Lühijutt "Kultuuritraditsioonide austamine".

[Troll]

Autor Mihhail Šapiro, minu tõlge.

Kultuuritraditsioonide austamine.


Süstik põkkus kosmoselaevaga ja reisijad istusid oma kohtadele, oodates planeedile maandumist. Džammar liikus mööda istmeridu edasi, püüdes seejuures säilitada meesterahvale sobivat ükskõikset ja läbitungimatut näoilmet. Lõpuks leidis ta oma istekoha. Tema parempoolseks naabriks oli vanemapoolne naisterahvas.
„Kas te olete esimest korda reisil?“ küsis see temalt naeratades.
Džammar noogutas vaikides, olles pahane selle üle, et tema kogenematus nii selgelt välja paistis ning keeras näo kõrvale, näidates sellega, et ta ei soovi vestlust jätkata. „Milline häbi!“- mõtles ta. „Juba vanem naine ja kasutab kosmeetikat ning ka pea on tal rätikuga katmata. Nagu mõni lits!“
Juba kümme aastat on möödunud sellest ajast, mil täherahvas saabus tema planeedile – Mirdžaalale, kuid mitte ükski vabadest inimestest ei olnud senini suutnud nende räpaste kommetega harjuda. Neetud kaupmehed, kellel pole aimugi, mida tähendab au! Kus seda enne nähtud, et arad lambad suplevad rikkuses, aga tõelised sõjamehed virelevad vaesuses ja on sunnitud müüma oma maad ja seda, mis maa sees peitub, selleks, et osta igasuguseid tähtedelt pärinevaid asjandusi. Kuid kõik muutub ja tema, Džammar, aitab sellele kaasa! Džammari onu rääkis õigesti, et neil täheinimestel on vähem mehisust kui eitedel. Kui Džammari hõimu meestel oleksid olnud samasugused relvad kui täherahval, kas nad oleksid siis end kauplemisega alandanud? Palju väärikam oleks olnud võtta kõik see kraam endale jõuga või hukkuda võitluses ja kuulata seejärel paradiisist maalt kostvaid laule, mis loodi sinu ülistamiseks. Kuid selliseid relvi hõimul ei olnud. Aga nüüd on! Tervelt kolm lendavat laeva, ja torud, mis tapavad valgusega ja tulise rauaga. Nad ostsid selle kõik raha eest, mida need tähtedelt pärit idioodid neile armuannina andsid, et osta toitu orjadele, et need nälga ei kõngeks. Lollpead! Kes on süüdi selles, et need orjad on paljunenud sellisel hulgal, et maa ei suuda neid enam ära toita? Just nemad saavutasid oma neetud maagiaga seda, et orjade lapsed ei kärva enam hulganisti nagu vanadel headel aegadel. Ja nüüdseks on orje juba palju rohkem kui vabu inimesi! Ning kõik need lojused tahavad kogu aeg õgida. Mõned neist on nii jultunuks läinud, et julgevad isegi tasakesi nuriseda. Hea meelega lööks kõik üleliigsed lihtsalt maha ja asi lahendatud, kuid need neetud täheinimesed ähvardasid sel juhul rahamaksmise lõpetada. Kuid pole viga! Nüüd on vaja ainult nendele tähelaevadele kütust osta, millega tema, Džammar, nüüd tegelebki ja siis maksavad need täheinimesed kõige eest. Aga sõdida nad ju ei oska. Kas siis saab hästi sõdida see, kes surma kardab? Ja mis tähtsust on relval sõdalase käes, kes kardab seda kasutada? See pole sel juhul enam sõdalane, vaid hädaldav vanaeit. Vabade seas saadakse sõdalaseks kaheteistkümne aastaselt. Kuid kõik on kuulnud sellest, et täheinimeste peale on pandud needus – nad ei tohi tappa alla kaheksateistkümne aasta vanuseid noorukeid ja naisterahvaid. Ning seetõttu ei julge nad tulistada tähelaevade pihta, mille pardal on sõdalasi, kes pole veel näinud kaheksateistkümmet kevadet. Ja ka naisi tasub endaga kaasa võtta, eriti nooremaid, et see needus täheinimestele rohkem kurku kinni jääks. Ja kui nad julgevadki tulistada, siis mis sellest – paradiis on avatud kõikidele sõdalastele, vanusele vaatamata.
Džammari onu Bramir tundis täheinimeste kombeid teistest paremini. Ta elas nende keskel seitse aastat, ühe neist istus isegi vangis. Ta meenutas seda aega naerdes:
„Kujutage ette, no krabasin ühte plikat peo ajal jõuga. Ilus plika oli, kuid libu – kogu riietus paistis läbi ja ta väänles kogu aeg muusika rütmis. Noh, haarasin tal siis juustest ja vedasin endaga kaasa. Aga siis jooksis ligi mingi kõhetu kuju ja hakkas midagi vatrama oma värdjalikus keeles. No selle lõin ühe hoobiga uimaseks ja kägistasin teist pisut. Aga kohtus öeldi, et ehkki nad, rotid, saavad meie kommetest aru ja austavad neid, kuid neil on omad kombed. Ja ehkki mulle oli plika trukkimise eest ja selle eest, et ma ta peremehel pisut kõri muljusin, ette nähtud kaheksa aastat vangistust, anti mulle kõigest kolm! Põhjendasid nad seda sellega, et süüdi polevat siin mina, vaid meie maa vaesus. Tuleb välja, et isegi need tähtedelt pärit kärnkonnad häbenesid libu eest välja astuda. Kuigi seal üks jobudik seletas mulle kogu aeg, et see polevatki olnud mingi libu, vaid aus naisterahvas. Haa! No mis sa nende lollidega vaidled, kui nad ei oska ausal naisterahval ja libul vahet teha! Aga nende vanglas oli mul parem elu kui oma suguvõsalossis. Söök oli parem ja töötada polnud vaja ja üldse... No on idioodid, nad tahtsid mind oma vanglaga hirmutada pärast seda, kui ma Takširi juures vangis olles pidin maa sisse kaevatud augus elama! Ühe aasta pärast tuli minu juurde üks tähemeestest ja küsis mult, kas ma sain nüüd aru, et mul polnud õigus? Ei hakanud selle lolliga vaidlema ja valetasin igaks juhuks, et sain aru. Ja lastigi mind kaks aastat varem lahti ning anti veel nii suur ports raha kaasa, kui palju kolm majatäit orje terve aasta jooksul ei teeni!“
Kõik, kes onu juttu kuulasid, olid ülimalt üllatunud ja naersid nende tähelojuste kommete üle, kuna kõigile on teada, et ausa naisterahva vägistamise eest on ette nähtud teibasse ajamine, aga kui on tegemist võõra orjatariga, siis tuleb peremehele tasuda pool tema väärtusest. Aga ilusad orjatarid maksavad palju... Mõttesse jäänud Džammar ei pannud isegi tähele, kuidas süstik maandus. Nähes, et inimesed väljuvad, tõusis ta kiirustades püsti ja järgnes neile.
Kosmosejaam oli tohutu suur ja see suurus rõhus natuke Džammarit, kuid ta meenutas endale, et paljud impeeriumid langesid tema rahva hobusekapjade all ning liikus uhkelt autobussi poole.
Tollis vaatas mingi ametnik tema dokumente, naeratas talle võltsilt ja hakkas seejärel mingit päheõpitud teksti ette lugema:
„Te asute planeet Mirra territooriumil, mis vabatahtlikult lahkus Demokraatlike Planeetide Ühendusest. Ehkki meie seadused kattuvad suures osas Demokraatlike Planeetide Ühenduse seadustega, on siiski olemas ka mõned tähtsad erinevused, kuna me järgime teiste rahvaste kultuuritraditsioonide ratsionaalse austamise poliitikat, mis on ka seadusandlikult kinnitatud. Arusaamatuste vältimiseks demonstreeritakse teile nüüd lühikest filmi, mis selgitab meie seadusandluse, mis baseerub sissesõitnute kultuuritraditsioonide ratsionaalse austamisel, omapära.“
Seejärel vajutas tolliametnik mingit nuppu ning küljeuksest hüppas välja noor teener, kes ütles Džammarile:
„Palun järgnege mulle. Ma viin teid kabiini filmi läbivaatamisele.“
Džammar järgnes talle, ise seejuures sisemas irvitades – katsugu ainult keegi talle, Džammarile, tema kodus öelda, et ta peab austama mingite võõraste traditsioone! Ta on ka vähema eest inimestel päid maha võtnud. Ei, need täheinimesed on tõepoolest hullemad kui arad eided. Orjarahvas.
Tuli kabiinis kustus ja Džammari ette ekraanile tekkis Mirra vapp ja hääl hakkas lindilt teksti maha lugema:
„Mirra järgib ühepoolses korras kõiki Demokraatlike Planeetide Ühenduse resolutsioone, selliseid nagu inimõiguste järgimise, sõnavabaduse, demokraatlike valimiste resolutsioon, resolutsioon ainult konventsionaalse sõjapidamise kohta ja teisi selliseid resolutsioone. Mirra iseärasuseks on see, et kõiki neid resolutsioone järgitakse ainult seni, kuni need ei lähe vastuollu teiste rahvaste kultuuritraditsioonide ratsionaalse austamise printsiibiga. Mirra vajab nagu teisedki Demokraatlike Planeetide Ühenduse liikmed pidevat immigrantide sissevoolu. Teisest küljest viivad erinevused immigrantide ja kohalike elanike mentaliteedis ja nende kultuuris tõsiste konfliktideni. Just nende konfliktide kõrvaldamiseks võetigi vastu teiste rahvaste kultuuritraditsioonide ratsionaalse austamise seadus. Käesoleval ajal võime me uhkusega märkida, et sõltumatute rahvusvaheliste statistikaagentuuride andmete järgi on kuritegevuse tase Mirral immigrantide seas ja immigrantide vastu sooritatud rünnakute tase kohalike elanike seas kõige madalam terves Demokraatlike Planeetide Ühenduses. Teiste rahvaste kultuuritraditsioonide ratsionaalse austamise seadus võeti Mirral vastu pärast Aršaralt pärit immigrantide mässu, mis tõi kaasa arvukad inimohvrid. Siis kinnitatigi see seadus täielikus kooskõlas demokraatliku protseduuriga üleplaneedilisel referendumil. Peamisteks printsiipideks, millel see seadus põhineb, on..“
Ekraan sähvatas ootamatult ja kustus. Kabiini ilmus noore teenri pea.
„Läbi põles!“ – teatas ta kurvalt. „Vahetuseks kulub ligi nelikümmend minutit, aga minu tööpäev on just lõpukorral...“
Ta vaatas vilksamisi ringi ja sosistas siis tasakesi:
„Äkki lähete niisama läbi?“
Džammar muheles ja lahkus kabiinist.
Õhtul jõi Džammar ühes kohalikus pubis õlut. Ülesanne oli täidetud, kütuse sõjalaevade jaoks ostis ta ilma igasuguste probleemideta ja saatis selle kohe oma planeedi poole teele. Kohalikud kaupmehed olid nõus raha eest ka oma lihase ema maha müüma. Ootamatult tuli üks kelner tema juurde ja ütles:
„Mul on väga kahju, kuid kas te saaksite istuda ümber teise laua taha? Nagu ma teid varem hoiatasin, on see laud alates kella kümnest reserveeritud.“
Džammarile lõi veri pähe:
„Käi minema, neetud ori!“
„Kuid...“
Džammar hüppas laua tagant püsti ja virutas kelnerile rusikaga näkku. Too kukkus maha. Džammar võttis taskust mõned rahatähed, viskas need põlglikult kelnerile näkku ja liikus väljapääsu poole.

Isolaatoris oli valge ja soe. Arreteeritud surusid end nurkadesse, kartes Džammari poole isegi vaadata, pärast seda, kui too oli ühe nende seast läbi peksnud, kui too keeldus talle oma jakki andmast. Džammar aga magas rahulikult lavatsil, kattes end sellesama jakiga. Kambrisse sisenenud vangivalvur puudutas teda õlast, vastutasuks murdis Džammar tal käeluu.

Üksikkambri uks avanes ja sisenes ranget kostüümi ja portfelli kandev inimene.
„Tere, mind on volitatud teie asja ajama“, - ütles ta ja sirutas Džammari poole parema käe. Džammar ignoreeris kätt põlglikult ja küsis:
„Millal mind välja lastakse?“
Siseneja kõhkles veidi ja nämmutas siis:
„Vaadake, asi on selles, et me saime alles nüüd teada, et teile ei tutvustatud korralikult meie seadust teiste rahvaste kultuuritraditsioonide ratsionaalse austamise kohta. Ma kinnitan teile, et kõik süüdlased saavad range karistuse. Kuid kahjuks ei vabasta seaduse mittetundmine karistusest ja...“
Džammar katkestas teda hoolimatult ja kordas oma küsimust:
„Millal mind välja lastakse?“
„Otsekohe pärast seda, kui teil raiutakse maha mõlemad käed ja lõigatakse ära mõlemad kõrvad, teie terminoloogia järgi vaba inimese ja ihukaitsja löömise eest, samuti ka varguse eest,“ – vastas volitatud isik pilku peites.
„MIIIIDA!!! Kuidas – käed?“ – röögatas Džammar. „Olete te hulluks läinud? Te ei saa seda teha! Ma tean täpselt, et teile on needused peale pandud. „Torlerantsus“ ja „khumanism“ - nii neid needusi nimetatakse! Mulle rääkis sellest mu oma onu, aga tema juba valetama ei hakka. Ja kes see vaba inimene siin oli? Pubiteenija? Haa! Ja mida ma varastasin? Jaki? Kuid selle ma võtsin endale ju juba vanglas olles?“
„Asi on selles,“ – vastas sisenenu kergelt kogeledes, „et teiste rahvaste kultuuritraditsioonide ratsionaalne austamine tähendab meie seadusandluse kohaselt seda, et mittekodanike suhtes rakendatakse meie territooriumil toimepandud kuriteo puhul mitte meie kohalikku seadust, vaid seda, mis kehtib sissesõitnu koduplaneedil. Seda muidugi ainult sel juhul, kui tolle maa karistus pole kergem kui meie kohalik antud kuriteo puhul ettenähtud karistus. Näete, vaat see paragrahv,“ – ta avas kiiruga portfelli, võttis sealt välja toimiku ja luges sealt:
„Kuna me leiame, et kõik rahvad on oma materiaalsest heaolust ja traditsioonidest sõltumata võrdsed ja ühtemoodi arukad, siis on ka nende rahvaste poolt vastuvõetud kriminaalseadusandlus ja sõjapidamise meetodid igati austustväärivad, kuna need on nende poolt vabatahtlikult valitud. Seetõttu, austades nende rahvaste kultuuritraditsioone, kohandame me vastavalt asjaoludele (sel juhul, kui nende rahvaste seadused on samade kuritegude korral meie omadest rangemad) nende seadusi ja tavasi ka nende kurjategijate suhtes või sõja korral nende rahvastega.“
Kõneleja sulges toimiku ja rääkis edasi:
„See seadus võeti Mirral vastu pärast immigrantide ülestõusu pealinnas. Siis peksid Aršaralt pärit sisserännanud linnas läbi üle tuhande inimese, kuna nudistid korraldasid nende iga-aastase püha palvetunni ajal maskeraadi ja nemad, Aršaralt sisserännanud, pidasid seda oma püha isa solvamiseks. Seejärel aga kuulutas Aršara Mirrale sõja ning alustas sõjategevust suure Mirrale kuuluva kosmoselaeva hävitamisega, kus sel ajal peeti laste olümpiaadi. Tegelikult ma tulingi teile ettepanekut tegema. Asi on selles, et teie maa ründas täna üht meile kuuluvat kosmosebaasi, seepärast oleksime me teile väga tänulikud, kui te nõustuksite andma valedetektori all tunnistusi selle kohta, kuidas teie hõim tavaliselt sõdu peab. Kuidas käituvad teie sõdalased vangidega, rahulike elanikega jne? Me tahaksime arusaamatusi vältida ja seepärast...“
Tema kõne katkestas loomalik möire. Džammar ulgus metsikult ja hakkas oma pead vastu kongiseina taguma. Ta tundis oma hõimu kombeid liigagi hästi...