Lugesin, et selline asi oli olemas Eesti - Läti kaitseleping
Eesti - Läti kaitseleping
Kas keegi teab midagi täpsemalt Eesti Läti kaitselepingust, mis oli sõlmitud enne II maailmasõda Lugesin, et selline asi oli olemas
Lugesin, et selline asi oli olemas Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Huh,täpselt ma enam selle numbrit ei mäleta,tõenäoliselt jäi see number ajavahemikku 1987-1991.Mul on neid "Aja pulsse" terve hunnik.Kui ma ükskord nad süstemaatiliselt läbi töötan,annan teada.Tead,ma käisin ükspäev Selveris ja nägin mingit paksu raamatut Eesti julgeolekust kuni 1940.aastani.Sirvides leidsin igasuguseid huvitavaid lõike,mis sind kohe kindlasti huvitavad.Vaata ise poest järele.
Kes elab minevikuta,see elab tulevikuta.
Ps,kohtume Berliinis.
Ps,kohtume Berliinis.
Eesti-Läti kaitseleping
Eestil oli oma lõunanaabri Lätiga ühised riigikaitselised huvid ning sellel eesmärgil sõlmiti 1923. aastal Eesti-Läti kaitsealase koostöö leping. Selle lepingu eesmärk oli ära toodud lepingu sissejuhatavas osas: […] et alal hoida oma rahvuslikku suveräniteeti ja sõltumatust, mis kätte võidetud nii paljude ohvrite hinnaga, aga samuti oma territooriumi puutumatust.
Lepingu järgi olid mõlema riigi valitsused kohustatud ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ühisel nõul talitama ja vastastikku teineteisele rahvusvahelistes suhetes poliitilist ja diplomaatilist abi andma ning vastastikku teineteist aitama juhul, kui ühele neist peaks kallale tungitama. Eesti-Läti kaitsealane koostööleping jõustus 21. veebruaril 1924 aastal ja sellest ajast peale arendati mõlema maa sõjavägede vahel , paraku küll mitte järjepidevalt, riigikaitselist koostööd.
Eesti riigikaitse kavad olid rajatud eeldusele, et meie tõenäoline vaenlane on N. Liit. Kindral Laidoner, andes juhtnööre meie kaitsekavade koostamiseks märkis, et on 90% kindel, et meie vaenlaseks saab olema Nõukogude Liit. Samal seisukohal oli ka Läti Sõjavägede juhtkond. Leedul oli selles küsimuses erinev seisukoht, kuna tal oli võimalikke vaenlasi enam kui üks.
Eesti-Läti kaitsealase lepingu põhjal välja töötatud kaitsekavad käsitlesid ainult mõlema riigi kaitse korraldamist kallaletungija vastu. Neis kavades ei käsitletud mitte mingisuguseid kallaletungi plaane N. Liidule, nii nagu N. Liit seda hiljem süüdistusena Eestile ja Lätile ette heitis.
1934. aastal kirjutati alla Eesti, Läti ja Leedu vaheline nn. Üksmeele ja koostöö leping. See leping ei andnud erilisi tulemusi ja seda just riigikaitse küsimustes. Nagu hiljem (1956. a.) on väitnud ka Leedu endine välisminister Stasys Lozaraitis, oli Balti riikide omavaheline koostöö enne Teise maailmasõja puhkemist ebarahuldav.
Balti riikide lähima naabri Poola olukord polnud kadestamisväärne. Asudes kahe suurriigi, N. Liidu ja Saksamaa vahel, olid tal piiritülid kõigi naabritega. Eriti oli Poola ohustatud Saksamaa poolt ja seda eeskätt nn. “Poola koridori” pärast, mis lahutas Ida-Preisimaa emamaast ja millega sakslased ei leppinud. Kuigi Balti riikidel ja Poolal olid ühised ohud, ei toimunud nende vahel mingisugust riigikaitselist koostööd.
Üle Soome lahe asus meie vennasrahvas. Kui sõbralikke tundeid soomlased meie vastu ka ei kandnud, määras Soome hoiaku ikkagi olukorra realiteet. Oma geopoliitilise asendi ja ajalooliste sidemete tõttu kuulus Soome Skandinaavia riikide huvipiirkonda. Seetõttu ei tahtnud Soome, nii nagu kogu Skandinaavia, oma saatust meiega jagada. Kuid nii soomlastel kui meil polnud sugugi ükskõik, kelle valduses on Soome lahe vastaspool. Nii meile kui soomlastele oli selge, et kui lahe ühe poole vallutab N. Liit, siis ähvardab sama oht ka lahe teist kallast, kuna Soome lahe sulgemiseks on vajalik, et selle mõlemad kaldad oleksid selle valdaja käes. See meie ning soomlaste seisukoht leidis hiljem ka kinnitust, kui punaarmee Eestis baasidesse asus. Kohe nõudis N. Liit Soomelt baaside rajamist ka lahe vastaskaldal Hanko rajoonis.
Kindral Laidoner aimas ette tulevikumuresid ja kogu tema mõte ning tegevus olid suunatud ühise sõjalis-poliitilise rinde loomisele Soomest kuni Poolani. Laidoner uskus, et Eesti julgeolek oleneb sellest, kas läheb korda luua Saksamaa ja N. Vene vahel asuvatel riikide ühist rinnet. Sinna oleksid pidanud kuuluma Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. See liit ei pidanud olema vaenus ei Lääne ega Idaga. Samal ajal eelistas Laidoner sõprust Läänega.
1936. aasta suvel normaliseerusid vahekorrad Eesti Sõjavägede staabi ja Saksa kindralstaabi vahel ja 16. novembril sai kindral N. Reek kutse külastada koos kolonel R. Maasinguga Berliini. Kolonel Maasing on selle külaskäigu kohta kirjutanud:
“Meile jäi mulje, et tol ajal Saksa kindralstaap oli sõjavastane ja tundis muret, et rahvussotsialistlik partei ja selle juht Hitler tõukavad Saksamaa sõtta. Saksa tolleaegses kõrgemas väejuhatuses tundus isegi vaenu partei välispoliitika vastu. Meile ei tehtud külaskäigu kestel mitte ühtegi sellist ebameeldivat ettepanekut nagu seda tehti Moskvas.”
Sellele külaskäigule järgnes terve rida staabiülema kindral Reek’i ja tema abide külaskäike Soome, Lätti, Leedusse ja Poolasse. 1939. aasta jaanuaris külastas kindral Laidoner Soomet, kus tal oli mõttevahetus marssal Mannerheimi ja teiste kõrgemate väejuhtidega. Sama aasta aprillis külastas Laidoner Poolat, kus ta kohtus kõigi tolleaegsete kõrgemate Poola väejuhtidega.
Neil külaskäikudel tegi Laidoner kõikjal ettepaneku ühise rinde loomiseks. Kahjuks ei leidnud need ettepanekud toetust. Eriti olid selle vastu Soome ja Poola. Tolleaegne ametlik Soome ei pidanud kuidagi võimalikuks end sõjaliselt siduda Balti riikide ja Poolaga. Soomlased teatasid meile otse, et nemad kuuluvad Skandinaavia riikide hulka ja see blokk ei või end siduda Eesti ja teiste Balti riikidega, sest see tooks Soomele ebameeldivusi ning halveneksid suhted Skandinaavia ja Nõukogude Venega. Tolleaegne Soome oli seisukohal, et Eesti asub “tõmbetuules”, Soome aga “tuulevarjus”. Kahjuks on Soome ajaloolased täna teisel arvamusel.
Poola luges oma suurimaks vaenlaseks Saksamaad ja tal puudus tahe otsida teid vahekorra normaliseerimiseks. Poola juhtkond uskus vankumatult Prantsuse- ja Inglismaa sõjalisse jõusse ja lubadustesse. Poola sõjavägede juhtkonnale ei meeldinud isegi see, et me olime loonud hea vahekorra Saksa kindralstaabiga.
Lepingu järgi olid mõlema riigi valitsused kohustatud ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ühisel nõul talitama ja vastastikku teineteisele rahvusvahelistes suhetes poliitilist ja diplomaatilist abi andma ning vastastikku teineteist aitama juhul, kui ühele neist peaks kallale tungitama. Eesti-Läti kaitsealane koostööleping jõustus 21. veebruaril 1924 aastal ja sellest ajast peale arendati mõlema maa sõjavägede vahel , paraku küll mitte järjepidevalt, riigikaitselist koostööd.
Eesti riigikaitse kavad olid rajatud eeldusele, et meie tõenäoline vaenlane on N. Liit. Kindral Laidoner, andes juhtnööre meie kaitsekavade koostamiseks märkis, et on 90% kindel, et meie vaenlaseks saab olema Nõukogude Liit. Samal seisukohal oli ka Läti Sõjavägede juhtkond. Leedul oli selles küsimuses erinev seisukoht, kuna tal oli võimalikke vaenlasi enam kui üks.
Eesti-Läti kaitsealase lepingu põhjal välja töötatud kaitsekavad käsitlesid ainult mõlema riigi kaitse korraldamist kallaletungija vastu. Neis kavades ei käsitletud mitte mingisuguseid kallaletungi plaane N. Liidule, nii nagu N. Liit seda hiljem süüdistusena Eestile ja Lätile ette heitis.
1934. aastal kirjutati alla Eesti, Läti ja Leedu vaheline nn. Üksmeele ja koostöö leping. See leping ei andnud erilisi tulemusi ja seda just riigikaitse küsimustes. Nagu hiljem (1956. a.) on väitnud ka Leedu endine välisminister Stasys Lozaraitis, oli Balti riikide omavaheline koostöö enne Teise maailmasõja puhkemist ebarahuldav.
Balti riikide lähima naabri Poola olukord polnud kadestamisväärne. Asudes kahe suurriigi, N. Liidu ja Saksamaa vahel, olid tal piiritülid kõigi naabritega. Eriti oli Poola ohustatud Saksamaa poolt ja seda eeskätt nn. “Poola koridori” pärast, mis lahutas Ida-Preisimaa emamaast ja millega sakslased ei leppinud. Kuigi Balti riikidel ja Poolal olid ühised ohud, ei toimunud nende vahel mingisugust riigikaitselist koostööd.
Üle Soome lahe asus meie vennasrahvas. Kui sõbralikke tundeid soomlased meie vastu ka ei kandnud, määras Soome hoiaku ikkagi olukorra realiteet. Oma geopoliitilise asendi ja ajalooliste sidemete tõttu kuulus Soome Skandinaavia riikide huvipiirkonda. Seetõttu ei tahtnud Soome, nii nagu kogu Skandinaavia, oma saatust meiega jagada. Kuid nii soomlastel kui meil polnud sugugi ükskõik, kelle valduses on Soome lahe vastaspool. Nii meile kui soomlastele oli selge, et kui lahe ühe poole vallutab N. Liit, siis ähvardab sama oht ka lahe teist kallast, kuna Soome lahe sulgemiseks on vajalik, et selle mõlemad kaldad oleksid selle valdaja käes. See meie ning soomlaste seisukoht leidis hiljem ka kinnitust, kui punaarmee Eestis baasidesse asus. Kohe nõudis N. Liit Soomelt baaside rajamist ka lahe vastaskaldal Hanko rajoonis.
Kindral Laidoner aimas ette tulevikumuresid ja kogu tema mõte ning tegevus olid suunatud ühise sõjalis-poliitilise rinde loomisele Soomest kuni Poolani. Laidoner uskus, et Eesti julgeolek oleneb sellest, kas läheb korda luua Saksamaa ja N. Vene vahel asuvatel riikide ühist rinnet. Sinna oleksid pidanud kuuluma Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. See liit ei pidanud olema vaenus ei Lääne ega Idaga. Samal ajal eelistas Laidoner sõprust Läänega.
1936. aasta suvel normaliseerusid vahekorrad Eesti Sõjavägede staabi ja Saksa kindralstaabi vahel ja 16. novembril sai kindral N. Reek kutse külastada koos kolonel R. Maasinguga Berliini. Kolonel Maasing on selle külaskäigu kohta kirjutanud:
“Meile jäi mulje, et tol ajal Saksa kindralstaap oli sõjavastane ja tundis muret, et rahvussotsialistlik partei ja selle juht Hitler tõukavad Saksamaa sõtta. Saksa tolleaegses kõrgemas väejuhatuses tundus isegi vaenu partei välispoliitika vastu. Meile ei tehtud külaskäigu kestel mitte ühtegi sellist ebameeldivat ettepanekut nagu seda tehti Moskvas.”
Sellele külaskäigule järgnes terve rida staabiülema kindral Reek’i ja tema abide külaskäike Soome, Lätti, Leedusse ja Poolasse. 1939. aasta jaanuaris külastas kindral Laidoner Soomet, kus tal oli mõttevahetus marssal Mannerheimi ja teiste kõrgemate väejuhtidega. Sama aasta aprillis külastas Laidoner Poolat, kus ta kohtus kõigi tolleaegsete kõrgemate Poola väejuhtidega.
Neil külaskäikudel tegi Laidoner kõikjal ettepaneku ühise rinde loomiseks. Kahjuks ei leidnud need ettepanekud toetust. Eriti olid selle vastu Soome ja Poola. Tolleaegne ametlik Soome ei pidanud kuidagi võimalikuks end sõjaliselt siduda Balti riikide ja Poolaga. Soomlased teatasid meile otse, et nemad kuuluvad Skandinaavia riikide hulka ja see blokk ei või end siduda Eesti ja teiste Balti riikidega, sest see tooks Soomele ebameeldivusi ning halveneksid suhted Skandinaavia ja Nõukogude Venega. Tolleaegne Soome oli seisukohal, et Eesti asub “tõmbetuules”, Soome aga “tuulevarjus”. Kahjuks on Soome ajaloolased täna teisel arvamusel.
Poola luges oma suurimaks vaenlaseks Saksamaad ja tal puudus tahe otsida teid vahekorra normaliseerimiseks. Poola juhtkond uskus vankumatult Prantsuse- ja Inglismaa sõjalisse jõusse ja lubadustesse. Poola sõjavägede juhtkonnale ei meeldinud isegi see, et me olime loonud hea vahekorra Saksa kindralstaabiga.
Võitjal on alati õigus?
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5706
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Eesti - Läti kaitseleping
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5706
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Eesti - Läti kaitseleping
Ja sellele lisaks olnud kindralstaapide vaheline kokkulepe
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline