Henrik Visnapuu luuletus "Sõduri matus", aprill 1944

[Paxos]

Sõduri matus

Ja suri sõdur, ei märgand,
mil tuli saatuslik kuul.
Puhus ihus korraga kõrvetav tuul,
ja langes maha, ei ärgand.

Ja tormas edasi vägi,
nii palav oli lahingu möll.
Üks langes ja teine, ei tea mil
Kes teda raju sees nägi.

Öö tuli ja sõnatu matus,
üks vaikne tuuletu tund.
Männi oksadelt langes liueldes lund,
tähis leegitses taeva katus.

Sai vaevu kuhjatud kääbas,
kesk lumehangesid kalm.
Jäi pooleli suhu matusesalm
palve püssiraginas hääbus.

Uus ründas vaenlase ahel,
kees võitlus ägedaim taas.
Ja samas, kus matus põlvitas maas
võttis vastu tulise rahe.

Ja nagu põlvili maha
jäi lumme kümmekond meest,
sõjasõbrad nad nõnda leidsid eest,
näost valged kui külmanud vaha.

Kuni värahtas hommiku aken
oli võidelnud sangarlik salk.
Oli võit nende vaeva viimne palk.
Neid hauda viis terasest rakend.

HENRIK VISNAPUU

Aprill 1944