Eheh, nojah, tegelikult võiks teoorias ju absoluutselt kõiki vähegi huvitavate soomusmasinate (ja miks ka mitte lennukite, autode ning laevade?) mudeleid ihaleda, aga kuna iga mudeliga toimetamine võtab paraja portsu aega, siis tuleb ju iseenda jaoks kuhugi piir tõmmata..
Nii et vähemalt lähitulevikus ei ole betoonijuraka karkassi täpsete jooniste otsimist ette näha. Alguses mõtlesin teise-kolmanda prototüübi kallale asuda - need na huvitava välimusega - porilaudadest esindatud vaid pisikesed jupid ees ja taga ja roomiku kohal vägevad allapoole suunatud tugirullikud:
Aga mudelit uurides tekkis kahtlus kere külgmise segmendi kõrguse osas, tundub et Dragoni poisid on selle kaasapandud porilaua paksusesse sisse arvestanud. No ja nendest rullikutest ei ole ka ühtegi pilti, kus oleks näha, kui laiad nad tegelikult olid. Seetõttu saigi siis juba veidi edasi vaadatud.
Kusjuurs on täiesti olemas foto, millel vana Ferdinand ise ronib oma "lapsukese" kõrval mööda redelit ja silitab torni..
Ent sellised asjad ei ole (vähemalt veel) minu jaoks.
Aga kirjutaks veidi masinast endast kah, selles mõttes jäi algus nagu lahjavõitu. Kogu sünnilugu pole mõtet ära tuua, kuna netis on see nagunii olemas. Mulle pakkus kõige rohkem huvi elektriline transmissioon, no et kuidas ja millega juht mässama pidi. Jõuallikaks oli kaks kümnesilindrilist V-kujulist mootorit, kummagi väntvõlli otsa kinnitus flantsi abil Siemens-Schukert -i generaator. Mootoritel puudusid hoorattad, neid asendasid generaatorite ankrud. Tanki tagaosas oli kaks elektrimootorit, mis käitasid läbi külgülekannete veorattaid. Kui Henschel valis oma Tiigri juhtimiseks rooli, siis vanahärra Ferdinand eelistas juhtkange, need olid tegelikult elektriliste kontrollerite käepidemed ja neid sai seada viide asendisse - mõlemad esimeses asendis andsid maksimaalkiiruse, kui gaas põhja vajutada ja tagumised asendid tagurpidikäigu. Vahepealsed asendid olid erinevate raadiusega pöörete sooritamiseks, kusjuures lükates ühe kangi ette ja teise taha sai roomikud eri suundades pöörlema panna ja praktiliselt koha peal kannaka teha. Pedaale oli kaks - pidur ja gaas, viimane juhtis enesestmõistetavalt mõlema mootori gaasiklappi. Kui venelased pärst Kurski lahingut Ferdinandi katsetasid, mis omas põhimõtteliselt sarnast käiguosa, siis märkisid nad ära, et masinal oli omadus valida igal maastikul ise kõige optimaalsem sõidurežiim, sõltumata sellest, kui palju gaasi anti - isegi pedaali põhjas hoides oli sõit maastikul ühtlane ja sujuv. Peale kahe kangi ja pedaali oli juhi käsutuses veel pirakas režiimilüliti, mis asus parajalt suures kastis juhi ja radisti vahel. Ilmselt seetõttu nimetatakse seda mõnes väljaandes käigukastiks, kuigi sellisel masinal ei olnud ei traditsioonilist sidurit ega ka käigukasti.
Režiimilülitil oli viis asendit ja sellega sai generaatoritele erinevaid töörežiime valida. Tavaliselt käivitati mootoreid traditsiooniliselt: akud > starterid > mootorid, ent kui tekkisid probleemid akude või starteritega (viimastega oli eriline jama, remondiks tuli terve motoblokk välja tõsta), siis sai masina käima ka teise tankiga tõmmates, selleks tõmmati alguses käima üks mootor ja seejärel, valides režiimilülitiga generaatorite paralleelühenduse, pandi sel kombel ka teine mootor käima.
Aga olgu, kaua ma ikka patran, varsti ei viitsi vist keegi enam mu postitusi lugeda, kirjutan paar rida ka mudelist.
Kuna tagumine ots sai enam-vähem ühele poole, siis tuli lõpuks ka esimese otsa poole vaadata ja seal oli rohkem tegemist, kui alguses tundus. Kuna mudelil on esiotsas soomuse paksendused, siis need tuli nüüd ära jätta ja masina esialgne kuju taastada:
Uue nina peale sai ka kohe tapid peale "keevitatud", kusjuures esimese hooga tegin teised liiga suured - miskipärast arvasin, et alumine plaat on samuti 100 milli paks, aga kus sa sellega - kõigest kaheksakümmend.... No ja siis tuligi osa kinni pahteldada ja uuesti... Kuna kuuliprits on mudelil tehtud liikuv, siis võtsin algse esiplaadi, täitsin sfäärilise ava ümbruse plastiku ja liimiga ära ning pärast korralikku kuivamist panin pinki. Tulemusega päris rahule ei jäänud, aga paremini kah ei osanud, siin on ta suuremas plaanis:
No ja üksjagu keevitamist kah, kusjuures esiplaadi õmbluse oskasin esimese hooga samuti valesse kohta teha, no ei vea kohe mõnikord üldse - jälle tuli uuesti mässata...
Siis võttis omajagu aega juhi vaateava, see on parajalt keerulise konfiguratsiooniga, samuti tuli pukseerimise "sangad" teha, aga lõpuks nad valmis olid:
Ning alles siis tekkis tunne, et nii mõndagi oleks ju saanud lihtsamalt, kui oleksin õige ajal muretsenud Dragoni Porsche Bergetiigri, aga siis oli juba hilja, kuigi tegelikult olen rahul - üks karp jälle vähem - muidu kui kohe oleks selline mõte pähe karanud, siis ilmselt oleksin otsima hakanud....
