Filmis pidevalt kõlavat Varšavjankat lauldi meil hoopis teiste sõnadega...üks neist versioonidest oli vist nii
"В ж...пу клюнул жареный петух!
Остаюсь на сверхсрочную службу.
Одеваю погоны куска
Не клади свои потные ноги
На мою волосатую грудь...."
Ajuti tõusis sest paksu pahandust, kui mõni huumorivaene sampoliit kuulma juhtus ja siis tuli tund-kaks originaaltekkstiga ümber staabihoone lustida, kus karistav isand lahtisel aknal üritust nautida võttis. Variante oli mitmeid liikumas, üks võimalik algusrida kõlas ka nii...
"......Крысы съели дембельский альбом...
Остаюсь на сверхсрочную службу,
З....ла гражданская жизнь!"
Aga refrään oli ikka ja alati üks (vähemalt kohtades, kus minul oli juhust viibida).
"Сове-ет-ский союз
Служи-ить остаюсь
Пошла в ж...у, б...ь
Пошёл я лычки при-ши-вать..."
Midagi oli veel ka suslikutest, kes kursandi p...s koorilaulu harrastavad, aga aastad on oma töö teinud...ei mäleta enam.

Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...