehi ja lahingutehnikat? Või see, kui kuskilt Norfolkist või Portsmouthist hakkavad aeglaselt tossutades Eesti poole liikuma transpordilaevad? Või see, kui USA saatkond Minskis alustab Valgevene võimudega "diplomaatilisi konsultatsioone" lahingutehnika ümberlaadimiseks "Venemaa väikese venna" Valgevene territooriumil? Mina arvan, et lisaks meie enda mobilisatsioonile avaldab enim muljet kiire ja efektiivne õhusild.

Ja veel, nagu me EPL-ist lugeda võime, siis võib projekt meie jaoks kokkuvõttes ka odavamaks kujuneda - kui meil tulevikus neid lennutunde mõnel aastal vaja ei lähe, siis saame neid liitlastele müüa.

Lõppkokkuvõttes on selge, et Eesti kaitseväe osalemine välismissioonidel lähimatel aastatel langustendentse ei näita. Missioonid ei toimu enamasti kahjuks mitte lähedases Euroopas, vaid teistel mandritel. Sinna sõiduks - eriti, kui on vaja kiiresti kohale jõuda või kiiresti lahkuda - on vaja strateegilisi transpordilennukeid. Nende lennukitega on aga NATO-l kitsas käes ja olukord ei lähe paremaks ei Eesti kui NATO liikmesriigi ega NATO kui terviku jaoks, kui me ka edaspidi Ukraina erafirmadelt amortiseeruvaid Antonoveid lunimas käime.

P.S. Kapten Trumm, ametniku pidamine kahtlaseks "võõrapärase nime" pärast näitab muidugi erilist madalalaubalisust. Pole oluline, et nimetatud inimene on puhastverd eestlane, teeninud kaitseväes ohvitserina ning lõpetanud ühe vähese eestlasena West Pointi sõjaväeakadeemia - kui nimi on võõrapärane, siis on raudselt tegemist mingi ookeanitaguse juudi või vabamüürlasega.

[Tundmatu sõdur nr.2]

Karp vajus lahti, kui jagasin lennutunnid (45 tundi igal aastal 25 aasta jooksul) kogumaksumuse peale ära. Pool miljonit lennutunni kohta!

Kuuesaja miljoni eest ei oleks mingi probleem võrdväärne Il-76 osta ja seda 25 aastat üleval pidada. Lennutunde saaks selle raha eest muidugi kõvasti rohkem.

[Jaanus2]

Esmapilgul tundub kallis, aga kas ikka on? Äkki on hoopis soodne. Tallinnast reisilennukiga Bagdadi lendamine on ka kallis ühele inimesele (kui selline liin oleks). Reisilennukid lendavad kogu aeg, seisev lennuk ei teeni midagi. Kasumlikkus on ka nii piiri peal. Ikka on kallis, õhusõit ongi kallis (külgetõmbejõud tuleb ületada). Miks peaks saja või rohkemagi mehe vedamine koos kogu kolaga tulema väga palju näo kohta odavam?
Lisaks see, et lennata saaks siis, kui vaja, mitte siis, kui kellelgi parajasti vaba lennukit anda on. See luksus maksab ka midagi. Fakt on see, et NATO peale sellise lennukipargi tekitamine ühiselt tuleb odavam kui igaühel eraldi oma transpordimurede eest hoolitsemine. Ja küll neid õigeid hindu ka kalkuleerida osatakse - ma vähemalt loodan.

[Kapten Trumm]

BNS-is ilmus eile samal teemal uudis, kuid kahjuks ei saa BNS-i uudisele linki anda. Seal kirjeldati plaanitavat projekti natukene täpsemalt. 600 miljonit on siiki projekti kogumaksumus 25 aasta peale, kus on see ka hooldus-, kütuse jms kulud. Aastas (ja just aastas, sest kogu pappi ei käida korraga välja, vaid veerand sajandi jooksul) teeb see seega umbes 25 miljonit krooni, mis on väiksem summa, kui kulub ühe Estpla ülalpidamisele Iraagis aasta jooksul.

Eestis on missiooniteemaga seoses luulu, et kõige soodsam võimalus varustust ja inimesi liigutada on osta lennuk või osta seda mingi riikidevahelise konsortsiumi kaudu. Tahaks ikka nats näha mingeid põhjendusi ka, muidu on asjal poliitpalagani mekk juures.

Äkki hr A4 vaatab enne, mis maksab analoogsete lennukite lennutund kui lennuk tellida. Muide Kabulis käisid ka samad Enimexi lennukid, mis paar aastat tagasi Tallinna lennujaamas seisid.

Kapten Trummil soovitaksin mõelda kahe väga praktilise ja Eesti riigikaitse jaoks olulise asja peale. Esiteks - me oleme NATO liige ning teiseks, vägede, lahingutehnika ja tagalaveod ühest sõjateatrist teisele ei käi enam mööda raud- või mereteed nagu 19. sajandil.

Viimane rasket lahingutehnikat nõudnud sõda varustati just nimelt meritsi, see oli Lahesõda. 70 tonniseid tanke ja merekonteinereid eriti lennukiga ei vea.

Astugem 21. sajandisse ja nentigem fakti, et suur ja kõige olulisem osa strateegilisest transpordist toimub tänapäeval õhuteed mööda, olgu siis tegemist ekspeditsiooniüksuse saatmisega Afganistani või NATO abivägede saatmine Eestisse kriisi korral.

Oh tarvas, astuge 21. sajandisse, olgem NATOs innovaatilised oma küberkaitse oivakeskusega.......jne jne. Kui sa natukenegi ette kujutaks, kui palju varustust on vaja kohale tuua Eesti suurusel ala puhastamiseks, siis suurusjärk on umbes 4-6 diviisi, sh 2 tankidiviisi. Kremplit kokku on kümneid tuhandeid tonne ja neid ei vea siia lennukiga ka siis, kui meil oleks 5 Ämarit ja endal 20 sellist lennukit.

Õhuteed mööda kraami vedamiseks on vaja vahendeid. Kui lugeda NATO täiesti avalikke dokumente, siis on strateegilise õhutranspordi puudus NATO jaoks kolme kõige olulisema võimelünga hulgas. Sama kehtib ka Euroopa Liidu lahingugruppide kohta.

Vahendeid on eelkõige vaja vedada kohtadesse, mis riigikaitsega otsest pistmist ei oma. Neid lennukeid siin ei hakka keegi tõsimeeli kasutama, siililegi on selge, et nende otstarve oli, on ja jääb vinduv sõda Afganistanis ja Iraagis.

Loomulikult võime me jätkata oma transpordi korraldamist samamoodi nagu praegu - helistades vajaduse tekkides läbi liitlasi, nuiates neilt transpordilennukeid, või siis koogutada Ukraina erafirmade ees, kes võivad meid vabalt ka pikalt saata

.

Milleks sellist iba ajada? Pool maailma rasketest lennuvedudest,sh märkmisväärne osa varustuslendudest Kabuli käib Ukraina lennukitega. Need Volga-Dnepr kirjaga An-124'd, mis ka korduvalt Tallinnas käinud on.

Seejuures maksame me nende lennutundide eest juba praegu miljoneid kroone, kuid erinevalt NATO transpordilennukite projektist ei aita me sellega mitte kuidagi kaasa NATO ühe olulisema võimelünga likvideerimisele.

Selles lõigus paistabki välja mõtlemiste vahe. NATO võtmelüngad on eelkõige NATO suurriikide mure. Meie mure on esmalt end enesekaitseks ette valmistada, mida siiani on tehtud poolikult. Ja ausalt öeldes pole need NATO suurriigid meid selles eriti aidanud ka - varustust on ikkagi müüdud turuhinnaga ja omakasu silmas pidades. Ohvitsere koolitasid Soomlased ja brigaadi varustust kinkisid rootlased - kumbki pole selle müütilise NATO liige.

Tsiteerides kindralleitnant Ants Laaneotsa: "Eesti kuulub maailma kõige võimsamasse rahvusvahelisse kaitseorganisatsiooni NATO-sse ja oma sõjalist võimekust kiirelt arendavasse Euroopa Liitu. Meil on olemas liitlased, kes on valmis vajadusel meile appi tulema. Kuid me ei saa nende suhtes käituda rehepappidena, juhindudes põhimõtetest "meie ja NATO", pugeda ahju taha uskudes, et NATO tuleb ja teeb meie eest riigikaitses kõik ära. Me ise olemegi see NATO. Iga allianssi liikme isiklikust kaitsevõimest ja valmidusest panustada ühisjõududesse sõltub kogu organisatsiooni suutlikkus ning tema liikmete tahe üksteist aidata. "

Osava demagoogina jätsid tsiteerimata selle osa kõnest, kus räägitakse iseseisva kaitsevõime tugevdamisest.

Mõnes mõttes käitume me praegu oma õhutransporti korraldades rehepappidena ning NATO transpordilennukite projekti panustamisest "sõltub kogu organisatsiooni suutlikkus ning tema liikmete tahe üksteist aidata".

Me käitume rehepappidena eelkõige iseseisva kaitsevõimekuse suhtes. See, kas me veame Pasisid Kabuli laevaga või lennukiga, on mini jaoks selle püha ürituse kontekstis kolmandajärguline asi.

Minu arvates ei vasta tõele ka kapten Trummi väide, et meie enda riigikaitsele pole sellest projektist mingit kasu ning igal juhul jõuab venelane enne NATO abi saabumist pommitada segi nii Ämari kui ka sadamad.

Niipalju ma olen kursis küll, et nii lihtsale liimile mitte minna. Ära tiku sellel teemal palun vaidlema, kui kiiresti kuskilt lennukid tulevad

Esiteks: kui nii tõesti peaks minema, siis mis moodi peaks NATO üldse oma abivägesid siia saatma, kui mitte õhu- ja mereteed mööda. Mööda maanteed on väga aeglane. Mööda raudteed? Mööda ühtainsat Lääne-Euroopasse suunduvat raudteeliini, kusjuures poole tee peal tuleb vahetada veermikke, sest raudtee rööpmevahe on Balti riikides ja Kesk-Euroopas erinev. Ning ainukene selline ümberlaadimispunkt asub minu teada "sõbralikus" Valgevenes.

Reegel nr 1 - kui NATO oma poolvirtuaalsest NRF-st mingi poolkõva brigaadi lahinguvalmis saab, on Ämari lennurajast saanud songermaa. Selleks, et siia midagi tuua, on vaja eelkõige kergemaid rough-field cabability-ga transpordilennukeid, mis päris kindlasti ei ole C-17'd. C-17d tuuakse siia õhuruumi alles siis, kui Pihkva ja Peterburi õhukaitse on hävitatud. Et neid raskeid lennukeid alla koristada pole vaja muud, kui mõned pikamaa raketikompleksid paigutada Ivangorodi alla.

Teiseks: sõjad ei alga tänapäeval peaaegu kunagi üleöö, vaid igasugusele sõjalisele konfliktile eelneb pikaldane ja kõikide luurevahendite poolt tuvastatav vägede koondamine, mis venelaste puhul võtab ilmselt aega paar kuud. Just sellises olukorras on Eestil vaja välja kuulutada mobilisatsioon (meeste püssi alla kutsumine ja sõja-aja üksustesse kokkuharjutamine võtab samuti paraku paar kuud) ning NATO-l näidata kiiresti otsustavust ja tegutsemisvõimet, st hakata kiiresti Eestisse koondama vägesid.

1990 augustis Iraagi välksõda Kuiveiti ja 1973 Egiptuse välksõda Siinaile tabasid oma ohvreid nagu väl selgest taevast - kuna vastavaid riike (Iraaki ja Egiptust) jälgiti kõikvõimalike luurevahenditega nagu hauduvat kana.

Mis avaldab sellises olukorras Kremli pistrikele rohkem muljet? Kas see, kui Ämaris hakkavad iga poole tunni tagant maanduma C-17 transpordilennukid, tuubil täis mehi ja lahingutehnikat?

Teeme puust ja punaseks - ülihinnalised rasked transpordilennukid ei maandu siia enne, kui on kindlustatud nende julgeolek. Nende julgeolek ei ole kindlustatud enne, kui on tagatud
1. Ämari lennuvälja kasutus
2. Õhuruumi ohutus

Eesti igasugune lennundusteema peab algama esmalöögi tõrjumise võimelisest õhukaitsest, mitte transalennukite osakutest. Prioriteerid on valed. Selleks, et need C-17'd siia tuleks, peavad Ämaris enne olema F-16'd ja Patriotid lahinguvalmis - kas meie või NATO omad, pole oluline. Ehk enne tuleb osta osakud Baltic Air Defence Squadroni.

Kremli pistrikud teavad suurepäraselt kahe tõsiasja
1. konflikti eel ei julge ükski NATO staap siia sellst tehnikat saata, sest see provotseerib Venemaad edasiseks.
2. selliseid lennukeid ei saadata enne, kui on kindel vähemalt 90%-ne julgeolek - see tähendab täielikku kontrolli õhuruumis ja vastase õhutõrje tasalülitamist. Ärme unusta tõsiasja, et Ämari on kahjuks vene kaugmaa õhutõrje tuleulatuses.

Või see, kui kuskilt Norfolkist või Portsmouthist hakkavad aeglaselt tossutades Eesti poole liikuma transpordilaevad? Või see, kui USA saatkond Minskis alustab Valgevene võimudega "diplomaatilisi konsultatsioone" lahingutehnika ümberlaadimiseks "Venemaa väikese venna" Valgevene territooriumil? Mina arvan, et lisaks meie enda mobilisatsioonile avaldab enim muljet kiire ja efektiivne õhusild.

Tossutama hakkavad nad ju niikuinii - sest see on ohutum, vähem provokatsiivsem ja suuri asju ikka lennukiga ei veeta. Nt tanke ja liikursuurtükke, kütust jne.

Lõppkokkuvõttes on selge, et Eesti kaitseväe osalemine välismissioonidel lähimatel aastatel langustendentse ei näita. Missioonid ei toimu enamasti kahjuks mitte lähedases Euroopas, vaid teistel mandritel. Sinna sõiduks - eriti, kui on vaja kiiresti kohale jõuda või kiiresti lahkuda - on vaja strateegilisi transpordilennukeid. Nende lennukitega on aga NATO-l kitsas käes ja olukord ei lähe paremaks ei Eesti kui NATO liikmesriigi ega NATO kui terviku jaoks, kui me ka edaspidi Ukraina erafirmadelt amortiseeruvaid Antonoveid lunimas käime.

Vat nii tulebki öelda - lennukeid on vaja osalemiseks missioonidel.
Mitte keerutada ja sokkida, kui vajalikud nad meie riigikaitsele on. Sama retoorikat aeti muide mõni aeg tagasi miinilaevade kohta - need on vajalikud ju mereteede puhastamiseks, et NATO konvoid Portsmouthist meile saaks tossuda. Tuleb välja, et kaminas pole üksmeelt, osad arvavad, et NATO abi jaoks on vaja mereteid puhastada, teised, et on vaja strateegilist airlifti võimekust ja siia tossutama keegi ei hakka.

Tõde on, et nende lennukite vajalikkus on praeguses aegruumis kolmandajärguline.

P.S. Kapten Trumm, ametniku pidamine kahtlaseks "võõrapärase nime" pärast näitab muidugi erilist madalalaubalisust. Pole oluline, et nimetatud inimene on puhastverd eestlane, teeninud kaitseväes ohvitserina ning lõpetanud ühe vähese eestlasena West Pointi sõjaväeakadeemia - kui nimi on võõrapärane, siis on raudselt tegemist mingi ookeanitaguse juudi või vabamüürlasega.

Võtan oma sõnad tagasi ja vabandan. Kuigi - ega meediasse esitatud argumendid ei olnud eriti veenvad. Üldiselt pole mõtet jutustada A4 eeskujul, kui vajalikud on need meile, vaid milleks neid tegelikult vaja on. Siis hakkab selguma karm tõde, mille poolest ma toetan hingelt Kunnase tegemisi.

[Kapten Trumm]

Karp vajus lahti, kui jagasin lennutunnid (45 tundi igal aastal 25 aasta jooksul) kogumaksumuse peale ära. Pool miljonit lennutunni kohta! Kuuesaja miljoni eest ei oleks mingi probleem võrdväärne Il-76 osta ja seda 25 aastat üleval pidada. Lennutunde saaks selle raha eest muidugi kõvasti rohkem.

F-16 lennutund seevastu maksab suurusjärgus 80 000 krooni. See on nii kallis, et peale lootma NATO partnerite heatahtlikkusele.

[Jaanus2]

Trumm, mitu tundi peaks F-16 aastas lendama, et lendur vormis püsiks? Niisama küsin targemalt. Ja kuidas see lennutunni hind üldsegi saadakse?
Kui lennuk tavotti pakkida, amortiseerub ta ikka teatud aja pärast ja jääkväärtus on metalli hind. Kui lendab iga päev täie rauaga, amortiseerub kiiremini, aga nii saab kõige soodsama lennutunni hinna. Kuidas see keskmine saadakse?

[Kapten Trumm]

Niipalju kui ma kuulnud olen, siis minimaalseks (piloteerimisvilumuse säilitamine) peetakse 60 tundi. Nt Saksamaal on 160-200 vahel. Iisraelis räägitakse 350-400 tunnist. Ma arvan, et need kulud arvestatakse 200 tunniga aastas.

Muide transpordisuunitlusega masinat ja hävitajat ei maksa tunniteemal võrrelda, sest esimesed teevad ikka pikki otsi. Nt Estonian Airi Boeingutel, mille vanus pole veel 20 aastat, pidi tunde olema 20 000 kandis. Ehk suured masinad lendavad rohkem tunde.

Et C-17 tuleb kord kvartalis Ämarisse ja võtab järjekordse ESTPLA peale pole ilmselt mõtet unistada. Sellise kapatsiteediga lennukit ei hakka keegi nii väikse koorma pärast siia tooma. Ikka pead kuidagi Ramsteini saama ja sealt saad C-17 peale edasi. Sellist koormat, et lennukit siia tarida hakkab olema maksimaalselt kord aastas - kui sedagi. Rotatsiooniperioodil ehk 6 kuuga on ju meestel 2 edasi-tagasi sõitu. Vahepeal käiakse puhkusel.

Mis Iraaki puudutab, siis inimesed Kuveiti saab suvalise tsarterreisiga või reisilennukiga. Selleks pole transalennukit tarvis.

[Lemet]

Trumm, mitu tundi peaks F-16 aastas lendama, et lendur vormis püsiks? Niisama küsin targemalt. Ja kuidas see lennutunni hind üldsegi saadakse?
Kui lennuk tavotti pakkida, amortiseerub ta ikka teatud aja pärast ja jääkväärtus on metalli hind. Kui lendab iga päev täie rauaga, amortiseerub kiiremini, aga nii saab kõige soodsama lennutunni hinna. Kuidas see keskmine saadakse?

Siimkohal Idanaabri lennutundidest väike lõik:

Боевая подготовка ВВС. Применительно к ВВС, имеются несколько более точные данные об уровне боевой подготовки – например, о времени налета на одного летчика. Минимально необходимым для поддержания основных навыков пилотирования и боевого применения считается уровень налета в 60-70 часов в год, оптимальным – 120 часов и более. В 1990-е годы этот уровень составлял в ВВС РФ, в зависимости от рода авиации, 10-50 часов (максимальный уровень достигался в военно-транспортной авиации, которая широко использовалась для выполнения задач коммерческого характера). По данным бывшего главкома ВВС В. Михайлова, в 2006 г.
средний уровень налета в ВВС достиг всего лишь 40 часов в год на 1 летчика. В 2005 г. он составлял 33 часа. Разбившийся на территории Литвы в сентябре 2005 г. на Су-27 печально знаменитый майор Троянов имел годовой налет в 14 ч – он сбился с курса, во многом, из-за отсутствия летной практики. В целом, отсутствие практики полетов привело к тому, что резко выросла аварийность авиации. В авиации скоро не будет ни одного летчика-снайпера, почти нет летчиков 1-го класса. Через 10 лет останутся только летчики 3-го класса, в основном, в возрасте 37-38 лет и старше.

Allikaks lugupeetud kaasfoorumlase Kauri toodud teave
http://www.apn.ru/userdata/files/ins/INS-MR-1.pdf