www.militaar.net

Sellist pealkirja kannab tänases (15. jaanuar 2011) Postimehe lisas Arvamus ja Kultuur lk. 10 paiknev artikkel. Autoriks Toomas Boltowsky.

Artiklis on vaatluse all 5 aastat tagasi ilmunud artiklis "Tõlkeraamatute häda ja viletsus. Lugeja haarab kivi" (Sirp 5/2006) tõstatatud probleemid ja toimunud muudatused...

Teemaks: sõjandusalased nuritõlked.
Kokkuvõtvalt võib korrata T.B. mõtet: muutunud on väga vähe. Omalt poolt lisan siinkohal, et uuendusena on kasutusele võetud kiirtõlke meetod: tõlgitakse vene keelest ja esitatakse originaali pähe.

Tänase artikli sisu on ka militaar.netis sageli arutelu teemaks olnud ja seega mina isiklikult midagi uut sealt ei leidnud. Küll aga paikneb antud teemaga haakuv materjal foorumis laiali (uskuge mind - seda on tõesti palju!), artiklis aga kompaktselt koos.

Haakuv teema: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3705

Minu soovitus (kui keegi seda vajab): Lugege artikkel läbi! See peaks kohustuslik olema kõigile ajalooõpetajatele, toimetajatele, tõlkidele ja veel paljude eluvaldkondade esindajatele... kelle lähedased ei ole tegevteenistuses sõjaväelased

terv
o

On's seda kirjutist ka kuskil netis lugeda või tuleb sammud leheputka poole seada?

Militaar.neti austet ja armastet "ihutõlgile" olen valmis esimesel tööpäeval pdf.-na saatma - kui muidu ei leia...

terv
o

Oh jah, aga teades levinud praktikat, et kogenud tõlkijale eelistatakse paljudes kohtades keelt õppivaid üliõpilasi või lihtsalt enesekindlaid aferiste lihtlabase kokkuhoiu eesmärgil (petetakse tarbijat), siis ei näe küll kusagil valguskiirt. Tavaline eestikeelne tekst on meedias pikitud mingite värdmoodustistega (viimati jäi silma Pajula refereering: "Tänapäeval ei ole pilvesse minekuks vaja kokaiini...")
Autor oleks kivi haarates siiski pidanud valima näiteks tellise - ränikivi absurdseks nimetada oli liiast! Ränilukk on lisaks suupärasem
http://en.wikipedia.org/wiki/Chert

Isand Boltowski kirjutas

...eesti keeles on väeosadel ainult ülemad.

...polguülem siis või rooduülem? Juhul kui originaaltekst kõneleb roodust, oleks ju vähe totakas hakata seda kompaniiks vormima. Ja roodukomandörist kompaniiülemat tegema. Kuigi Punalipu ordeniga autasustatud jalaväekompanii Nõukogude Liidu kangelasest kompaniiülem oleks samas kindlasti uudisekünnist ületav formeering-formuleering...mis lugeja ajud kindlasti krussi keeraks.

Soovitan vaadata Tiit Noormetsa artiklit Sirbis 03.03.2006: Vastuseks lugejale, kes haaras kivi
http://www.sirp.ee/index.php?option=com ... issue=3102

Seal on autor väga hästi kirjutanud ka selle sellest:

Paraku on raamatud, sealhulgas ka sõjaajaloo valdkonnas, väga erinevad ning nii tuleb neid ka erinevalt tõlkida. Tõlkida tuleb just nimelt autori teksti, ja toimetaja tööks tõlke vastavuse kontrollimine-parandamine.

Omaette küsimus on veel ingliskeelses sõjandusterminoloogias ja ka laiemalt kasutatavad väljendid, mis ei ole otseselt terminid. Kuidas näiteks tõlkida väljendit “hit and run”, mis kriitiku arvates peab olema “äkkrünnak”? Tõlkija arvates oli see “ründa ja põgene”, mida ma toimetajana ka aktsepteerisin, kuigi ise oma sõjaajaloolistes kirjutistes olen eelistanud veelgi literatuursemat “löö ja jookse”. Äkk- või välkrünnak on aga hoopis laiem mõiste. Selletaolisi väljendeid, ingliskeelses sõjanduskirjanduses üldiselt kasutatavaid ja üheselt mõistetavaid, on veelgi ja nende sõnasõnaline tõlge eesti keelde võib nii mõnigi kord kõlada võõrastavalt. Seda seetõttu, et meil puudub vastav traditsioon ja arusaamine asjadest, kuna palju muu kõrval katkestas nõukogude aeg ka meie noore sõjanduskeele arendamise.

Lõpetan sellesinatse postituse Noormetsa mõttega, mis kahjuks on tänaseni minuteada realiseerimata:

Ma tahtsin osutada aga sellele, et siin elus on paljud asjad vaieldavad ja eksida võivad ka kriitikud. Vaidlustes sündivat tõde. Sagedamini sünnib see küll hoopis koostöös. Ja siit minu ettepanek: kui ühendaks jõud ja teeks mõne järgmise sõjaajaloo teose tõlke puhul tänastele ja tulevastele põlvedele toimetamistöö, mis sobib eeskujuks!

terv
o

Siinkohal oleks vast paslik elustada toimetajate poolt sellist märki "*". Kus see pannakse mitmetimõistetava või vähetuntud terminile sappa ja lehekülje allservas seletatakse asi lahti. Paraku eeldab see siiski tõlkija-toimetaja sisulist tekstist arusaamist või siis teiselt poolt(juhul kui on tegu erialaselt pädeva inimesega)niipalju laia silmaringi omamist, mis võimaldaks ette kujutada tavalugeja haritust-harimatust(viimast heas mõttes) ...Isand Noormetsa juhtumil oleks siis seesama "Telleri miin" võinud sellise käsitluse saada

Antud artikliga tõlkijate, toimetajate ja kirjastuste kapsaaeda visatud kivi on kahtlemata kaalukas ning peab kindlasti suuremas osas paika.

Tõlkijate kaitseks tahan aga lisaks tuua veel paar argumenti. Autor tõi artikli alguses paar väidet, millega tõlkijad end õigustavat.
Nendele lisandub tähtaeg: kirjastused jätavad tõlkijale pahatihti minimaalse tähtaja, millega raamatu saab küll tõlgitud ja ka paar-kolm korda üle loetud, kuid selleks, et tõlkija saaks teose võimalikult heaks lihvida, vajab ta lisaks tõlkeperioodile vähemalt paarinädalast puhkeperioodi, mil ta teosega tööd ei tee, et seda siis hiljem värske pilguga üle vaadata ning endalegi üllatavad lapsused välja rookida.

Konsultantide palkamist peavad vajalikuks vähesed kirjastused. Minu kogemuse kohaselt on ses osas kõige eeskujulikum TEA: raamatu tõlkematerjaliga tegeleb neil vähemalt kolm inimest – tõlkija, toimetaja, konsultant.
(Tean üht kuulujutu tasemel näidet väikekirjastusest, kes piirdus raamatu ilmutamisel vaid tõlkija teenetega ning üritas hiljem viimaselt paarituhandese lörriläinud tiraaži kulusid sisse nõuda. Oleks nad aga vaevunud varem konsultanti palkama, poleks vigane tõlge trükki jõudnudki.)

Oma ala spetsialistid on tihtipeale oma valdkonnaga sedavõrd hõivatud, et tõlkimiseks neil aega ei jää ja ka suhteliselt väike honorar neid ei motiveeri, seega tõlgivadki raamatuid laia silmaringiga inimesed, mitte vastava teema asjatundjad.

Samuti on neist asjatundlikest kriitikutest sageli kuulda vaid siis, kui on vaja mõnd untsuläinud teost maha teha. Samas ei teki neist enamusel piisavalt missioonitunnet loomaks laiahaardelist ja põhjalikku oskussõnastiku andmebaasi, mida ka pidevalt uuendataks.
Näide: tõlkides raamatut loomadest piisas lindude nimede otsimisel enamjaolt üsna põhjalikust veebilehest http://www.eoy.ee/birdnames/
Putukate ja imetajate juures tuleb aga valdavalt tugineda suures osas aegunud ning lahjadele varem ilmunud raamatutele.

Militaarsõnastiku koostamise, mis hõlmaks nii minevikku kui olevikku, võiks enda hooleks võtta ju Kaitseministeerium, selle asemel, et mingi klaaskulina ümber kemplemiseks miljoneid tuulde loopida...

2006. aastal ilmunud artikli vastulauses märgib ka toimetaja, et tõlkega ta rahule ei jäänud, aga tõlget ikkagi tagasi ei saatnud. Loodan siiski, et ta andis oma toonasest rahulolematusest tõlkijale märku. Tõlkijale on vaja tagasisidet, et ta saaks areneda ja vähemalt tulevikus tüüpvigu vältida.
Ses osas on Varraku metoodika tervitatav (kuigi paljude tõlkijate seas kindlasti mitte populaarne): toimetaja parandustega käsikiri läheb taas tõlkija kätte, kes peab need vead ise arvutis sisse viima.

Nojah, sattusin hoogu ning kaldusin ehk kohati teemast kõrvalegi.
Kinnitan veelkord, et tõlkijat eeltoodu süüst puhtaks ei pese, aga mõnevõrra peaks tema koormat kergendama küll

...kaldusin ehk kohati teemast kõrvalegi.

Ei kaldunud, pigem avanesid selle töö eripärad kõrvaltvaatajale mõnevõrra teise nurga alt...

Tõlkijate kaitseks tahan aga lisaks tuua veel paar argumenti. Autor tõi artikli alguses paar väidet, millega tõlkijad end õigustavat.
Nendele lisandub tähtaeg: kirjastused jätavad tõlkijale pahatihti minimaalse tähtaja, millega raamatu saab küll tõlgitud ja ka paar-kolm korda üle loetud, kuid selleks, et tõlkija saaks teose võimalikult heaks lihvida, vajab ta lisaks tõlkeperioodile vähemalt paarinädalast puhkeperioodi, mil ta teosega tööd ei tee, et seda siis hiljem värske pilguga üle vaadata ning endalegi üllatavad lapsused välja rookida.

Selle lõiguga olen 100% nõus. Kuid...

Mõnigi tõlk on laisk. Mõni on lohakas. Mõni ei saa aru, et ta ei saa aru.
Kui kõrval on samasugune toimetaja, siis jõuab lugejani leebeltöeldes paskvill. Näiteid tooma ei hakka, sest ei taha ennast haigena väga ärritada...

Reeglina jõuavad lugejate ette raamatud, kus seda ettevalmistanud meeskond on kombinatsioon eeltoodud võimalustest: hea tõlk ja hea toimetaja on loomulikult kõige oodatum...

Nii. Olin nüüd tagasihoidlikult kriitiline, kusjuures ei pidanud silmas ühtegi konkreetset trükist.

Militaarsõnastiku koostamise, mis hõlmaks nii minevikku kui olevikku, võiks enda hooleks võtta ju Kaitseministeerium...

Eeldada, et KM-s töötavad erialaspetsialistid KM ei ole selleks, et koondada ühte suurde hoonesse spetsialiste, kellel midagi teha pole...

terv
o

KM ei ole selleks, et koondada ühte suurde hoonesse spetsialiste, kellel midagi teha pole...

Ega, jah! Kui ministeeriumis spetsialistid oleksid, siis poleks see ju ministeerium.

Oot, kas MILITERM on mingi salajane asi, mida tõlgid ei tea, või on see ühehäälselt kasutuskõlbmatuks tunnistatud või milles asi? Olen ise küll väga minimaalselt tõlkinud, olude sunnil ja mitte liiga spetsiifilisi tekste, aga täpsete vastete osas abi saanud just nimelt MILTERMist. Kas on mingi põhjus, miks seda ei kasutata?

...kas MILITERM on mingi salajane asi, mida tõlgid ei tea...

Kindlasti mitte ja mitte selles pole asi. Kirjutasin eespool:

Mõnigi tõlk on laisk. Mõni on lohakas. Mõni ei saa aru, et ta ei saa aru.

Vali üks Sulle sobivatest põhjustest, miks tõlgid seda võimalust ei kasuta...

Samas on viidatud MILITERM küllaltki kaasaegne ega sobi kõigi raamatute tõlkimiseks...

terv
o

Ja kindlasti ei sobi ta vene keelest tõlkimiseks...sest ühe maailma militariseerituma riigi keelt pole millegipärast vaevaks võetud üles tähendada. Mis minu arust on äärmiselt lühinägelik.

B2 Spirit kirjutas:Oot, kas MILITERM on mingi salajane asi, mida tõlgid ei tea, või on see ühehäälselt kasutuskõlbmatuks tunnistatud või milles asi? Olen ise küll väga minimaalselt tõlkinud, olude sunnil ja mitte liiga spetsiifilisi tekste, aga täpsete vastete osas abi saanud just nimelt MILTERMist. Kas on mingi põhjus, miks seda ei kasutata?

See näitab, et kriitikud pritsivad sappi, tõlkijad lõhuvad huupi, aga sellisest teabeallikast pole kummalgi aimu. Eks nüüd mõlemad pooled veedavad seal mõne aja ja siis saame näha, kuidas kriitikud pritsivad, tõlkijad lõhuvad jne

aga sellisest teabeallikast pole kummalgi aimu.

Mul ka ei olnud (ja pole ka mingit erilist vajadust olnud) ja guugeldasin siis - teine viide:" Milterm´i keelevärdjad"
Et kus midagi tehakse, seal juhtub mõndagi!