Lätlased saksa sõjaväes.

[teddybbeer]

teab keegi soovitada eestikeelset kirjandust lätlaste tegevusest teises maailmasõjas? W-SSis teeninute tegevuskäigu kohta netis aegajalt ilmub kirjatükke kuid muud väeosad on täiesti tume maa. arvan et neil oli ilmselt samamoodi: kõigepealt julgestuspatid, hiljem Leegion. Üksuste numbrid ehk leiab otsimise peale üles, kuid rohkem oleks huvitatud väeosade ajalugudest.

Tänud ette.

[istorik]

Eestikeelset küll ei oska soovitada, aga kui loed vene keelt, siis on kaasajal ilmunud Venemaal üsna palju huvitavat sellealast kirjandust! Oled huvitunud, saada personaalsõnum!

[teddybbeer]

ei loe selles probleem ongi

[Arensburger]

LÄTLASED II MAAILMASÕJAS

Hea ülevaate selles küsimuses saab Hugh Page Tailor´i ja Roger James Bender´i raamatutesarjast „Waffen SS“. Antud sarjast käsitleb meid huvitavat teemat 5. köide. Henry Rüütel ja Henno Uus USA-st on selleks materjale kogunud ja lätlased Arturs Silgailis ja Indulis Kazocins on aidanud korrigeerida andmeid. Eessõna on kirjutanud endine 15. (Läti) Relva-SS Diviisi „Infanterieführer“ Arturs Silgailis. Ta on oma kirjutisele alla signeerinud „Kindralinspektori staabiülemana“, nähtavasti oli see ta viimane ametikoht.
Oma sissejuhatuses selgitab ta, lätlaste (ja muidugi sellega ka eestlaste) eriolukorda Relva-SS-i raames. Sissejuhatusele järgneb teina lühike elulookirjeldus ja pildid temast Läti koloneli vormis (pulkvedis) võetud 1940 ja Legions-Standarternführeri" vormis 1943.a. Siis on ka Rudolfs Bangerskis'e, Läti leegionide kindralinspektori lühike elulookirjeldus. R. Bangerskis oli tsaariaegne ohvitser ja võitles juba Vene-Jaapani sõjas 1904-05, lõpetas kindralstaabiohvitseride kooli a. 1914 ja viimati kamandas 17. Siberi Kütipolku tsaariarmees. Pärast revolutsiooni oli Siberis Koltsaki armees, algul diviisiülemana ja siis korpuseülemaks. Oli pärast sõda Lätis mitmel korral kaitseminister ja läks 1937. a. erru. Sakslased kutsusid ta 1943. a. uuesti tegevteenistusse kindralmajori aukaadis. Pidi saama algul 15. (Läti) Relva-SS Diviisi komandöriks, kuid kuna ta ei olnud Saksa Riigi kodanik ei lubanud seadus seda ja ta jäi kindralinspektoriks, aukraadis Generalleutnant der Waffen-SS. Ta kirjutas pärast sõja lõppu marssal Alexanderile, kuna tundis teda isiklikult Läti Vabadussõja (Landeswehri sõja) päevilt, mil Alexander oli Lätis ja olevat olnud isegi mõnda aega 13. Läti Jalaväerügemendi komandöriks. (Ta määrati aga pärast von der Goltz'i Saksamaale naasmist Landeswehr'i komandöriks.)
Oma kirjas olevat ta lätlaste olukorda püüdnud selgitada ja neid „poliitiliste põgenikena“ kohelda palunud, mitte ,,natsi sõjavangidena“! Ei tea, kas selle kirja tulemusena või muul segasel põhjusel, arreteeriti ta Lüübeki DP-laagris ja pärast ülekuulamist British Intelligence Service'i poolt saadeti ta sõjavangilaagrisse. Jõuluks lubati teda uuesti DP-laagrisse Oldenburgis asuda. Ta sai liiklusõnnetuses surma - veebruaris 1958 täpselt 15 aastat pärast „Läti Leegionite“ asutamist.

LÄTI VÄEOSAD SAKSA ARMEES

Viies köide algab Läti leegioni loomise kirjeldusega, mil lätlased olevat palvekirja saatnud, et neil lubataks moodustada 100 000-meheline „Läti Armee“, kuid luba anti moodustada vaid kaks Läti SS-diviisi, algul 15-nes ja siis 19-nes. Raamatus on palju pilte, läti ohvitseridest ja sõdureist. Lühike 15. diviisi sõjakäigu kirjeldus, mis algab 1944. aasta jaanuaris Novosokolniki alt, jookseb Velikie-Luki juurest Ida-Lätti ja sealt oktoobris 1944 Saksamaale, Sophienwalde laagrisse Lääne-Preisis. Diviis võitleb Pommernis ning Mecklenburgis, alistub Schwerini ruumis liitlastele. 15. diviisi 15. SS-Füsilier-Battallion võitleb aga Berliinis kuni lõpuni ja viimased 80 meest Waffen-Obersturmführer Neilands'i komando all alistuvad venelastele. 2 500 meest 15. Läti SS Diviisist (Kampfgruppe Rusmanis) langeb vangi Kuramaa kapituleerumisel 9. mail 1945. Seal kestis sõda üks päev kauemini kui mujal Euroopas ja seepärast vist loevad nõukogude ürikud 9. maid sõja viimaseks päevaks. Veel jäävad 15. diviisist Danzigis kotti 3000 meest ja langevad venelaste kätte.
Järgneb peatükk, mis kirjeldab lätlaste eraldusmärke. 15. Läti SS Diviis kandis alguses tühje musti kraenurki, siis SS-ruunimärki, alates 11.03.43 aga läti „tuleristi“ või „pikseristi“ märki paremal kraenurgal, mis näeb täpselt haakristi moodi välja, kuid olevat juba vana läti ornament, ka rahvariietel - ja lõpuks märki kolm tähte ja tõusev päike 15. diviisi kraenurkadel alates 1944. a. sügisest. „Pikserist“ jääb aga 19. diviisi kraemärgiks. Raamatus on ka pilt, mis näitab üht Läti ohvitseri „topelthaakristiga“ kraenurgal, mis olevat ka vana läti motiiv. Aga see märk oli vist ette nähtud hoopis välismaalastest kontsentratsioonilaagri valvureile. Võibolla see läti allohvitser oligi üks selline?
Siis tuleb peatükk 15. diviisi ja üldiselt läti üksuste varrukavappide kohta, mis olid punane-valge-punasel värviskeemil ja mitmesuguse erikujundiga - algul kantud paremal käsivarrel, siis vasakul. Vasakul varrukal kantud värvikilbid kandsid tiitlit või pealkirja „Latvija“. Varrukalinte välja ei antud, aga Kuramaal teeninud meestel oli õigus „Kurland“ varrukalinte kanda - see õigus oli muuseas ka eesti lennuväe abiteenistuslastel, kes Kuramaal teenisid ja seal kanoniirideks (kahurväelasteks) ülendati. Mitteametlikult olevat lätlased siiski varrukalinte kandnud – „Lett.SS-Freiw.Legion“ ning „Lett.SS-Frw.Div.“ Need olevat pärast 1. okt. 1944 ära keelatud. Sõidukid kandsid vappe, millel oli valge „L“ täht ja rooma number I, seega „L I“, kuna 19. diviisi sõidukid olevat olnud märgitud „LII“. Läti veteranid ei mäleta aga neid märke kunagi näinud olevat. Nende sõidukid olnud märgitud läti vapikilbiga.
Raamat paistab parandavat eelmises köites tehtud, vigu 15. Läti SS-Diviisi kohta kuni 55. leheküljeni. Sealt algab läti teise diviisi kirjeldus.
19. Waffen-Grenadier-Division der SS (Lettische Nr. 2). See diviis ei värvatud mitte Lätist, vaid see moodustati Leningradi rindel võidelnud läti politseipataljonide koosseisudest (Schutzmannschaft Battallione). Neid pataljone oli kokku neli - kaks nendest -19. ja 21. politseipataljon, olid juba enne saksa 2. SS Brigaadi komando all. Nendele, liideti 16. politseipataljon ja kogu uuele üksusele anti uus nimi „Lettische Legion“ kusjuures: 21. pol.pat.-ist sai I/Lettische Legion ; 19. pol.patist II/Lettische Legion ja 16. pol.patist III/Lettische Legion.
Piltide järgi, mis köites näha, kandsid nad igat sorti saksa kroonu vormitükke - mõned isegi 1. Maailmasõja aegseid „sarvedega“ saksa kiivreid. Nad toodi niimoodi rindelt ja koondati Krasnoje Selo linnakesse veebruaris 1943. Sinna saadeti neile märtsis 1943 ca 1000 nekrutit otse Lätimaalt, rivikoosseisu täienduseks. Need mehed olid täiesti ilma väljaõppeta. Nende treening oli vaevalt alanud, kui kogu Leegion uuesti rindele saadeti. Neile liideti veel 24. ja 26. politseipataljon, mis ka lätlastest koosnesid. Nendest moodustati teine Leegioni rügement, millele veel hiljem 18. politseipataljon lisati, nii et nüüd olid mõlemal Leegioni rügemendil kolm pataljoni. 2. Relva-SS Brigaadi alla kuulunud hollandi, flaami ja norra leegionid tõmmati rindelt tagasi ja brigaad nimetati ümber 2. Motoriseeritud (Läti) Relva-SS Brigaadiks. Rügemendid nimetati ümber 1. ja 2. SS-Freiw.Grenadier-Regiment - Lettische Brigade. Jalaväe osa koosnes peaaegu täielikult lätlastest, kuna kahurvägi ja muud saateosad olid sakslastega mehitatud. Hiljem muudeti ka need läti koosseisudest koosnevaiks.
1943 oli brigaad Volhovi jõe rindel koosnedes kahest jalaväerügemendist, (kumbki kolmepataljoniline), ühest kahurväepataljonist (Artillerie-Abt.), flakipataljonist (Flak-Abt.), ühest pioneerkompaniist ja ühest tagavarapataljonist (Feldtersatz-Battaillon). Igal rügemendil oli 13. kahurväe kompanii (Infanterie Geschütz-Kp.) ja 14. tankitõrjekompanii (Panzerjäger-Kp.). Peale selle kuulusid brigaadi alla veel sidekompanii (SS-Nachrichten-Kp.), rühm mootorrattureid (sidepidajaid), rühm välipolitseinikke (Feldgendarmerie), 2 autokolonni (Kraftfahrkolonne) ja üks hobuvoor (Fahrkolonne). Brigaadiülemaks oli sakslane Fritz von Scholz, SS-Brigadeführer und Generalmajor der Waffen-SS.
Scholz saadeti 11. SS-diviisi „Nordland“ komandöriks ja läti 2. SS Brigaadi komandöriks tuli Standartenführer (kolonel) Hinrich Schuldt. Hilissuvel 1943 sai brigaad veel toetuseks grupi valgevene abisõdureid (Hiwi-sid), kes pidid kindlustustöid tegema. Brigaad oli veel Volhovi all jaanuaris 1944, kui ta 7. jaanuaril nimetati ümber 19. Relva-SS Diviisiks (2000 nekrutit saadeti brigaadile lisaks, et moodustada kolmandat rügementi, mis diviisi organisatsioonis ette nähtud). Need olid väljaõppel Gatsina ja Luuga ruumis, kui venelaste suurrünnak algas 14. jaanuaril
1944. Teoreetiliselt pidi 19. (Läti) Relva-SS Diviisil sel ajal olema juba, kolm rügementi - tegelikult oli aga diviis ikka veel brigaadi formatsioonis, kahe jalaväerügemendi ja ühe kahurväepataljoniga.
Sellisena taganes brigaad vene, ofensiivi ees ja moodustas koos rindele saadetud 15. diviisiga Läti korpusegrupi Velikaja jõe joonel Pihkva-0strovi ruumis. See uus positsioon nimetati sakslaste poolt „Panther-Stellung“. Volhovi alt taganemisel ja rasketes võitlustes ülesnäidatud vapruse, juhtimisvõime ja initsiatiivi eest anti kolonel (Legions-Standartenführer) Voldemars Veiss'ile Rüütlirist. Veiss oli endine Läti armee kolonelleitnant ja 1919. a. algul Läti sõjaline atašee Tallinnas.
1944. a. veebruaris toodi ka Lätis formeeritud 15. Relva-SS Diviis Volhovi rindele ja mõlema SS-üksuse rindejooneks jäi Velikaja jõgi. Lätlaste leegionid nimetati ümber VI-ndaks Läti Vabatahtlike Korpuseks ja korpuseülemaks sai saksa kindral SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Polizei Karl von Pfeffer-Wildenbruch. Korpuse üksuste numbriks jäi „106“ (10 pluss 6) ja hiljem 506 (50+ 6).
VI-ndal Läti Korpusel oli kaitsta rindelõik 30 km laiuses. Eriti vihased võitlused toimusid 15. märtsil 1944, mil 19. diviisi ülem Schuldt langes Velikaja jõel. Ta ülendati postuumselt kindralmajoriks (SS-Brigadeführer und Generalmajor der SS) ja talle annetati „mõõgad“ Rüütliristi juurde, mida ta juba kandis. Tema koha sai ajutiselt Standartenführer Friedrich-Wilhelm Bock, kuna 13. aprillil sai uueks diviisikomandöriks SS-Oberführer Bruno Streckenbach, julgeoleku politsei kindral vähese sõjaväelise kogemuse pagasiga. Sellegipoolest juhatas ta diviisi kuni sõja lõpuni, tihti silmapaistvaid tulemusi andes. Ta kandis kõrgemat politseikraadi (SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Politzei) kui relva-SS-i kraadi (Oberführer der Waffen-SS), kuna ta oli olnud Poolas Krakovi linna SD piirkonnaülemaks, enne kui ta end laskis Relva-SS-i üle tuua. Seetõttu muutus ta kindralleitnandist Oberführeriks, mis oli SS-i kraadina koloneli ja kindrali vahel, umbes nagu inglaste juures „Brigadier“. Aga 21.01.45, kui talle annetati „tammelehed“ Rüütliristi juurde, oli ta oma endise kraadi tagasi saanud ja oli „SS Gruppenführer und Generalleutnant der Polizei und Waffen-SS“ - milline pikk ja võimas tiitel!
16. juulil 1944 suruti VI Läti Korpus üle vana Läti riigipiiri. 19. diviis oli selle aja peale umbes rügemendi suuruseks kokku kuivanud ja nimetati ümber võitlusgrupiks, „Kampfgruppe Streckenbachiks“. Rügemendid muutusid võitlusgrupi pataljonideks. Augustis pidi see ,,rünnakgrupp“ ka oma tagavarapataljoni lahingüksusena kasutama (Waffen-Feldersatz-Battaillon der SS-19), mis nimetati hiljem ümber „Battaillon Laumanis“ - oma komandöri Ernests Laumanis'e järgi. Ja sellest moodustati hiljem „Füsilierbattaillon 19“ ja sai Kuramaal hiljem selle nime all kuulsaks. 28. juuli ja 8. augusti vahel kestsid ägedad võitlused Lubana piirkonnas ja korpuseülem (VI SS-Korps), tänas lätlasi vapruse eest vastava päevakäsuga. Võitlused kestsid edasi Koiva (Gauja) jõe orus Liivimaal (Vidzeme), Sigulda rajoonis. Lätlased hoidsid siin rinnet kuni saksa 18. armee Eestist välja tõmmati.
Seni kuni 19. diviis Vidzeme's rinnet hoidis, tõmmati lõuna pool asunud 15. diviis rindelt tagasi. Diviisi staap, saadeti Könitz'i Lääne-Preisimaal, et seal diviisi ümber organiseerida, kuna veel võitlusvõimelised mehed 19. diviisile täienduseks saadeti. Nii näiteks anti kogu 15. diviisi kahurväerügement, mis taganemisel enam-vähem terveks oli jäänud, 19. diviisi juurde abiks ja sinna ta jäigi kuni sõja lõpuni. Osa kahurväerügemendi esimesest pataljonist, olles oma relvad 19. diviisile üle andnud, viidi hiljem ka Saksamaale, seal väljaõpetatava uue 15. diviisi kahurirügemendi kaadriks.
25. sept. 1944 võitles 19. diviis - või õigemini selle järelejäänud osadest moodustatud „Kampfgruppe Streckenbach“, eriti raskeis kaitselahinguis Cesis'e (Võnnu) juures, püüdes taganemisteed Riia peale lahti hoida. Kaevikud olevat ääreni olnud täis venelaste laipadest, teatasid rindeüksused. More küla all Võnnu ligidal hoidsid 19. diviisi üksused rinnet 25. septembrist kuni 7. oktoobrini. Eesti oli evakueeritud ja sakslaste 18. armee osad Riia kaudu Kuramaale toodud.
6/7. oktoobri ööl tõmbus VI SS-Korpus, mis allus Saksa 16. Armeele, ka Kuramaa poole tagasi. Nad läksid üle Väina (Daugava) jõest lõuna pool Riiat 11. oktoobril ja jõudsid Dzukste piirkonda, Dobele'st kirde poole. Seal nad siis kaevusid uuesti sisse ja see jäigi mitmeks heaks kuuks Kuramaa koti idapoolseks rindesektoriks. 13. oktoobril langes Riia linn punavägede kätte.
Pärast 21. oktoobrit, mil lõppes esimene „Kuramaa lahing“, oli kotis 34 saksa diviisi, nendest kolm Relva-SS-diviisi: Lätlaste 19. Relva-SS Diviis, siis 11. Relva-SS Diviis „Nordland“ ja 23. Relva-SS Diviis „Nederland“, mõlemad III Germania soomuskorpuse all. Kokku oli selles ,,Heeresgruppe Nord“, hiljem „Heeresgruppe Kurland'iks“ ümber nimetatud, 399 500 meest, nendest ca 12 000 Relva-SS-is (see oli jaanuarikuus 1945, kui „Nordland“ ja „Nederland“ olid juba Saksamaale viidud). Nõukogude Liit paiskas Kuramaa koti likvideerimiseks 120 diviisi lahingusse. Osa, Kuramaale maha jäänud diviise viidi vahepeal Saksamaale, nii et enne kapitulatsiooni oli Kuramaal veel 19 diviisi, mõned vaid pataljoni tugevusesse kokku sulanud. Ja üks nendest oli 19. (Läti) Relva-SS Diviis mis kunagi Kuramaalt ei taganenud.
Aga enne seda võttis diviis osa veel kuuest Kuramaa suurlahingust. Esimene neist algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva. Venelaste rünnaku all oli läti 19. diviis, 290. ja 389. saksa jalaväediviisid ja ülejäänud VI korpuse üksused. See rünnak löödi veriselt tagasi, aga kuna pärast seda kuulujutud läksid lahti, et 19. diviis Saksamaale viiakse, algasid deserteerimised, nii nagu see eelmisel kuul oli Eestis toimunud. Ka lätlastel oli oma ,,Pitka üksus“ - selleks, oli „kindral Kurelis'e organisatsioon“. 500 sõdurit kadus frondilt ja 2000 tagalas tagavaraüksustest - ei olnud mingit mässu, nagu mõned ajaloolased, eriti nõukogude poolel, on kirjeldanud. Mehed lihtsalt kadusid, osa metsadesse, teised omakseid taga otsima või „Kurelis'e organisatsiooni“. Deserteerimised aga lõppesid niipea, kui teatavaks sai, et Heeresgruppe Nord on saanud Hitlerilt käsu, Kuramaad kuni viimseni kaitsta. See juhtus 21.10.44. Seda käsku korrati veel detsembris.
„Teine Kuramaa suurlahing“ toimus Liibavist kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni 7. novembrini. Sellest ei võtnud küll osa läti 19. diviisi osad, kuid venelased löödi siingi veriselt tagasi.
,,Kolmas lahing“ oli ka „Jõululahinguks“ nimetatud. See algas 23. detsembril ja kestis 9. jaanuarini (1945). Rünnak tuli Dobele ja Dzukste piirkonnas 19. diviisi vasakule tiivale, kus diviis ühines 21. Luftwaffe (õhujõudude) välidiviisiga. See olevat olnud Kuramaa koti kõige pikem ja ägedam lahing. Ainult ühe päeva jooksul (31. detsembril) lõi lätlaste 19. diviis 27 pealetungi tagasi, ilma jalgagi maad loovutamata. Diviisi pataljonideks kahanenud kolme rügemendi vastas oli vähemalt kuus hästivarustatud nõukogude rügementi või polku, toetatuna tankide, rikkaliku kahurväe ja madalrünnakuid sooritava lennuväe poolt. 106. (peakorteri) jalaväerügement VI Korpuse staabi komando all (Waffen-Sturmbannführer Eduard Stipnieks) oli eriti ägedalt lahingusse sekkunud ja kaotas ligi 60% oma koosseisust. Ühtlasi nimetati kolm korda kiitvalt ülemjuhatuse päevakäskudes (,,Wehrmachtsberichte").
„Neljas suurlahing“ algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini. Waffen-Obersturmführer Roberts Ancans sai Rüütliristi 25. jaanuaril 1945. See noor leitnant oli 180-mehelise „Nahkampfschule“ (Lähivõitluskooli) komandör 19. diviisi peakorteri juures 21.01.45, mil ta punaste läbimurru likvideeris. Ta oli siis Untersturmführer kraadi poolest, kuid ülendati Obersturmführeriks, kui risti sai. Hiljem tõusis ta kapteniks ja jäi sama kooli juhatajaks. Tema pilt on raamatus toodud vormis, kus kannab SS-välgumärki ja mitte läti „pikseristi“ kraenurgal. Tundub olevat nii 23-25-aastane.
„Viies suurlahing“ oli 12. veebruarist 14. märtsini. Sel korral püüdsid punaväed läbi murda Priekule-Tukkumi vahel, Riia lahe ligidal. 1. märtsist peale kuulusid VI läti korpuse alla veel peale 19. diviisi ja ta saateüksuste ka saksa 24. jalaväediviis. Mõlemad kuulusid 16. saksa armee alla. Koos löödi punaste rünnakud tagasi.
„Kuues suurlahing“ algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini. Sellest võttis punaste poolel osa muuseas ka punane Eesti Laskurkorpus, mis märtsikuus, pärast raskeid kaotusi Saaremaal ning täiendusi ja kosumist Eestis, oli uuesti rindele toodud Kuramaa kotti likvideerima. Nõukogude allikad märgivad, et sel ajal olid umbes pooled mehed 28 000-mehelisest korpuse koosseisust pärast Eesti „vabastamist“ kohapealt mobiliseeritud. Nii, et küllap nii mõnigi endine „Eesti leegionär“ oli nüüd punaväelaste ridades ja võitles oma endiste kamraadide vastu.
Ka selles lahingus, olid VI (Läti) Relva-SS Korpuse mehed tugevasti ametis. Ja köites on toodud statistikat, mis olevat võetud nii saksa kui nõukogude allikatest. Selle järgi olevat Punaarmee Kuramaa koti piiramisel kaotused olnud surnutena 90 000, haavatutena 300 000 ning vangilangenuina 4 000 meest. Samal ajal oli aga purustatud 2 651 nõukogude tanki, 1 389 kuulipildujat (väga täpne arvestus, eks? Aga nii need statistika mehed kord juba on - täpsed mehed!), 1091 kahurit ja 722 lennukit. Läti 19. diviisi koosseisu kohta järgneb veel pikk detailne kirjeldus.
30. aprillil sooritas Hitler Berliinis enesetapu ja Saksa sõjajõudude ülemjuhatus läks Suuradmiral Dönitzi kätte. See käsutas, et Kuramaa sillapea likvideeritaks, aga ei olnud enam küllaldaselt laevu, et kogu meeskonna kotist välja tuua. Nii olid 19. diviisi mehed ikka veel Salduse juures rindejoonel, kui 8. mail alistumise käsk saadi. Diviisiülem Bruno Streckenbach andis, telefoni teel sellest üksuste komandöridele teada. Lätlased keeldusid aga valgeid lippe üles, tõmbamast ja osa üksusi valgus laiali, põgenedes metsadesse, teised andsid oma käe peal alla.
Diviisi komandör Streckenbach võeti vangi ja ta pääses hiljem Saksamaale tagasi, 1955. aastal, olles olnud 9 aastat Lubjanka vanglas üksikkongis. Esimesed lätlased olevat saanud koju tagasi alles 1953. a. Streckenbach suri Saksamaal a. 1977.
Grupp lätlasi, kes ka „leegionäride“ hulka kuulusid, ei saanud nähtavasti kunagi võidelda. Saksamaalt, 15. diviisi depoost olevat 2 500 endist ehitusüksuste meest saadetud 19. diviisile täienduseks „Kampfgruppe Rusmanis“ nime all ja Waffen-Obersturmführer Nikolajs Rusmanis'i komando all. Nad saadeti 12. aprillil Swinemünde sadamast välja ja nad jõudsid mõned päevad hiljem VI (Läti) Korpuse tagalasse. Nad olid Irbeni neeme ligidal treeninglaagrisse saadetud ja seal langesid nad ka venelaste kätte vangi, ikka veel ilma relvadeta.
Nagu mainitud, ei andnud kõik läti leegionärid end vene vägedele vangi. Umbes 5 000 kuni 8 000 olevat lihtsalt „kadunud“, see on umbes kolmandik kogu Kuramaal võidelnud läti sõdureist. Nii olevat „Laumanise pataljon“ terves koosseisus metsa läinud. Teine grupp, saksa SS-kindral Walter Krügeri komando all püüdis end Lääneliitlaste juurde välja võidelda. Nad olevat tabatud Ida-Preismaal, kus Krüger olevat end enne vangilangemist maha lasknud. Täpsemad andmed minevat lahku. Silgailis ütleb, et Ida-Preisis, Ströber aga, et Leedus. See olevat juhtunud 20. mail 1945. Lätlaste (läti sõdurite) koguarv Kuramaa sillapeas olevat olnud umbes 14 000 ja 23 000 vahel. („Latviesu karavirs otra pasaules kara laika“). Nähtavasti oli 14 000 arv Relva-SS-is olnud meeste osas ja suurem koguarv koos teiste üksuste, nagu politseipataljonide, Aizsargi (Omakaitse) mehed, „Kurelis'e organisatsiooni“ mehed, lennuväe abiteenistuslased jne. Major Laumanis olevat hiljem olnud Vorkutas sunnitöölaagris. Suri Liibavis pärast 25 aastast vangipõlve.
„Kurelis'e organisatsiooni“ kohta on märkus: „1944. a. kevadel võttis Saksa vastuluure (Abwehr) kontakti läti kindral Kurelis'ega, pakkudes talle võimalust organiseerida partisaniüksust, mis jääks tegutsema punaste seljataha, kui Läti peaks maha jäetama. Kindral oli aga vaid fassaadiks ja tegelik organisatsiooni juhataja oli palju noorem mees, kapten Kristaps Upelnieks, kes jäi Kurelis'e staabiülemaks. Upelnieks oli fanaatiline patrioot, kes oli veendunud, et abi tuleb läänest, võimalikult Rootsi kaudu (kas ei tundu tuttavana?).
Kui aga Saksa armeed (16. ja 18. armee) Kuramaale taandusid, ei jäänud „Kurelis'e grupp“ mitte punaste tagalasse, vaid taganes ka Kuramaale. Seal see kasvas oktoobrikuul kaunis suureks, eriti nn. desertööride arvel, kes 19. diviisist jalga lasksid. Novembris 1944 andis Hitler ,,Abwehri“ ülesanded SS ja SD kätte ning Läti Piirkonna Politsei ülem SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckeln laskis „Kurelis'e grupi“ ümber piirata ja desarmeerida, kuid see keeldus vastava käsu peale relvi maha panemast. Kapten Upelnieks ja kuus tema lähemat kaastöölist arreteeriti ja pandi „seina äärde“..., kindral Kurelis anti kindral Bangerskis'e valve alla, kuna „Kurelis'e grupi“ sõdurid saadeti laiali, arvatavasti töökomandodesse. Mis juhtus nendega, kes olid varemini leegionidest varvast lasknud, ei ole märgitud. Aga üllatav on paralleel meie „Pitka meeste“ ja „Kurelis'e organisatsiooni“ vahel. Ka „Pitka mehed“ sattusid Tallinna evakueerimisel sakslastega tulevahetusse ja mõned neist lasti sakslaste poolt maha.
Nüüd järgneb raamatus mitu lehekülge VI (Läti) Korpuse üksuste nimetusi ja „mutatsioone“, kuna sakslased tihti üksusi ümber nimetasid, pealtnäha ilma erilise põhjuseta. Ka on ära toodud diviisiülemate ja teiste üksusekomandöride nimed ja lühikesed karjäärikirjeldused. Ja siis on lähemalt analüüsitud üksuste eraldusmärke kraenurkadel ja varrukatel ja lõpuks on toodud pilt ja kirjeldus Läti leegionäride lipust, mis on paguluses valmistatud „Daugavas Vanagi“ ettevõttel. Lipu ühel küljel on päikesetõus kolme tähega, läti 15. diviisi kraemärk koos, sõnadega „Tevzemei un Brivibai“ (Isamaa ja Vabaduse eest), teisel küljel kolmevärviline vapikilp pealkirjaga „Latvija“, aastaarvud 1945-1970 ja sõnad „MANS GODS IR UZTICIBA“ (Minu au on truudus. Ka SS-i moto oli „Meine Ehre heisst Treue").

[Arensburger]

Palju infot Läti üksustest saad ka web lehelt http://www.lacplesis.com/

Pildil rüütliristi kandja Voldemars Veiss

[sturmkommando]

kes berliinis mingit ministeeriumihoones kaitsnud lätlased olid, kes viimase meheni võitlesid?

[külaline]

15.Läti Diviisi füsilieerpataljoni osad. Mis neil muud üle jäi kui lõpuni võidelda, nad ei pääsenud Berliinist välja.

[PriitP]

Kas lätlastel on ka militaarteemalisi internetifoorumeid? Mäletan, et sattusin kord ühele sellisele (lätikeelsele) peale, kuid ei suuda seda enam leida.

[MOrav]

RRaamatukogus ja Tartu ÜLikooli rmtk-s on:

Silgailis, Arturs.
Latvian Legion; designed and illustrated by Roger James Bender
[San Jose (Calif.) : R. James Bender Publishing, 1986].
256 lk. : ill. ; 24 cm.

[Arensburger]

kes berliinis mingit ministeeriumihoones kaitsnud lätlased olid, kes viimase meheni võitlesid?

15.Läti Diviisi füsilieerpataljoni osad. Mis neil muud üle jäi kui lõpuni võidelda, nad ei pääsenud Berliinist välja.

http://www.lacplesis.com/Page-91.jpg
15.Läti Diviisi füsilieerpataljoni isikkoosseis oli väga suur, sarnaselt Eesti Diviisi füsilieeridele enne Narva rinde suvelahinguid.
Taandumissegaduses Saksamaal kevadel 1945, juhtus nii, et suurem osa Läti füsilieeridest läks lahku lätlaste võitlusgrupist Janums ja ka oma komandörist SS-Hstuf. Wally-st. Juhtimise võttis üle Ustuf. Neilands.
Saksa komendatuuride korraldusel asetati ekslevad Läti füsilieerid (500 meest) rindele Erkner-ist põhja pool. 180 meest, kellele ei jätkunud korralikku relvastust lubati lahkuda, et ühineda ülejäänud 15. Läti Diviisi üksustega.
22.aprill 45 oli tugev Venelaste rünnak 15.Läti füsilieerpataljoni positsioonidele ja nad sunniti taganema Berliini suunas.
Lahingutes kaotusi kandes taganeti Berliini ja lahinguid peeti Riigikantselei, Lennundusministeeriumi ja Hauptsicherheitsamt-i piirkonnas.
Põhiliseks lätlaste kaitsepositsiooniks oligi Hauptsicherheitsamt-i hoone ja mõned blokid purustatud hooneid seal kõrval. Lätlaste staap asus Reichsführer Himmleri punkris Hauptsicherheitsamt-i hoone all.
Situatsioon muutus üha lootusetumaks. Sakslased alustasid läbirääkimisi venelastega. Läbirääkija Kindral Krebs (delegatsioonis osales ka Ustuf. Neilands) üritas 1. mail saada kokkulepet, et venelased laseksid Berliini kaitsjatel linnast lahkuda. Venelased välistasid aga ükskõik millised sakslaste poolsed tingimused.
2. mail otsustasid sakslased üritada linnast välja murda. Lätlased said ülesandeks minna positsioonidele Lennundusministeeriumi hoonesse.
Öösel vastu kolmandat maid avastas Ustuf. Neilands, et sakslaste käsuliin on lakanud toimimast ja nad on jäänud omapead. Pataljoni oli järele jäänud vaid 10 lahinguvõimelist meest.
Läbi purustatud majade hakati liikuma Pankow-i suunas, sest märgati, et selles suunas liiguvad ka eraisikud ja alistuda soovivad sakslased. Venelastele märkamatult õnnestus neil läbida rindejoon ja poetada end ühte sakslastest sõjavangide kogumisse, kus oli koos juba mitu tuhat meest. Ustuf. Neilands kuulutas meestele sõja lõppenuks ja soovitas meestel sakslast teeseldes ise kuidagi hakkama saada.
Ustuf. Neilands elas Siberi vangilaagrid üle ja tuli tagasi Lätti.

[Prinz Eugen]

Jah, lätlaste teenistus Saksa armees meenutas väga eestlaste oma.
Kuna Lätis ei jõudnud sovjetid 1941.a moppi läbi viia, oli ka relvakandmisealisi mehi rohkem, kes Saksa armees teenisid. Eks ka kaotused olid suuremad.