www.militaar.net

pole nagu märganud sellist teemat, kus neist leidudest pahatataks. teen seega algust.

mu isapoolne sugulased (teiste seas siin kunagi küsisin ühe kohta: Peeter Astmäe (endine Simonson) - sõja ajal mingist kohalikus kindralinspektuuris juristina töötanud vend) pesitsesid Ulila/Uula kandis ja Sangla soos. Petsil oli varjamise ajal mitu punkrit üle eesti - läänemaal, võrumaal ja virumaal. vanamees teadis oma kandis (seal uula lähedal) varjupaiku küll aga ma pole lähemalt nende kohta küsinud...ehk võiks millalgi...

lapsepõlves (kaheksakümnendatel), kui mu paljumainitud vanamees endale puhja ja elva vahele, kavilda ürgorgu, mäeotsa tallu kapsamõisa soetas, kondasin sealsetes muldvanades taluhoonetes ja metsas ringi ja peale mõningaid spetsiifilisi leide (hooned ja eriti lakad) olid täis padruneid, relvajuppe, vanu tääke jmt) suhtlesin ka mõningate kohalike "vanuritega". selgus, et meie mõisas elas enne mingi poolhull relvamaniakk Karl (või Jaan) Kriisa, kes lisaks sellele, et ta ise jahirelvi soetas, tassisi kurat-teab-kust igasugu muidki juppe kokku. ühe mammiga vesteldes selgus, et oru põhjas voolava oja lõunapoolsel kaldal laotuva soo saarel elas peale sõda paar tundmatu päritoluga metsavenda. omakandimehed nad igatahes polnud. mammi seda ei rääkinud, kust ja kuidas ta nende olemasolust teada sai aga olla käinud neile vahel süüa viimas. puker oli suht väikses "soos" ühel kuivemal künkal. ja vaid osaliselt maa-alune. ümber kasvas paksult noori kuuski ja nende vahel olla olnud terve hunnik häireseadeldisi. üritasin küll asukohta ja meeste edasist saatust teada saada aga kuivõrd mammi oli juba...ütleme, et mitte esimeses nooruses, siis näitama tulla ta enam ei saanud ja tema seletusedki polnud kõige adekvaatsemad. eks maastik ja taimestik ole aja jooksul muutunud - iagatahes seletuste järgi ma kohta ei leidnud kuigi see polnud meie külast kaugemal, kui kilomeeter. pealegi mammi põdes nende häireseadeldiste pärast, mis tema kinnitusel pidada "pauku tegema". ka üks teine kohalik tunnistas, et sealkandis peale sõda keegi metsas elanud aga tema täpsemalt ei teadnud. jutte kinnitab fakt, et metsavahel kolades leidsin ühe ropult roostes vene vindi lihstalt niisama puu najal seismas
_____________________

üks niisama lahe juhtum: samal perioodil oli meie perel kombeks igal suvel käia mööda metsi kondamas ja miskipärast seeni otsida . tol korral sattusime võrtsu äärde. mäletan, et mingi limnoloogiajaam oli mängus (s.t. sõitsime õiget kohta otsides selle juurde juhatavast sildist mööda.). igatahes leidsime kadunud seened üles ja asutasime tagasiteele. tagasitee läks veidi mujalt ja ootamatult - mingil metsavaheteel sõjaväe villised ja mundris asjapulgad siblimas. vana lasi autol vaiksemalt sõita ja seetõttu jõudsin märgata, et tee kõrval, paarkümne meetri kaugusel oli mingi künka üks külg sisse varisenud, künka sisemus aga oli tühi. seal ümber siis vandid siblisidki ja puude vahele oli kuhjatud üsna aukartustäratav hunnik roostes relvi. selgelt mäletan mitut maximile iseloomuliku kilbiga kuulipildujat ja tervet kuhja ilmselt puust kaste. mida enamat tahta - olin vahest kümneaastane pägalik ja rohkem meelde ei jäänud. nädalake hiljem mainis vanamees, et oli vanadelt "sõjaväetuttavatelt" kuulnud, et mingid teised seeneotsijad olla sealt künkast läbi vajunud ja seal oli ilmselt mingi suurema metsa- või misganes -vendade kobedamat sorti varustuseladu olnud.

on keegi sellest midagi kuulnud?

on kellelgi veel huvipakkuvaid lookesi taolistest leidudest?

Ma ei mäleta, kas ma tookord Astmäe kohta midagi ütlesin. Peaks lühidalt olema põhiandmed:

Simonson (a-st 36 Astmäe), Pe(e)ter Arnold
Sünd. 4.1.1907 Tartus, isa Mihkel.
(Õde ilmselt Hilda Helene (a-st 36 Hele) Simonson (a-st 36 Astmäe), sünd. 21.9.1910 Tartus, isa Mihkel.)
Laps Ain Astmäe (s. 1939)?
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis 1923-1928, lõpetas (1928 lõpetas nt Karl Raudsepp, järsku on Raudsepa mälestustes "Ristiga märgitud" või Raudsepa kirjutatud "Arthur Võõbuses" Simonsonist ka juttu, ei mäleta peast, ka Võõbus lõpetas 1928).
Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas 1932-1936, lõpetas selle.
Kaadriohvitser, 1940 leitnant, arreteeritud 29.06.1950 Omski obl., tribunal 21.08.51 §58-1b, 25+5; Omski obl.; Karaganda obl. Kamõšlag, vabanes 12.11.56.
Suri 16 (10?).12.1991 Tartus.

Täielikumad andmed Tõnismäe arhiivist peaks saama (võib öelda, et Memento 1996. a raamatus on isikutoimiku viit ük 3535).

Ega Sa ta Läänemaa pelgu paiga kohta miskit pole kuulnud ?
Mis vallas ta seal pesitses ?

estoloogi andmed astmäe osas üldjoontes õiged. jah, wabariigi ajal eestistas nime astmäeks ja suri tõesti tartus 1991, olles peale 25+5 istumist (mitte kogu aega) pikaajaliselt tõsist (aga omamoodi õigustatud)jälitusmaaniat põdenud.

aga mind huvitaks tema elukäik ja teenistus. vanameeski ei tea kõike sest kutt tilpas peale sõda oma punrite vahel, viibimata ühes kohas kauem kui kuu-kaks kuni mingid haiged sugulased puhja kandis ta välja andsid. ei ta rääkinud enne seda ja kui kaugelt maalt tagasi tuli, ei rääkind sellest perioodist kohe üldse midagi.

aga tema punkrite asukohtadest ei tea sittagi sest, nagu öeldud, ei rääkinud ta midagi. konspiratsioon ennekõike.

Nagu juba mujal olen öelnud, arhiiv:

Tõnismägi 16
Avatud esmaspäevast reedeni kl 9-17
riiklike pühade eelsetel päevadel kl 9-15
iga kuu viimasel reedel suletud.
telefon: (+372) 693 8512
e-post: lugemissaal.tm@ra.ee

ja küsida andmeid. Sinna kohale pildiga dokumendiga ja mingi paberiga suguluse kohta (või pärija(te)-sugulaste loaga), siis saab vastavat toimikut näha. Samuti peaks arhiivist saama PA teenistuslehe EV sõjaväes. Lisaks võib küsida Jaak Pihlault (mitte segi ajada Pihlakuga), kes uurib EV ohvitseride saatust ja teab elulugusid. Aga ise kohaleminek parem.

PS. Vastan samasse järgmisele postitusele - mine kohale ja seleta oma huvi ära uurimisaalis naistele. Küsi materjale Riigiarhiivis sellise isiku kohta (võta siit need elulooandmed või enda koostatud trükituna kaasa, pea meeles ka see Ülemkohtu toimiku number). Saad abi, arvan. Muide, Kindralinspektuuri ajast võiks meest mäletada Jaan Kross. Küsi talt, alati võib olla juba hilja.

oi, ei ole teadaolevalt küll paberit suguluse kohta äkki mõni omaaegne kirikuraamat vmt

Ei julge vanemad inimesed eriti rääkida metsavendadest, nende punkritest ja varjajatest. Saaremaal paar aastat tagasi üks papi viinaviduse peaga rääkis, et tema oli peale sõda vene tsinke puuladvas varesepesades hoidnud.
Suht kaval koht iseenesest.

Leidsin paar aastat tagasi metsast ühe peidiku, kaasaegse, kilga oli seest vooderdatud. Ei tea keda või mida seal hoitud oli. Kujult oli ristkülikukukujuline, pool meetrit sügav, paar meetrit pikk, meeter lai.
Äkki kaasaegsed metsavennad Voitkad peitsid seal midagi? Voitkade raamatut lugenud küll aga ei mäleta täpselt, kas nad Võrumaal ka ringi liikusid ( kui liikusid, siis vist???? olen neid metsas kohanud, see teine jutt hoopiski).

Samas lähedal muideks ausammas langenud metsavendadele, Puutli küla lähedal, Võrumaal.

Tänapäevased leiud mis on kas vooderdatud kilega või muu sarnasega võivad olla kaitseväe niinimetatud üleelamis peidikud kuhu siis vastavalt vajadusele ja väljaõppe intensiivsusele pannkse kas süüa või muid vajaminevaid materjale

Rahvajutud räägivad, et kui vene vägi 90 paikku lahkuma hakkas olid nad ka peidikutesse relvi ja laskemoona viienda kolonni tarbeks maha jätnud. Kas keegi on ka sellist uuemat kraami metsa alt leidnud?

oleks vaja mõni venelasest asjajublakas, kes mahajätmisel juures oli, täis joota, siis saaks teada? kui on see nasvärk üldse olemaski.

tere satakas, ma olen selle metsavend petsi lapselaps ja kui sa oled suguluses siis ma arvan petsi laps vatraks sulle temast lahkesti nii palju kui ta ise vähegi teab.
tubli estoloog, synniaasta oli täitsa 6ige ainile pandud

Tux kirjutas:Rahvajutud räägivad, et kui vene vägi 90 paikku lahkuma hakkas olid nad ka peidikutesse relvi ja laskemoona viienda kolonni tarbeks maha jätnud. Kas keegi on ka sellist uuemat kraami metsa alt leidnud?

pole sellest ammu kellelegi poolt sõnagi maininud aga "veerandjuhuslikult" olen viibinud ühe sellise peidiku "lahkamisel".

kahjuks ei oska 100% öelda, et just vene väe peidik, ehkki ilmselgelt vene armee kraami täis oli aga eks seda kraami kasutasid ka armees eraldi seisvad organisatsioonid.

oli täis varustust, mida võiks vajada suvaline diversioonigrupp: relvad, laskemoon, lõhkeaine, sidevahendid, erinevad vormiriided, vähesel määral toiduaineid, dokumentide blanketid, erinevad valuutad (dollarid, soome margad, saksa margad), kaardid jmt. täpset loetelu ei mäleta ja kuna viibisin kohapeal veidi "üleliigsena", siis pole mul selget ülevaadet kunagi olnudki. mäletan vid seda, mis oli minu kohale jõudmise ajaks välja tõstetud. kurat üksi (ja muidugi punkri rajaja) teab, mis sealt veel hiljem päevavalgele tuli.

rohkem kui sellest ühest pole isiklikult kuulnud aga igati loogiline, et samasugusel ja sitemal tasemel peidikuid loodi tollal igasse endisse "vabariiki" ilmselt hulgi.

hiljem poole kõrvaga kuuldu ja mõningase isikliku kogemuse põhjal võin tõdeda, et märkimisväärne (kui mitte suurem) osa neist tehti väheste aastate jooksul siiajäänud teadjate poolt tühjaks (lühidalt: mõni aasta pärast vägede lahkumist ilmus turule väga palju analoogset spetsiifilist kraami, mis kadust turult umbes aastaga, mis andis alust arvata, et müüdav ja/või ebavajalik kraam kaevati välja ja müüdi lihtsalt maha ning sai lõpuks otsa). see lubab spekuleerida, et ka peidikuid enam pole või siis lihtsalt kohalikud uinuvad vennad ei tea enam ülejäänute asukohti, mida teavad ainult moskva ustavad asjapulgad. aga ma arvan, et ega neid nii palju kindlasti pole, et neist mingit tõsist ohtu oodata oleks. need, mis kohalikele tontidele teada olid, kaevati maasse lootuses-ootuses, et kohe-kohe läheb vaja ning siis oleks mingi 5. kolonn elementaarses relvastuses ja valmiduses. tõenäoliselt on need juba 20a tagasi avatud, mustale turule parseldatud ja suures osa pollari poolt kätte saadud või lihtsalt ära raisatud/lõhutud.