Võtame siin siis kõne alla ühe raske aja Eesti rahva jaoks. Koletu teo, mis selle sooritajaid igaveseks saatma jääb. Järgnev on väike kummardus Eesti meestele Saksa sõjaväes ja nende ohvrile Eesti vabaduse eest. Nad näitasid oma võitlusega Maailmale, et Eesti on võitlemist väärt ja vabaduse eest pandi ohvrilauale ülim, mida üks inimene anda saab, oma elu. Aitäh mehed, et olete olemas!
On plaan teha tulevikus kodulehekülg pataljonile "Narwa", kuhu saavad lisaks piltidele ülesse ka kõik nende raamatud. See siin siis on esimene, mille arvutisse ümber trükkisin.
Valdo Kallion - Avinurme lahing
Valdo Kallion - Avinurme lahing
Viimati muutis Wiking, 30 Jaan, 2006 21:21, muudetud 1 kord kokku.
Valdo Kallion "Avinurme lahing"
„Wiking – Narva toimetised“
Tartu 1998
AVINURME LAHINGUST, LAHINGULE JÄRGNENUD KAOSEST JA PÕHJUSTEST, MIS SELLE ESILE KUTSUSID
Avinurme lahing ja sellele järgnenud Eesti põhjarinde kokkuvarisemine on vastuvaidlematult olnud üks traagilisemaid episoode meie rahva ajaloos. Selle kohta on ilmunud hulgaliselt artikleid ja kirjutisi, varemalt läänes, viimastel aastatel ka kodu – Eestis. On hulgaliselt raamatuid, artikleid ja kirjutisi vastase, Punaarmee poolel sõdinud võitlejatelt. Ajaloolise tõe seisukohast on kõik seni avaldatud artiklid märkimisväärselt kaugel: läänes ilmunud on kirjutatud inimeste poolt, kellest ükski ise pole nendes sündmustes osalenud. Praegused kodu- Eesti sõjaajaloo uurijad on oma seisukoha kujundanud just nende artiklite järgi ja jõudnud kohati lausa vääratele järeldustele. Vastaspoole kirjutised, alates Eesti laskurkorpuse komandörist kindralleitnant Lembit Pärnast ja lõpetades reavõitleja, on kantud valdavalt eesmärgist suurendada oma võiduoreooli, varjata seal toimunud vennatappu ning õigustada toimepandud ebainimlikkust ja julmust. Kõigis vastaspoolel avaldatud memuaarides, ka 25 aastat hiljem, pole kordagi mainitud sõdimist eestlastest koosnevate üksuste vastu, kõiki nende vastu võidelnuid on nimetatud ühise nimetusega „hitlerlased.“ Nendes on vassitud ajaloolisi fakte, kõigi autorite kirjutises toodud arvus langenute, vangistatute ja sõjasaagi kohta erinevad üksteisest kardinaalselt ja ei kannata mingit kriitikat.
Kuna mina isiklikult tegin kaasa ja elasin saatuse soosingul üle kogu selle tragöödia algusest kuni lõpuni, olen kaua aega pidanud oma sisemiseks kohuseks kirja panna kõik ajaloolised faktid, samuti tuua välja oma nägemus ja arvamus kogu toimunu kohta.
Et kuulusin nooremkomandöride hulka, olin paljude asjadega rohkem kursis kui tavaline reavõitleja. Iga uue päevaga jääb nendes sündmustes osalenud inimeste hulk vähemaks. Viimaste aastate jooksul olen püüdnud maksimaalselt tutvuda kõige seniavaldatuga ning talletanud veel elusolevate osalenute mälestusi. Olen käinud kolmel korral sündmuskohal Avinurmes, et taastada paremini oma mälupilti situatsioonist. 1993. aasta juulis käisime kohal nelja lahingust vahetult osavõtnuga: leitnant Julius Põldmäe, tollal 3. piirikaitserügemendi I grupi võitleja, Endel Makstin 20. diviisi 45. rügemendi jalaväe saatekahurite 13. kompanii allohvitser ja mina, Valdo Kallion, leitnant, 20. diviisi suurtükirügemendi III grupi 7. patarei tulejooneohvitser. Meiega oli kaasas ka Avinurme lähedalt Kõveriku küla naaberkülast Lepiksaarest Linama talust pärit Johannes Jalak. Ta oli Avinurme Omakaitse kompanii noore võitlejana olnud rannavalves Peipsi ääres Tammispääl ja Kalmal ning põgenenud nende üksuse evakueerimisel enne Tormat. Tol saatuslikul ööl oli ta kodus, mõnisada meetrit Kõveriku öölahingu toimumise paigast.
Püüan taastada kogu toimunu ajalooliselt maksimaalse tõepärasusega, arvestades nii enda kogetut, kui ka kõike mujalt kogutud infot. Kahjuks ei ole ma senini suutnud leida selliseid vastaspoolel võitluses osalenuid, kes oleks julgenud edastada tõepärast informatsiooni kõigest nende poolt lahinguis läbielatut ja lahingujärgselt toimepandud julmustest.
Oli päikesepaisteline sume laupäeva õhtupoolik, 16. september 1944. a. Meie 7. patarei komandopunkti Konjus saabus suurtükirügemendi staabist kiirkäskjalg. Saime käsu tagasi võtta meie suurtükid koos meeskondadega, mis olid kogu Sinimägede lahingu ajal olnud taktikaliselt allutatud 11. „Nordlandi“ diviisi rügemendile „Norge,“ ning asuda hämaruse saabudes uutele positsioonidele. Mustajõe piirkonnas Krivasoos.
Käsu saamisel tekkis hinge mingi ärev eelaimdus, samal ajal oli heameel, et oleme jälle oma torude täielikud peremehed ning koos kõigi oma toredate poistega. Me kõik olime saanud raskete Sinimägede lahingute vältel eeskujuliku lahingukarastuse ja peale oma tavalise „töö“ – turmtule andmise, pidanud mitu korda maha otselahingu eesliinist läbimurdnud vaenlase tankidega, hävitades ja vigastades neist kümmekond, ise aga kaotamata ühtegi toru.
Videvikus alustasime patareiga liikumist tulejoonelt, vaevalt poolteist kilomeetrit Sinimägede eesliinilt. Rännak toimus läbi Sirgala küla Knüpfeldammile, mis kulges paralleelselt tolleaegse rindejoonega, sakslaste poolt väljaehitatud kitsarööpmelise raudtee kõrval ja suundus edasi Kurtna laagrisse. Kurtna laagris asus sellal ka meie 20. diviisi staap. Oli noorkuu loomise aeg, ainult tähed virvendasid sametmustas taevas. Meie rännak toimus vaikselt ja äpardusteta. Teel saime teada, et meil tuleb välja vahetada Mustajõel paiknenud Wehrmachti 170. diviisi üksused ning asuda nende poolt väljaehitatud positsioonidele. Kohale jõudsime varahommiku hämaruses. Sakslastest polnud ei tuleliinil ega eesliini tulejuhtimispunkriski enam lõhnagi. Lisaks selgus, et olime paigutatud täielikult mehitamata rindelõigule. Nii tuli meil rinde hoidmiseks viia osa mehi tuleliinilt ja voorist eesliini kaevikutesse. See oli veelgi selgem märk, et midagi on tulemas.
Meil, noorematel ohvitseridel oli enam-vähem selge ülevaade rinde olukorrast nii Emajõe joonel kui Jelgava-Tukumsi all. Teadsime, et paar-kolm päeva enne meie lahkumist Sinimägede alt, lahkusid Narva rindelõigult peaaegu kõik III soomuskorpuse tankiväeosad, ülesandega murda läbi peaaegu Riia laheni jõudnud vaenlase tankikiilust Tukumsi all.
Viimase kuu vaikuseperioodil Sinimägede all olime nooremohvitseride vahel sageli arutanud meid ja kogu eesti rahvast peatselt ähvardava hädaohu üle. Peab nentima, et ei meil, nooremal juhtkonnal, ei meie meestel, polnud hirmu homse päeva ees. Kõik läbikäidud rasked lahingud olid kasvatanud meestes usku iseendasse ja ühisesse jõudu. Olime meid arvuliselt mitmekordselt ületava vastasega seisnud silm silma, hammas, hamba vastu ning sealt mitte sammugi tagasi astunud. Sinimägede lahingute üks peakangelasi, „Tšehhi põrgus“ punatšehhide poolt mahalastud neljas rüütliristikavaler, 45. rügemendi I pataljoni ülem kapten Paul Maitla, kes kõige raskematel hetkedel oli ise Grenaderimäe punkris kuulipilduja taga, väljendas seda usku ja kindlust ehk kõige mõistetavamalt: „Poisid, meil pole kusagile taganeda – meie taga on ju Eestimaa.“ Soomepoiste tagasitulek kodumaale nii raskel hetkel, vana Pitka käigud ja tema sõnavõtud Leegionipoistele Toila metsalaagris, meie tagala kõrgemate eesti kaadriohvitseride Soodla, Sinka jt kontaktid meie kõrgemate rindeohvitseridega suurendasid omakorda seda kindlustunnet. Selles, et sakslased oma väed varem või hiljem Eestimaalt välja tõmbavad, ei olnud meil enam mingit kahtlust. Lootsime siiski, et see toimub aumehelikult, et meile jäetakse meie relvad ja laskemoon, mida siin üle Eestimaa väliladudes küllaldaselt leidu.
Me lootsime, et lõpuks ometi nõustutakse sellega, et meie ise võiksime oma poliitikute ja vilunud sõjaväejuhtkonnaga oma väikest maad ja rahvast kaitsta, ega pruugigi enam valada verd nüüd juba üpris jõuetuks jäänud „Suur-Saksamaa“ eest.. Olime kindlad, et kui me ka ei suuda kaitsta mandri – Eestit, siis Muhu-, Hiiu- ja Saaremaad suudame küll punaste vastu hoida kuni peatselt saabuva sõja lõpuni.
Kõik kujunes aga hoopis teisiti. Viimane armeegrupi „Nord“ ülem kindral Schörner, erinevalt oma eelkäijatest, kindralitest Modelist ja Lindemannist, oli läbi ja lõhki fanaatiline nats. Tema suhtumine eestlastesse oli vastavalt ta maailmavaatele ülbe ja vaenulik. Praeguseks teatavaks saanud arhiiviandmete kohaselt esitas ta 15. septembri hommikul maavägede kindralstaabi ülemale feldmarssal Guderianile ettekande olukorrast armeegrupi lõigus ja palus viivitamatult kõik väed Eestist ja Põhja – Lätist välja tõmmata. Selleks oli varem välja töötatud plaan „Köningsberg,“ mis hilisemal täpsustusel sai nimeks „Aster.“ Seda armeegrupi „Nord“ taotlust arutati 16. septembri hommikul Hitleri peakorteris ja võeti vastu otsus selle ülikiireks teostamiseks. Kell 13.20 sai vastava korralduse „Nord“ ülemjuhatus, kell 13.25 operatiivgrupp „Narva.“ Vastavalt sellele plaanile pidid Narva all olevad väed valdavas enamuses lahkuma jalgmarsiga üle Viljandi Lätimaale. Mehhaniseeritud üksustel, peamiselt III soomuskorpusel, välja arvatud 20. Eesti diviis, tuli liikuda üle Rakvere, Paide, Pärnu ja sealt laevadel edasi Saksamaale. Tagalaüksused pidid evakueeruma Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu. Jälitajate kinnipidamiseks tuli kasutada vastupanuliine A kuni L.
45. rügemendi ülem kolonelleitnant Harald Riipalu kutsuti diviisi komandopunkti diviisiülema kindralmajor Augsbergeri juurde 18. septembri ennelõunal. Talle tehti teatavaks vägede väljaviimine Eestist plaani 2Aster“ kohaselt. Riipalu määrati taganevate maavägede ülemaks. Tema käsutusse jäid 45./I, 46./I, „Sihveri“ pataljon, „Narva“ pataljon, 111. julgestusrügement ja muud kohalviibivad diviisi üksused. Iisaku ja Peipsi järve vahelt pidid taanduma 11. diviis, 288. ja 292. politseipataljon ning 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement 300. Saksa eridiviisi koosseisus. Temale said ka teatavaks 17. septembril toimunud Emajõe rinde kokkuvarisemine ja ka Punaarmee edasised rünnakusuunad põhja ja loodesse.
Meie 7. patarei lõpetas uuele positsioonile ülekolimise 17. septembri varahommikul, teostas kõik vajalikud moondamistööd, paigutas laiali kõik hobused ja voori. Saime ka korraliku lõunasöögi ja pärast seda mõne tunni magada. Õhtuhämaruses anti tulehäire. Tuli käsk kogu laskemoonatagavara positsioonile tuua ja etteantud koordinaatide järgi anda turmtuld, jättes iga suurtüki kohta järgi vaid viis mürsku. Kuna laskemoona oli küllalt palju, kestis tulelöök poole ööni. Nii anti turmtuld sel ööl kogu Narva rindelõigul Peipsi järvest kuni Mummassaareni Soome lahe kaldal. See oli aga selge märk meid eesootavast taganemisest. Jätsin oma riisikol iga kahuri kohta järele ligi paarkümmend mürsku. Kui relvad said puhastatud ja mehed laiali paigutatud, kulus aega hommikuni. Ka sellel päeval saime magada mõne tunni.
Lõuna paiku saabus käsk meie grupi staabist: valmistuda ette taandumiselt uuele kaitseliinile A Laekvere lähedal. Ettevalmistused tehti kiirelt ja käratult. Tulepositsioon ja rindejoon jäeti maha käsu kohaselt 19. septembri hommikul kell 02.00. Positsioonilt lahkumisel allutas meie patarei ülem vanemleitnant Noorkukk, kes oli Eesti-aegne ratsaväeohvitser, rännaku ajaks kogu patarei juhtimise minule. Patareiülem võttis endaga ratsahobustel kaasa meie neljanda ohvitseri leitnant Hans Klammeri, ajutiselt tulejuhtija ülesannetes (patarei tulejuhtimisohvitser leitnant Endel Balder oli Sinimägede lahingute järel haigestunud ja viibis Kadrina haiglas), tulejuhtimisgrupi mõne allohvitseri, oma käskjalad ja sidemehe. See oli ka viimane kord, kui oma patareiülemat nägin. Nagu hiljem Hans Klammeri jutust selgus, jättis ta lihtsalt patarei maha ja põgenes. Nad olid jõudnud lõunaks Avinurme ja apteegis „pika laua“ taga einestanud. Sealt oli ta ainult koos oma käskjalaga kiirustades lahkunud. Pärast seda pole keegi teda näinud. Saksamaale ega läände ta ei jõudnud – saatuse teed on äraarvamatud.
Meie tagasitõmbumine ööpimeduses mööda Knüpfedammi Kurtna metsalaagrisse kulges ilma suuremate viperusteta. Paaris kohas vajus kahuri ratas küll läbi vigastatud põiklattide, kuid oma aru, meeste abi ja veohobuste pingutustega saime peatselt edasi.
Raudi teeristile Jõhvi - Vasknarva maanteel, u 4 km Kuremäe kloostrist loodes, jõudsime hommikuvalguses. Seal tegime esimese peatuse. Teeristi ümbruses oli koos palju väljatõmbunud üksusi, oli nagu suur „mustlaslaager.“ Kohtusin ka tuttavate ohvitseridega. Teiste hulgas oli seal 45. rügemendi mehhaniseeritud tankitõrjekompanii koos oma ülema leitnant Ago Loorpärgiga. Temalt sain ka esimese õige informatsiooni kogu toimuva kohta. Ta pakkus mulle võimalust sõita tema Schwimmwagenil läbi Rakvere Tallinna või Lääne-Eestisse ja otsida seal võimalusi siirdumiseks läände. Ütlesin kohe tema ettepanekust ära. Ei saanud ma oma mehi jätta saatuse hooleks, et saanud neil otsustavatel, rasketel hetkedel lahinguväljalt argpüksina lahkuda.
Kõik minu eelaimdused olid osutunud kurvaks tõeks. Olime pandud arjegardiks tiibkaitse kindlustamiseks väljatõmmatavatele Saksaväeosadele. Pärast ammendava informatsiooni saamist kiirustasin koheselt edasiminekuga. Oli vaja võimalikult ruttu jõuda esimesele A kaitsepositsioonile. Meie marsruut Raudilt Jõugale kulges mööda kitsast metsateed. Kui me esimesel taandumisetapil olime oma meeste, sõjamasinate, lahingvarustuse ja vooridega Krivasoos vaid omaette, siis Raudilt algas juba kilomeetreid, hiljem kümneid kilomeetreid pikk eriline voor. Seal olid kõik koos – sõjapõgenikud ja sõjamehed. Vaikselt liiguti koos nagu kurvas leinarongkäigus, ikka idast lääne poole – talupere oma lastega vankris ja lehmaga selle taga, nende sõjameestest vennad ja pojad kahurite, miinipildujate, kuulipritside või automaatidega üle rinna nende vahel. Mul oli võimalus kõike seda ängistusega oma lahutamatu sõbra, süsimusta hobuse Käka, sadulast tundide viisi jälgida. Kogu voor liikus edasi aeglaselt, iga takistus selles pikas rivis tõi momentaalselt kaasa kogu kolonni seiskumise. Ei saa jätta märkamata, et kõik toimus ilma nutu ja halinata, eelseisva hädaohu tunnetamisega.
Taha siinkohal rääkida minu sõjatandri ustavaimast sõbrast Käkast, kellega nende viie kuu jooksul olin kokku kasvanud. Temaga vestlesin nagu inimesega, temale polnud ma kunagi teinud valu. Nähtavasti tundis ta minu vastu samasugust poolehoidu ja kiindumust. Oma tarkuse ja vaistu, kiiruse ja osavusega päästis ta palju kordi meie mõlema elu.
Hobused meie patarei veoloomadeks ja ratsahobusteks toodi aprillikuu lõpul Ungarist. Olime sel ajal suurtükiväljaõppelaagris Jägalas. Oma patarei jaoks hobuste väljavalimisel Raasiku jaamas olin üks esimesi. Kokku toodi hobuseid kuue väljaõppel oleva patarei jaoks. Nende hobuste vahel jalutades vaatas mulle imeliselt otsa üks kõhn, küllaltki pulstunud karvaga süsimust mära, paremal ülalaubal vaid tilluke valge laigukene. Kui ma teda silitasin, näksas ta mind hellalt hammastega ja mu otsus oli sedamaid tehtud. Minu ratsahobune sai nimeks Käka. Paari- kolme nädala pärast oli ta kõige ilusam ja kiirem hobune laagris, mulle aga lõpmatult truu sõber. Olin iga päev käinud teda ise söötmas ja harjutamas, iga päev ratsutasime koos. Nii see sõprus väljaõppelaagris algas ja süvenes lahingutandril. Ei kasutanud ma tema juures kunagi kannuseid; ühe keelelaksutuse järel alustas ta sörki, kahe järel traavi ja kolme järel tuiskas galopis. Koos temaga tulime välja taandumisel Narva jõe joonelt, temaga sooritasin Sinimägede lahingute ajal vaenlase kuulide ja pakimürskude lõhkemise all oma igapäevaseid ülesandeid tulejoone ja patarei staabi vahel, temaga olin koos kuni Avinurme lahingu alguseni. Sealt viis ta ära Pärnust pärit leitnant Paulus, minuga koos ohvitseride kooli lõpetanud, kellele mu käskjalg andnud Käka tema käsu järel välja mulle kiriku juurde toomiseks. Nii ta siis koolivennalt röövitud hobusega ise põgenes, lahutas mind mu sõjatee truust sõbrast ja jättis mind jalameheks.
Pärast väikest kõrvalepõiget, jätkan nüüd kronoloogiliselt. Oli õnn, et taevas oli udus, „vaprad punakotkad“ ei näinud me põgenikevoore pardarelvadest rünnata. Udu haihtus alles pärastlõunal, kui olime Tudulinna lähistel. Seal olid nad kohe kohal ja mitu korda saime tunda nende tuld. Meie patareil oli järjekordselt õnne, keegi ei saanud pihta. Jõugalt Iisakusse jõudsime mööda Jõhvi – Tartu maanteed keskpäeval. Iisaku kiriku kõrval pidasime pooletunnise lõunapausi. Sealt jätkasime oma rännakut läbi Roostoja Tudulinna. Suurem tohuvabohu oli enne silda üle Rannapungerja jõe ja Avinurme teeristil, kus said kokku kahelt teelt tulevad voorid. Oli suur segadus ja mul tuli aktiivselt sekkuda, et saada edasi Avinurme peale. Avinurme jõudsime õhtu eel, valgevalus. Oli soe õhtu, ilus päikeseloojang tõotas homseks kaunist päeva…
Möödusime kõrgel künkal asuvast punastest tellistest kahekordsest koolimajast. Vasakul paistis kaunis, maakividest ehitatud kõrge torniga kirik. Enne kirikut kohtasin apteegi ees meie sakslasest grupiülema adjutanti. Ta palus mind tulla edasiste juhendite saamiseks apteeki, kus momendil pidi olema meie grupiülem. Sisenesin majja, ja nii sattusingi selle nn „pika nõupidamislaua“ juurde. Laua ühes otsas istus meie tolleaegne grupiülem kapten Soosalu. Ta oli meie ülemuseks alles lühikest aega. Meie kauaaegne grupiülem kapten Eras, kellega olime koos olnud juba väljaõppelaagris Jägalas ja kes oli meie ešeloni ülem, kui 13. juunil Narva rindele sõitsime, samuti meie grupi ülem raskete lahingute ajal Narva jõe joonel ja Sinimägedes, oli vahetult pärast Sinimägede lahingut saadetud mingitele täienduskursustele. See oli tõesti küllaltki pikk laud suures toas. Ühes seinas oli ilus valgetest kahhelkividest suur ahi. Meenutuste järgi mahtus sinna laua ümber küll üle paarikümne mehe. Võimalik, et päeval, kus selle laua ääres istusid meie rügemendiülem major Aleksander Sobolev kui ka teised möödasõitvad ohvitserid, peeti seal nõu. Minu sinnajõudmisel sarnanes see aga rohkem kõrtsilauale pärast pikka pidu. Minu otsene ülemus oli hõivanud juhtpositsiooni ja oli parajas joobeastmes. Ta andis mulle käsu jätte patarei Avinurme ööbima ja minul pärast käsu edasiandmist sinnasamasse tagasi ilmuda. Laua taga oli kahesugune seltskond: ühed sinna läbisõidul sattunud kained tegusad juhid, teised purujoobnud, juhtimisvõime ja enesekontrolli kaotanud mõlemast rahvusest ohvitserid. Tuttavatest ohvitseridest olid seal minusuguste juhuslike möödasõitjatena meie pioneerpataljoni ülem kapten Robert Telliskivi ja leitnant Kukk, mõnus ohvitser meie suurtükiväegrupist. Väljas pimenes. Olin otsustanud nii kiirelt kui vähegi võimalik lahkuda ja edasi liikuda. Tuli seal istuda tundi poolteist. Minu ülemus oli vahepeal niipalju prantsuse konjakit juurde võtnud, et jäi tukkuma. Kasutasin võimalust ja lahkusin. Andsin meestele häire, kiiruga kogusime meeskonna kokku ja seadsime end rännakkorda. Kõigeks selleks kulus õhtupimeduses hulk aega. Minuga koos väljus apteegist ka pioneerpataljoni ülem kapten Telliskivi. Tema üksus oli mehhaniseeritud ja edasiliikumiseks kulus vaid veerand tundi. Siit, Avinurme kiriku esiselt platsilt, läksidki meie teed lahku. Tema üksus oli viimane, mis Avinurmest välja pääses.
Lahkusime läbi vaikse Avinurme pilkases pimeduses, meie kohal laotus selge sametmust tähistaevas. Pärast Avinurme viimaseid maju sõitsid meist mööda 4-5 presendiga kaetud, mehi täis autot. Mehed enamikus nähtavasti tukkusid, ainult tagaavadest paistvad hõõguvad sigaretiotsad andsid tunnistust sõjameeste kolonnist. Need vaesed mehed veomasinate istmetel ei teadnud aimatagi, milline möll neid juba mõne minuti pärast ees ootab!
Olin Käka sadulas meie kolonni eesotsas just jõudnud Sonda-Mustvee kitsarööpmelise raudtee ülesõidukohale, kui ees läks lahti põrgumöll. Kogu lahingumüra kestis kümmekond minutit või veidi rohkem. Tulistati kahuritest, kuulipildujatest, vahele kostus automaaditärinat. Et lahingukära kostus otse eest, võisin teha ainult ühe loogilise järelduse: meist mööda sõitnud autokolonn sattus Mustvee – Rakvere teeristil Pärnikul vastase varitsusele. Et meie autokolonnil puudusid raskerelvad, võis karta, et ootamatu lahing lõppes meie kolonnile õnnetult.
Tegutsesin operatiivselt. Hajutasin oma kolonni teelt. Kahurid paigutasin raudtee äärde: ühe Avijõe ja tee vahel, teised kolm propsivirnade varju suunaga teeristi poole, hobused jätsin esialgu lahti rakendamata. Saatsin välja julgestuse. Tahtsin just eelluuret teostada, kui teeristi poolt saabus haavatud saksa major koos oma autojuhiga. Tegin haavatu käsivarrele sideme ja kuulsin juhtunust lähemalt. Meist veomasinatel mööda võitnud üksus oli 111. Saksa julgestusrügement. Haavatud major oli selle ülem. Nende üksus oli III soomuskorpuse ülema kindral F. Steineri staabi valves Mäetaguse mõisas, osa rügemendist majori juhtimisel oli allutatud Krivasoo operatsioonide ajaks võitlusgrupile „Riipalu.“ Nad olid tulnud jalgsirännakult Krivasoost ja mõni kilomeeter ida pool Avinurme asulat istunud neile 20. diviisi staabi poolt vastu saadetud masinatele. Autodel oli olnud ka meie poisse 20. diviisist, ööpimeduses liiguti tel segamini gruppides. Meie ees oleval teel oli autokolonn sõitnud vaenlase varitsusele otse sisse. Selle lühikese lahinguga oli vaenlane kahurite ja kergerelvadega hävitanud terve tema rügemendi, major ise oli sõitnud oma džiibiga kolonni taga ja kogu häving oli toimunud ta silmade ees. Tema arvates võisid purustatud ja põlevatest masinatest vaid üksikud mehed kõrvalolevasse metsa pääseda.
Tajusin, et tegemist on vaenlase eelsalgaga ning tuleb kiirest koguda Avinurmes ööbivatest meestest võitlusgrupp ja koheselt meie raskerelvade toetusel Avinurmet ähvardavast rõngast välja murda. Oli vaja paisata vaenlase väesalk enne tema peajõudude saabumist tagasi. Andsin üheaegselt korralduse asuda tulepositsioonile ja kirjutasin ettekande asulas paiknevate üksuste vanemale ohvitserile, kes peaks olema kogu eelseisva operatsiooni juhiks. Ettekande saatsin teele ühe oma allohvitseriga, temaga koo läks ka haavatud saksa major. Andsin käsu juhtkonna otsinguid alustada just apteegimajast, „pika laua“ tagant. Ka palusin haavatud majoril teha asulas kõik vastupealetungi kiireks alustamiseks. Kogu meie patarei oli lahingvalmiduses, välja oli saadetud eeljulgestus. Järgneva kahe tunni vältel oli kõik vaikne. Mööda raudteed jõudsid meieni mõned noored omakaitselased, noored poisid, kes olid olnud Peipsi rannikul Mustvee rajoonis rannakaitses. Venelaste rünnaku järel põgenesid nad kodukanti. Iga kahtlase hääle peale ja ka teatud vaheaegade järel lasksime mitmelt poolt positsiooni kõrvalt välja valgustusrakette. Kogu lage väli kuni metsani u 500 m kaugusel oli raketivalgusel nagu peopesal. Asusime väga heal positsioonil ja igamärk meie ees lagendikul oli otsesihtimisega momentaalselt tabatav. Püüdsime vastasele jääta muljet suuremate väekoondiste paiknemisest sellel joonel.
Asjata oli meie ootamine. Kahe tunni pärast saabus tagasi minu saadetud käskjalg käsuga kohe kiriku alla tagasi tõmbuda. Hommikul pidid saabuma suuremad väekontingendid, siis pidi alustatama rünnakut. Korjasin kõik oma mehed kokku ja öösel kella kahepaiku alustasime kahuritega tagasitõmbumist.
Kui ma kümme aastat hiljem GULAGI arhipelaagi valdustest Siberimaal naasin kodumaale, tundsin suurt huvi kõige tol saatuslikul ööl ja järgneval päeval Avinurmes toimunu kohta. Lugesin nii läänes ilmunud kui ka vastaspoolel sõdinud meeste kirjutisi ja mälestisi, mis olid täis vastukäivaid eneseülistusi ja asetleidnud sündmuste faktide täielikku moonutamist. Ka 1969. a Valdo Pandi populaarses telesaatesarjas „Täna 25 aastat tagasi“ oli lähtutud ainult nendest ühepoolsetest andmetest, ometi tõi Pant seal välja huvitavaid loogilisi järeldusi ja esitas ainulaadseid fotosid. Viimase paari aasta jooksul olen tutvunud võimalikult paljude seniilmunud raamatute ja artiklitega, talletanud mälestusi elusolevatelt osalistelt. Enne, kui teha tõepäraseid järeldusi öisest kohtumislahingust, tahan esirada üksikuid väljavõtteid mõlemal pool ilmunud raamatutest.
Kolonelleitnant Harald Riipalu
„19. õhtul saadeti välja autokolonn vastu 111. rügemendile /---/
Kell 2.00 öösel. Diviisi raadiojaam tõi vastase lahtise raadiogrammi: Väeosa vallutas Kõverikul autokolonni. Pealistuv Saksa 111. rügement andis end võitlusteta vangi.
Varsti saabus raadiogrammiga 45. rügemendi staap ja sanitaarosa. Tühi autokolonn oli siis umber 2 km Avinurmest ida pool. Nende Kõverikult mööda sõites tulistatud rügemendi staapi teeäärsest metsast.
Varsti hiljem saabus vastusaadetud politsei autos 111. rügemendi adjutant koos paari mehega, üks neist kergelt haavatud. Rügement oli istunud autodele ida poolt Avinurmet. Lääne pool Avinurmet avatud kolonnile ootamatult tuli, tee olnud tõkestatud. Rügement võeti autodelt vangi, vähesed pääsenud kõrvalolevasse metsa.“
Ants Kõverjalg (tollal 20. diviisi suurtükiväerügemendi III grupi staabipatarei võitleja, praegu Eesti Riigikaitse Akadeemia õppejõud)
„Meie kahurid jäid õhtu eel Avinurme lähistele toppama. Meie voori vahelt laveeris läbi rügemendi maastikuauto, mida juhtis koolivend Elmo Paju. Käsundusohvitser Willy Thiel käskis mind temaga rügemendi staapi minna, et uurida, miks liikumine on peatunud.
Võtsime kaasa tankirusikad, laadisime automaadid uue pidemetega ning hakkasime läbi Avinurme Pärnik teeristi poole liikuma. Kui olime selle risti Mustvee suunas peaaegu ületanud, avati 150-200 m kaugusel asuva maha nurga tagant meie pihta ootamatult automaadituli. Õnneks oli videvik ja automaadikuulid lõid vaid kruusa ja kiviklibu vastu autokülgi. Autojuht reageeris kiiresti, pööras otsa ringi ja põrutas Avinurme poole tagasi.“
Johannes Jalak, tollal Avinurme Omakaitse kompanii noor võitleja, nüüd pensionär Sakus, meenutab selle öö sündmusi:
„Jõudsin Peipsi rannavalvest 19. septembri õhtupoolikul videviku eel koju, Lepiksaare küla Linama tallu. Kodus olid ema ja õde. Sõin ja heitsin köögi kõrval asuvasse suurde tuppa magama, vintpüss kõrval vastu seina. Olin maganud tund või kauem, kui õde raputas mind õlast. Välisukse taga kolistati, kadugu ma kiiresti rehetoa kaudu. Mina ühel pool oma vintpüssiga, Vene relvastatud luure teisel pool ust. Ema lasi nad sisse, küsisid ega võõraid pole. Vaatasid kõrvalolevaisse tubadesse ja palusid süüa. Ema ja õde katsid neile laua suurde tuppa. Olid Eesti laskurkorpuse mehed. Just nende söömise ajal algas järsku päris ligidalt lahingumüra. Kuuldes lahinguraginat, tormasid luurajad majast välja. Lahingukära oli veerand tunni ümber. Mina koos ema ja õega läksin meie metsakarjamaale. Lähedal rohkem lahingumüra ei olnud. Hommikul hakkas lahingumöll kostma Avinurmest ja see kestis peaaegu lõunani.
Kui Vene sõjamasinate liikumine Mustvee poolt vaibus, käisin kuulmise järgi naabruses enne keskööd asetleidnud lahingupaika vaatamas. Lahing oli toimunud meilt u 400-500 m kaugusel Hansura talu lähedal. Avinurme poolt tulnud nelja auto rusud olid paremat kätt maantee ribal, olles Torma poolt pealetungiva Punaarmee tankide tule alla sattunud. Enamik sõdureist Saksa autodelt olid söestunud laibatükkidena, poolpõlenud riideräbalatega. Langenuid oli kolmekümne ümber. Kaks automaadikuulidest langenut lamasid kraavipervel. Nende taskust leitud dokumentide järgi olid nad Valgamaalt pärit eestlased. Tõin kodust hobuse ja kelgu, vedasin langenud koju ja matsime nad oma kodutalu vanasse „tädiaeda.“ Õde Helga pani neile ühisesse hauda kaasa koduaia lilli. Ta lähetas kirja ka nende omastele.“
Nüüd veel katked vastase poolt ilmunud raamatutest ja artiklitest.
Kindral Lembit Pärn kirjutab oma memuaarides :
„19. septembri hommikust saadik oli teada, et Narva alt on tulemas vähemalt üks diviis hitlerlasi. Vastavalt 2. löögiarmee juhataja käsule oli 19. septembri hommikul alanud korpuse liikuva eelsalga komplekteerimine, kes pidi hõivama Avinurme ja Tudulinna. Tema koosseisu arvati alampolkovnik Sergei Tšesnakovi 952. liikursuurtükkide polk, alampolkovnik Eduard Kuslapuu 45. üksiktankipolk ja 27. laskurpolgu 2. pataljon major Oskar Andrejevi juhtimisel. Eelsalga juhiks määrati 27. laskurpolgu komandör polkovnik Nikolai Trankmann. Eelsalga väljasaatmine viibis ja lahinguülesande täitmisele asuti alles 19. septembri hilisõhtul.
Pärast keskööd jõudis liikuva eelsalga avangard Kõveriku külla, kus 921. laskurpolgu 1. pataljon oli puhkepeatusel. Samal ajal sõitis põhja poolt külla ka vaenlase motoriseeritud kolonn. Tagantjärele on raske öelda, kes avas vaenlase pihta esimesena tule. Üks esimesi tuleavajaid oli igatahes 921. laskurpolgu kapten J. Veiseneni roodu tankihävitaja kommunist seersant Uibo. Järgnes lühike lahing, mis lõppes vaenlase kolonni purustamisega. Pealöögi andsid vaenlasele kahtlemata eelsalga avangardis liikunud nooremleitnant Jevgeni Šušenski liikursuurtükkide patarei kahurid. Hitlerlased jätsid lahinguväljale 52 surnut, 8 suurtükki, 3 tanki ja 8 veoautot, kaheksa hitlerlast vangistati. Hommikul võisid ligeda möödaliikuvad väeosad purustatud vaenlase lahingumasinatelt: „Seda tegi kuulus Šušenski patarei.““
Polkovnik Vassili Külaots, 7. Eesti laskurdiviisi komandöri asetäitja :
„Äkki kella 24 paiku kihutas pimeda ja uduses öös Avinurme poolt tulles täie hooga meie võitlejate keskele hitlerlaste motoriseeritud kolonn . 7 veomasinat paari kompanii jalaväega ja 4 tanki. Veomasinate taha olid haagitud suurtükid. Nähtavasti tahtis see grupp Alutaguselt taandudes pimeduse katte all Kõveriku teesõlmest läbi lipsata.
Hiljem leiti lahinguväljalt ligi 80 vaenlase laipa, 8 hitlerlast võeti vangi, nende hulgas ka mõned ohvitserid. Ülejäänutel õnnestus ööpimeduses teelt metsa kaduda. Sõjasaagiks saadi 3 tanki, 6 veoautot, 6 suurtükki ja ligi 3 tonni mitmesugust laskemoona.“
Polkovnik Feodor Paulmann, laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem :
„19. septembri õhtul kell 10.30 tegi luure kindlaks, et Kõveriku piirkonnas liigub väesalgale vastu vaenlase autode ja soomustransportööride kolonn. Fašistid viidi tankide, iseliikuvate suurtükkide ja jalaväe ootamatu tulelöögiga segadusse. Nad hakkasid laiali jooksma, jättes lahinguväljale rohkem kui 100 laipa, üle 50 vaenlase sõdurit andis end vangi. Purustati 8 vaenlase autot, 6 suurtükki ja kaks soomustransportööri.“
19. septembri õhtul jõudsid Kõverikule ka 354. laskurpolgu allüksused ülesandega hõivata külast põhjas asetsev Avijõe sild.
Lähtudes ülaltoodust võid teha Kõveriku lahingu kohta järgnevad järeldused ja luua sellest küllaltki tõetruu pildi.
Lahing toimus tund-poolteist enne looduslikku keskööd (kellaajad olid erinevad). Autokolonn koosnes arvatavasti viiest masinast, kokku u 120-140 meest. Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki, samuti ühtegi veoki taha haagitud suurtükki. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht nähtavasti väsimusest tingituna Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast Rakvere teeotsast mööda. Kõik teised autod järgnesid juhtmasinale. Vaenlase varitsusele satuti Kõveriku küla Hansura talu lähedal, u 1.5 km Pärniku teeristist Mustvee poole. Esimene masin sai vaenlase kahurilt otsetabamuse, selles olnud u 25 meest said kõik surma, ülejäänud masinatelt hüppasid mehed välja ja kadusid pimedusse, võib-olla kümmekond langesid nii, et kindral Pärna meenutused kui ka kohalike elanike mälestused purustatud autokolonnist ja inimkehatükkidest vastavad tõele. Mis puutub võetud vangidesse, on see ebatõenäoline. Avinurme lahingus ei võtnud Punaarmee ühtegi vangi ja kui neil õnnestuski mõni vastaspoolel võidelnud „keelena“ vangistada, lasti see Trankmanni käsul pärast vajalike andmete saamist kindlasti maha. Väga võimalik et Johannes Jalaka poolt kraavipervel leitud tapetud mehi tabaski just selline saatus.
1993. a suvel käisime Avinurmet külastanud võitluskaaslaste grupiga öölahingu toimumise kohal Johannes Jalaka juhatusel. Kurvis olnud Punaarmee varitsusel oli väga soodne positsioon pikal sirgel nende suunas sõitvat autokolonni purustada.
Kõige enne jõudis Kõverikule 921. (polkovnik O. Mullase) polgu 1. pataljon. See pataljon saatis kindlasti välja ka eeljulgestuse Pärniku teeristile, kes võttis oma automaaditule alal väiksemad Pärniku teeristi läbivad eesti ja saksa üksused. 921. polgu 1. pataljoni võitlejad andsid ka esimese tulelöögi õigelt teelt eksinud 111. rügemendi autokolonnile. Neile sekundeerisid vahetult enne lahingut kohale jõudnud Trankmanni eelsalga avangardi liikursuurtükid. Polkovnik Trankmann koos terve eelsalgaga jõudis kohale nähtavasi kohe pärast lahingu lõppu. Lahingu järel jõudis kohale ka 354. polgu 2. pataljon, kelle ülesandeks oi hõivata Avijõe sild Rakvere teel u 1 km Pärniku teeristist loodes. Olles kitsarööpmelise raudtee ääres positsioonil, polnud meile kuulda mingit vaenlase soomusmasinate ja autode liikumist Pärniku teeristi suunas. Meie lahkusime tulejoonelt paar tundi pärast keskööd, vaenlane nähtavasti hõivas teeristi u tund pärast meie lahkumist ja Avinurme raudteejaama ümbruse veel tunni hiljem. Juba meie lahkumisel positsioonilt hakkas tõusma tihe udu, mis koiduajaks tihenes niivõrd, et paari-kolme meetri peale polnud mitte midagi enam näha. Meie võitluskaaslase, 82. aastase leitnant Julius Põldmäe sõnade järgi polnud ta nii paksu udu kogu oma pika eluea kestel näinud. Võin täielikult neid sõnu kinnitada.
Jõudsin oma patareiga kiriku lähedusse hommikupoole ööd, täielikus pimeduses. Seal oli näha-kuulda väga palju mehi. Nad istusid koos või liikusid väikeste gruppidena. Mulle tundus, et puudus nagu vajalik lahingueelne koordineeritus ja otsustavus. Eri väeosade võitlejad olid väiksemate gruppidena segamini, nii kohtasin seal küll 20. diviisi, piirikaitserügementide, politseipataljonide kui ka saksa üksuste mehi. Oli rõõm, et meie patarei oli nende keskel täielikult võitlusvõimeline, kompaktne üksus.
Ülesande saamiseks ja meie patarei saabumisest ettekandmiseks suundusin taas apteegimajja, lootes seal kohata hommikust rünnakut koordineerivat juhtkonda. Oma üllatuseks sealt ma seda eest ei leidnud. Ka ei kohanud ma seal oma grupiülemat Soosalu ega tema adjutanti. „Pika laua“ taga arutasid olukorda vaid hulk nooremohvitsere. Oli teada, et läbimurde teostamiseks oli kohal küllalt palju jõudu. Oli võitlejaid 20. diviisist, 3. piirikaitserügemendist, 288. ja 292. politseipataljonidest, samuti saksa 258. diviisi 130. rügemendist. Tudulinna poolt olid kohe tulemas 6. piirikaitserügement ja selle järel 2. piirikaitserügement. Kõige lõpus olid arjegardis tulemas osa diviisi üksusi ja „Narva“ pataljon. Kuigi puudus operatsiooni üldjuht, otsustati hommikul valges minna rünnakule, teostades enne seda eelluure vaenlase paiknemise ja eesliini kohta. Meie suurtüki 3 patareid, kokku 12 haubitsat, pidime andma enne põhirünnaku algust tulelöögi vastase positsioonidele eelluurelt saadud andmete põhjal. Hoiatasin teisi, et peame olemasolevat nappi laskemoonatagavara kasutama väga ratsionaalselt ja tulemusrikkalt.
Viisin oma patarei tulepositsioonile künkalt kruusakarjääri ääres, koolimaja vahetus läheduses. Asukoht oli hea. See valitses vaenlase käes olevat maastikku ning võimaldas pealetungivaid soomusmasinaid võtta otsesihikule.
Esimene kokkupõrge vaenlasega toimus arvatava päikesetõusu ajal, kui meie eelluure põrkus veskisilla joonel vaenlase kaitsepositsioonile. Tehti kindlaks, et vaenlane oli jõudnud peaaegu üle veskisilla viiva Laursaare teeni ja paikneb kitsarööpmelise raudtee ja veskisilla vahelisel maa-alal mõlemal poolmaanteed Avijõe lõunakaldal. Eriti ägedat vastase tuld olevat saadud Mustvee maantee ja jõe vaheliselt alalt pärast Laursaarde viivat teed. Enne peajõudude rünnaku alustamist paluti meid anda tulelöök just sellele maa-alale. Teostasime sisselaskmise paari mürsuga kuulde järgi Laursaare tee joonelt ja jätkasime siis oma nappidest tagavaradest paarikümne mürsuga, kandes tule juba kaardi järgi pärast meiepoolse rünnaku algust edasi raudteeliini suunas. Üheaegselt meie patareiga andsid tuld ka teised kaks kohalolevat meie grupi patareid.
Meie peajõudude rünnak algas umber kolmveerand tundi pärast luuregrupi kokkupõrget vaenlasega, tund-poolteist pärast päikesetõusu. Sellest võtsid meie poolt osa 3. ja 6. piirikaitserügemendi üksused, üksikud grupid 20. diviisi 45. rüg/II, 46. rüg/I, „Sihveri“ pataljonidest, 288. ja 292. politseipataljonidest ning 130. rügement Saksa 258. diviisist. Kuna meil oli laskemoona teistest patareidest rohkem, jätsin pärast tulelöögi andmist kümmekond mürsku veel reservi, teised patareid kulutasid oma laskemoona pearünnaku ajal ja hiljem vaikisid.
Kuigi ma ei olnud tuleliinil oles kursis kõige eesliinil toimuvaga, jäi mulle mulje, et rünnak algas ilma keskse juhtimiseta. Hiljem, rünnaku jätkudes, koordineeris seda lühikest kasvu energiline 6. piirikaitserügemendi ülem major Paul Lilleleht. Ta jõudis lahinguplatsile oma väeosa meestega lahingu käigu ajal ja lülitus kohe aktiivselt võitlusesse. Kuivõrd ta toimuva lahingu käigus suutis keskset juhtimist luua, jääb küsitavaks. Igal juhul tegi ta kõik temast oleneva, et lahing edukalt lõpule viia. Ta käis ka paar korda meie patarei positsioonil, oli ärritusest näost punane, kirus „kämbusid“ (sakslasi). Kõige lõunapoolsemal tiival võidelnud sakslased 130. rügemendist olid vastase tankide eest põgenenud ja jätnud oma rindelõigu lahti. Sealtkaudu püüdis vastane üle Kalma tee kiriku ja kruusaaugu tagant kogu meie grupeeringut ümber piirata. Meie külgkaitse koos suurtükimeestega paiskas vastase sealt tagasi üle Kalma tee. Teisi vanemohvitsere Avinurme lahingut kohapeal juhtimas polnud. Meie peajõudude rünnak kestis umbes 2 tundi. Oldi juba küllalt sügavale kiilutud vastase positsioonidesse ja lahing jõudis otsustavasse faasi. Enne keskpäeva saabusid vastasel kohale sured abijõud. See otsustas kogu lahingu käigu.
Sakslaste mahajäetud rindelõigu suunas oli kuulda veoautode ja tankiroomikute müra. Ülejäänud kümmekond mürsku tulistasimegi kuulde järgi selles suunas. Üks meie mürsk tabas ka vaenlase laskemoonaveokit, millest andis märku mürsu lõhkemisest hoopiski kõvem plahvatus. Kuna olime kõik mürsud välja lasknud, andsin osadele meestele käsu kõik neli suurtükilukku maha matta või uputada jõemudasse, teised tulejoonevõitlejad viisin üle Kalma tee kaitsepositsioonile. Selleks ajaks olid kõik rünnakul olnud mehed tagasi tõmbunud kaitsele Kalma teest mõnisada meetrit loodesse, et võimaldada vooridel tagasiliikumist Tudulinna poole. See oli veel ainukene võimalus Tudu kaudu kotisuust välja lipsata.
Algas kolmas lahinguetapp, seekord meiepoolse kaitsetegevusega. Udu oli hakanud mõningal määral haihtuma. Nüüd võis kontuure näha juba kümmekonna meetri peale. Vaenlane püüdis tankide toetusel frontaalselt kiriku peale läbi murda. See tal ei õnnestunud, kui mõned tankid meie meeste poolt tankirusikatega puruks lasti. Siis otsustas ta veelkordselt meie vasakust tiivast mööda minna ja kruusaaugu tagant meie järelkaitse kotti võtta. Meie mehed suutsid siiski ründajad teisel pool kruusaauku hoida. Frontaalrindelõigul tekkis vaikus. Algas järk-järguline tagasitõmbumine. Rindele olid jäänud veel „vanad kalad,“ kõik teised olid juba enne vaikselt ära hajunud.
Tõmbusime oma meestega tagasi kiriku juurde. Saatsin mõned mehed jõe äärde võpsikusse mulle ratsahobust ja meestele kahurite veohobuseid tooma. Ise läksin osa meestega kirikusse, kuhu olid paigutatud haavatud. Seal valitses täielik segadus. Meditsiinipersonali polnud kusagil näha. Haavatud olid kirikus kõik omapead. Sidemeid tegid neile terved võitluskaaslased. Raskelthaavatud olid asetatud kirikupinkidele või altariäärsesse paremasse nurka põrandale lamama. Olin ainuke ohvitser, kirikusse tulnud nagu mingi sisemise hääle kutsel. Taipasin, et on viimane aeg ära viia haavatud, kes veel vähegi olid antud olukorras transporditavad. Andsin kirikus viibivatele ja läheduses olevatele meestele käsu aidata haavatud taganeva voori vankritele. Et neid vankreid kiriku juurde saada, oli tükk tegemist. Siiski oli selles segaduses meestel säilinud veel nii palju sõjamehelikku distsipliini ja alluvustunnet, et mul polnud kiriku ette vankritele saamiseks jõuda relvaga sundimiseni. Haavatud vankritele paigutanud ja teele saatnud, läksin veel kord pooltühja kirikusse. Sinna oli jäänud vaid kümme-viisteist väga raskelt haavatut, kellest ainult üksikud olid täie teadvuse juures. Senini on mul nii selgelt silmade ees tollane pilt kirikus ja kõrvus nende palve kaasavõtmiseks. Kainest mõistusest lähtudes tajusin, et nende jaoks oli see võimatu. Lohutasin neid ja palusin vaid loota vaenlase halastusele ja aumehelikkusele, seda enam, et kuulduste järgi on nende hulgas ka eesti üksusi. Veel praegu näen oma mälupildis mind palunud noore poisi ahastust täis silmi, kui ma jumalagajätuks tal kätt surusin. Nagu hiljem selgus, jäigi see käepigistus talle viimaseks inimlikkuse tunnetuseks enne seda jubedust, mis mõnekümneminuti pärast seal jumalakojas järgnes.
Kui kirikust väljusin, oli kirikuesine plats suhteliselt inimtühi. Rindejoonelt tulid tagasi veel viimased võitlejate grupid. Kruusaaugu tagant kostis üksikuid automaadivalanguid ja püssipauke. Selles viimases masendavas läbielamises olin täielikult unustanud iseenda ja oma saatuse. Juba haavatute evakueerimise ajal sain teada oma ratsahobuse ja teiste veoloomade „äraajamisest,“ minu käskjalg aga oli oma voorivankri juures jäänud kohusetruult minu korraldusi ootama.
Minu käskjalg oli tore noor Narva poiss, kelle kuju mul praegu aastate tagant silmade ees. Kahjuks olen unustanud ta nime. Minu nimede mälu on halb: inimesi olen ilmeksimatult ära tundnud ka viiekümne aasta tagant, nimed on aga peaaegu jäägitult kadunud. Saatsingi sõnumitooja oma käskjala juurde tagasi käsuga asuda mind ootamata kohe tagasiteele. Mis temast ja voorivankritest sai, ei tea tänaseni. Et minu voorivankris olnud kast isiklike asjadega vaenlase kätte sattus, olin kindel. Selle olnud neli-viis fotot, kus ma ohvitserivormis olin pildistatud sõprade keskel tagalas ja rindel, toodi mulle näha järgmise aasta kevadel Maardu filtratsioonilaagrisse. Kõik need fotod olid püstoliga läbi lastud!
Seistes kiriku ees, kandsin veelkord põgusa pilgu vaenlase käes olevale asulale, kurvalt seisvale kaunile maakivist kirikule, apteegimajale ja astusin kiirel sammul tagasiteele Tudulinna poole. Oli keskpäeva aegu. Udu oli hajumas ja päikesevalgus tungimas läbi selle. Sammusin mööda aeglaselt liikuvatest voorivankritest kuni asula jäi seljataha. Siis viskasin end ühe vankri tagumisele otsale pikali. Panin püstolikuulipilduja ja kaarditasku enda kõrvale vankrile, haakisin lahti oma vööririhma koos 7,65 mm Waltheriga ja vajusin momentaalselt üliväsinud noore inimese unne.
Enne kokkuvõtte tegemist päevasest lahingust esitan andmeid, meenutuskilde ja väljavõtteid mõlemal pool ilmunud kirjeldustest, samuti ka kohalike elanike mälestusi ja ülestähendusi.
Väljavõte võitluskaaslase leitnant Julius Põldmäe meenutustest :
„Alustasime liikumist Narva jõe kaldalt Vasknarva lähistelt 18.-19. septembri öösel ja jõudsime pärast 24-tunnist rännakut umbes 40 km kaugusele, Tudulinna. Esialgu oli liikumine edenenud kiiresti, Kauksist alates tekkisid teedel ummistused, kuna Narva poolt valgus taanduvat sõjaväge tohutul hulgal. Oli veoautosid, hobuvoore, suurtüki- ja jalaväge. Eriti suur ummik tekkis Tudulinnas, kuhu jõudsime öösel. Murdsime oma pataljoniga kuidagi läbi, kuid nagu selgus, tõi kiirustamine meile õnnetuse kaela: sattusime esimesena löögi alla.
Varahommikul peatas meie pataljoni rügemendiülem kolonel Kaerma, kes teatas lühidalt: punavägi on Tartu all rindest läbi murdnud ning Mustvee-Rakvere teeristil Avijõe taga istub Ivan sees. Meie pataljonile anti käsk: liikuda edasi Avinurme peale, tungida üle jõe ja lüüa vastane positsioonilt välja. Pataljoniülem major Purga oli nagu ikka otsustavatel momentidel „kõrgendatud meeleolus,“ kuid suutis siiski kompaniidele käsud kätte anda. Minu kompanii sai käsu. Tungida ühe rühmaga üle silla ja teiste rühmadega ületada jõgi sillast paremal. See jäi minu meeste ainukeseks juhendamiseks lahingus.
Alustasime kõik koos liikumist Avinurme suunas. Kella järgi pidi päike olema juba tõusnud, kuid seda võis vaid aimata: kogu ümbrust kattis äärmiselt tihe udu. Nähtavus ulatus vaid mõne meetrini. Võin kinnitada, et nii paksu udu ei ole ma ei enne ega pärast seda hommikut näinud.
Lähenedes jõele, käskisin rühmadel hargneda. Leitnant Taltsile andsin korralduse ületada oma rühmaga sild, ise liikusin teiste rühmadega kaldani sillast paremal. Ning siitpeale algasid segadused. Vastaskaldalt võeti meid vastu tiheda tulega, tagantpoolt aga pressisid peale teiste väeosad. Need segunesid omavahel, mees ei tundnud meest, udu kaotas igasuguse nähtavuse, jõekallas kihises edasi-tagasi jooksjaist, osa viskus kõhuli, sest kuulipildujatuli tugevnes aina. See tundus tulevat eestpoolt paremalt. Andsin ahelikku pidi oma meestele käsu ületada jõgi ja suruda need vastase tulepesad maha. Minu meeste vahele olid samuti siginenud võõraid võitlejaid. Üks politseipataljoni mees hõikas mind nähes: „Näe, ohvitser kah siin,“ kuid kukkus samas selili. Kuul oli tunginud talle otse laupa ja surm oli silmapilkne.
Kordasin käsku ja hüppasin ka ise koos kahe käskjalaga vette. Nähtavus puudus, kui vee solina järgi otsustades pidi järgnejaid olema mõlemal käel. Vesi ulatus peaaegu rinnuni. Jõudnud vastaskaldale, suunasime tule sinnapoole, kus arvasime vaenlase laskepesad olevat ning suutsimegi nende kuulipildujad summutada. Liikusime jõest mõnisada meetrit edasi, ning kasutades hetkelist vaikust, kirjutasin pataljoni ülemale ettekande. Ratsakäskjalg Lõhmus asus ettekandega teele ja kadus varsti udumüüri taha. Ning siis algas põrgu. Olime endale tõmmanud turmtule. Seekord näisid tulistavat suurtükid ja miinipildujad. Kõigele lisaks paistis, et tuld antakse mitmest kandist. Äkki tundsin kerget lööki südame piirkonda, näkku paiskus mulda ning paar sammu minust tagapool olnud käskjalg, turske talupoeg Pärnumaalt, kelle nime olen unustanud, kukkus. Granaadikild oli tal lõiganud kaela sügava haava, õnneks tuiksoont riivamata. Sidusin haava oskust mööda kinni ja kuna ümbruses polnud enam kedagi näha-kuulda, võtsin kaaslase kukile ja hakkasin pommisaju all tagasi minema. Läbisin jälle jõe! Kuigi mees oli kaalult minust raskem, suutsin ta siiski kanda Avinurme kirikusse, kuhu oli tehtud sidumispunkt,
Rünnak üle jõe ja haavatuga tegelemine oli võtnud tükk aega ning olukord kiriku juures, kus pidanuks asuma ka kõrgem juhtkond, oli suurel määral muutunud. Mingit lahingu juhtimist ei paistnud enam olevat, vahest polnud seda ennegi. Meie pataljoni ülem ja adjutant leitnant Emil Paju olid küll veel kohal, kuid Paju otsis võimalusi äraminekuks. Läksin veelkord sillale, kuid seal polnud enam kedagi. Hakkasin siis minagi astuma Tudulinna poole. Udu oli juba haihtunud.
Mainisin eespool, et saime tuld mitmest kandist. 6-7 aastat hiljem kohtasin Tallinn-Väike raudteejaamas juhuslikult Lõhmust ning ta rääkis, et ta oli pärast minu juurest lahkumist kohe haavata saanud. Minu ettekanne üle jõe tungimisest kohale ei jõudnud.“
6. piirikaitserügemendi võitleja Jaan Juuriksoo meenutused :
„29. septembri udusel hommikul organiseeris major Lilleleht Avinurmest läbimurret. Ta läks rünnaküksustega Avinurme alevikust lääne suunas. Minu jättis ta miinipildujate rühmaülemaks. Aleviku idaservas võttis positsiooni sisse kolmetolliline suurtükipatarei, kuid see ei saanud tuld avada. Nähtavasti polnud laskemoona. Paistis, et algul oli pealetungil edu, sest paaril korral pidime miinipilduja tuld kaugemale suunama. Lahing oli äge ja meeleheitlik, kuid punaväe tankid sundisid meid taanduma. Kui palju oli langenuid, ei tea, kuid haavatuid, kes koondati Avinurme kirikusse, oli umbes 50.
Lahingu katkedes jäime ootama major Lillelehe korraldusi, kuid neid ei tulnud. Nähtavasti, olles veendunud, et sõjalise jõuga ei saa läbi murda, läks ta kõrvalisi teid mööda Pärnu suunas.
1983. a olime koolivendadega Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi lõpetamise 50. aastapäeva puhul koos. Röökides sõjamälestusi selgus, et üks meie koolivendi oli Punaarmee koosseisus suurtükiväe majorina ka Avinurme lahingus osalenud. Ta küsis minult, kas ma ei tea midagi ühest meie koolivennast Leo Paisust, kes sõdis Saksa sõjaväes patareis ja olevat Avinurmes raskesti haavata saanud. Ütlesin siis, et küllap ta oli siis nende hulgas, kes Avinurme kirikusse paigutati ja keda hiljem punaarmeelased granaatidega hävitasid. Koolivend jäi kurvaks ja mõne hetke pärast vastas. „Kes seda teadis, kes nad olid, aga Saksa mundrit nad kandsid.““
Ants Kõverjalg kirjutab oma mälestustes :
„Viisime oma varustusvankri ja hobused paar-kolmsada meetrit asulast kaugemal oleva talu õuele. Talus ei olnud ühtegi hingelist, pannil aga poolelijäänud toit. Sõime oma kõhud täis ja viskasime end hommikuse rännaku ootel põrandale pikali.
Marssisime hommikul tihedas piimjas udus Avinurme kirikust umbes 150 m kaugusel oleva kahekordse tellishoone taha oma suurtükkide juurde. Suunasime suurtükitorud raudtee ja Avijõe vahelisele luhale ja metsatukale, kuhu vaenlane oli positsiooni sisse võtnud. Kuna lasksime kaardi järgi otsesihtimisega ja mul polnud tulejuhtimisega tegeleda, siis arvas ülemus leitnant Willy Thiel õigemaks, et mina ja noor Vormsi poiss asuksime kruusaaugu servale kaitsele. Vastase sissetungi meie patareisse oli karta just kruusaaugu kaudu. Peagi nägime läbi udu vastase ahelikku kruusaaugu põhjas. Avasime sinna tule, millele vastati ägeda miinipildujatulega. Üks miin kukkus minu kaaslasest umbes meetrikaugusele, mees langes oiates põlule. Lohistasin haavatu 40-50 m eemal oleva puukuuri nurga taha. Haarasin ta kättpidi õlale ja kandsin kiriku poole. Andsin ta kiriku juures sanitaridele üle, ise jooksin tagasi. Haavatu saatusest ei tea keegi midagi. Pole võimatu, et punaväelased ta samal päeval koos teiste haavatutega maha lasksid.“
Kolonelleitnant Harald Riipalu :
„19. IX peale keskhommikut langes udu maha, andes aset päikesepaistelisele ilusale ilmale. Kella 11.00 paiku viibisin Kuremäe kõrgendikule väljajõudnud II pataljoni juures.
Kella 14.00 paiku, kui järelvägede peajõud olid jõudnud Jõuga teeristile, jõudis sinna ka diviisi käsundusohvitser leitnant Peebus, kes tõi järgneva kirjaliku käsu: „Alates Jõuga-Iisaku joonelt jääb järelkaitsesse pataljon „Narva,“ kelle käsutusse määrata tankitõrje ja saatesuurtükkide kompaniid. Kõik teised 45. rügemendi käsutuses olevad jõud allutada vanemale pataljoni ülemale ja juhtida diviisi peajõudude järele. Rügemendi ülemal isiklikult ilmuda nii kiirelt kui võimalik Koerust 2 km lõunas Väinjärvele.“
Pataljon „Narva“ ülem leitnant Ruus sai käsu sealsamas ning ruttas selle täitmisele. Kõik teised rügemendi osad allutati pataljoni ülem kapten Sihverile, kes peale lühikest puhkust ja kehakinnitust lubas kohe alustada rännakuga.
Samal ajal jõudis Jõugale jalamarsil Toila metsalaagrist hommikul vabaks antud korpuse käsutuses olnud 46. rügemendi I pataljon kapten Lehola juhtimisel.
Tavalised korraldused antud edaspidiseks liikumiseks, alustasin sõitu diviisi komandopunkti, võttes endaga kaasa adjutant leitnant Schmidti ja käsundusohvitseri leitnant Adossoni.
Läbi taanduvate vägede ja põleva maa.
Mööda Tudulinna-Avinurme teed veeresid aga lakkamatus vooris taanduvad väed: sakslased, piirikaitserügemendid, kohati korralikus kolonnis, kohati nii, kuidas keegi õigemaks peab. Vilunud silmale ei jäänud märkamata, et see ei olnud enam väeosade reeglipärane ümberpaigutus. See oli minek!
Avinurmes kohtasin ühte lõunarindel tegutsevat tankiüksuse ülemat, kellelt sain esimest informatsiooni sealse olukorra kohta. Viimase teate kohaselt võivat oodata vastase jõudmist Avinurme homme. Teatavate eelaimdustega, mis täienenud teel kuuldu-nähtuga, tajusin, et olukord on katastroofiline.
Jõudsin Koeru. Enne lahkumist tutvusin veel diviisiülema asetäitjaga. Oli vanem härra. Pärast staabiülema poolt esitlemist lausus: „Eks te tehke oma äranägemise järgi.“
Kolonelleitnant Harald Riipalu :
„19. septembri hommik. Imatu küla rajoonis peatus suurem osa väeosi. Nägin kaht politseipataljoni, 4. piirikaitserügementi ja 20. Eesti diviisi osi.
Kohapeal valitses segadus ja kuhjumine. Õhtu eel jõudsime Tudulinna, kus valitses väeosade kuhjumise tõttu äärmine segadus ja lärm. Kolonel Kaerma püüdis kohapeal korda luua, et võimaldada oma rügemendil kiirelt edasi liikuda. 3. piirikaitserügemendil õnnestus edasi liikuda umbes kella 12 ajal öösel.
19. septembri lõuna paiku sõitis 20. Eesti diviisi ülem kindralmajor Augsberger lennukil Hitleri peakorterisse.
Kohaliku elaniku, tollal Narva rindelõigus võidelnud Erich Pukk`i meenutused (13.03.1991):
„Mina olen põline Avinurme mees juba viiendat põlve. Juhuslikult olin tol ööl vastu 20. septembrit kodus kuni selle päeva lõunani ja nägin pealt Avinurme lahingu algust. Elan Avinurme keskusest 3 km Tudulinna poole. 19. septembri õhtul saabusin koju ööbima. Meie pere oli sõja eest peitu läinud koos loomadega. Öösel, kui algas lahing Kõveriku külas kohtunud Saksa väeüksuse ja Punaarme eelsalga vahel, ärkasin ja läksin jalgrattaga kodust Avinurme. Mul oli kavatsus Tallinna sõita, sest olin kuulnud midagi sealorganiseeritavast Eesti Vabariigist. Avinurmes ööbisin ühe tuttava vana kingsepa juures. Alevikus oli muidu vaikne.
Hommikul ärgates oli Avinurme kiriku ümbrus tihedalt täis Saksa vormis eesti mehi! Sain kokku paari tuttava mehega, kellega läksime uurima teiselt poolt jõge metsateed pidi raudteejaama poole, et selgitada, kes seal on ja kui palju. Jõudsime sinna, kus asub praegu tünnivabrik, seal nägime läbi udu ja kuulsime, et teel on Punaarmee vormis eestlased. Tulime tagasi Avinurme keskusse. Seal oli lahing juba peale hakanud. Üks kahurväepatarei oli üles seatud vallamaja ja haigla vahelisele põllule ja tulistas. Teine oli Avinurme metskonna juures põllul ja samuti tulistas.
Avinurme rahvamaja juures võrkpalliplatsil oli kaks vene sineleis noormeest, nende ümber oli terve ring Saksa vormis mehi. Ma ei saanud aru, kuidas nad sinna sattusid ja mis nendest sai.
Sõitsin ära metsateed pidi Kiissa ja Peressaare kaudu, jõudsin õhtu eel Reolasse. Jõudsin kuni Pillapaluni, sealt pöördusin mõne päeva pärast koju. Avinurmes nägin, et rahvamaja ja kirikutorn olid purustatud. Kuulsin, et lahingus haavata saanud sõdurid olid viidud kirikusse ja seal punaarmeelaste poolt tapetud.
Üks noor haavatud eesti poiss, kes redutas teeäärses talus, palus peremeest astuda kontakti punaarmeelastega ja teatada oma soovist end neile vangi anda. Peremees kohtus teel ratsahobusel möödasõitva polkovnik Trankmanniga, kes käskis haavatul välja tulla. Kui see ilmus teele, laskis Trankmann ilma küsimusi esitamata oma nagaaniga noore haavatud poisi maha.“
21. juulil 1993 ja 3. – 4. septembril 1994 Avinurme külastamise ajal õnnestus mul veel elusolevatelt kohalikelt elanikelt talletada mõningaid täpsustavaid andmeid. Öises Kõveriku lahingus oli Saksa poolel langenuid ligikaudu 30 sõjameest, kes maeti külaelanike poolt lahingupaiga lähedusse. Avinurme kirikus tapetuid oli kümnekonna ümber, kes kõik maeti lähedalolevasse kruusakarjääri. Lahinguväljal langenuid oli jõe ääres kui ka kruusaaugu kõrval mäel kokku 8-12 meest.
Punaarmee poolel langenud maeti ühishauda ja tehti peale betoonist sammas. Kui loodi Mustvee rajoon, toimus nende ümbermatmine Peipsi kaldale, „Leinava ema“ mälestusmärgi ette. 1964. a püstitati kiriku ette mälestussammas 1940. a äraviidud Lohusuu Vabadussõja samba kivist. See seisab praegu sellel kohal uute kirjadega: „Au kangelastele, kes langesid võitluses kodumaa eest Avinurme vabastamisel. 20.IX 1944.a“
Saime ka täpsustuse polkovnik Trankmanni poolt sooritatud mõrva kohta. Sellest rääkis meile üks kohalik, tollal Avinurme lahingust osavõtnud laskurkorpuse 27. polgu võitleja. Haavatu mahalaskmine toimus Avinurme – Tudulinna tee ääres Savi talus. Mees, kellel haavatu palus endast punaarmeelastele teatada, oli tollal perenaisele abiliseks olnud Alfred Raja – sõja ajal ärimees, hiljem Avinurme valla täitevkomitee aseesimees. Kui viimane oli väljendanud hämmeldust ja masendust Trankmanni poolt sooritatud julmuse kohta, olevat Trankmann, nagaan peos, käsutanud Raja oma hobuse ette jooksma kuni selle hingetult mahakukkumiseni. Hobune muidugi hüppas üle kukkunud mehe ja „suur väejuht“ sörkis ise hobusel Tudulinna poole edasi.
Öölahingu ajal kõrval metsas redutanud kohalik elanik Alma Pihlak viibis järgmise päeva õhtupoolikul purustatud Saksa autokolonni rusude juures. Tema jutu järgi olevat selles külas mõni päev hiljem punaarmeelaste poolt maha lastud veel kaks kohalikku noormeest: Voldemar Lepp ja Eduard Püü. Peale nende olevat seal maha lastud veel üks 13-14-aastane poiss ja paarikümneaastane noor sõdur.
Endise kirikuteenri Helgi Kase jutu järele (21.07.1993) olevat lahingupäeval kiriku kellatornis olnud peidus tolleaegne kirikuteener. Ta oli kuulnud, kuidas haavatud eesti keeles palunud: „Poisid, poisid, ärge laske!“
Esitan veel väljavõtteid Avinurme traagilisi sündmusi uurinud entusiasti, kunagise E. Vilde nimelise kolhoosi esimehe, Rägavere lossi restaureerija Erich Erilti lõpetamata käsikirjast „Avinurme lahing,“ rakvere 1992. Oma nooruse tõttu ta Saksa poolel ei sõdinud, kuid aasta pärast sõja lõppu oli ta mobiliseeritud Punaarmee tööpataljoni likvideerimaks sõjakoledusi Sinimägedes ja Narvas. Sealnähtu jättis sügava masenduse nooruki hinge. Oma elu viimastel aastatel, kui ta vasakult poolt halvatuna sai istuda vaid tugitoolis, püüdis ta objektiivselt arutada 1994. a traagilisi sündmusi. Ta suri 1993. a suvel.
„Eelsalga koosseisus Avinurme jõudnud korpuslane Ivan Oja, kes peale sõda töötas küllalt juhtival ametikohal, jutustas aastate eest mulle toimunust lakooniliselt: „Asula lõunaserval asutiste kaitsele. Maanteest paremat kätt, raudtee ja asula vahel oli üks maakivist võlvkelder (on ka praegu), seal asus neil vist mingisugune staap, igatahes asusid seal mõned ohvitserid. See kelder vallutati kohe ning asendus meie staabiga.
Meie poisid jõud apteegis ussi pealt piirituse (nii, et ka aasia mehi oli korpuslaste hulgas).
Kiriku vallutas major Snotingu üksus, hobuvoori Avinurme-Tudulinna teel lömastasid meie tankid.“
Avinurmes toimunu nõukogudepoolsete liialduste õnge on läinud ka mõned Eestis ja läänes elavad autorid (Mart Laar, Vikerkaar n 3 1989; Alfred Luts oma memoriaalteoses „Heitluste keerises“). Alfred Luts kirjutab: „… punased saanud seal palju sõjasaaki – 67 kahurit ja palju muud…; Mehed olid oma kahuri maha jätnud ja metsa jooksnud…“
Avinurme lahingus tegutsenud suurtükiväelased vajavad kaitset. Tekib küsimus eespoolmärgitud Avinurmest väljamurdjate ägedast suurtükitulest, mille tõhusust korpuslased ise on tunnistanud. Olles välja tulistanud kogu vähese laskemoonatagavara, õhkisid suurtükiväelased oma relvad kui kasutud.
Katastroofi Avinurme-Tudulinna teel käisid fotografeerimas Punaarmee fotograafid, näitamaks fotosid lömastatud voorist ajalehtedes, kui nende armee suurest võidust Avinurmes. Nagu juba öeldud, oli see revanš Vene relvade senise häbi eesti Eestimaal, olgugi, et toime pandud haavatud sõdurite, tsiviilisikute ja hobuste vastu.
Avinurme lahinguga kinnitas oma nime ajalukku N. Trankmann kui ebaeetilise sõjamehe võrdkuju. N. Trankmann oli üks tähtsam Vene spioon juba vabariigi ajal, kes iseseisvuse ajal avastati. N. Trankmann oli 1. diviisi pioneerkompanii ülem, kes müüd N. Liidule meie piirikaitse plaanid. On teada, et N. Trankmanm oli kergete elukommetega ning armastas alkoholi. Sõjakohus määras talle eluaegse sunnitöö, kust venelased ta riigipöördel vabastasid. Sõja ajal tegutses ta Narva töölispolgus, kus mõrvas, tappis ja röövis. Lõpuks taandus ta Venemaale, et sealt Punaarmee koosseisus polkovnikuna tagasi tulla.
Mõrv Avinurme kirikus, N. Trankmanni isiklik eeskuju haavatu tapmisel Tudulinna teel … heidab varju ka Eesti Laskurkorpusele, kellel kahtlemata oli ainuvõimalus läbi lahingute Eestimaale tagasi tulla.“
N. Trankmanni haud on Tallinna Metsakalmistul ühes reas Eesti kultuuritöötajatega. Eestimaa muld ühendab vennatapusõja võitjaid ja kaotajaid, kui võitjaid selles sõjas üldse oli. Küll olid aga Eestimaa kaitsjad. Ajalugu on näidanud – see kaitse ning ohver polnud asjata.“
Nüüd vastaspoole mõningad vaimustatud kirjeldused Avinurme „suurest võidust.“
„Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941-1945“:
„Hommikul kella 5-ks jõudis eelsalk Avinurme. Alevi lääneosas, maantee ja raudtee ristumiskohas võeti sisse ringkaitse. Saadeti välja luure, kes peagi teatas vaenlase suurema kolonni jõudmisest Avinurme kiriku alla. Vaevalt jõuti vaenlase kolonnile avada miinipilduja tuli, kui hargnenud vaenlase eesmised allüksused asusid rünnakule. Algas äge lahing hitlerlastega, kes suurtüki- ja miinipildujate toetusel püüdsid läbi Avinurme teed läände avada. Päeva esimesel poolel lõi eelsalk tagasi kolm fašistide rünnakut, iga järgmine eelmisest tugevam.
Suure ennastsalgavusega võitlesid vaenlase rünnakuta tõrjumisel leitnant A. Snotingu ning kaptenite V. Burovi ja A. Kallaste roodude võitlejad.
Käsu kaitselt rünnakule minna andis liikuva eelsalga komandör polkovnik N. Trankmann keskpäeva paiku, pärast seda, kui oli tagasi löödud vaenlase kolmas läbimurdekatse. Major Oskar Andrejev ründas kogu pataljoniga, hõivas kiriku ja saatis kruusaaugu kaudu A. Snotingu 4. roodu vaenlast haarama. Hitlerlaste Avinurme piirkonda tunginud üksused purustati, tema suurtükkide positsioonid hõivati. Relvi maha jättes vaenlane põgenes. Teel Tudulinna purustasid eelsalga soomusmasinad vaenlase mitme kilomeetri pikkuse kolonni. Selles lahingus paistsid silma vanemseersandid A. Aavik, L. Lepik, E. Männamaa, A. Väljaots jt (F. Sepp „Tankistid võitluses,“ lk 256). Õhtupoolikul jõudis eelsalk Tudulinna, kus kohtus piki Peipsi järve põhjakallast vaenlast lääne suunas jälitanud 8. armee 100. korpuse eelosadega.
Avinurme lahingus purustati Saksa 113. julgestusrügement, 20. SS jalaväediviisi 45. rügement ja 300. eriülesannetega jalaväediviisi lahingugrupp ning nendega koos tegutsenud väiksemad üksused.
Sõjasaagina saadi Avinurme lahingus 67 suurtükki, 19 miinipildujat, 75 raske- ja 45 kergekuulipildujat, 247 püssi, 8 sõidu- ja 38 veoautot, 111 veokit, 32 kasti laskemoona, 186 hobust ja palju muud sõjavarustust. Vangi võeti üle 10 vaenlase sõduri ja ohvitseri.“
Eesti Laskurkorpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn oma memuaarides oli märksa tagasihoidlikum :
„Hommikul kell 5 saabunud raportitest selgus, et on alanud äge lahing vaenlase peajõududega, kes püüdsid iga hinna eest läände liikuda. Kuigi vastase jõud olid peaaegu 3 korda suuremad, purustati ta tänu meie sõjameeste osavale manöövrile ja vastupidavusele 20. septembri pärastlõunal täieliult ning kella 16.-ks vallutasid 27. laskurpolgu väed teesõlme Tudulinnas ja Tudulinna asula. Päeva jooksul hävitati sakslaste 258. diviisi 130. jalaväerügemendi väeosad, 3. ja 6. piirikaitserügemendi ja 20. SS suurtükiväerügement. Kõrvalteede kaudu lipsasid minema ainult 20. SS diviisi 46. rügement ja 2. piirikaitserügement, kelle korpus hävitas järgmistel päevadel.
Igaks juhuks saatsin ma sellesse suunda ka korpuse suurtükiväepilgu ja sapööride üksikpataljoni, et vajaduse korral toetada 27. polgu tegevust. Avinurme suunda koondati nüüd ka 7. Eesti diviisi peajõud.“
Avinurmet rünnanud 27. polgu 2. pataljoni komandöri major Oskar Andrejevi asetäitja poliitalal kapten N. Vanaselja meenutab kogumikus „Võitluse radadel“ (lk 231):
„Varahommikul jõudis üksus sihtkohta – Avinurme. Hakkab koitma. Kutsuti luurajate komandör vanemseersant Merila. Teostada luuret esialgu kirikuni.
Komandopunkt oli sisse seatud võlvitud laega keldris. Siin oli peale polgu ja pataljonikomandöri ka tankipolgu ülem alampolkovnik Kuslapuu kuulamas luuraja ettekannet. Nüüd võis märgata juba mäel asuva kiriku nooljat torni, meie poole avatud ümmarguste mustavate luukide avasid. Mürsud lendasid endiselt üle me peade. Nad plahvatasid (raudtee)silla rajoonis, udus polnud isegi tornist näha, kas nad lõhkesid ja see oli meile kasuks.
„Künnapu, löö tornist vaatleja alla ja raputa kiriku rajoon läbi,“ ütleb polkovnik Trankmann. „Sinna on neid kogunenud vist nagu prussakaid prao vahele!“
Paari minuti pärast raksatab nii lähedal, et juuksed õhusurvest kiivri all peas liiguvad, isesõitva suurtüki võimas lask. Tornist lendavad laastud. Teine mürsk lööb tornist läbi otse avatud luugi kõrvalt. „Hästi! Nüüd nad seal küll enam oma tuld ei korrigeeri!“
Vaenlane ründas, nagu võis oletada, Kallaste ja Snotingu lõigus, Burovi ees oli vaiksem. Hetkeks jääb vaiksemaks. Lahing puhkeb uue jõuga. Burov teatab automaaturite koondumisest tema vastu. Kohe müriseb kiriku rajoonis ja roodu asukoht mattub plahvatuste suitsu. Samal hetkel lööb maa värisema silla pool. Ka sinna annab vastane tulelöögi.
Vaenlase tuli on nüüd tapvalt ägetäpne. Tema mäel, meie orus – nii on tal kerge tuld juhtida. Plaan – haarata neid tiibadelt, tekitada segadust ja seda kasutades otse peajõududega läbi murda, selgub siis, kui Kallaste palub kiires korras miinipilduja tuld saja meetri peale roodu ette. Siin on asi enam kui täbar. Varsti võib minna käsikähmluseks.
Vahepeal oli aga tulemus Kallaste roodu lõigus vaekausile pandud. Miinipildujate tulevall küll peatas ajutiselt pealetungijad, kuid sellele järgnes raske löök vaenlaselt Zverevi enda positsioonidele. Olukord läks eriti tõsiseks, kui kapten Kallaste raskelt haavatuna ära viidi ja seersant Korelli langes. Nüüd võttis roodu juhtimise üle vanemleitnant Larin.
Päev kaldus lõunasse, kuid lahing Avinurme pärast jätkus raugematu hooga
„Wiking – Narva toimetised“
Tartu 1998
AVINURME LAHINGUST, LAHINGULE JÄRGNENUD KAOSEST JA PÕHJUSTEST, MIS SELLE ESILE KUTSUSID
Avinurme lahing ja sellele järgnenud Eesti põhjarinde kokkuvarisemine on vastuvaidlematult olnud üks traagilisemaid episoode meie rahva ajaloos. Selle kohta on ilmunud hulgaliselt artikleid ja kirjutisi, varemalt läänes, viimastel aastatel ka kodu – Eestis. On hulgaliselt raamatuid, artikleid ja kirjutisi vastase, Punaarmee poolel sõdinud võitlejatelt. Ajaloolise tõe seisukohast on kõik seni avaldatud artiklid märkimisväärselt kaugel: läänes ilmunud on kirjutatud inimeste poolt, kellest ükski ise pole nendes sündmustes osalenud. Praegused kodu- Eesti sõjaajaloo uurijad on oma seisukoha kujundanud just nende artiklite järgi ja jõudnud kohati lausa vääratele järeldustele. Vastaspoole kirjutised, alates Eesti laskurkorpuse komandörist kindralleitnant Lembit Pärnast ja lõpetades reavõitleja, on kantud valdavalt eesmärgist suurendada oma võiduoreooli, varjata seal toimunud vennatappu ning õigustada toimepandud ebainimlikkust ja julmust. Kõigis vastaspoolel avaldatud memuaarides, ka 25 aastat hiljem, pole kordagi mainitud sõdimist eestlastest koosnevate üksuste vastu, kõiki nende vastu võidelnuid on nimetatud ühise nimetusega „hitlerlased.“ Nendes on vassitud ajaloolisi fakte, kõigi autorite kirjutises toodud arvus langenute, vangistatute ja sõjasaagi kohta erinevad üksteisest kardinaalselt ja ei kannata mingit kriitikat.
Kuna mina isiklikult tegin kaasa ja elasin saatuse soosingul üle kogu selle tragöödia algusest kuni lõpuni, olen kaua aega pidanud oma sisemiseks kohuseks kirja panna kõik ajaloolised faktid, samuti tuua välja oma nägemus ja arvamus kogu toimunu kohta.
Et kuulusin nooremkomandöride hulka, olin paljude asjadega rohkem kursis kui tavaline reavõitleja. Iga uue päevaga jääb nendes sündmustes osalenud inimeste hulk vähemaks. Viimaste aastate jooksul olen püüdnud maksimaalselt tutvuda kõige seniavaldatuga ning talletanud veel elusolevate osalenute mälestusi. Olen käinud kolmel korral sündmuskohal Avinurmes, et taastada paremini oma mälupilti situatsioonist. 1993. aasta juulis käisime kohal nelja lahingust vahetult osavõtnuga: leitnant Julius Põldmäe, tollal 3. piirikaitserügemendi I grupi võitleja, Endel Makstin 20. diviisi 45. rügemendi jalaväe saatekahurite 13. kompanii allohvitser ja mina, Valdo Kallion, leitnant, 20. diviisi suurtükirügemendi III grupi 7. patarei tulejooneohvitser. Meiega oli kaasas ka Avinurme lähedalt Kõveriku küla naaberkülast Lepiksaarest Linama talust pärit Johannes Jalak. Ta oli Avinurme Omakaitse kompanii noore võitlejana olnud rannavalves Peipsi ääres Tammispääl ja Kalmal ning põgenenud nende üksuse evakueerimisel enne Tormat. Tol saatuslikul ööl oli ta kodus, mõnisada meetrit Kõveriku öölahingu toimumise paigast.
Püüan taastada kogu toimunu ajalooliselt maksimaalse tõepärasusega, arvestades nii enda kogetut, kui ka kõike mujalt kogutud infot. Kahjuks ei ole ma senini suutnud leida selliseid vastaspoolel võitluses osalenuid, kes oleks julgenud edastada tõepärast informatsiooni kõigest nende poolt lahinguis läbielatut ja lahingujärgselt toimepandud julmustest.
Oli päikesepaisteline sume laupäeva õhtupoolik, 16. september 1944. a. Meie 7. patarei komandopunkti Konjus saabus suurtükirügemendi staabist kiirkäskjalg. Saime käsu tagasi võtta meie suurtükid koos meeskondadega, mis olid kogu Sinimägede lahingu ajal olnud taktikaliselt allutatud 11. „Nordlandi“ diviisi rügemendile „Norge,“ ning asuda hämaruse saabudes uutele positsioonidele. Mustajõe piirkonnas Krivasoos.
Käsu saamisel tekkis hinge mingi ärev eelaimdus, samal ajal oli heameel, et oleme jälle oma torude täielikud peremehed ning koos kõigi oma toredate poistega. Me kõik olime saanud raskete Sinimägede lahingute vältel eeskujuliku lahingukarastuse ja peale oma tavalise „töö“ – turmtule andmise, pidanud mitu korda maha otselahingu eesliinist läbimurdnud vaenlase tankidega, hävitades ja vigastades neist kümmekond, ise aga kaotamata ühtegi toru.
Videvikus alustasime patareiga liikumist tulejoonelt, vaevalt poolteist kilomeetrit Sinimägede eesliinilt. Rännak toimus läbi Sirgala küla Knüpfeldammile, mis kulges paralleelselt tolleaegse rindejoonega, sakslaste poolt väljaehitatud kitsarööpmelise raudtee kõrval ja suundus edasi Kurtna laagrisse. Kurtna laagris asus sellal ka meie 20. diviisi staap. Oli noorkuu loomise aeg, ainult tähed virvendasid sametmustas taevas. Meie rännak toimus vaikselt ja äpardusteta. Teel saime teada, et meil tuleb välja vahetada Mustajõel paiknenud Wehrmachti 170. diviisi üksused ning asuda nende poolt väljaehitatud positsioonidele. Kohale jõudsime varahommiku hämaruses. Sakslastest polnud ei tuleliinil ega eesliini tulejuhtimispunkriski enam lõhnagi. Lisaks selgus, et olime paigutatud täielikult mehitamata rindelõigule. Nii tuli meil rinde hoidmiseks viia osa mehi tuleliinilt ja voorist eesliini kaevikutesse. See oli veelgi selgem märk, et midagi on tulemas.
Meil, noorematel ohvitseridel oli enam-vähem selge ülevaade rinde olukorrast nii Emajõe joonel kui Jelgava-Tukumsi all. Teadsime, et paar-kolm päeva enne meie lahkumist Sinimägede alt, lahkusid Narva rindelõigult peaaegu kõik III soomuskorpuse tankiväeosad, ülesandega murda läbi peaaegu Riia laheni jõudnud vaenlase tankikiilust Tukumsi all.
Viimase kuu vaikuseperioodil Sinimägede all olime nooremohvitseride vahel sageli arutanud meid ja kogu eesti rahvast peatselt ähvardava hädaohu üle. Peab nentima, et ei meil, nooremal juhtkonnal, ei meie meestel, polnud hirmu homse päeva ees. Kõik läbikäidud rasked lahingud olid kasvatanud meestes usku iseendasse ja ühisesse jõudu. Olime meid arvuliselt mitmekordselt ületava vastasega seisnud silm silma, hammas, hamba vastu ning sealt mitte sammugi tagasi astunud. Sinimägede lahingute üks peakangelasi, „Tšehhi põrgus“ punatšehhide poolt mahalastud neljas rüütliristikavaler, 45. rügemendi I pataljoni ülem kapten Paul Maitla, kes kõige raskematel hetkedel oli ise Grenaderimäe punkris kuulipilduja taga, väljendas seda usku ja kindlust ehk kõige mõistetavamalt: „Poisid, meil pole kusagile taganeda – meie taga on ju Eestimaa.“ Soomepoiste tagasitulek kodumaale nii raskel hetkel, vana Pitka käigud ja tema sõnavõtud Leegionipoistele Toila metsalaagris, meie tagala kõrgemate eesti kaadriohvitseride Soodla, Sinka jt kontaktid meie kõrgemate rindeohvitseridega suurendasid omakorda seda kindlustunnet. Selles, et sakslased oma väed varem või hiljem Eestimaalt välja tõmbavad, ei olnud meil enam mingit kahtlust. Lootsime siiski, et see toimub aumehelikult, et meile jäetakse meie relvad ja laskemoon, mida siin üle Eestimaa väliladudes küllaldaselt leidu.
Me lootsime, et lõpuks ometi nõustutakse sellega, et meie ise võiksime oma poliitikute ja vilunud sõjaväejuhtkonnaga oma väikest maad ja rahvast kaitsta, ega pruugigi enam valada verd nüüd juba üpris jõuetuks jäänud „Suur-Saksamaa“ eest.. Olime kindlad, et kui me ka ei suuda kaitsta mandri – Eestit, siis Muhu-, Hiiu- ja Saaremaad suudame küll punaste vastu hoida kuni peatselt saabuva sõja lõpuni.
Kõik kujunes aga hoopis teisiti. Viimane armeegrupi „Nord“ ülem kindral Schörner, erinevalt oma eelkäijatest, kindralitest Modelist ja Lindemannist, oli läbi ja lõhki fanaatiline nats. Tema suhtumine eestlastesse oli vastavalt ta maailmavaatele ülbe ja vaenulik. Praeguseks teatavaks saanud arhiiviandmete kohaselt esitas ta 15. septembri hommikul maavägede kindralstaabi ülemale feldmarssal Guderianile ettekande olukorrast armeegrupi lõigus ja palus viivitamatult kõik väed Eestist ja Põhja – Lätist välja tõmmata. Selleks oli varem välja töötatud plaan „Köningsberg,“ mis hilisemal täpsustusel sai nimeks „Aster.“ Seda armeegrupi „Nord“ taotlust arutati 16. septembri hommikul Hitleri peakorteris ja võeti vastu otsus selle ülikiireks teostamiseks. Kell 13.20 sai vastava korralduse „Nord“ ülemjuhatus, kell 13.25 operatiivgrupp „Narva.“ Vastavalt sellele plaanile pidid Narva all olevad väed valdavas enamuses lahkuma jalgmarsiga üle Viljandi Lätimaale. Mehhaniseeritud üksustel, peamiselt III soomuskorpusel, välja arvatud 20. Eesti diviis, tuli liikuda üle Rakvere, Paide, Pärnu ja sealt laevadel edasi Saksamaale. Tagalaüksused pidid evakueeruma Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu. Jälitajate kinnipidamiseks tuli kasutada vastupanuliine A kuni L.
45. rügemendi ülem kolonelleitnant Harald Riipalu kutsuti diviisi komandopunkti diviisiülema kindralmajor Augsbergeri juurde 18. septembri ennelõunal. Talle tehti teatavaks vägede väljaviimine Eestist plaani 2Aster“ kohaselt. Riipalu määrati taganevate maavägede ülemaks. Tema käsutusse jäid 45./I, 46./I, „Sihveri“ pataljon, „Narva“ pataljon, 111. julgestusrügement ja muud kohalviibivad diviisi üksused. Iisaku ja Peipsi järve vahelt pidid taanduma 11. diviis, 288. ja 292. politseipataljon ning 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement 300. Saksa eridiviisi koosseisus. Temale said ka teatavaks 17. septembril toimunud Emajõe rinde kokkuvarisemine ja ka Punaarmee edasised rünnakusuunad põhja ja loodesse.
Meie 7. patarei lõpetas uuele positsioonile ülekolimise 17. septembri varahommikul, teostas kõik vajalikud moondamistööd, paigutas laiali kõik hobused ja voori. Saime ka korraliku lõunasöögi ja pärast seda mõne tunni magada. Õhtuhämaruses anti tulehäire. Tuli käsk kogu laskemoonatagavara positsioonile tuua ja etteantud koordinaatide järgi anda turmtuld, jättes iga suurtüki kohta järgi vaid viis mürsku. Kuna laskemoona oli küllalt palju, kestis tulelöök poole ööni. Nii anti turmtuld sel ööl kogu Narva rindelõigul Peipsi järvest kuni Mummassaareni Soome lahe kaldal. See oli aga selge märk meid eesootavast taganemisest. Jätsin oma riisikol iga kahuri kohta järele ligi paarkümmend mürsku. Kui relvad said puhastatud ja mehed laiali paigutatud, kulus aega hommikuni. Ka sellel päeval saime magada mõne tunni.
Lõuna paiku saabus käsk meie grupi staabist: valmistuda ette taandumiselt uuele kaitseliinile A Laekvere lähedal. Ettevalmistused tehti kiirelt ja käratult. Tulepositsioon ja rindejoon jäeti maha käsu kohaselt 19. septembri hommikul kell 02.00. Positsioonilt lahkumisel allutas meie patarei ülem vanemleitnant Noorkukk, kes oli Eesti-aegne ratsaväeohvitser, rännaku ajaks kogu patarei juhtimise minule. Patareiülem võttis endaga ratsahobustel kaasa meie neljanda ohvitseri leitnant Hans Klammeri, ajutiselt tulejuhtija ülesannetes (patarei tulejuhtimisohvitser leitnant Endel Balder oli Sinimägede lahingute järel haigestunud ja viibis Kadrina haiglas), tulejuhtimisgrupi mõne allohvitseri, oma käskjalad ja sidemehe. See oli ka viimane kord, kui oma patareiülemat nägin. Nagu hiljem Hans Klammeri jutust selgus, jättis ta lihtsalt patarei maha ja põgenes. Nad olid jõudnud lõunaks Avinurme ja apteegis „pika laua“ taga einestanud. Sealt oli ta ainult koos oma käskjalaga kiirustades lahkunud. Pärast seda pole keegi teda näinud. Saksamaale ega läände ta ei jõudnud – saatuse teed on äraarvamatud.
Meie tagasitõmbumine ööpimeduses mööda Knüpfedammi Kurtna metsalaagrisse kulges ilma suuremate viperusteta. Paaris kohas vajus kahuri ratas küll läbi vigastatud põiklattide, kuid oma aru, meeste abi ja veohobuste pingutustega saime peatselt edasi.
Raudi teeristile Jõhvi - Vasknarva maanteel, u 4 km Kuremäe kloostrist loodes, jõudsime hommikuvalguses. Seal tegime esimese peatuse. Teeristi ümbruses oli koos palju väljatõmbunud üksusi, oli nagu suur „mustlaslaager.“ Kohtusin ka tuttavate ohvitseridega. Teiste hulgas oli seal 45. rügemendi mehhaniseeritud tankitõrjekompanii koos oma ülema leitnant Ago Loorpärgiga. Temalt sain ka esimese õige informatsiooni kogu toimuva kohta. Ta pakkus mulle võimalust sõita tema Schwimmwagenil läbi Rakvere Tallinna või Lääne-Eestisse ja otsida seal võimalusi siirdumiseks läände. Ütlesin kohe tema ettepanekust ära. Ei saanud ma oma mehi jätta saatuse hooleks, et saanud neil otsustavatel, rasketel hetkedel lahinguväljalt argpüksina lahkuda.
Kõik minu eelaimdused olid osutunud kurvaks tõeks. Olime pandud arjegardiks tiibkaitse kindlustamiseks väljatõmmatavatele Saksaväeosadele. Pärast ammendava informatsiooni saamist kiirustasin koheselt edasiminekuga. Oli vaja võimalikult ruttu jõuda esimesele A kaitsepositsioonile. Meie marsruut Raudilt Jõugale kulges mööda kitsast metsateed. Kui me esimesel taandumisetapil olime oma meeste, sõjamasinate, lahingvarustuse ja vooridega Krivasoos vaid omaette, siis Raudilt algas juba kilomeetreid, hiljem kümneid kilomeetreid pikk eriline voor. Seal olid kõik koos – sõjapõgenikud ja sõjamehed. Vaikselt liiguti koos nagu kurvas leinarongkäigus, ikka idast lääne poole – talupere oma lastega vankris ja lehmaga selle taga, nende sõjameestest vennad ja pojad kahurite, miinipildujate, kuulipritside või automaatidega üle rinna nende vahel. Mul oli võimalus kõike seda ängistusega oma lahutamatu sõbra, süsimusta hobuse Käka, sadulast tundide viisi jälgida. Kogu voor liikus edasi aeglaselt, iga takistus selles pikas rivis tõi momentaalselt kaasa kogu kolonni seiskumise. Ei saa jätta märkamata, et kõik toimus ilma nutu ja halinata, eelseisva hädaohu tunnetamisega.
Taha siinkohal rääkida minu sõjatandri ustavaimast sõbrast Käkast, kellega nende viie kuu jooksul olin kokku kasvanud. Temaga vestlesin nagu inimesega, temale polnud ma kunagi teinud valu. Nähtavasti tundis ta minu vastu samasugust poolehoidu ja kiindumust. Oma tarkuse ja vaistu, kiiruse ja osavusega päästis ta palju kordi meie mõlema elu.
Hobused meie patarei veoloomadeks ja ratsahobusteks toodi aprillikuu lõpul Ungarist. Olime sel ajal suurtükiväljaõppelaagris Jägalas. Oma patarei jaoks hobuste väljavalimisel Raasiku jaamas olin üks esimesi. Kokku toodi hobuseid kuue väljaõppel oleva patarei jaoks. Nende hobuste vahel jalutades vaatas mulle imeliselt otsa üks kõhn, küllaltki pulstunud karvaga süsimust mära, paremal ülalaubal vaid tilluke valge laigukene. Kui ma teda silitasin, näksas ta mind hellalt hammastega ja mu otsus oli sedamaid tehtud. Minu ratsahobune sai nimeks Käka. Paari- kolme nädala pärast oli ta kõige ilusam ja kiirem hobune laagris, mulle aga lõpmatult truu sõber. Olin iga päev käinud teda ise söötmas ja harjutamas, iga päev ratsutasime koos. Nii see sõprus väljaõppelaagris algas ja süvenes lahingutandril. Ei kasutanud ma tema juures kunagi kannuseid; ühe keelelaksutuse järel alustas ta sörki, kahe järel traavi ja kolme järel tuiskas galopis. Koos temaga tulime välja taandumisel Narva jõe joonelt, temaga sooritasin Sinimägede lahingute ajal vaenlase kuulide ja pakimürskude lõhkemise all oma igapäevaseid ülesandeid tulejoone ja patarei staabi vahel, temaga olin koos kuni Avinurme lahingu alguseni. Sealt viis ta ära Pärnust pärit leitnant Paulus, minuga koos ohvitseride kooli lõpetanud, kellele mu käskjalg andnud Käka tema käsu järel välja mulle kiriku juurde toomiseks. Nii ta siis koolivennalt röövitud hobusega ise põgenes, lahutas mind mu sõjatee truust sõbrast ja jättis mind jalameheks.
Pärast väikest kõrvalepõiget, jätkan nüüd kronoloogiliselt. Oli õnn, et taevas oli udus, „vaprad punakotkad“ ei näinud me põgenikevoore pardarelvadest rünnata. Udu haihtus alles pärastlõunal, kui olime Tudulinna lähistel. Seal olid nad kohe kohal ja mitu korda saime tunda nende tuld. Meie patareil oli järjekordselt õnne, keegi ei saanud pihta. Jõugalt Iisakusse jõudsime mööda Jõhvi – Tartu maanteed keskpäeval. Iisaku kiriku kõrval pidasime pooletunnise lõunapausi. Sealt jätkasime oma rännakut läbi Roostoja Tudulinna. Suurem tohuvabohu oli enne silda üle Rannapungerja jõe ja Avinurme teeristil, kus said kokku kahelt teelt tulevad voorid. Oli suur segadus ja mul tuli aktiivselt sekkuda, et saada edasi Avinurme peale. Avinurme jõudsime õhtu eel, valgevalus. Oli soe õhtu, ilus päikeseloojang tõotas homseks kaunist päeva…
Möödusime kõrgel künkal asuvast punastest tellistest kahekordsest koolimajast. Vasakul paistis kaunis, maakividest ehitatud kõrge torniga kirik. Enne kirikut kohtasin apteegi ees meie sakslasest grupiülema adjutanti. Ta palus mind tulla edasiste juhendite saamiseks apteeki, kus momendil pidi olema meie grupiülem. Sisenesin majja, ja nii sattusingi selle nn „pika nõupidamislaua“ juurde. Laua ühes otsas istus meie tolleaegne grupiülem kapten Soosalu. Ta oli meie ülemuseks alles lühikest aega. Meie kauaaegne grupiülem kapten Eras, kellega olime koos olnud juba väljaõppelaagris Jägalas ja kes oli meie ešeloni ülem, kui 13. juunil Narva rindele sõitsime, samuti meie grupi ülem raskete lahingute ajal Narva jõe joonel ja Sinimägedes, oli vahetult pärast Sinimägede lahingut saadetud mingitele täienduskursustele. See oli tõesti küllaltki pikk laud suures toas. Ühes seinas oli ilus valgetest kahhelkividest suur ahi. Meenutuste järgi mahtus sinna laua ümber küll üle paarikümne mehe. Võimalik, et päeval, kus selle laua ääres istusid meie rügemendiülem major Aleksander Sobolev kui ka teised möödasõitvad ohvitserid, peeti seal nõu. Minu sinnajõudmisel sarnanes see aga rohkem kõrtsilauale pärast pikka pidu. Minu otsene ülemus oli hõivanud juhtpositsiooni ja oli parajas joobeastmes. Ta andis mulle käsu jätte patarei Avinurme ööbima ja minul pärast käsu edasiandmist sinnasamasse tagasi ilmuda. Laua taga oli kahesugune seltskond: ühed sinna läbisõidul sattunud kained tegusad juhid, teised purujoobnud, juhtimisvõime ja enesekontrolli kaotanud mõlemast rahvusest ohvitserid. Tuttavatest ohvitseridest olid seal minusuguste juhuslike möödasõitjatena meie pioneerpataljoni ülem kapten Robert Telliskivi ja leitnant Kukk, mõnus ohvitser meie suurtükiväegrupist. Väljas pimenes. Olin otsustanud nii kiirelt kui vähegi võimalik lahkuda ja edasi liikuda. Tuli seal istuda tundi poolteist. Minu ülemus oli vahepeal niipalju prantsuse konjakit juurde võtnud, et jäi tukkuma. Kasutasin võimalust ja lahkusin. Andsin meestele häire, kiiruga kogusime meeskonna kokku ja seadsime end rännakkorda. Kõigeks selleks kulus õhtupimeduses hulk aega. Minuga koos väljus apteegist ka pioneerpataljoni ülem kapten Telliskivi. Tema üksus oli mehhaniseeritud ja edasiliikumiseks kulus vaid veerand tundi. Siit, Avinurme kiriku esiselt platsilt, läksidki meie teed lahku. Tema üksus oli viimane, mis Avinurmest välja pääses.
Lahkusime läbi vaikse Avinurme pilkases pimeduses, meie kohal laotus selge sametmust tähistaevas. Pärast Avinurme viimaseid maju sõitsid meist mööda 4-5 presendiga kaetud, mehi täis autot. Mehed enamikus nähtavasti tukkusid, ainult tagaavadest paistvad hõõguvad sigaretiotsad andsid tunnistust sõjameeste kolonnist. Need vaesed mehed veomasinate istmetel ei teadnud aimatagi, milline möll neid juba mõne minuti pärast ees ootab!
Olin Käka sadulas meie kolonni eesotsas just jõudnud Sonda-Mustvee kitsarööpmelise raudtee ülesõidukohale, kui ees läks lahti põrgumöll. Kogu lahingumüra kestis kümmekond minutit või veidi rohkem. Tulistati kahuritest, kuulipildujatest, vahele kostus automaaditärinat. Et lahingukära kostus otse eest, võisin teha ainult ühe loogilise järelduse: meist mööda sõitnud autokolonn sattus Mustvee – Rakvere teeristil Pärnikul vastase varitsusele. Et meie autokolonnil puudusid raskerelvad, võis karta, et ootamatu lahing lõppes meie kolonnile õnnetult.
Tegutsesin operatiivselt. Hajutasin oma kolonni teelt. Kahurid paigutasin raudtee äärde: ühe Avijõe ja tee vahel, teised kolm propsivirnade varju suunaga teeristi poole, hobused jätsin esialgu lahti rakendamata. Saatsin välja julgestuse. Tahtsin just eelluuret teostada, kui teeristi poolt saabus haavatud saksa major koos oma autojuhiga. Tegin haavatu käsivarrele sideme ja kuulsin juhtunust lähemalt. Meist veomasinatel mööda võitnud üksus oli 111. Saksa julgestusrügement. Haavatud major oli selle ülem. Nende üksus oli III soomuskorpuse ülema kindral F. Steineri staabi valves Mäetaguse mõisas, osa rügemendist majori juhtimisel oli allutatud Krivasoo operatsioonide ajaks võitlusgrupile „Riipalu.“ Nad olid tulnud jalgsirännakult Krivasoost ja mõni kilomeeter ida pool Avinurme asulat istunud neile 20. diviisi staabi poolt vastu saadetud masinatele. Autodel oli olnud ka meie poisse 20. diviisist, ööpimeduses liiguti tel segamini gruppides. Meie ees oleval teel oli autokolonn sõitnud vaenlase varitsusele otse sisse. Selle lühikese lahinguga oli vaenlane kahurite ja kergerelvadega hävitanud terve tema rügemendi, major ise oli sõitnud oma džiibiga kolonni taga ja kogu häving oli toimunud ta silmade ees. Tema arvates võisid purustatud ja põlevatest masinatest vaid üksikud mehed kõrvalolevasse metsa pääseda.
Tajusin, et tegemist on vaenlase eelsalgaga ning tuleb kiirest koguda Avinurmes ööbivatest meestest võitlusgrupp ja koheselt meie raskerelvade toetusel Avinurmet ähvardavast rõngast välja murda. Oli vaja paisata vaenlase väesalk enne tema peajõudude saabumist tagasi. Andsin üheaegselt korralduse asuda tulepositsioonile ja kirjutasin ettekande asulas paiknevate üksuste vanemale ohvitserile, kes peaks olema kogu eelseisva operatsiooni juhiks. Ettekande saatsin teele ühe oma allohvitseriga, temaga koo läks ka haavatud saksa major. Andsin käsu juhtkonna otsinguid alustada just apteegimajast, „pika laua“ tagant. Ka palusin haavatud majoril teha asulas kõik vastupealetungi kiireks alustamiseks. Kogu meie patarei oli lahingvalmiduses, välja oli saadetud eeljulgestus. Järgneva kahe tunni vältel oli kõik vaikne. Mööda raudteed jõudsid meieni mõned noored omakaitselased, noored poisid, kes olid olnud Peipsi rannikul Mustvee rajoonis rannakaitses. Venelaste rünnaku järel põgenesid nad kodukanti. Iga kahtlase hääle peale ja ka teatud vaheaegade järel lasksime mitmelt poolt positsiooni kõrvalt välja valgustusrakette. Kogu lage väli kuni metsani u 500 m kaugusel oli raketivalgusel nagu peopesal. Asusime väga heal positsioonil ja igamärk meie ees lagendikul oli otsesihtimisega momentaalselt tabatav. Püüdsime vastasele jääta muljet suuremate väekoondiste paiknemisest sellel joonel.
Asjata oli meie ootamine. Kahe tunni pärast saabus tagasi minu saadetud käskjalg käsuga kohe kiriku alla tagasi tõmbuda. Hommikul pidid saabuma suuremad väekontingendid, siis pidi alustatama rünnakut. Korjasin kõik oma mehed kokku ja öösel kella kahepaiku alustasime kahuritega tagasitõmbumist.
Kui ma kümme aastat hiljem GULAGI arhipelaagi valdustest Siberimaal naasin kodumaale, tundsin suurt huvi kõige tol saatuslikul ööl ja järgneval päeval Avinurmes toimunu kohta. Lugesin nii läänes ilmunud kui ka vastaspoolel sõdinud meeste kirjutisi ja mälestisi, mis olid täis vastukäivaid eneseülistusi ja asetleidnud sündmuste faktide täielikku moonutamist. Ka 1969. a Valdo Pandi populaarses telesaatesarjas „Täna 25 aastat tagasi“ oli lähtutud ainult nendest ühepoolsetest andmetest, ometi tõi Pant seal välja huvitavaid loogilisi järeldusi ja esitas ainulaadseid fotosid. Viimase paari aasta jooksul olen tutvunud võimalikult paljude seniilmunud raamatute ja artiklitega, talletanud mälestusi elusolevatelt osalistelt. Enne, kui teha tõepäraseid järeldusi öisest kohtumislahingust, tahan esirada üksikuid väljavõtteid mõlemal pool ilmunud raamatutest.
Kolonelleitnant Harald Riipalu
„19. õhtul saadeti välja autokolonn vastu 111. rügemendile /---/
Kell 2.00 öösel. Diviisi raadiojaam tõi vastase lahtise raadiogrammi: Väeosa vallutas Kõverikul autokolonni. Pealistuv Saksa 111. rügement andis end võitlusteta vangi.
Varsti saabus raadiogrammiga 45. rügemendi staap ja sanitaarosa. Tühi autokolonn oli siis umber 2 km Avinurmest ida pool. Nende Kõverikult mööda sõites tulistatud rügemendi staapi teeäärsest metsast.
Varsti hiljem saabus vastusaadetud politsei autos 111. rügemendi adjutant koos paari mehega, üks neist kergelt haavatud. Rügement oli istunud autodele ida poolt Avinurmet. Lääne pool Avinurmet avatud kolonnile ootamatult tuli, tee olnud tõkestatud. Rügement võeti autodelt vangi, vähesed pääsenud kõrvalolevasse metsa.“
Ants Kõverjalg (tollal 20. diviisi suurtükiväerügemendi III grupi staabipatarei võitleja, praegu Eesti Riigikaitse Akadeemia õppejõud)
„Meie kahurid jäid õhtu eel Avinurme lähistele toppama. Meie voori vahelt laveeris läbi rügemendi maastikuauto, mida juhtis koolivend Elmo Paju. Käsundusohvitser Willy Thiel käskis mind temaga rügemendi staapi minna, et uurida, miks liikumine on peatunud.
Võtsime kaasa tankirusikad, laadisime automaadid uue pidemetega ning hakkasime läbi Avinurme Pärnik teeristi poole liikuma. Kui olime selle risti Mustvee suunas peaaegu ületanud, avati 150-200 m kaugusel asuva maha nurga tagant meie pihta ootamatult automaadituli. Õnneks oli videvik ja automaadikuulid lõid vaid kruusa ja kiviklibu vastu autokülgi. Autojuht reageeris kiiresti, pööras otsa ringi ja põrutas Avinurme poole tagasi.“
Johannes Jalak, tollal Avinurme Omakaitse kompanii noor võitleja, nüüd pensionär Sakus, meenutab selle öö sündmusi:
„Jõudsin Peipsi rannavalvest 19. septembri õhtupoolikul videviku eel koju, Lepiksaare küla Linama tallu. Kodus olid ema ja õde. Sõin ja heitsin köögi kõrval asuvasse suurde tuppa magama, vintpüss kõrval vastu seina. Olin maganud tund või kauem, kui õde raputas mind õlast. Välisukse taga kolistati, kadugu ma kiiresti rehetoa kaudu. Mina ühel pool oma vintpüssiga, Vene relvastatud luure teisel pool ust. Ema lasi nad sisse, küsisid ega võõraid pole. Vaatasid kõrvalolevaisse tubadesse ja palusid süüa. Ema ja õde katsid neile laua suurde tuppa. Olid Eesti laskurkorpuse mehed. Just nende söömise ajal algas järsku päris ligidalt lahingumüra. Kuuldes lahinguraginat, tormasid luurajad majast välja. Lahingukära oli veerand tunni ümber. Mina koos ema ja õega läksin meie metsakarjamaale. Lähedal rohkem lahingumüra ei olnud. Hommikul hakkas lahingumöll kostma Avinurmest ja see kestis peaaegu lõunani.
Kui Vene sõjamasinate liikumine Mustvee poolt vaibus, käisin kuulmise järgi naabruses enne keskööd asetleidnud lahingupaika vaatamas. Lahing oli toimunud meilt u 400-500 m kaugusel Hansura talu lähedal. Avinurme poolt tulnud nelja auto rusud olid paremat kätt maantee ribal, olles Torma poolt pealetungiva Punaarmee tankide tule alla sattunud. Enamik sõdureist Saksa autodelt olid söestunud laibatükkidena, poolpõlenud riideräbalatega. Langenuid oli kolmekümne ümber. Kaks automaadikuulidest langenut lamasid kraavipervel. Nende taskust leitud dokumentide järgi olid nad Valgamaalt pärit eestlased. Tõin kodust hobuse ja kelgu, vedasin langenud koju ja matsime nad oma kodutalu vanasse „tädiaeda.“ Õde Helga pani neile ühisesse hauda kaasa koduaia lilli. Ta lähetas kirja ka nende omastele.“
Nüüd veel katked vastase poolt ilmunud raamatutest ja artiklitest.
Kindral Lembit Pärn kirjutab oma memuaarides :
„19. septembri hommikust saadik oli teada, et Narva alt on tulemas vähemalt üks diviis hitlerlasi. Vastavalt 2. löögiarmee juhataja käsule oli 19. septembri hommikul alanud korpuse liikuva eelsalga komplekteerimine, kes pidi hõivama Avinurme ja Tudulinna. Tema koosseisu arvati alampolkovnik Sergei Tšesnakovi 952. liikursuurtükkide polk, alampolkovnik Eduard Kuslapuu 45. üksiktankipolk ja 27. laskurpolgu 2. pataljon major Oskar Andrejevi juhtimisel. Eelsalga juhiks määrati 27. laskurpolgu komandör polkovnik Nikolai Trankmann. Eelsalga väljasaatmine viibis ja lahinguülesande täitmisele asuti alles 19. septembri hilisõhtul.
Pärast keskööd jõudis liikuva eelsalga avangard Kõveriku külla, kus 921. laskurpolgu 1. pataljon oli puhkepeatusel. Samal ajal sõitis põhja poolt külla ka vaenlase motoriseeritud kolonn. Tagantjärele on raske öelda, kes avas vaenlase pihta esimesena tule. Üks esimesi tuleavajaid oli igatahes 921. laskurpolgu kapten J. Veiseneni roodu tankihävitaja kommunist seersant Uibo. Järgnes lühike lahing, mis lõppes vaenlase kolonni purustamisega. Pealöögi andsid vaenlasele kahtlemata eelsalga avangardis liikunud nooremleitnant Jevgeni Šušenski liikursuurtükkide patarei kahurid. Hitlerlased jätsid lahinguväljale 52 surnut, 8 suurtükki, 3 tanki ja 8 veoautot, kaheksa hitlerlast vangistati. Hommikul võisid ligeda möödaliikuvad väeosad purustatud vaenlase lahingumasinatelt: „Seda tegi kuulus Šušenski patarei.““
Polkovnik Vassili Külaots, 7. Eesti laskurdiviisi komandöri asetäitja :
„Äkki kella 24 paiku kihutas pimeda ja uduses öös Avinurme poolt tulles täie hooga meie võitlejate keskele hitlerlaste motoriseeritud kolonn . 7 veomasinat paari kompanii jalaväega ja 4 tanki. Veomasinate taha olid haagitud suurtükid. Nähtavasti tahtis see grupp Alutaguselt taandudes pimeduse katte all Kõveriku teesõlmest läbi lipsata.
Hiljem leiti lahinguväljalt ligi 80 vaenlase laipa, 8 hitlerlast võeti vangi, nende hulgas ka mõned ohvitserid. Ülejäänutel õnnestus ööpimeduses teelt metsa kaduda. Sõjasaagiks saadi 3 tanki, 6 veoautot, 6 suurtükki ja ligi 3 tonni mitmesugust laskemoona.“
Polkovnik Feodor Paulmann, laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem :
„19. septembri õhtul kell 10.30 tegi luure kindlaks, et Kõveriku piirkonnas liigub väesalgale vastu vaenlase autode ja soomustransportööride kolonn. Fašistid viidi tankide, iseliikuvate suurtükkide ja jalaväe ootamatu tulelöögiga segadusse. Nad hakkasid laiali jooksma, jättes lahinguväljale rohkem kui 100 laipa, üle 50 vaenlase sõdurit andis end vangi. Purustati 8 vaenlase autot, 6 suurtükki ja kaks soomustransportööri.“
19. septembri õhtul jõudsid Kõverikule ka 354. laskurpolgu allüksused ülesandega hõivata külast põhjas asetsev Avijõe sild.
Lähtudes ülaltoodust võid teha Kõveriku lahingu kohta järgnevad järeldused ja luua sellest küllaltki tõetruu pildi.
Lahing toimus tund-poolteist enne looduslikku keskööd (kellaajad olid erinevad). Autokolonn koosnes arvatavasti viiest masinast, kokku u 120-140 meest. Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki, samuti ühtegi veoki taha haagitud suurtükki. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht nähtavasti väsimusest tingituna Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast Rakvere teeotsast mööda. Kõik teised autod järgnesid juhtmasinale. Vaenlase varitsusele satuti Kõveriku küla Hansura talu lähedal, u 1.5 km Pärniku teeristist Mustvee poole. Esimene masin sai vaenlase kahurilt otsetabamuse, selles olnud u 25 meest said kõik surma, ülejäänud masinatelt hüppasid mehed välja ja kadusid pimedusse, võib-olla kümmekond langesid nii, et kindral Pärna meenutused kui ka kohalike elanike mälestused purustatud autokolonnist ja inimkehatükkidest vastavad tõele. Mis puutub võetud vangidesse, on see ebatõenäoline. Avinurme lahingus ei võtnud Punaarmee ühtegi vangi ja kui neil õnnestuski mõni vastaspoolel võidelnud „keelena“ vangistada, lasti see Trankmanni käsul pärast vajalike andmete saamist kindlasti maha. Väga võimalik et Johannes Jalaka poolt kraavipervel leitud tapetud mehi tabaski just selline saatus.
1993. a suvel käisime Avinurmet külastanud võitluskaaslaste grupiga öölahingu toimumise kohal Johannes Jalaka juhatusel. Kurvis olnud Punaarmee varitsusel oli väga soodne positsioon pikal sirgel nende suunas sõitvat autokolonni purustada.
Kõige enne jõudis Kõverikule 921. (polkovnik O. Mullase) polgu 1. pataljon. See pataljon saatis kindlasti välja ka eeljulgestuse Pärniku teeristile, kes võttis oma automaaditule alal väiksemad Pärniku teeristi läbivad eesti ja saksa üksused. 921. polgu 1. pataljoni võitlejad andsid ka esimese tulelöögi õigelt teelt eksinud 111. rügemendi autokolonnile. Neile sekundeerisid vahetult enne lahingut kohale jõudnud Trankmanni eelsalga avangardi liikursuurtükid. Polkovnik Trankmann koos terve eelsalgaga jõudis kohale nähtavasi kohe pärast lahingu lõppu. Lahingu järel jõudis kohale ka 354. polgu 2. pataljon, kelle ülesandeks oi hõivata Avijõe sild Rakvere teel u 1 km Pärniku teeristist loodes. Olles kitsarööpmelise raudtee ääres positsioonil, polnud meile kuulda mingit vaenlase soomusmasinate ja autode liikumist Pärniku teeristi suunas. Meie lahkusime tulejoonelt paar tundi pärast keskööd, vaenlane nähtavasti hõivas teeristi u tund pärast meie lahkumist ja Avinurme raudteejaama ümbruse veel tunni hiljem. Juba meie lahkumisel positsioonilt hakkas tõusma tihe udu, mis koiduajaks tihenes niivõrd, et paari-kolme meetri peale polnud mitte midagi enam näha. Meie võitluskaaslase, 82. aastase leitnant Julius Põldmäe sõnade järgi polnud ta nii paksu udu kogu oma pika eluea kestel näinud. Võin täielikult neid sõnu kinnitada.
Jõudsin oma patareiga kiriku lähedusse hommikupoole ööd, täielikus pimeduses. Seal oli näha-kuulda väga palju mehi. Nad istusid koos või liikusid väikeste gruppidena. Mulle tundus, et puudus nagu vajalik lahingueelne koordineeritus ja otsustavus. Eri väeosade võitlejad olid väiksemate gruppidena segamini, nii kohtasin seal küll 20. diviisi, piirikaitserügementide, politseipataljonide kui ka saksa üksuste mehi. Oli rõõm, et meie patarei oli nende keskel täielikult võitlusvõimeline, kompaktne üksus.
Ülesande saamiseks ja meie patarei saabumisest ettekandmiseks suundusin taas apteegimajja, lootes seal kohata hommikust rünnakut koordineerivat juhtkonda. Oma üllatuseks sealt ma seda eest ei leidnud. Ka ei kohanud ma seal oma grupiülemat Soosalu ega tema adjutanti. „Pika laua“ taga arutasid olukorda vaid hulk nooremohvitsere. Oli teada, et läbimurde teostamiseks oli kohal küllalt palju jõudu. Oli võitlejaid 20. diviisist, 3. piirikaitserügemendist, 288. ja 292. politseipataljonidest, samuti saksa 258. diviisi 130. rügemendist. Tudulinna poolt olid kohe tulemas 6. piirikaitserügement ja selle järel 2. piirikaitserügement. Kõige lõpus olid arjegardis tulemas osa diviisi üksusi ja „Narva“ pataljon. Kuigi puudus operatsiooni üldjuht, otsustati hommikul valges minna rünnakule, teostades enne seda eelluure vaenlase paiknemise ja eesliini kohta. Meie suurtüki 3 patareid, kokku 12 haubitsat, pidime andma enne põhirünnaku algust tulelöögi vastase positsioonidele eelluurelt saadud andmete põhjal. Hoiatasin teisi, et peame olemasolevat nappi laskemoonatagavara kasutama väga ratsionaalselt ja tulemusrikkalt.
Viisin oma patarei tulepositsioonile künkalt kruusakarjääri ääres, koolimaja vahetus läheduses. Asukoht oli hea. See valitses vaenlase käes olevat maastikku ning võimaldas pealetungivaid soomusmasinaid võtta otsesihikule.
Esimene kokkupõrge vaenlasega toimus arvatava päikesetõusu ajal, kui meie eelluure põrkus veskisilla joonel vaenlase kaitsepositsioonile. Tehti kindlaks, et vaenlane oli jõudnud peaaegu üle veskisilla viiva Laursaare teeni ja paikneb kitsarööpmelise raudtee ja veskisilla vahelisel maa-alal mõlemal poolmaanteed Avijõe lõunakaldal. Eriti ägedat vastase tuld olevat saadud Mustvee maantee ja jõe vaheliselt alalt pärast Laursaarde viivat teed. Enne peajõudude rünnaku alustamist paluti meid anda tulelöök just sellele maa-alale. Teostasime sisselaskmise paari mürsuga kuulde järgi Laursaare tee joonelt ja jätkasime siis oma nappidest tagavaradest paarikümne mürsuga, kandes tule juba kaardi järgi pärast meiepoolse rünnaku algust edasi raudteeliini suunas. Üheaegselt meie patareiga andsid tuld ka teised kaks kohalolevat meie grupi patareid.
Meie peajõudude rünnak algas umber kolmveerand tundi pärast luuregrupi kokkupõrget vaenlasega, tund-poolteist pärast päikesetõusu. Sellest võtsid meie poolt osa 3. ja 6. piirikaitserügemendi üksused, üksikud grupid 20. diviisi 45. rüg/II, 46. rüg/I, „Sihveri“ pataljonidest, 288. ja 292. politseipataljonidest ning 130. rügement Saksa 258. diviisist. Kuna meil oli laskemoona teistest patareidest rohkem, jätsin pärast tulelöögi andmist kümmekond mürsku veel reservi, teised patareid kulutasid oma laskemoona pearünnaku ajal ja hiljem vaikisid.
Kuigi ma ei olnud tuleliinil oles kursis kõige eesliinil toimuvaga, jäi mulle mulje, et rünnak algas ilma keskse juhtimiseta. Hiljem, rünnaku jätkudes, koordineeris seda lühikest kasvu energiline 6. piirikaitserügemendi ülem major Paul Lilleleht. Ta jõudis lahinguplatsile oma väeosa meestega lahingu käigu ajal ja lülitus kohe aktiivselt võitlusesse. Kuivõrd ta toimuva lahingu käigus suutis keskset juhtimist luua, jääb küsitavaks. Igal juhul tegi ta kõik temast oleneva, et lahing edukalt lõpule viia. Ta käis ka paar korda meie patarei positsioonil, oli ärritusest näost punane, kirus „kämbusid“ (sakslasi). Kõige lõunapoolsemal tiival võidelnud sakslased 130. rügemendist olid vastase tankide eest põgenenud ja jätnud oma rindelõigu lahti. Sealtkaudu püüdis vastane üle Kalma tee kiriku ja kruusaaugu tagant kogu meie grupeeringut ümber piirata. Meie külgkaitse koos suurtükimeestega paiskas vastase sealt tagasi üle Kalma tee. Teisi vanemohvitsere Avinurme lahingut kohapeal juhtimas polnud. Meie peajõudude rünnak kestis umbes 2 tundi. Oldi juba küllalt sügavale kiilutud vastase positsioonidesse ja lahing jõudis otsustavasse faasi. Enne keskpäeva saabusid vastasel kohale sured abijõud. See otsustas kogu lahingu käigu.
Sakslaste mahajäetud rindelõigu suunas oli kuulda veoautode ja tankiroomikute müra. Ülejäänud kümmekond mürsku tulistasimegi kuulde järgi selles suunas. Üks meie mürsk tabas ka vaenlase laskemoonaveokit, millest andis märku mürsu lõhkemisest hoopiski kõvem plahvatus. Kuna olime kõik mürsud välja lasknud, andsin osadele meestele käsu kõik neli suurtükilukku maha matta või uputada jõemudasse, teised tulejoonevõitlejad viisin üle Kalma tee kaitsepositsioonile. Selleks ajaks olid kõik rünnakul olnud mehed tagasi tõmbunud kaitsele Kalma teest mõnisada meetrit loodesse, et võimaldada vooridel tagasiliikumist Tudulinna poole. See oli veel ainukene võimalus Tudu kaudu kotisuust välja lipsata.
Algas kolmas lahinguetapp, seekord meiepoolse kaitsetegevusega. Udu oli hakanud mõningal määral haihtuma. Nüüd võis kontuure näha juba kümmekonna meetri peale. Vaenlane püüdis tankide toetusel frontaalselt kiriku peale läbi murda. See tal ei õnnestunud, kui mõned tankid meie meeste poolt tankirusikatega puruks lasti. Siis otsustas ta veelkordselt meie vasakust tiivast mööda minna ja kruusaaugu tagant meie järelkaitse kotti võtta. Meie mehed suutsid siiski ründajad teisel pool kruusaauku hoida. Frontaalrindelõigul tekkis vaikus. Algas järk-järguline tagasitõmbumine. Rindele olid jäänud veel „vanad kalad,“ kõik teised olid juba enne vaikselt ära hajunud.
Tõmbusime oma meestega tagasi kiriku juurde. Saatsin mõned mehed jõe äärde võpsikusse mulle ratsahobust ja meestele kahurite veohobuseid tooma. Ise läksin osa meestega kirikusse, kuhu olid paigutatud haavatud. Seal valitses täielik segadus. Meditsiinipersonali polnud kusagil näha. Haavatud olid kirikus kõik omapead. Sidemeid tegid neile terved võitluskaaslased. Raskelthaavatud olid asetatud kirikupinkidele või altariäärsesse paremasse nurka põrandale lamama. Olin ainuke ohvitser, kirikusse tulnud nagu mingi sisemise hääle kutsel. Taipasin, et on viimane aeg ära viia haavatud, kes veel vähegi olid antud olukorras transporditavad. Andsin kirikus viibivatele ja läheduses olevatele meestele käsu aidata haavatud taganeva voori vankritele. Et neid vankreid kiriku juurde saada, oli tükk tegemist. Siiski oli selles segaduses meestel säilinud veel nii palju sõjamehelikku distsipliini ja alluvustunnet, et mul polnud kiriku ette vankritele saamiseks jõuda relvaga sundimiseni. Haavatud vankritele paigutanud ja teele saatnud, läksin veel kord pooltühja kirikusse. Sinna oli jäänud vaid kümme-viisteist väga raskelt haavatut, kellest ainult üksikud olid täie teadvuse juures. Senini on mul nii selgelt silmade ees tollane pilt kirikus ja kõrvus nende palve kaasavõtmiseks. Kainest mõistusest lähtudes tajusin, et nende jaoks oli see võimatu. Lohutasin neid ja palusin vaid loota vaenlase halastusele ja aumehelikkusele, seda enam, et kuulduste järgi on nende hulgas ka eesti üksusi. Veel praegu näen oma mälupildis mind palunud noore poisi ahastust täis silmi, kui ma jumalagajätuks tal kätt surusin. Nagu hiljem selgus, jäigi see käepigistus talle viimaseks inimlikkuse tunnetuseks enne seda jubedust, mis mõnekümneminuti pärast seal jumalakojas järgnes.
Kui kirikust väljusin, oli kirikuesine plats suhteliselt inimtühi. Rindejoonelt tulid tagasi veel viimased võitlejate grupid. Kruusaaugu tagant kostis üksikuid automaadivalanguid ja püssipauke. Selles viimases masendavas läbielamises olin täielikult unustanud iseenda ja oma saatuse. Juba haavatute evakueerimise ajal sain teada oma ratsahobuse ja teiste veoloomade „äraajamisest,“ minu käskjalg aga oli oma voorivankri juures jäänud kohusetruult minu korraldusi ootama.
Minu käskjalg oli tore noor Narva poiss, kelle kuju mul praegu aastate tagant silmade ees. Kahjuks olen unustanud ta nime. Minu nimede mälu on halb: inimesi olen ilmeksimatult ära tundnud ka viiekümne aasta tagant, nimed on aga peaaegu jäägitult kadunud. Saatsingi sõnumitooja oma käskjala juurde tagasi käsuga asuda mind ootamata kohe tagasiteele. Mis temast ja voorivankritest sai, ei tea tänaseni. Et minu voorivankris olnud kast isiklike asjadega vaenlase kätte sattus, olin kindel. Selle olnud neli-viis fotot, kus ma ohvitserivormis olin pildistatud sõprade keskel tagalas ja rindel, toodi mulle näha järgmise aasta kevadel Maardu filtratsioonilaagrisse. Kõik need fotod olid püstoliga läbi lastud!
Seistes kiriku ees, kandsin veelkord põgusa pilgu vaenlase käes olevale asulale, kurvalt seisvale kaunile maakivist kirikule, apteegimajale ja astusin kiirel sammul tagasiteele Tudulinna poole. Oli keskpäeva aegu. Udu oli hajumas ja päikesevalgus tungimas läbi selle. Sammusin mööda aeglaselt liikuvatest voorivankritest kuni asula jäi seljataha. Siis viskasin end ühe vankri tagumisele otsale pikali. Panin püstolikuulipilduja ja kaarditasku enda kõrvale vankrile, haakisin lahti oma vööririhma koos 7,65 mm Waltheriga ja vajusin momentaalselt üliväsinud noore inimese unne.
Enne kokkuvõtte tegemist päevasest lahingust esitan andmeid, meenutuskilde ja väljavõtteid mõlemal pool ilmunud kirjeldustest, samuti ka kohalike elanike mälestusi ja ülestähendusi.
Väljavõte võitluskaaslase leitnant Julius Põldmäe meenutustest :
„Alustasime liikumist Narva jõe kaldalt Vasknarva lähistelt 18.-19. septembri öösel ja jõudsime pärast 24-tunnist rännakut umbes 40 km kaugusele, Tudulinna. Esialgu oli liikumine edenenud kiiresti, Kauksist alates tekkisid teedel ummistused, kuna Narva poolt valgus taanduvat sõjaväge tohutul hulgal. Oli veoautosid, hobuvoore, suurtüki- ja jalaväge. Eriti suur ummik tekkis Tudulinnas, kuhu jõudsime öösel. Murdsime oma pataljoniga kuidagi läbi, kuid nagu selgus, tõi kiirustamine meile õnnetuse kaela: sattusime esimesena löögi alla.
Varahommikul peatas meie pataljoni rügemendiülem kolonel Kaerma, kes teatas lühidalt: punavägi on Tartu all rindest läbi murdnud ning Mustvee-Rakvere teeristil Avijõe taga istub Ivan sees. Meie pataljonile anti käsk: liikuda edasi Avinurme peale, tungida üle jõe ja lüüa vastane positsioonilt välja. Pataljoniülem major Purga oli nagu ikka otsustavatel momentidel „kõrgendatud meeleolus,“ kuid suutis siiski kompaniidele käsud kätte anda. Minu kompanii sai käsu. Tungida ühe rühmaga üle silla ja teiste rühmadega ületada jõgi sillast paremal. See jäi minu meeste ainukeseks juhendamiseks lahingus.
Alustasime kõik koos liikumist Avinurme suunas. Kella järgi pidi päike olema juba tõusnud, kuid seda võis vaid aimata: kogu ümbrust kattis äärmiselt tihe udu. Nähtavus ulatus vaid mõne meetrini. Võin kinnitada, et nii paksu udu ei ole ma ei enne ega pärast seda hommikut näinud.
Lähenedes jõele, käskisin rühmadel hargneda. Leitnant Taltsile andsin korralduse ületada oma rühmaga sild, ise liikusin teiste rühmadega kaldani sillast paremal. Ning siitpeale algasid segadused. Vastaskaldalt võeti meid vastu tiheda tulega, tagantpoolt aga pressisid peale teiste väeosad. Need segunesid omavahel, mees ei tundnud meest, udu kaotas igasuguse nähtavuse, jõekallas kihises edasi-tagasi jooksjaist, osa viskus kõhuli, sest kuulipildujatuli tugevnes aina. See tundus tulevat eestpoolt paremalt. Andsin ahelikku pidi oma meestele käsu ületada jõgi ja suruda need vastase tulepesad maha. Minu meeste vahele olid samuti siginenud võõraid võitlejaid. Üks politseipataljoni mees hõikas mind nähes: „Näe, ohvitser kah siin,“ kuid kukkus samas selili. Kuul oli tunginud talle otse laupa ja surm oli silmapilkne.
Kordasin käsku ja hüppasin ka ise koos kahe käskjalaga vette. Nähtavus puudus, kui vee solina järgi otsustades pidi järgnejaid olema mõlemal käel. Vesi ulatus peaaegu rinnuni. Jõudnud vastaskaldale, suunasime tule sinnapoole, kus arvasime vaenlase laskepesad olevat ning suutsimegi nende kuulipildujad summutada. Liikusime jõest mõnisada meetrit edasi, ning kasutades hetkelist vaikust, kirjutasin pataljoni ülemale ettekande. Ratsakäskjalg Lõhmus asus ettekandega teele ja kadus varsti udumüüri taha. Ning siis algas põrgu. Olime endale tõmmanud turmtule. Seekord näisid tulistavat suurtükid ja miinipildujad. Kõigele lisaks paistis, et tuld antakse mitmest kandist. Äkki tundsin kerget lööki südame piirkonda, näkku paiskus mulda ning paar sammu minust tagapool olnud käskjalg, turske talupoeg Pärnumaalt, kelle nime olen unustanud, kukkus. Granaadikild oli tal lõiganud kaela sügava haava, õnneks tuiksoont riivamata. Sidusin haava oskust mööda kinni ja kuna ümbruses polnud enam kedagi näha-kuulda, võtsin kaaslase kukile ja hakkasin pommisaju all tagasi minema. Läbisin jälle jõe! Kuigi mees oli kaalult minust raskem, suutsin ta siiski kanda Avinurme kirikusse, kuhu oli tehtud sidumispunkt,
Rünnak üle jõe ja haavatuga tegelemine oli võtnud tükk aega ning olukord kiriku juures, kus pidanuks asuma ka kõrgem juhtkond, oli suurel määral muutunud. Mingit lahingu juhtimist ei paistnud enam olevat, vahest polnud seda ennegi. Meie pataljoni ülem ja adjutant leitnant Emil Paju olid küll veel kohal, kuid Paju otsis võimalusi äraminekuks. Läksin veelkord sillale, kuid seal polnud enam kedagi. Hakkasin siis minagi astuma Tudulinna poole. Udu oli juba haihtunud.
Mainisin eespool, et saime tuld mitmest kandist. 6-7 aastat hiljem kohtasin Tallinn-Väike raudteejaamas juhuslikult Lõhmust ning ta rääkis, et ta oli pärast minu juurest lahkumist kohe haavata saanud. Minu ettekanne üle jõe tungimisest kohale ei jõudnud.“
6. piirikaitserügemendi võitleja Jaan Juuriksoo meenutused :
„29. septembri udusel hommikul organiseeris major Lilleleht Avinurmest läbimurret. Ta läks rünnaküksustega Avinurme alevikust lääne suunas. Minu jättis ta miinipildujate rühmaülemaks. Aleviku idaservas võttis positsiooni sisse kolmetolliline suurtükipatarei, kuid see ei saanud tuld avada. Nähtavasti polnud laskemoona. Paistis, et algul oli pealetungil edu, sest paaril korral pidime miinipilduja tuld kaugemale suunama. Lahing oli äge ja meeleheitlik, kuid punaväe tankid sundisid meid taanduma. Kui palju oli langenuid, ei tea, kuid haavatuid, kes koondati Avinurme kirikusse, oli umbes 50.
Lahingu katkedes jäime ootama major Lillelehe korraldusi, kuid neid ei tulnud. Nähtavasti, olles veendunud, et sõjalise jõuga ei saa läbi murda, läks ta kõrvalisi teid mööda Pärnu suunas.
1983. a olime koolivendadega Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi lõpetamise 50. aastapäeva puhul koos. Röökides sõjamälestusi selgus, et üks meie koolivendi oli Punaarmee koosseisus suurtükiväe majorina ka Avinurme lahingus osalenud. Ta küsis minult, kas ma ei tea midagi ühest meie koolivennast Leo Paisust, kes sõdis Saksa sõjaväes patareis ja olevat Avinurmes raskesti haavata saanud. Ütlesin siis, et küllap ta oli siis nende hulgas, kes Avinurme kirikusse paigutati ja keda hiljem punaarmeelased granaatidega hävitasid. Koolivend jäi kurvaks ja mõne hetke pärast vastas. „Kes seda teadis, kes nad olid, aga Saksa mundrit nad kandsid.““
Ants Kõverjalg kirjutab oma mälestustes :
„Viisime oma varustusvankri ja hobused paar-kolmsada meetrit asulast kaugemal oleva talu õuele. Talus ei olnud ühtegi hingelist, pannil aga poolelijäänud toit. Sõime oma kõhud täis ja viskasime end hommikuse rännaku ootel põrandale pikali.
Marssisime hommikul tihedas piimjas udus Avinurme kirikust umbes 150 m kaugusel oleva kahekordse tellishoone taha oma suurtükkide juurde. Suunasime suurtükitorud raudtee ja Avijõe vahelisele luhale ja metsatukale, kuhu vaenlane oli positsiooni sisse võtnud. Kuna lasksime kaardi järgi otsesihtimisega ja mul polnud tulejuhtimisega tegeleda, siis arvas ülemus leitnant Willy Thiel õigemaks, et mina ja noor Vormsi poiss asuksime kruusaaugu servale kaitsele. Vastase sissetungi meie patareisse oli karta just kruusaaugu kaudu. Peagi nägime läbi udu vastase ahelikku kruusaaugu põhjas. Avasime sinna tule, millele vastati ägeda miinipildujatulega. Üks miin kukkus minu kaaslasest umbes meetrikaugusele, mees langes oiates põlule. Lohistasin haavatu 40-50 m eemal oleva puukuuri nurga taha. Haarasin ta kättpidi õlale ja kandsin kiriku poole. Andsin ta kiriku juures sanitaridele üle, ise jooksin tagasi. Haavatu saatusest ei tea keegi midagi. Pole võimatu, et punaväelased ta samal päeval koos teiste haavatutega maha lasksid.“
Kolonelleitnant Harald Riipalu :
„19. IX peale keskhommikut langes udu maha, andes aset päikesepaistelisele ilusale ilmale. Kella 11.00 paiku viibisin Kuremäe kõrgendikule väljajõudnud II pataljoni juures.
Kella 14.00 paiku, kui järelvägede peajõud olid jõudnud Jõuga teeristile, jõudis sinna ka diviisi käsundusohvitser leitnant Peebus, kes tõi järgneva kirjaliku käsu: „Alates Jõuga-Iisaku joonelt jääb järelkaitsesse pataljon „Narva,“ kelle käsutusse määrata tankitõrje ja saatesuurtükkide kompaniid. Kõik teised 45. rügemendi käsutuses olevad jõud allutada vanemale pataljoni ülemale ja juhtida diviisi peajõudude järele. Rügemendi ülemal isiklikult ilmuda nii kiirelt kui võimalik Koerust 2 km lõunas Väinjärvele.“
Pataljon „Narva“ ülem leitnant Ruus sai käsu sealsamas ning ruttas selle täitmisele. Kõik teised rügemendi osad allutati pataljoni ülem kapten Sihverile, kes peale lühikest puhkust ja kehakinnitust lubas kohe alustada rännakuga.
Samal ajal jõudis Jõugale jalamarsil Toila metsalaagrist hommikul vabaks antud korpuse käsutuses olnud 46. rügemendi I pataljon kapten Lehola juhtimisel.
Tavalised korraldused antud edaspidiseks liikumiseks, alustasin sõitu diviisi komandopunkti, võttes endaga kaasa adjutant leitnant Schmidti ja käsundusohvitseri leitnant Adossoni.
Läbi taanduvate vägede ja põleva maa.
Mööda Tudulinna-Avinurme teed veeresid aga lakkamatus vooris taanduvad väed: sakslased, piirikaitserügemendid, kohati korralikus kolonnis, kohati nii, kuidas keegi õigemaks peab. Vilunud silmale ei jäänud märkamata, et see ei olnud enam väeosade reeglipärane ümberpaigutus. See oli minek!
Avinurmes kohtasin ühte lõunarindel tegutsevat tankiüksuse ülemat, kellelt sain esimest informatsiooni sealse olukorra kohta. Viimase teate kohaselt võivat oodata vastase jõudmist Avinurme homme. Teatavate eelaimdustega, mis täienenud teel kuuldu-nähtuga, tajusin, et olukord on katastroofiline.
Jõudsin Koeru. Enne lahkumist tutvusin veel diviisiülema asetäitjaga. Oli vanem härra. Pärast staabiülema poolt esitlemist lausus: „Eks te tehke oma äranägemise järgi.“
Kolonelleitnant Harald Riipalu :
„19. septembri hommik. Imatu küla rajoonis peatus suurem osa väeosi. Nägin kaht politseipataljoni, 4. piirikaitserügementi ja 20. Eesti diviisi osi.
Kohapeal valitses segadus ja kuhjumine. Õhtu eel jõudsime Tudulinna, kus valitses väeosade kuhjumise tõttu äärmine segadus ja lärm. Kolonel Kaerma püüdis kohapeal korda luua, et võimaldada oma rügemendil kiirelt edasi liikuda. 3. piirikaitserügemendil õnnestus edasi liikuda umbes kella 12 ajal öösel.
19. septembri lõuna paiku sõitis 20. Eesti diviisi ülem kindralmajor Augsberger lennukil Hitleri peakorterisse.
Kohaliku elaniku, tollal Narva rindelõigus võidelnud Erich Pukk`i meenutused (13.03.1991):
„Mina olen põline Avinurme mees juba viiendat põlve. Juhuslikult olin tol ööl vastu 20. septembrit kodus kuni selle päeva lõunani ja nägin pealt Avinurme lahingu algust. Elan Avinurme keskusest 3 km Tudulinna poole. 19. septembri õhtul saabusin koju ööbima. Meie pere oli sõja eest peitu läinud koos loomadega. Öösel, kui algas lahing Kõveriku külas kohtunud Saksa väeüksuse ja Punaarme eelsalga vahel, ärkasin ja läksin jalgrattaga kodust Avinurme. Mul oli kavatsus Tallinna sõita, sest olin kuulnud midagi sealorganiseeritavast Eesti Vabariigist. Avinurmes ööbisin ühe tuttava vana kingsepa juures. Alevikus oli muidu vaikne.
Hommikul ärgates oli Avinurme kiriku ümbrus tihedalt täis Saksa vormis eesti mehi! Sain kokku paari tuttava mehega, kellega läksime uurima teiselt poolt jõge metsateed pidi raudteejaama poole, et selgitada, kes seal on ja kui palju. Jõudsime sinna, kus asub praegu tünnivabrik, seal nägime läbi udu ja kuulsime, et teel on Punaarmee vormis eestlased. Tulime tagasi Avinurme keskusse. Seal oli lahing juba peale hakanud. Üks kahurväepatarei oli üles seatud vallamaja ja haigla vahelisele põllule ja tulistas. Teine oli Avinurme metskonna juures põllul ja samuti tulistas.
Avinurme rahvamaja juures võrkpalliplatsil oli kaks vene sineleis noormeest, nende ümber oli terve ring Saksa vormis mehi. Ma ei saanud aru, kuidas nad sinna sattusid ja mis nendest sai.
Sõitsin ära metsateed pidi Kiissa ja Peressaare kaudu, jõudsin õhtu eel Reolasse. Jõudsin kuni Pillapaluni, sealt pöördusin mõne päeva pärast koju. Avinurmes nägin, et rahvamaja ja kirikutorn olid purustatud. Kuulsin, et lahingus haavata saanud sõdurid olid viidud kirikusse ja seal punaarmeelaste poolt tapetud.
Üks noor haavatud eesti poiss, kes redutas teeäärses talus, palus peremeest astuda kontakti punaarmeelastega ja teatada oma soovist end neile vangi anda. Peremees kohtus teel ratsahobusel möödasõitva polkovnik Trankmanniga, kes käskis haavatul välja tulla. Kui see ilmus teele, laskis Trankmann ilma küsimusi esitamata oma nagaaniga noore haavatud poisi maha.“
21. juulil 1993 ja 3. – 4. septembril 1994 Avinurme külastamise ajal õnnestus mul veel elusolevatelt kohalikelt elanikelt talletada mõningaid täpsustavaid andmeid. Öises Kõveriku lahingus oli Saksa poolel langenuid ligikaudu 30 sõjameest, kes maeti külaelanike poolt lahingupaiga lähedusse. Avinurme kirikus tapetuid oli kümnekonna ümber, kes kõik maeti lähedalolevasse kruusakarjääri. Lahinguväljal langenuid oli jõe ääres kui ka kruusaaugu kõrval mäel kokku 8-12 meest.
Punaarmee poolel langenud maeti ühishauda ja tehti peale betoonist sammas. Kui loodi Mustvee rajoon, toimus nende ümbermatmine Peipsi kaldale, „Leinava ema“ mälestusmärgi ette. 1964. a püstitati kiriku ette mälestussammas 1940. a äraviidud Lohusuu Vabadussõja samba kivist. See seisab praegu sellel kohal uute kirjadega: „Au kangelastele, kes langesid võitluses kodumaa eest Avinurme vabastamisel. 20.IX 1944.a“
Saime ka täpsustuse polkovnik Trankmanni poolt sooritatud mõrva kohta. Sellest rääkis meile üks kohalik, tollal Avinurme lahingust osavõtnud laskurkorpuse 27. polgu võitleja. Haavatu mahalaskmine toimus Avinurme – Tudulinna tee ääres Savi talus. Mees, kellel haavatu palus endast punaarmeelastele teatada, oli tollal perenaisele abiliseks olnud Alfred Raja – sõja ajal ärimees, hiljem Avinurme valla täitevkomitee aseesimees. Kui viimane oli väljendanud hämmeldust ja masendust Trankmanni poolt sooritatud julmuse kohta, olevat Trankmann, nagaan peos, käsutanud Raja oma hobuse ette jooksma kuni selle hingetult mahakukkumiseni. Hobune muidugi hüppas üle kukkunud mehe ja „suur väejuht“ sörkis ise hobusel Tudulinna poole edasi.
Öölahingu ajal kõrval metsas redutanud kohalik elanik Alma Pihlak viibis järgmise päeva õhtupoolikul purustatud Saksa autokolonni rusude juures. Tema jutu järgi olevat selles külas mõni päev hiljem punaarmeelaste poolt maha lastud veel kaks kohalikku noormeest: Voldemar Lepp ja Eduard Püü. Peale nende olevat seal maha lastud veel üks 13-14-aastane poiss ja paarikümneaastane noor sõdur.
Endise kirikuteenri Helgi Kase jutu järele (21.07.1993) olevat lahingupäeval kiriku kellatornis olnud peidus tolleaegne kirikuteener. Ta oli kuulnud, kuidas haavatud eesti keeles palunud: „Poisid, poisid, ärge laske!“
Esitan veel väljavõtteid Avinurme traagilisi sündmusi uurinud entusiasti, kunagise E. Vilde nimelise kolhoosi esimehe, Rägavere lossi restaureerija Erich Erilti lõpetamata käsikirjast „Avinurme lahing,“ rakvere 1992. Oma nooruse tõttu ta Saksa poolel ei sõdinud, kuid aasta pärast sõja lõppu oli ta mobiliseeritud Punaarmee tööpataljoni likvideerimaks sõjakoledusi Sinimägedes ja Narvas. Sealnähtu jättis sügava masenduse nooruki hinge. Oma elu viimastel aastatel, kui ta vasakult poolt halvatuna sai istuda vaid tugitoolis, püüdis ta objektiivselt arutada 1994. a traagilisi sündmusi. Ta suri 1993. a suvel.
„Eelsalga koosseisus Avinurme jõudnud korpuslane Ivan Oja, kes peale sõda töötas küllalt juhtival ametikohal, jutustas aastate eest mulle toimunust lakooniliselt: „Asula lõunaserval asutiste kaitsele. Maanteest paremat kätt, raudtee ja asula vahel oli üks maakivist võlvkelder (on ka praegu), seal asus neil vist mingisugune staap, igatahes asusid seal mõned ohvitserid. See kelder vallutati kohe ning asendus meie staabiga.
Meie poisid jõud apteegis ussi pealt piirituse (nii, et ka aasia mehi oli korpuslaste hulgas).
Kiriku vallutas major Snotingu üksus, hobuvoori Avinurme-Tudulinna teel lömastasid meie tankid.“
Avinurmes toimunu nõukogudepoolsete liialduste õnge on läinud ka mõned Eestis ja läänes elavad autorid (Mart Laar, Vikerkaar n 3 1989; Alfred Luts oma memoriaalteoses „Heitluste keerises“). Alfred Luts kirjutab: „… punased saanud seal palju sõjasaaki – 67 kahurit ja palju muud…; Mehed olid oma kahuri maha jätnud ja metsa jooksnud…“
Avinurme lahingus tegutsenud suurtükiväelased vajavad kaitset. Tekib küsimus eespoolmärgitud Avinurmest väljamurdjate ägedast suurtükitulest, mille tõhusust korpuslased ise on tunnistanud. Olles välja tulistanud kogu vähese laskemoonatagavara, õhkisid suurtükiväelased oma relvad kui kasutud.
Katastroofi Avinurme-Tudulinna teel käisid fotografeerimas Punaarmee fotograafid, näitamaks fotosid lömastatud voorist ajalehtedes, kui nende armee suurest võidust Avinurmes. Nagu juba öeldud, oli see revanš Vene relvade senise häbi eesti Eestimaal, olgugi, et toime pandud haavatud sõdurite, tsiviilisikute ja hobuste vastu.
Avinurme lahinguga kinnitas oma nime ajalukku N. Trankmann kui ebaeetilise sõjamehe võrdkuju. N. Trankmann oli üks tähtsam Vene spioon juba vabariigi ajal, kes iseseisvuse ajal avastati. N. Trankmann oli 1. diviisi pioneerkompanii ülem, kes müüd N. Liidule meie piirikaitse plaanid. On teada, et N. Trankmanm oli kergete elukommetega ning armastas alkoholi. Sõjakohus määras talle eluaegse sunnitöö, kust venelased ta riigipöördel vabastasid. Sõja ajal tegutses ta Narva töölispolgus, kus mõrvas, tappis ja röövis. Lõpuks taandus ta Venemaale, et sealt Punaarmee koosseisus polkovnikuna tagasi tulla.
Mõrv Avinurme kirikus, N. Trankmanni isiklik eeskuju haavatu tapmisel Tudulinna teel … heidab varju ka Eesti Laskurkorpusele, kellel kahtlemata oli ainuvõimalus läbi lahingute Eestimaale tagasi tulla.“
N. Trankmanni haud on Tallinna Metsakalmistul ühes reas Eesti kultuuritöötajatega. Eestimaa muld ühendab vennatapusõja võitjaid ja kaotajaid, kui võitjaid selles sõjas üldse oli. Küll olid aga Eestimaa kaitsjad. Ajalugu on näidanud – see kaitse ning ohver polnud asjata.“
Nüüd vastaspoole mõningad vaimustatud kirjeldused Avinurme „suurest võidust.“
„Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941-1945“:
„Hommikul kella 5-ks jõudis eelsalk Avinurme. Alevi lääneosas, maantee ja raudtee ristumiskohas võeti sisse ringkaitse. Saadeti välja luure, kes peagi teatas vaenlase suurema kolonni jõudmisest Avinurme kiriku alla. Vaevalt jõuti vaenlase kolonnile avada miinipilduja tuli, kui hargnenud vaenlase eesmised allüksused asusid rünnakule. Algas äge lahing hitlerlastega, kes suurtüki- ja miinipildujate toetusel püüdsid läbi Avinurme teed läände avada. Päeva esimesel poolel lõi eelsalk tagasi kolm fašistide rünnakut, iga järgmine eelmisest tugevam.
Suure ennastsalgavusega võitlesid vaenlase rünnakuta tõrjumisel leitnant A. Snotingu ning kaptenite V. Burovi ja A. Kallaste roodude võitlejad.
Käsu kaitselt rünnakule minna andis liikuva eelsalga komandör polkovnik N. Trankmann keskpäeva paiku, pärast seda, kui oli tagasi löödud vaenlase kolmas läbimurdekatse. Major Oskar Andrejev ründas kogu pataljoniga, hõivas kiriku ja saatis kruusaaugu kaudu A. Snotingu 4. roodu vaenlast haarama. Hitlerlaste Avinurme piirkonda tunginud üksused purustati, tema suurtükkide positsioonid hõivati. Relvi maha jättes vaenlane põgenes. Teel Tudulinna purustasid eelsalga soomusmasinad vaenlase mitme kilomeetri pikkuse kolonni. Selles lahingus paistsid silma vanemseersandid A. Aavik, L. Lepik, E. Männamaa, A. Väljaots jt (F. Sepp „Tankistid võitluses,“ lk 256). Õhtupoolikul jõudis eelsalk Tudulinna, kus kohtus piki Peipsi järve põhjakallast vaenlast lääne suunas jälitanud 8. armee 100. korpuse eelosadega.
Avinurme lahingus purustati Saksa 113. julgestusrügement, 20. SS jalaväediviisi 45. rügement ja 300. eriülesannetega jalaväediviisi lahingugrupp ning nendega koos tegutsenud väiksemad üksused.
Sõjasaagina saadi Avinurme lahingus 67 suurtükki, 19 miinipildujat, 75 raske- ja 45 kergekuulipildujat, 247 püssi, 8 sõidu- ja 38 veoautot, 111 veokit, 32 kasti laskemoona, 186 hobust ja palju muud sõjavarustust. Vangi võeti üle 10 vaenlase sõduri ja ohvitseri.“
Eesti Laskurkorpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn oma memuaarides oli märksa tagasihoidlikum :
„Hommikul kell 5 saabunud raportitest selgus, et on alanud äge lahing vaenlase peajõududega, kes püüdsid iga hinna eest läände liikuda. Kuigi vastase jõud olid peaaegu 3 korda suuremad, purustati ta tänu meie sõjameeste osavale manöövrile ja vastupidavusele 20. septembri pärastlõunal täieliult ning kella 16.-ks vallutasid 27. laskurpolgu väed teesõlme Tudulinnas ja Tudulinna asula. Päeva jooksul hävitati sakslaste 258. diviisi 130. jalaväerügemendi väeosad, 3. ja 6. piirikaitserügemendi ja 20. SS suurtükiväerügement. Kõrvalteede kaudu lipsasid minema ainult 20. SS diviisi 46. rügement ja 2. piirikaitserügement, kelle korpus hävitas järgmistel päevadel.
Igaks juhuks saatsin ma sellesse suunda ka korpuse suurtükiväepilgu ja sapööride üksikpataljoni, et vajaduse korral toetada 27. polgu tegevust. Avinurme suunda koondati nüüd ka 7. Eesti diviisi peajõud.“
Avinurmet rünnanud 27. polgu 2. pataljoni komandöri major Oskar Andrejevi asetäitja poliitalal kapten N. Vanaselja meenutab kogumikus „Võitluse radadel“ (lk 231):
„Varahommikul jõudis üksus sihtkohta – Avinurme. Hakkab koitma. Kutsuti luurajate komandör vanemseersant Merila. Teostada luuret esialgu kirikuni.
Komandopunkt oli sisse seatud võlvitud laega keldris. Siin oli peale polgu ja pataljonikomandöri ka tankipolgu ülem alampolkovnik Kuslapuu kuulamas luuraja ettekannet. Nüüd võis märgata juba mäel asuva kiriku nooljat torni, meie poole avatud ümmarguste mustavate luukide avasid. Mürsud lendasid endiselt üle me peade. Nad plahvatasid (raudtee)silla rajoonis, udus polnud isegi tornist näha, kas nad lõhkesid ja see oli meile kasuks.
„Künnapu, löö tornist vaatleja alla ja raputa kiriku rajoon läbi,“ ütleb polkovnik Trankmann. „Sinna on neid kogunenud vist nagu prussakaid prao vahele!“
Paari minuti pärast raksatab nii lähedal, et juuksed õhusurvest kiivri all peas liiguvad, isesõitva suurtüki võimas lask. Tornist lendavad laastud. Teine mürsk lööb tornist läbi otse avatud luugi kõrvalt. „Hästi! Nüüd nad seal küll enam oma tuld ei korrigeeri!“
Vaenlane ründas, nagu võis oletada, Kallaste ja Snotingu lõigus, Burovi ees oli vaiksem. Hetkeks jääb vaiksemaks. Lahing puhkeb uue jõuga. Burov teatab automaaturite koondumisest tema vastu. Kohe müriseb kiriku rajoonis ja roodu asukoht mattub plahvatuste suitsu. Samal hetkel lööb maa värisema silla pool. Ka sinna annab vastane tulelöögi.
Vaenlase tuli on nüüd tapvalt ägetäpne. Tema mäel, meie orus – nii on tal kerge tuld juhtida. Plaan – haarata neid tiibadelt, tekitada segadust ja seda kasutades otse peajõududega läbi murda, selgub siis, kui Kallaste palub kiires korras miinipilduja tuld saja meetri peale roodu ette. Siin on asi enam kui täbar. Varsti võib minna käsikähmluseks.
Vahepeal oli aga tulemus Kallaste roodu lõigus vaekausile pandud. Miinipildujate tulevall küll peatas ajutiselt pealetungijad, kuid sellele järgnes raske löök vaenlaselt Zverevi enda positsioonidele. Olukord läks eriti tõsiseks, kui kapten Kallaste raskelt haavatuna ära viidi ja seersant Korelli langes. Nüüd võttis roodu juhtimise üle vanemleitnant Larin.
Päev kaldus lõunasse, kuid lahing Avinurme pärast jätkus raugematu hooga
Rivist olid väljalangenud kõik nooremkomandörid, rühmavanemad.
Korraga vapustas ümbrust tohutu kärgatus. Seal, kus asusid miinipildujad, tõusis taeva poole must suitsu- ja tolmusammas.
Tegelikult oligi nõnda. Mööda teed, mida ühelt poolt kaitsesid leitnant Snotingu, teiselt poolt vanemleitnant Konarovi võitlejad, saabus kauaoodatud laskemoon. Kasutades lühikest vaheaega, mille vältel vaenlane oma jõude ümber grupeeris uueks rünnakuks, sõitsid masinad majade varjus otse roodude positsioonile ja panid oma koorma maha. Ainult ühel juhtidest, reamees Ozigovil, ei vedanud. Tema masina jäänuseid nägigi Larin plahvatuse käigus. Vaenlasele teadmata kogunes sellel vaheajal vastaspoolse metsa varjavate mändide alla uus ähvardav jõud. Need olid järelejõudnud teiste väeosade rasked üksused. Seal oli 120 mm miinipilduja patarei, terve suurtükidivisjon. Tuli suunati kiriku ümbrusse.
Nüüd peremehetsevad lahinguväljal meie rasked relvad. Polkovnik Trankmanni kähisema karjutud hääl käsutab vasturünnakule. Majade vahelt ronivad välja pikkamööda tankid, asuvad lahingukorda liikuvad suurtükid. Ent veelgi varem tõstab oma roodu maast üles leitnant Snoting, kes peab vastast haarama kiriku tagant. Leitnant Pärnasalu viib aga oma mehed rünnakule tankide turjal.
Avar põld oli täis põgenevaid vaenlasi. Tankid neid ei jälita. Nende töö algab kõrgendikult, kus asuvad enamuses mahajäetud vastase suurtükid, miinipildujad, tohutu kilomeetripikkune voor, soomustransportöörid. Meie kolonn hargneb ja nüüd algab Avinurme lahingu võimas finaal!
Kiriku juurest ja isegi selle esikust lajatavad granaadiplahvatused, kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitupugenud hitlerlaste grupi.
Niisiis – oleme oma ülesande täitnud. Hävitatud, purustatud ja hajutatud on 250. diviisi 138. rügement, 3. ja 6. piirikaitserügement. Meie valdusesse sattus 62 suurtükki, sadu miini- ja kuulipildujaid, 5 transportööri, üle 300 hobuse koor veokitega, veoautosid. Vaatamata kaotustele olime tugevnenud. Partei ridadesse oli neil päevil vastu võetud 26. komsomoli 12 uut liiget.“
Eesti Laskurkorpuse staabiülema abi operatiivalal polkovnik Vassili Külaots, tollal 7. laskurdiviisi komandöri asetäitja, meenutab oma memuaarides :
„Kella 11.ks jõudsid kohale meie peajõudude tankid iseliikuvad suurtükid, mis lõplikult otsustasid lahingu käigu.
Vaenlase kaotused olid suured. Juba esimeses vihases lahingus Avinurme asulas ja selle lähemas ümbruses kaotas tema 3. piirikaitserügement ligi 300 sõdurit ja ohvitseri surnutena. Rohkem kui 100 meest võeti vangi. Meie pealetungi jätkumisel Avinurmest Tudulinna poole, kus anti purustav löök 6. piirikaitserügemendile, tekitati vaenlasele taas suuri kaotusi. Ligi 1000 tema sõdurit ja ohvitseri võeti vangi. Paljud jooksid ümbruskonda laiali.“
Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann meenutab oma raamatus „Tuli ja manööver“:
„20. septembri hommikul kell 5 hõivas väeüksus käigult Avinurme. Koidu ajal jõudis jaama juurde vaenlase peajõudude eesmiste üksuste kolonnid. Kell 8.30 minutit alustasid 113. kaitserügemendi ja 45. jalaväerügemendi allüksused ning 300. SS- eridiviisi lahingugrupp 6 tanki toetusel rünnakut Avinurmele. Polkovnik Trankmanni eelsalga ja Narvast taganeva vaenlase ülekaalukate jõudude vahel puhkes äge lahing. See kestis umbes 2 tundi. Kell 11.20 alustasid hitlerlased tugeva suurtüki- ja miinipildujate toetusel teist rünnakut. Jälle puhkes äge tulelahing. Jalaväerünnakute tagasilöömisel andis miinipildujate roodu komandör leitnant Zverev 50 minuti vältel kiirtuld vaenlase pihta. Selle aja jooksul tulistas rood välja üle 1300 miini. Tankid ja iseliikuvad suurtükid tõrjusid kohapealt tulistades vaenlase jalaväe ja tankide ägedaid rünnakuid. Vaenlane kandis suuri kaotusi ja oli sunnitud taanduma.
Hitlerlased püüdsid iga hinna eest endale läbi Avinurme taganemisteed kindlustada ja alustasid kell 13 kolmandat rünnakut, kuid ei saavutanud edu ka seekord. Samal ajal avastas meie luure vaenlase suure kolonni, mis lähenes Avinurmele. Nikolai Trankmanni eelsalk ei jäänud vaenlase rünnakut ootama, vaid läks ise otsustavale pealetungile. Vaenlase kolonnide pihta hakkasid tuld sülitama suurtükid ja miinipildujad. Ründasid 45. tankipolgu ja 925. iseliikuvate suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega… Vältimatu hukkumise eest põgenesid vaenlase sõdurid, relvi maha jättes, metsa. 317 hitlerlast hävitati, üle 600 võeti vangi. Suurtüki- ja miinipildujatega ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast, 35 hobust. Lisaks saadi suur sõjasaak: 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suured toiduainete ja varustuste laod. Sõjavangide tunnistust mööda purustas meie eelsalk Avinurme piirkonnas 300. SS- eridiviisi kolonnid.“
Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe ülem kindralmajor Karl Aru kirjutab Avinurme lahingu kohta muuhulgas :
„Ja siis kui vaenlane oli end välja kurnanud, anti talle surmahoop. Tankide toetusel viis major O. Andrejev mehed rünnakule, mis lõppes Avinurme vabastamisega ja vaenlase kolonni täieliku purustamisega teel Tudulinna poole. Kolm fašistide jalaväerügementi ja 20. SS-diviisi suurtükirügement lakkasid olemast. Kilomeetrite pikkuselt olid tee ja teeääred täis vaenlase laipu, lömmilöödud suurtükke, veokeid…“
Nüüd siis jõuame Avinurme lahingu „võimsa finaalini,“ nagu seda politruk N. Vanaselja oma suurte ülemuste heakskiitmisel on nimetatud. Meiepoolsed autorid on käsitlenud seda küll tragöödiana, küll katastroofina.
Mina, kes olin ehk ainuke või väga vähestest, kes selles ise sees oli ja imekombel elusana pääses, arvan, et „Avinurme põrgu“ on selle õige nimetus. Siin asetleidnud õudus ja kõikidele elusolenditele osaks saanud julmus ei olnud põhjustatud ei ohjeldamatutest loodusjõududest, et saatuse ettemääratusest, vaid toimus ainuüksi, nagu põrgus ikka – „põrguvürstide ja nende sulaste“ otsese tahte tulemusena. „Tšehhi“ ja „Avinurme“ põrgute vahe on ainult selles, et esimese olid „Põrguvürstideks ja sulasteks“ jõhkardid võõra, siin aga meie oma rahva hulgast.
Niisiis jätkan kronoloogiliselt. Olin voorivankri tagumisel otsal haakinud lahti oma vöörihma koos 7.65 mm Waltheriga ja vajunud üliväsinud noore inimese raskesse unne…
Mingi seletamatu seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku, senikuulmatu hääle toimel ajasin vaevaliselt lahti oma silmad.
Üle järgmise veoki, 5-6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks peaaegu pealuust välja tunginud hobusesilma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus tema viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis oleks pidanud panema vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Tagumine pool hobusest oli juba tankiroomikute all, tanki luugist poolest saati väljas seisis nõgine punaväelane, irve näol, kone valmis hävitama iga ettejäävat elusolendit.
Ainult sajandik sekundit kulus mul olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Hetkega olin end rullinud üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi. Sealt mõned meetrid roomamist kõrval oleva põõsa taha, edasi mahaküürutanult kiirete, lühikeste sik-sak hüpetega järgmise põõsa taha, täpselt nii, nagu hagijate poolet tagaaetav jänes. Kogu muu teekond kulges konekuulide rahes, küll tankiluugilt, küll tiibadelt sõitvatelt automaaturitelt. Veel natuke pingutust ja õnne, ja olin juba metsas, ümberringi ikka veel kuulide vingumine ja plaksatused. Õnn ja saatus olid mind ka seekord säästnud. Liikusin üha sügavamale metsa – ilma relvata, ilma mütsita, siiski elusana ja tervena. Seljataha jäi veel mõneks ajaks kaikuma tankiroomikute lõgin, allaaetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed, automaadivalangute tärin.
Üks piirikaitserügemendi võitlejaid meenutab: „See oli kõige kohutavam vaatepilt, mida sõja-aastate kestel näinud olen. Surevad hobused hirnusid võikalt, kõikjalt kostis appihüüded ja valukarjed. Ja sina vaatad seda õudust pealt ning ei saa mudagi teha.“
Veel kuni tänavu sügiseni oli ebaselge, kus täpselt ja kui pikal teelõigul voori lömastamine toimus. Kuna Avinurme ja Tudulinna elanikud tollal seda oma silmaga polnud näinud, pidi see olema toimunud kusagil asulate vahelise teelõigu keskmisel osal. 1994. a sügisel õnnestus leida elav tunnistaja Anniksaare Jaakapra talu perenaise Ilse Rummeli näol. Tol saatuslikul päeval oli tema noore peretütrena olnud loomadega redus lähedalolevas metsas. Tankide müra, lahingukära ja automaadilasud olnud sinna hästi kuulda. Järgmistel päevadel nägi ta teel toimunud jubedust. Tema sõnul rulliti tankiroomikute alla umbes
2,5-3 km voori Vanatoa talust Avinurme poole. Kõige rohkem oli kuhjunud puruksaetud veokeid ja lömastatud hobuseid vanal teetrassil Pikati oja silla ümbruses.
Tema informatsiooni tulemusena õnnestus mul ka fikseerida tänavu täpselt minu kohtumispaik tankiga. See oli sirgel teelõigul u 7 km Avinurmest Tudulinna poole. Ajaliselt pidi see aset leidma kella poole kolme ja kolme vahel pärastlõunal. Umbes nii palju kulus mul aeglases vooris sinna punkti jõudmiseks ning sealt läbi metsa ekseldes päikeseloojanguks u 12 km kaugusel Tudu teel asuvasse Oonurme jõudmiseks.
Tapetuid tuli kohalikel elanikel külade kaupa matta. Änniksaare küla piirkonnas oli olnud neid lömastatud mehi kümne ümber. Pikati ojast edasi, järgmise küla piirkonnas, puuduvad andmed maetud hukkunute kohta. Arvatavasti ei olnud nende arv seal suurem eelmise lõigu omast. Nii aeti kokku tankiroomikute alla 15-20 meest, valdavalt muidugi haavatud.
Juba meie taandumisteel läbi Tudu Viru-Jaagupisse kuulsin, et vaenlase juhttank selles koletuslikus veretöös olevat enne Tudulinna puruks lastud. Kuidas see toimus, selle kohta liigub kaks versiooni. Esimese järgi teinud seda meie 45. rügemendi tankikompanii üks kahur mitu kilomeetrit Tudulinnast Avinurme poole (seda kinnitas ka selle kompanii ülem leitnant Ago Loorpärg); teise järgi hävitanud selle üks piirikaitserügemendi võitleja tankirusikaga. Juhttanki hävitamine on ilmselt tõenäone, muidu oleksid tankid kogu voori kuni Tudulinnani alla rullinud.
Kui kadunud Valdo Pant tegi 1969. a oma kroonikasarja „Täna 25 aastat tagasi“ käsitles ta seal ka Avinurme lahingut. Selles esitatud väär sündmuste refereering veel veerand sajandit järgi võidujoovastuses olevate punaarmeelaste poolt jättis külmaks nii mind kui ka teisi selles meie poolel osalenuid, seda enam et selline esitus tollel ajal oli ainuvõimalik. Kui aga nende „võidujoovastuses“ näidati kümmekond dokumentaalfotot tankiroomikute all lömastatud haavatutest ja hobustest, kes lebasid seal ahvi- või põdranahkadena veokite rusude vahel teetolmus ja mustendavates vereloikudes, siis tekkis ängistus hinge, käed tõmbusid tahes-tahtmata rusikasse. Mis puutus saates osalenutesse, siis andsid nad ise nii endile kui oma inimvaenulikule sadistlikule teole kõige selgema hinnangu.
Kõigest ülaltoodust tulenedes teeksin 20. septembri Avinurme päevasest lahingust alljärgneva tõepärase üldistuse.
1. Ajaliselt langevad mõlemapoolsed andmed enam-vähem ühte. Polkovnik Trankmanni eelsalk hõivas Pärniku teeristi kella 4 paik öösel, Avinurme raudteejaama ja selle lähema ümbruse 1 tund hiljem, see on umbes tund enne päikesetõusu. Vaenlane viivitas oma eelsalga edasiliikumisega Kõverikult Avinurme suunas mitu tundi. Arvatavasti mängis selles rolli ka minu poolt raudteejaama lähistel teostatud valgustusrakettide peibutusmäng, samuti ka öösel tõusma hakanud udud.
2. Esimene kokkupõrge meie eelsalga ja vaenlase vahel toimus umbes tund pärast arvatavat päikesetõusu ja kestis paarkümmend minutit. Meie peajõudude rünnak algas tunni võra hiljem pärast miinipilduja- ja suurtükitule ettevalmistust ja kestis vahetpidamata paari tunni ümber. Vaenlase poolt võttis sellest osa 27. polgu ülema polkovnik N. Trankmanni poolt juhitud eelsalk – nimetatud polgu 2. pataljon, tugevdatud 12 tanki, 8 liikursuurtükki ja miinipildujakompaniiga, kokku tuhande mehe ümber. Meie poolel osales otseselt selles lahingus osa 3. ja 6. piirikaitserügementide üksusi, samuti 288. ja 292. politseipataljonide osad. 20. Eesti diviisist võtsid täies koosseisus sellest osa 3. suurtükigrupi patareid (7., 8. ja 9. patarei), kokku 14 neljatollist haubitsat. 20. diviisi jalaväeosadest olid Avinurme lahingus vaid üksikud Avinurme teel liikunud eesmised grupid 45. rüg 1. pat, 46. rüg 2. pat ja „Sihveri“ pataljonist, nende üksuste peajõud oma pataljoniülemate juhtimisel olid öösel, kuulnud Pärniku teeristi hõivamisest, möödunud Avinurmest metsateid pidi põhja poolt. Sakslastest võtsid lahingust osa 258. diviisi 130. rügemendi osad. Meie poolel võttis lahingust otseselt osa paari tuhande mehe ümber. Mehi oli Avinurmes muidugi palju rohkem, kuid nii vooride meeskonnad kui ka juhtkonna kaotanud ja paksus udus üksi ning väiksemate gruppidena ringiliikuvad mehed lahingus ei osalenud, vaid jälgisid kõrvalt lahingu käiku. Meie võitlejad olid põhiliselt varustatud kergerelvadega: kuulipildujate, automaatide ja vintpüssidega, tankirusikaid oli ainult 20. diviisi poistel ja neidki napilt.
Lahing toimus maa-alal kitsarööpmelise raudtee ja üle veskitammi kulgeva Laursaare tee vahel, mõlemal pool Avinurme – Mustvee maanteed, Avijõest lõunas.
Vaenlasel olid elavjõudu küll poole vähem, seevastu aga raskerelvade – tankide, liikursuurtükkide ja miinipildujate tulejõud meie omast palju suurem. Sellise jõudude vahekorra juures olime siiski vaenlase kaitserinnet läbi murdmas. Tagantjärele selgus, et see oleks aga osutunud Phyrrose võiduks. Selleks ajaks oli juba 921. polk Pärniku teeristi kindlalt enda kätte haaranud, 954. polk samuti Avijõe silla Pärniku ja Mustametsa vahel Rakvere teel. Vaenlase abijõudude ja täiendavate raskerelvade saabumine lahinguväljale ennelõunal muutis jõudude vahekorra täielikult vaenlase kasuks, mis otsustas ka lahingu tulemuse.
Viimane meiepoolne kaitselahing toimus Avinurme keskasula vahel, mõnisada meetrit kirikust läänes. See kestis vähem kui tund. Vaenlase eelrünnak õnnestus tagasi lüüa, viimased meie võitlejad tõmbusid rindelt tagasi keskpäeva ajal.
3. Vastase viimane, kontsentreeritud rünnak kõigi abijõududega aleviku keskusele ja kirikule toimus keskpäeva paiku, meie poolt täielikult mahajäetud kiriku sees ühtegi vastupanu osutanud võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, enamik neist mitte täie teadvuse juures. Kirikus toimunu kohta annab, nagu saatuse iroonia, kõige täpsema ülevaate ründava pataljoni politruk N. Vanaselja oma meenutustes, kahe lause vahele on vaja punkti asemele ainult koma panna. Niisiis: „Kiriku juurest ja isegi selle esikust lajatavad granaadiplahvatused, kostab lühikesi automaadivalanguid, siin likvideerivad luurajad peitupugenud hitlerlaste grupi.“
Niimoodi siis tapeti elajalikult kõik raskelt haavatud kiriku altari kõrval. Laudpõrandasse sööbinud tapetute veri, automaadivalangute kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud seintes on veel nüüdki selgelt näha ega lase unustada seda loomalikku veretööd.
Kiriku ja rahvamaja tornid lasti puruks alles nüüd, kui udu oli haihtunud. Minu lahkumisel kirikust ja sulast olid veel mõlemad terved. On naeruväärne lugeda, kuidas Trankmanni käsu järgi hommikul kõige paksema udu ajal kiriku torn otsesihtimisega 800 m kauguselt puruks lasti.
Punastel kulus kindlasti tund-poolteist pärast tühja aleviku vallutamist „soomuse-tegemiseks,“ apteegis ussi pealt piirituse ärajoomiseks ja edasise luure teostamiseks Tudulinna suunas. Selle käigus siis avastatigi suur vaenlase kolonn, kelle vastu mindi „otsustavale“ pealetungile ja kes hävitati tule ja roomikutega…
Kõik oli täpselt nii, väljaarvatud see, et kolonn ei lähenenud mitte Avinurmele, vaid hoopis kaugenes sellest. Tankid koos automaaturitega saadeti Trankmanni poolt kiriku eest haavatute voori lömastama kella kahe – poole kolme ajal. Kuidas see kõik toimus, sellest oli juba eelpool juttu.
4. Tänu paksule udule oli lahinguväljal langenuid alla kahekümne (aleviku elanike poolt fikseeritud matmispaikade järgi) meie poolel, vastaspoolel langes enam-vähem samapalju mehi. Kui arvestada lahinguväljal langenuid, Kõverikul purustatuid, kirikus ja tankiroomikute all tapetuid ning paaril järgmisel päeval mahalastuid, on neid kokku 60-70. Haavatuid oli mõlemal pool palju rohkem. Minu kirikus viibimise ajal oli seal 40-50 meest, osa kergelthaavatuid asus tagasiteele enne minu sinna jõudmist. Nagu vastaspoolel sõdinute meenutustest võib välja lugeda, oli ka nende haavatute arv väga suur. Ka meil sai haavata 100 mehe ringis.
Nagu juba eespool tähendatud, Avinurme lahingus ühtegi vangi ei võetud. Kas see oli Trankmanni isiklik otsus või anti talle selline käsk ülaltpoolt, jääb nähtavast igavesti saladuseks. Kui meie poolel võidelnud eestlased nägid nii Avinurmes vangivõetud punaarmeelastes kui ka gruppidena kodu poole põgenemisel juhuslikel kohtumistel Eesti Laskurkorpuse väiksemate üksustega eeskätt oma rahvuskaaslasi, kelle vastu relva ei tõstetud, siis nende juures, eeskätt juhtivkoosseisu osas, oli paariaastane kommunistlik propaganda ning neisse sissesüstitud hirmutunne teinud oma töö: võitjaoreool ja isiklikud ambitsioonid olid tõrjunud kõik muu tahaplaanile. Nii sattusid nende poolt levitatud väärinformatsiooni ja propaganda tulemusena tuhanded eesti mehed Väike-Maarja – Tamsalu – Ambla ümbruses algul sõjavangi ja sealt enamasti edasi külmale maale, GULAGI arhipelaagi.
5. Eesti laskurkorpuse juhtkonda kuulunud sõjameeste poolt oma memuaarides esitatud andmed meie inimkaotuste, sõjasaagi ja lahingus osalenud üksuste kohta on täiesti väärad, üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad. Paistab, nagu püüaks üks teist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja liikursuurtükkide hävitamisest ja mitmekümne veoauto sõjasaagiks saamisest, kui neid Avinurmes mitte ühtegi polnud. Ka ühtegi suurtükki ei saadud sõjasaagiks, saadi ainult 12 kõlbmatut suurtükivrakki. Kõik autorid aga suhtuvad ühtemoodi suure uhkuse – ja rahuldustundega „võimsasse finaali“ Tudulinna teel.
Kõige tagasihoidlikum oma hinnanguis on korpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes kõik need „hitlerlased“ olid, kui ka seda, et raskelthaavatute tapmine kirikus kui ka haavatute ja mitte milleski süüdi olevate hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjaroimade hulka.
Lõpuks analüüsin oma nägemusest lähtudes mõlema vastase, fašistliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa käitumist meie rahva vastu sõjaperioodil, nende suhtumist meie iseseisvuspüüdlustesse kui ka Narva rindelõigu taandumisoperatsiooni krahhi ja Avinurme kaotuse põhjuseid.
1. Kui eestlastele oli fašistliku Saksamaa poliitikas antud pärismaalastest eelposti roll nende globaalpoliitikas Drang nach Osten, siis kommunistliku Venemaa lõppeesmärgiks oli jõuda jällegi Läänemereni ja kinnitada siin igaveseks oma kanda. Selle eesmärgi saavutamiseks taktikalisteks sammudeks olid pärismaalaste järk-järguline likvideerimine ja asendamine uue, homo soveticus - elanikkonnaga.
Nendest poliitilistest eesmärkidest tulenevalt tegutsesid ka mõlemad kõrgemad sõjaväejuhtkonnad peaaegu analoogselt: eesti väeosadesse suhtuti hoolimatult ja üleolevalt.
Kahju on, et paljud Eesti Laskurkorpuses võidelnud tõsised eesti mehed pole veel senini aru saanud, mis eesmärgiga saadeti neid vennatapule Emajõe joonel, Avinurmes või Porkunis, kus tapeti palju teisel pool sõdinud kaasmaalasi. Või milleks oli vaja saata Kuressaarest purjus 8. armee juhatajal kindralleitnant F. Starikovil eesti mehed kindlasse surma, täielikult ettevalmistamata Vintri dessandile Sõrve säärel. Seal hukkus ligi pooltuhat meest külmades Riia lahe voogudes. Sama mõttetud olid rohked ohvrid rünnakutel Kuramaa rindel, vahetult enne sõja lõppu, mil sõja lõpptulemus oli Berliini all juba ammu otsustatud.
Nõukogude kõrgemal juhtkonnal oli hästi meele 22. Eesti territoriaalkorpuse üleminek 1941. a suvel Porhovi – Ostrovi all, 1942. a jõulude ajal osa Eesti Laskurkorpuse meeste üleminek Velikije Luki all süvendas veel seda usaldamatust, seda enam, et valdav osa ületulnud meestest sõdis nüüd Punaarmee vastu. Nüüd püüti kõike eelnenut „kodumaa kangelasliku vabastamise“ sildi all tasa teha!
Sakslaste jaoks olid eestlased vaid need, kes pidid kastanid tulest välja tooma, olgu see „Narva“ pataljon Izjumi ja Dnepri ääres, Rebase ja Soodeni pataljonid Novgorodi ja Luuga lähedal, 20. diviisi üksused Meerapalu ja Auvere lahingutes, soomepoisid ja politseipataljonid Kärevere sillapea likvideerimisel Emajõel.
2. Kõige reetlikumalt käitus Saksa väejuhatus nende vägede väljatõmbamisel Eestist 1944. a septembris. Nendel oli täpselt teada Emajõe rinde kokkuvarisemine, samuti vastase võimalikud taktikalised plaanid kogu Narva rindelõigu väeosade kottivõtmiseks. Ometi ei tehtud peaaegu mitte midagi vastase ründekiilude suunal olevate sõlmpunktide (Võtikvere, Pärniku, Jõgev) kaitse organiseerimiseks.
Eesti väeosade väljatõmbamine rindejoonelt algas päev-poolteist sakslaste omadest hiljem. Eelnevalt lasti käsukorras raskerelvadel välja tulistada neile taandumisel enesekaitseks vajalik laskemoonavaru. Praktiliselt jäeti need ilma laskemoonata, nähtavasti kartusest, et mürske võidakse kasutada mitte ainult venelaste, vaid ka sakslaste vastu. Saksa vägede evakueerimiseks kasutati suuri vabu magistraale läbi Rakvere, Paide, Pärnu, kusjuures eesti väeosad toodi ära lausa nende magistraalide äärest, et kümnete kilomeetrite pikkuste sõjaväe- ja põgenikevooridega tungelda kitsastel külavaheteedel vaenlase lennu- ja eelvägede rünnakute all.
Nõukogude-poolse Narva rindelõigu kui ka Eesti korpuse kõrgem juhtkond teadsid täpselt, millised väeüksused nende vastu sõdisid. Et reavõitlejate eest vennatappu varjata, nimetati kõiki nende vastu sõdivaid võitlejaid hitlerlasteks ja fašistideks, seda ka 25 aastat hiljem kirjutatud memuaarides. Julgen veelkord väita, et Trankmanni määramine Avinurme eelsalga ülemaks olnud juhuslik valik, vaid põhiliselt Venemaa-eestlastest koosnev korpuse kõrgem juhtkond oli veendunud – selle mehe käsi ei värise tapmaks oma rahvuskaaslasi, et teenida endale „au ja kuulsust“ ning rahuldada oma tapmisiha.
3. Avinurme lahingu tulemus sõltus otseselt lahingu üldjuhtimise puudumisest. Kui Pärniku teerist oleks hõivatud öösel pärast minu ettekannet ja Mustvee suunas asetatud välja külgkaitse, oleks kõik Tudulinnast tulevad üksused terve öö ja järgneva hommiku jooksul selle läbinud ja jõudnud järgmisele kaitseliinile Koeru all. Kui taganemise üldjuhiks määratud kolonelleitnant Harald Riipalu poleks üksuste juurest õhtupoolikul sõitnud diviisi komandopunkti, oleks tema oma suurte kogemuste ja organiseerimisvõimega suutnud tagada selle operatsiooni eduka lõpptulemuse. Üldse on ebaselges selle Riipalule saabunud käsu asjaolud. Ei tema ise oma memuaarides, ei keegi teine too selgust, kes nimelt selle käsu andis. Diviisi ülem Augsberger oli sel päeval omaalgatuslikult sõitnud Hitleri peakorterisse, tema asetäitjaks määratud sakslasest vanem suurtükiväe kolonel diviisi asjadesse end üldse ei seganud. Samal ajal oli just Riipalul teada kogu tõde nii järeletulevatest eesti väeosadest, vastase paiknemisest ja tema arvatavatest operatsioonidest meie plaanikohase taganemise ohustamiseks.
Kui ta oligi saanud Saksa väejuhatuselt käsu tulla diviisi komandopunkti, oleks ta sõltuvalt olukorrast pidanud tegema uue otsuse, tegutsema otsustusvõimelise eesti ohvitserina ja tegema kõik temast oleneva. Nii oleks ta lõpuni, „kaptenina laeval,“ täitnud oma kohust kõigi eesti sõjameeste ja oma südametunnistuse ees ning saanud sellele teole väärilise hinnangu meie rahva ajaloos.
4. Mis puutub meie sõjameeste ja kogu eesti rahva lootuse purunemisse neil saatuslikel septembripäevadel anno 1944, arva, põhiline põhjus oli selles, et Eestimaal ei leidunud siis taolisi otsustusvõimelisi poliitikuid ja kõrgemaid sõjaväelasi nagu 1918. a novembris, Vabadussõja alguspäevadel. Nii ajutisel valitsusel Otto Tiefiga eesotsas, kui ka tagala kõrgemal sõjaväejuhtkonnal, eesotsas kolonel J. Soodlaga, puudus plaan kaua etteaimatavas kriisisituatsioonis tegutsemiseks. Puudus ka nende omavaheline side, samuti side rindel võitlevate eesti väeosade kõrgemate ohvitseridega. Oli meil küll aatemees, hallipäine admiral Pitka, aga tema aeg oli möödas ja üldsituatsioon oli hoopis teine, kui 25 aastat tagasi.
1944. aasta septembrilõpu traagilised sündmused andsid kogu meie väikesele rahvale ja tema tulevikule väga ränga hoobi. Peaaegu 80 tuhat eestlast põgenes punase terrori eest läände ja töötas end seal suurte pingutustega üles. Nende juured on küll valdaval osal siin, kuid juba nende järeltulev põlvkond on kahjuks assimileerunud sealsesse heaoluühiskonda ning ei oma meie rahva tulevikupüüdlustes peaaegu mitte mingisugust tähtsust.
Siiajäänud meestel ja nende perekondadel tuli väga suurel osal teha läbi raske Siberi-teekond. Sealt tuli vaid osa saatusest soositumaid tagasi. Ka ülejäänud kodumaale jäänutel, välja arvatud okupantide otsestel käsilastel, tuli võidelda ja vingerdada nii igapäevaste probleemide kui meile võõra elukäsitlusega.
On muidugi suur õnn elada jälle omas vabas riigis. Peaaegu 50 aastat kestnud nõukogude võim, meile väärate tõekspidamiste ja võõra elulaadiga on jätnud küllalt sügavad jäljed meie elukorraldusse ja riigi ülesehitamisse. On vaja aega ja suurt pingutust meie järeltulevatelt põlvkondadelt, et kunagi jälle jõuda tõeliselt ausasse ja töökasse Eesti Vabariiki.
Sakus, september 1994.a
VALDO KALLION sündis 27. märtsil 1923 Järvakandis. Tema isa Aleksander oli kapteni auastmes osa võtnud Eesti Vabadussõjast ja töötas hiljem koolijuhatajana, ema Olga oli kooliõpetaja.
Pärast Järvakandi algkooli lõpetamist jätkas õpinguid Tallinnas, Gustav Adolfi progümnaasiumis ja gümnaasiumis, 1942. aastal astus Tallinna Tehnikaülikooli keemiaosakonda.
1. aprillil 1943 mobiliseeriti V. Kallion Saksa sõjaväkke, saadeti algul Heidelaagrisse, sealt aga Bad-Tölzi ohvitseride kooli, mille lõpetas kahurväeohvitserina.
Tallinnasse tagasi pöördus 25. märtsil 1944, maikuus saadeti Jägala laagrist rindele: võttis osa Narva, Sinimägede, Krivasoo ja Avinurme lahingutest; kahurväe leitnant, 20. diviisi 7. patarei tulejooneohvitser.
Langes 22. septembril 1944 sõjavangi, juulis 1945 määras sõjatribunal § 58 l ³ alusel 10 + 5 aastat.
1945-1954 Burepolomi ja Uhta laagrites.
1955-1967 töötas Vasalemma paemurdudes; aastail 1955 – 1962 õppis kaugõppes TPIs tööstus- ja tsiviilehituse eriala, mille lõpetas kiitusega diplomiga. Aastail 1967-1968 Eesti Dolomiidi peainsener, 1968-1983 Eesti maaehitusprojekti projekti peainsener. E. Vilde nim kolhoosi tootmishoonete projekteerija 1983-1991.
V. Kallion oli 1993 Saku Vabadusvõitlejate Ühenduse organiseerija ja juht kuni surmani 7. aprillil 1997. Maetud Liivakalmistule.
Korraga vapustas ümbrust tohutu kärgatus. Seal, kus asusid miinipildujad, tõusis taeva poole must suitsu- ja tolmusammas.
Tegelikult oligi nõnda. Mööda teed, mida ühelt poolt kaitsesid leitnant Snotingu, teiselt poolt vanemleitnant Konarovi võitlejad, saabus kauaoodatud laskemoon. Kasutades lühikest vaheaega, mille vältel vaenlane oma jõude ümber grupeeris uueks rünnakuks, sõitsid masinad majade varjus otse roodude positsioonile ja panid oma koorma maha. Ainult ühel juhtidest, reamees Ozigovil, ei vedanud. Tema masina jäänuseid nägigi Larin plahvatuse käigus. Vaenlasele teadmata kogunes sellel vaheajal vastaspoolse metsa varjavate mändide alla uus ähvardav jõud. Need olid järelejõudnud teiste väeosade rasked üksused. Seal oli 120 mm miinipilduja patarei, terve suurtükidivisjon. Tuli suunati kiriku ümbrusse.
Nüüd peremehetsevad lahinguväljal meie rasked relvad. Polkovnik Trankmanni kähisema karjutud hääl käsutab vasturünnakule. Majade vahelt ronivad välja pikkamööda tankid, asuvad lahingukorda liikuvad suurtükid. Ent veelgi varem tõstab oma roodu maast üles leitnant Snoting, kes peab vastast haarama kiriku tagant. Leitnant Pärnasalu viib aga oma mehed rünnakule tankide turjal.
Avar põld oli täis põgenevaid vaenlasi. Tankid neid ei jälita. Nende töö algab kõrgendikult, kus asuvad enamuses mahajäetud vastase suurtükid, miinipildujad, tohutu kilomeetripikkune voor, soomustransportöörid. Meie kolonn hargneb ja nüüd algab Avinurme lahingu võimas finaal!
Kiriku juurest ja isegi selle esikust lajatavad granaadiplahvatused, kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitupugenud hitlerlaste grupi.
Niisiis – oleme oma ülesande täitnud. Hävitatud, purustatud ja hajutatud on 250. diviisi 138. rügement, 3. ja 6. piirikaitserügement. Meie valdusesse sattus 62 suurtükki, sadu miini- ja kuulipildujaid, 5 transportööri, üle 300 hobuse koor veokitega, veoautosid. Vaatamata kaotustele olime tugevnenud. Partei ridadesse oli neil päevil vastu võetud 26. komsomoli 12 uut liiget.“
Eesti Laskurkorpuse staabiülema abi operatiivalal polkovnik Vassili Külaots, tollal 7. laskurdiviisi komandöri asetäitja, meenutab oma memuaarides :
„Kella 11.ks jõudsid kohale meie peajõudude tankid iseliikuvad suurtükid, mis lõplikult otsustasid lahingu käigu.
Vaenlase kaotused olid suured. Juba esimeses vihases lahingus Avinurme asulas ja selle lähemas ümbruses kaotas tema 3. piirikaitserügement ligi 300 sõdurit ja ohvitseri surnutena. Rohkem kui 100 meest võeti vangi. Meie pealetungi jätkumisel Avinurmest Tudulinna poole, kus anti purustav löök 6. piirikaitserügemendile, tekitati vaenlasele taas suuri kaotusi. Ligi 1000 tema sõdurit ja ohvitseri võeti vangi. Paljud jooksid ümbruskonda laiali.“
Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann meenutab oma raamatus „Tuli ja manööver“:
„20. septembri hommikul kell 5 hõivas väeüksus käigult Avinurme. Koidu ajal jõudis jaama juurde vaenlase peajõudude eesmiste üksuste kolonnid. Kell 8.30 minutit alustasid 113. kaitserügemendi ja 45. jalaväerügemendi allüksused ning 300. SS- eridiviisi lahingugrupp 6 tanki toetusel rünnakut Avinurmele. Polkovnik Trankmanni eelsalga ja Narvast taganeva vaenlase ülekaalukate jõudude vahel puhkes äge lahing. See kestis umbes 2 tundi. Kell 11.20 alustasid hitlerlased tugeva suurtüki- ja miinipildujate toetusel teist rünnakut. Jälle puhkes äge tulelahing. Jalaväerünnakute tagasilöömisel andis miinipildujate roodu komandör leitnant Zverev 50 minuti vältel kiirtuld vaenlase pihta. Selle aja jooksul tulistas rood välja üle 1300 miini. Tankid ja iseliikuvad suurtükid tõrjusid kohapealt tulistades vaenlase jalaväe ja tankide ägedaid rünnakuid. Vaenlane kandis suuri kaotusi ja oli sunnitud taanduma.
Hitlerlased püüdsid iga hinna eest endale läbi Avinurme taganemisteed kindlustada ja alustasid kell 13 kolmandat rünnakut, kuid ei saavutanud edu ka seekord. Samal ajal avastas meie luure vaenlase suure kolonni, mis lähenes Avinurmele. Nikolai Trankmanni eelsalk ei jäänud vaenlase rünnakut ootama, vaid läks ise otsustavale pealetungile. Vaenlase kolonnide pihta hakkasid tuld sülitama suurtükid ja miinipildujad. Ründasid 45. tankipolgu ja 925. iseliikuvate suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega… Vältimatu hukkumise eest põgenesid vaenlase sõdurid, relvi maha jättes, metsa. 317 hitlerlast hävitati, üle 600 võeti vangi. Suurtüki- ja miinipildujatega ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast, 35 hobust. Lisaks saadi suur sõjasaak: 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suured toiduainete ja varustuste laod. Sõjavangide tunnistust mööda purustas meie eelsalk Avinurme piirkonnas 300. SS- eridiviisi kolonnid.“
Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe ülem kindralmajor Karl Aru kirjutab Avinurme lahingu kohta muuhulgas :
„Ja siis kui vaenlane oli end välja kurnanud, anti talle surmahoop. Tankide toetusel viis major O. Andrejev mehed rünnakule, mis lõppes Avinurme vabastamisega ja vaenlase kolonni täieliku purustamisega teel Tudulinna poole. Kolm fašistide jalaväerügementi ja 20. SS-diviisi suurtükirügement lakkasid olemast. Kilomeetrite pikkuselt olid tee ja teeääred täis vaenlase laipu, lömmilöödud suurtükke, veokeid…“
Nüüd siis jõuame Avinurme lahingu „võimsa finaalini,“ nagu seda politruk N. Vanaselja oma suurte ülemuste heakskiitmisel on nimetatud. Meiepoolsed autorid on käsitlenud seda küll tragöödiana, küll katastroofina.
Mina, kes olin ehk ainuke või väga vähestest, kes selles ise sees oli ja imekombel elusana pääses, arvan, et „Avinurme põrgu“ on selle õige nimetus. Siin asetleidnud õudus ja kõikidele elusolenditele osaks saanud julmus ei olnud põhjustatud ei ohjeldamatutest loodusjõududest, et saatuse ettemääratusest, vaid toimus ainuüksi, nagu põrgus ikka – „põrguvürstide ja nende sulaste“ otsese tahte tulemusena. „Tšehhi“ ja „Avinurme“ põrgute vahe on ainult selles, et esimese olid „Põrguvürstideks ja sulasteks“ jõhkardid võõra, siin aga meie oma rahva hulgast.
Niisiis jätkan kronoloogiliselt. Olin voorivankri tagumisel otsal haakinud lahti oma vöörihma koos 7.65 mm Waltheriga ja vajunud üliväsinud noore inimese raskesse unne…
Mingi seletamatu seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku, senikuulmatu hääle toimel ajasin vaevaliselt lahti oma silmad.
Üle järgmise veoki, 5-6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks peaaegu pealuust välja tunginud hobusesilma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus tema viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis oleks pidanud panema vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Tagumine pool hobusest oli juba tankiroomikute all, tanki luugist poolest saati väljas seisis nõgine punaväelane, irve näol, kone valmis hävitama iga ettejäävat elusolendit.
Ainult sajandik sekundit kulus mul olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Hetkega olin end rullinud üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi. Sealt mõned meetrid roomamist kõrval oleva põõsa taha, edasi mahaküürutanult kiirete, lühikeste sik-sak hüpetega järgmise põõsa taha, täpselt nii, nagu hagijate poolet tagaaetav jänes. Kogu muu teekond kulges konekuulide rahes, küll tankiluugilt, küll tiibadelt sõitvatelt automaaturitelt. Veel natuke pingutust ja õnne, ja olin juba metsas, ümberringi ikka veel kuulide vingumine ja plaksatused. Õnn ja saatus olid mind ka seekord säästnud. Liikusin üha sügavamale metsa – ilma relvata, ilma mütsita, siiski elusana ja tervena. Seljataha jäi veel mõneks ajaks kaikuma tankiroomikute lõgin, allaaetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed, automaadivalangute tärin.
Üks piirikaitserügemendi võitlejaid meenutab: „See oli kõige kohutavam vaatepilt, mida sõja-aastate kestel näinud olen. Surevad hobused hirnusid võikalt, kõikjalt kostis appihüüded ja valukarjed. Ja sina vaatad seda õudust pealt ning ei saa mudagi teha.“
Veel kuni tänavu sügiseni oli ebaselge, kus täpselt ja kui pikal teelõigul voori lömastamine toimus. Kuna Avinurme ja Tudulinna elanikud tollal seda oma silmaga polnud näinud, pidi see olema toimunud kusagil asulate vahelise teelõigu keskmisel osal. 1994. a sügisel õnnestus leida elav tunnistaja Anniksaare Jaakapra talu perenaise Ilse Rummeli näol. Tol saatuslikul päeval oli tema noore peretütrena olnud loomadega redus lähedalolevas metsas. Tankide müra, lahingukära ja automaadilasud olnud sinna hästi kuulda. Järgmistel päevadel nägi ta teel toimunud jubedust. Tema sõnul rulliti tankiroomikute alla umbes
2,5-3 km voori Vanatoa talust Avinurme poole. Kõige rohkem oli kuhjunud puruksaetud veokeid ja lömastatud hobuseid vanal teetrassil Pikati oja silla ümbruses.
Tema informatsiooni tulemusena õnnestus mul ka fikseerida tänavu täpselt minu kohtumispaik tankiga. See oli sirgel teelõigul u 7 km Avinurmest Tudulinna poole. Ajaliselt pidi see aset leidma kella poole kolme ja kolme vahel pärastlõunal. Umbes nii palju kulus mul aeglases vooris sinna punkti jõudmiseks ning sealt läbi metsa ekseldes päikeseloojanguks u 12 km kaugusel Tudu teel asuvasse Oonurme jõudmiseks.
Tapetuid tuli kohalikel elanikel külade kaupa matta. Änniksaare küla piirkonnas oli olnud neid lömastatud mehi kümne ümber. Pikati ojast edasi, järgmise küla piirkonnas, puuduvad andmed maetud hukkunute kohta. Arvatavasti ei olnud nende arv seal suurem eelmise lõigu omast. Nii aeti kokku tankiroomikute alla 15-20 meest, valdavalt muidugi haavatud.
Juba meie taandumisteel läbi Tudu Viru-Jaagupisse kuulsin, et vaenlase juhttank selles koletuslikus veretöös olevat enne Tudulinna puruks lastud. Kuidas see toimus, selle kohta liigub kaks versiooni. Esimese järgi teinud seda meie 45. rügemendi tankikompanii üks kahur mitu kilomeetrit Tudulinnast Avinurme poole (seda kinnitas ka selle kompanii ülem leitnant Ago Loorpärg); teise järgi hävitanud selle üks piirikaitserügemendi võitleja tankirusikaga. Juhttanki hävitamine on ilmselt tõenäone, muidu oleksid tankid kogu voori kuni Tudulinnani alla rullinud.
Kui kadunud Valdo Pant tegi 1969. a oma kroonikasarja „Täna 25 aastat tagasi“ käsitles ta seal ka Avinurme lahingut. Selles esitatud väär sündmuste refereering veel veerand sajandit järgi võidujoovastuses olevate punaarmeelaste poolt jättis külmaks nii mind kui ka teisi selles meie poolel osalenuid, seda enam et selline esitus tollel ajal oli ainuvõimalik. Kui aga nende „võidujoovastuses“ näidati kümmekond dokumentaalfotot tankiroomikute all lömastatud haavatutest ja hobustest, kes lebasid seal ahvi- või põdranahkadena veokite rusude vahel teetolmus ja mustendavates vereloikudes, siis tekkis ängistus hinge, käed tõmbusid tahes-tahtmata rusikasse. Mis puutus saates osalenutesse, siis andsid nad ise nii endile kui oma inimvaenulikule sadistlikule teole kõige selgema hinnangu.
Kõigest ülaltoodust tulenedes teeksin 20. septembri Avinurme päevasest lahingust alljärgneva tõepärase üldistuse.
1. Ajaliselt langevad mõlemapoolsed andmed enam-vähem ühte. Polkovnik Trankmanni eelsalk hõivas Pärniku teeristi kella 4 paik öösel, Avinurme raudteejaama ja selle lähema ümbruse 1 tund hiljem, see on umbes tund enne päikesetõusu. Vaenlane viivitas oma eelsalga edasiliikumisega Kõverikult Avinurme suunas mitu tundi. Arvatavasti mängis selles rolli ka minu poolt raudteejaama lähistel teostatud valgustusrakettide peibutusmäng, samuti ka öösel tõusma hakanud udud.
2. Esimene kokkupõrge meie eelsalga ja vaenlase vahel toimus umbes tund pärast arvatavat päikesetõusu ja kestis paarkümmend minutit. Meie peajõudude rünnak algas tunni võra hiljem pärast miinipilduja- ja suurtükitule ettevalmistust ja kestis vahetpidamata paari tunni ümber. Vaenlase poolt võttis sellest osa 27. polgu ülema polkovnik N. Trankmanni poolt juhitud eelsalk – nimetatud polgu 2. pataljon, tugevdatud 12 tanki, 8 liikursuurtükki ja miinipildujakompaniiga, kokku tuhande mehe ümber. Meie poolel osales otseselt selles lahingus osa 3. ja 6. piirikaitserügementide üksusi, samuti 288. ja 292. politseipataljonide osad. 20. Eesti diviisist võtsid täies koosseisus sellest osa 3. suurtükigrupi patareid (7., 8. ja 9. patarei), kokku 14 neljatollist haubitsat. 20. diviisi jalaväeosadest olid Avinurme lahingus vaid üksikud Avinurme teel liikunud eesmised grupid 45. rüg 1. pat, 46. rüg 2. pat ja „Sihveri“ pataljonist, nende üksuste peajõud oma pataljoniülemate juhtimisel olid öösel, kuulnud Pärniku teeristi hõivamisest, möödunud Avinurmest metsateid pidi põhja poolt. Sakslastest võtsid lahingust osa 258. diviisi 130. rügemendi osad. Meie poolel võttis lahingust otseselt osa paari tuhande mehe ümber. Mehi oli Avinurmes muidugi palju rohkem, kuid nii vooride meeskonnad kui ka juhtkonna kaotanud ja paksus udus üksi ning väiksemate gruppidena ringiliikuvad mehed lahingus ei osalenud, vaid jälgisid kõrvalt lahingu käiku. Meie võitlejad olid põhiliselt varustatud kergerelvadega: kuulipildujate, automaatide ja vintpüssidega, tankirusikaid oli ainult 20. diviisi poistel ja neidki napilt.
Lahing toimus maa-alal kitsarööpmelise raudtee ja üle veskitammi kulgeva Laursaare tee vahel, mõlemal pool Avinurme – Mustvee maanteed, Avijõest lõunas.
Vaenlasel olid elavjõudu küll poole vähem, seevastu aga raskerelvade – tankide, liikursuurtükkide ja miinipildujate tulejõud meie omast palju suurem. Sellise jõudude vahekorra juures olime siiski vaenlase kaitserinnet läbi murdmas. Tagantjärele selgus, et see oleks aga osutunud Phyrrose võiduks. Selleks ajaks oli juba 921. polk Pärniku teeristi kindlalt enda kätte haaranud, 954. polk samuti Avijõe silla Pärniku ja Mustametsa vahel Rakvere teel. Vaenlase abijõudude ja täiendavate raskerelvade saabumine lahinguväljale ennelõunal muutis jõudude vahekorra täielikult vaenlase kasuks, mis otsustas ka lahingu tulemuse.
Viimane meiepoolne kaitselahing toimus Avinurme keskasula vahel, mõnisada meetrit kirikust läänes. See kestis vähem kui tund. Vaenlase eelrünnak õnnestus tagasi lüüa, viimased meie võitlejad tõmbusid rindelt tagasi keskpäeva ajal.
3. Vastase viimane, kontsentreeritud rünnak kõigi abijõududega aleviku keskusele ja kirikule toimus keskpäeva paiku, meie poolt täielikult mahajäetud kiriku sees ühtegi vastupanu osutanud võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, enamik neist mitte täie teadvuse juures. Kirikus toimunu kohta annab, nagu saatuse iroonia, kõige täpsema ülevaate ründava pataljoni politruk N. Vanaselja oma meenutustes, kahe lause vahele on vaja punkti asemele ainult koma panna. Niisiis: „Kiriku juurest ja isegi selle esikust lajatavad granaadiplahvatused, kostab lühikesi automaadivalanguid, siin likvideerivad luurajad peitupugenud hitlerlaste grupi.“
Niimoodi siis tapeti elajalikult kõik raskelt haavatud kiriku altari kõrval. Laudpõrandasse sööbinud tapetute veri, automaadivalangute kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud seintes on veel nüüdki selgelt näha ega lase unustada seda loomalikku veretööd.
Kiriku ja rahvamaja tornid lasti puruks alles nüüd, kui udu oli haihtunud. Minu lahkumisel kirikust ja sulast olid veel mõlemad terved. On naeruväärne lugeda, kuidas Trankmanni käsu järgi hommikul kõige paksema udu ajal kiriku torn otsesihtimisega 800 m kauguselt puruks lasti.
Punastel kulus kindlasti tund-poolteist pärast tühja aleviku vallutamist „soomuse-tegemiseks,“ apteegis ussi pealt piirituse ärajoomiseks ja edasise luure teostamiseks Tudulinna suunas. Selle käigus siis avastatigi suur vaenlase kolonn, kelle vastu mindi „otsustavale“ pealetungile ja kes hävitati tule ja roomikutega…
Kõik oli täpselt nii, väljaarvatud see, et kolonn ei lähenenud mitte Avinurmele, vaid hoopis kaugenes sellest. Tankid koos automaaturitega saadeti Trankmanni poolt kiriku eest haavatute voori lömastama kella kahe – poole kolme ajal. Kuidas see kõik toimus, sellest oli juba eelpool juttu.
4. Tänu paksule udule oli lahinguväljal langenuid alla kahekümne (aleviku elanike poolt fikseeritud matmispaikade järgi) meie poolel, vastaspoolel langes enam-vähem samapalju mehi. Kui arvestada lahinguväljal langenuid, Kõverikul purustatuid, kirikus ja tankiroomikute all tapetuid ning paaril järgmisel päeval mahalastuid, on neid kokku 60-70. Haavatuid oli mõlemal pool palju rohkem. Minu kirikus viibimise ajal oli seal 40-50 meest, osa kergelthaavatuid asus tagasiteele enne minu sinna jõudmist. Nagu vastaspoolel sõdinute meenutustest võib välja lugeda, oli ka nende haavatute arv väga suur. Ka meil sai haavata 100 mehe ringis.
Nagu juba eespool tähendatud, Avinurme lahingus ühtegi vangi ei võetud. Kas see oli Trankmanni isiklik otsus või anti talle selline käsk ülaltpoolt, jääb nähtavast igavesti saladuseks. Kui meie poolel võidelnud eestlased nägid nii Avinurmes vangivõetud punaarmeelastes kui ka gruppidena kodu poole põgenemisel juhuslikel kohtumistel Eesti Laskurkorpuse väiksemate üksustega eeskätt oma rahvuskaaslasi, kelle vastu relva ei tõstetud, siis nende juures, eeskätt juhtivkoosseisu osas, oli paariaastane kommunistlik propaganda ning neisse sissesüstitud hirmutunne teinud oma töö: võitjaoreool ja isiklikud ambitsioonid olid tõrjunud kõik muu tahaplaanile. Nii sattusid nende poolt levitatud väärinformatsiooni ja propaganda tulemusena tuhanded eesti mehed Väike-Maarja – Tamsalu – Ambla ümbruses algul sõjavangi ja sealt enamasti edasi külmale maale, GULAGI arhipelaagi.
5. Eesti laskurkorpuse juhtkonda kuulunud sõjameeste poolt oma memuaarides esitatud andmed meie inimkaotuste, sõjasaagi ja lahingus osalenud üksuste kohta on täiesti väärad, üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad. Paistab, nagu püüaks üks teist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja liikursuurtükkide hävitamisest ja mitmekümne veoauto sõjasaagiks saamisest, kui neid Avinurmes mitte ühtegi polnud. Ka ühtegi suurtükki ei saadud sõjasaagiks, saadi ainult 12 kõlbmatut suurtükivrakki. Kõik autorid aga suhtuvad ühtemoodi suure uhkuse – ja rahuldustundega „võimsasse finaali“ Tudulinna teel.
Kõige tagasihoidlikum oma hinnanguis on korpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes kõik need „hitlerlased“ olid, kui ka seda, et raskelthaavatute tapmine kirikus kui ka haavatute ja mitte milleski süüdi olevate hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjaroimade hulka.
Lõpuks analüüsin oma nägemusest lähtudes mõlema vastase, fašistliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa käitumist meie rahva vastu sõjaperioodil, nende suhtumist meie iseseisvuspüüdlustesse kui ka Narva rindelõigu taandumisoperatsiooni krahhi ja Avinurme kaotuse põhjuseid.
1. Kui eestlastele oli fašistliku Saksamaa poliitikas antud pärismaalastest eelposti roll nende globaalpoliitikas Drang nach Osten, siis kommunistliku Venemaa lõppeesmärgiks oli jõuda jällegi Läänemereni ja kinnitada siin igaveseks oma kanda. Selle eesmärgi saavutamiseks taktikalisteks sammudeks olid pärismaalaste järk-järguline likvideerimine ja asendamine uue, homo soveticus - elanikkonnaga.
Nendest poliitilistest eesmärkidest tulenevalt tegutsesid ka mõlemad kõrgemad sõjaväejuhtkonnad peaaegu analoogselt: eesti väeosadesse suhtuti hoolimatult ja üleolevalt.
Kahju on, et paljud Eesti Laskurkorpuses võidelnud tõsised eesti mehed pole veel senini aru saanud, mis eesmärgiga saadeti neid vennatapule Emajõe joonel, Avinurmes või Porkunis, kus tapeti palju teisel pool sõdinud kaasmaalasi. Või milleks oli vaja saata Kuressaarest purjus 8. armee juhatajal kindralleitnant F. Starikovil eesti mehed kindlasse surma, täielikult ettevalmistamata Vintri dessandile Sõrve säärel. Seal hukkus ligi pooltuhat meest külmades Riia lahe voogudes. Sama mõttetud olid rohked ohvrid rünnakutel Kuramaa rindel, vahetult enne sõja lõppu, mil sõja lõpptulemus oli Berliini all juba ammu otsustatud.
Nõukogude kõrgemal juhtkonnal oli hästi meele 22. Eesti territoriaalkorpuse üleminek 1941. a suvel Porhovi – Ostrovi all, 1942. a jõulude ajal osa Eesti Laskurkorpuse meeste üleminek Velikije Luki all süvendas veel seda usaldamatust, seda enam, et valdav osa ületulnud meestest sõdis nüüd Punaarmee vastu. Nüüd püüti kõike eelnenut „kodumaa kangelasliku vabastamise“ sildi all tasa teha!
Sakslaste jaoks olid eestlased vaid need, kes pidid kastanid tulest välja tooma, olgu see „Narva“ pataljon Izjumi ja Dnepri ääres, Rebase ja Soodeni pataljonid Novgorodi ja Luuga lähedal, 20. diviisi üksused Meerapalu ja Auvere lahingutes, soomepoisid ja politseipataljonid Kärevere sillapea likvideerimisel Emajõel.
2. Kõige reetlikumalt käitus Saksa väejuhatus nende vägede väljatõmbamisel Eestist 1944. a septembris. Nendel oli täpselt teada Emajõe rinde kokkuvarisemine, samuti vastase võimalikud taktikalised plaanid kogu Narva rindelõigu väeosade kottivõtmiseks. Ometi ei tehtud peaaegu mitte midagi vastase ründekiilude suunal olevate sõlmpunktide (Võtikvere, Pärniku, Jõgev) kaitse organiseerimiseks.
Eesti väeosade väljatõmbamine rindejoonelt algas päev-poolteist sakslaste omadest hiljem. Eelnevalt lasti käsukorras raskerelvadel välja tulistada neile taandumisel enesekaitseks vajalik laskemoonavaru. Praktiliselt jäeti need ilma laskemoonata, nähtavasti kartusest, et mürske võidakse kasutada mitte ainult venelaste, vaid ka sakslaste vastu. Saksa vägede evakueerimiseks kasutati suuri vabu magistraale läbi Rakvere, Paide, Pärnu, kusjuures eesti väeosad toodi ära lausa nende magistraalide äärest, et kümnete kilomeetrite pikkuste sõjaväe- ja põgenikevooridega tungelda kitsastel külavaheteedel vaenlase lennu- ja eelvägede rünnakute all.
Nõukogude-poolse Narva rindelõigu kui ka Eesti korpuse kõrgem juhtkond teadsid täpselt, millised väeüksused nende vastu sõdisid. Et reavõitlejate eest vennatappu varjata, nimetati kõiki nende vastu sõdivaid võitlejaid hitlerlasteks ja fašistideks, seda ka 25 aastat hiljem kirjutatud memuaarides. Julgen veelkord väita, et Trankmanni määramine Avinurme eelsalga ülemaks olnud juhuslik valik, vaid põhiliselt Venemaa-eestlastest koosnev korpuse kõrgem juhtkond oli veendunud – selle mehe käsi ei värise tapmaks oma rahvuskaaslasi, et teenida endale „au ja kuulsust“ ning rahuldada oma tapmisiha.
3. Avinurme lahingu tulemus sõltus otseselt lahingu üldjuhtimise puudumisest. Kui Pärniku teerist oleks hõivatud öösel pärast minu ettekannet ja Mustvee suunas asetatud välja külgkaitse, oleks kõik Tudulinnast tulevad üksused terve öö ja järgneva hommiku jooksul selle läbinud ja jõudnud järgmisele kaitseliinile Koeru all. Kui taganemise üldjuhiks määratud kolonelleitnant Harald Riipalu poleks üksuste juurest õhtupoolikul sõitnud diviisi komandopunkti, oleks tema oma suurte kogemuste ja organiseerimisvõimega suutnud tagada selle operatsiooni eduka lõpptulemuse. Üldse on ebaselges selle Riipalule saabunud käsu asjaolud. Ei tema ise oma memuaarides, ei keegi teine too selgust, kes nimelt selle käsu andis. Diviisi ülem Augsberger oli sel päeval omaalgatuslikult sõitnud Hitleri peakorterisse, tema asetäitjaks määratud sakslasest vanem suurtükiväe kolonel diviisi asjadesse end üldse ei seganud. Samal ajal oli just Riipalul teada kogu tõde nii järeletulevatest eesti väeosadest, vastase paiknemisest ja tema arvatavatest operatsioonidest meie plaanikohase taganemise ohustamiseks.
Kui ta oligi saanud Saksa väejuhatuselt käsu tulla diviisi komandopunkti, oleks ta sõltuvalt olukorrast pidanud tegema uue otsuse, tegutsema otsustusvõimelise eesti ohvitserina ja tegema kõik temast oleneva. Nii oleks ta lõpuni, „kaptenina laeval,“ täitnud oma kohust kõigi eesti sõjameeste ja oma südametunnistuse ees ning saanud sellele teole väärilise hinnangu meie rahva ajaloos.
4. Mis puutub meie sõjameeste ja kogu eesti rahva lootuse purunemisse neil saatuslikel septembripäevadel anno 1944, arva, põhiline põhjus oli selles, et Eestimaal ei leidunud siis taolisi otsustusvõimelisi poliitikuid ja kõrgemaid sõjaväelasi nagu 1918. a novembris, Vabadussõja alguspäevadel. Nii ajutisel valitsusel Otto Tiefiga eesotsas, kui ka tagala kõrgemal sõjaväejuhtkonnal, eesotsas kolonel J. Soodlaga, puudus plaan kaua etteaimatavas kriisisituatsioonis tegutsemiseks. Puudus ka nende omavaheline side, samuti side rindel võitlevate eesti väeosade kõrgemate ohvitseridega. Oli meil küll aatemees, hallipäine admiral Pitka, aga tema aeg oli möödas ja üldsituatsioon oli hoopis teine, kui 25 aastat tagasi.
1944. aasta septembrilõpu traagilised sündmused andsid kogu meie väikesele rahvale ja tema tulevikule väga ränga hoobi. Peaaegu 80 tuhat eestlast põgenes punase terrori eest läände ja töötas end seal suurte pingutustega üles. Nende juured on küll valdaval osal siin, kuid juba nende järeltulev põlvkond on kahjuks assimileerunud sealsesse heaoluühiskonda ning ei oma meie rahva tulevikupüüdlustes peaaegu mitte mingisugust tähtsust.
Siiajäänud meestel ja nende perekondadel tuli väga suurel osal teha läbi raske Siberi-teekond. Sealt tuli vaid osa saatusest soositumaid tagasi. Ka ülejäänud kodumaale jäänutel, välja arvatud okupantide otsestel käsilastel, tuli võidelda ja vingerdada nii igapäevaste probleemide kui meile võõra elukäsitlusega.
On muidugi suur õnn elada jälle omas vabas riigis. Peaaegu 50 aastat kestnud nõukogude võim, meile väärate tõekspidamiste ja võõra elulaadiga on jätnud küllalt sügavad jäljed meie elukorraldusse ja riigi ülesehitamisse. On vaja aega ja suurt pingutust meie järeltulevatelt põlvkondadelt, et kunagi jälle jõuda tõeliselt ausasse ja töökasse Eesti Vabariiki.
Sakus, september 1994.a
VALDO KALLION sündis 27. märtsil 1923 Järvakandis. Tema isa Aleksander oli kapteni auastmes osa võtnud Eesti Vabadussõjast ja töötas hiljem koolijuhatajana, ema Olga oli kooliõpetaja.
Pärast Järvakandi algkooli lõpetamist jätkas õpinguid Tallinnas, Gustav Adolfi progümnaasiumis ja gümnaasiumis, 1942. aastal astus Tallinna Tehnikaülikooli keemiaosakonda.
1. aprillil 1943 mobiliseeriti V. Kallion Saksa sõjaväkke, saadeti algul Heidelaagrisse, sealt aga Bad-Tölzi ohvitseride kooli, mille lõpetas kahurväeohvitserina.
Tallinnasse tagasi pöördus 25. märtsil 1944, maikuus saadeti Jägala laagrist rindele: võttis osa Narva, Sinimägede, Krivasoo ja Avinurme lahingutest; kahurväe leitnant, 20. diviisi 7. patarei tulejooneohvitser.
Langes 22. septembril 1944 sõjavangi, juulis 1945 määras sõjatribunal § 58 l ³ alusel 10 + 5 aastat.
1945-1954 Burepolomi ja Uhta laagrites.
1955-1967 töötas Vasalemma paemurdudes; aastail 1955 – 1962 õppis kaugõppes TPIs tööstus- ja tsiviilehituse eriala, mille lõpetas kiitusega diplomiga. Aastail 1967-1968 Eesti Dolomiidi peainsener, 1968-1983 Eesti maaehitusprojekti projekti peainsener. E. Vilde nim kolhoosi tootmishoonete projekteerija 1983-1991.
V. Kallion oli 1993 Saku Vabadusvõitlejate Ühenduse organiseerija ja juht kuni surmani 7. aprillil 1997. Maetud Liivakalmistule.
Aga ikka
kas on kindlaks tehtud, kes olid need langenud mehed ja kui maeti kruusaaugu kaldale, miks pole see koht märgitud, ja kui ümber maetud siis kuhu?
Amatöör selles asjas, aga huviline küll
Avinurme lahing
Minu äi oli sealt kandist pärit ja oli Maetsma külas asuva Kaunissaare vesiveski omanik.
Ämm koos lastega tahtis põgeneda läände ja selleks oli vaja kaasa võtta mingit toidupoolist. Naiselikult arvati, et see vöiks olla või. Ämma sõbranna oli kindralmajor Soodla abikaasa Irene. Sestap 1944.a.septembrikuu teisel poolel küsis Soodla käest,et kas tema tütar(minu abikaasa) võib sõita Avinurme. Soodla oli mõelnud ja andnud loa tingimusel kohe tagasi sõita.
Oma seiklustest kirjutab ta ise:
Läksin Kaunissaarde. Kalju oli kodus . Lell rääkis , et Mustvee juures on lahingud .Kavatsust ära minna nad ei maininud . Siirdusin Susi , meie möldri juurde . Siis selgus , et ema soovi või suhtes ei olnud võimalik täita .Neil oli ainult tassitäis võid kodus . Tuli jääda järgmiseks päevaks .Väike kohvrikene võid täis , sõitsime õhtul Avinurme .Rongi aga ei tulnud .Kaks meest olid raudteesillal valves valged lindid käe ümber .Mehed ütlesid meile , et minge parem koju . Järgmisel hommikul kell pool viis äratas Susi mind ja ütles , et pead kohe minema.
Eile õhtul oli Kõverikul lahing .Oli 20. september .Mööda maanteed liikus voor .Üks sõdur küsis Susilt , et kuhu see tee viib / Kiissa / ja pööras oma hobuse sellele, teine järgnes. Tuli üks väike Willise tüüpi auto .Selles olijad vaatasid veel järgi metsa poole sõitvatele hobuveokeile , kuid ei ütelnud sõnagi .Olid nõus mind kaasa võtma kui Susi neile minu Tallinna sõidu soovi oli esitanud . Ütlesid veel , et neil on vaba läbipääs kõikjal . Tee Maetsmast Avinurmeni oli ummistunud hobuveokeist. Üks veoauto oli esirattaga teekallakust alla vajunud . Juht kaevas labidaga . Vaene mees, kommenteeris üks meie autos viibijatest . Need sügavalt kaevatud vaod olid veel palju aastaid näha .Meenutades mulle seda sündmust .Sõit kulges aeglaselt , Kahureid ma ei märganud .Autol olid väikesed aknad ja present seinad .Autos oli viis sõdurit, üks kes tundus olevat aukraadilt kõrgem ja juht. Sõidu jooksul Avinurme jõudsin rääkida põhjusest ja ka nimetada kellelt ema käis nõu küsimas.( raskerelvad käiku ) Peatusime apteegi juures .Ülemus sisenes ja tagasi tulles oli jutt selline : Kõverikul on venelased, udu on tihe ja meie luuregrupp on väljas .Kas ma olen nõus sõitma ? Olin .Sõitsime.
Udu oli väga tihe. Teepeal ei kohanud kedagi .Hiljem selgus , et oli küll nägijaid .
Veneväed olid juba Pärnikult möödas .Kuid nad ei tahtnud veel endid avalikustada.
Nägid ka saksapoole luuregruppi Meid lasti läbida Pärniku teerist .Üks mees vaatas Pärnikul väga tähelepanelikult aknast välja .Teised ütlesid, et temal silmad kui binokkel .Mees istus tagasi ja vaikis , kuid ilme oli selline , et midagi ta nägi .Jõudes
Mustametsa sillale andis ta korralduse. Sõdurid asusid relvadega akendele .Ülemus ütles mulle , et sina heidad maha kui läheb laskmiseks .Seinad ei pea midagi .Mina mõtlesin , et maha ma küll ei heida. Lisas veel, et sinu lasen maha kui venelaste kätte jääme. Üks sõdur lisas, venelased … Jõudsime sillast üle , venelasi ei olnud . Küsisin, et miks on püssid veel laskevalmis ? Partisanid , oli vastus. Ütlesin, et siin neid ei ole. Kohe pandi püssid kõrvale. (oli ikka ninatark plika ) Jõudsime Mustametsa vahelt läbi. Siis kostusid Pärniku poolt automaadi valangud. Mina muutusin rahutuks. Sõdurid aga ei liigutanud kulmugi . Olid täiesti rahulikud. Tundus , et tegid mulle tagasi. Sõitsime mööda Rakvere maanteed. Ülemus ütles ,et viivad mind Rakke , et seda raudteed kasutada , mis tuleb Tartust. Rakveret pommitatakse. Veneverest sõitsime läbi. Meeles ei ole kui kaugele olime jõudnud kui kuulsime kahurite tulistamist. Nüüd muutusid sõdurid rahutuks. Arutlesid omavahel ja arvasid , et nad jäid sisse. Avinurme lahingu müra kostis mitmel korral. Hiljem , aja möödudes, kuulsin kuidas lahing oli kulgenud. Siis ei teadnud , et see kõik toimus samas kohas. Sõdurid asusid einestama. Pakuti mullegi, kuid ei olnud isu. Avasin oma kohvri ja pakkusin võid. Ainult üks võttis. Teised ütlesid , et teil läheb seda endal vaja , meie saame ikka. Tundus , et mehed olid kuidagi rõhutud.,
Ämm koos lastega tahtis põgeneda läände ja selleks oli vaja kaasa võtta mingit toidupoolist. Naiselikult arvati, et see vöiks olla või. Ämma sõbranna oli kindralmajor Soodla abikaasa Irene. Sestap 1944.a.septembrikuu teisel poolel küsis Soodla käest,et kas tema tütar(minu abikaasa) võib sõita Avinurme. Soodla oli mõelnud ja andnud loa tingimusel kohe tagasi sõita.
Oma seiklustest kirjutab ta ise:
Läksin Kaunissaarde. Kalju oli kodus . Lell rääkis , et Mustvee juures on lahingud .Kavatsust ära minna nad ei maininud . Siirdusin Susi , meie möldri juurde . Siis selgus , et ema soovi või suhtes ei olnud võimalik täita .Neil oli ainult tassitäis võid kodus . Tuli jääda järgmiseks päevaks .Väike kohvrikene võid täis , sõitsime õhtul Avinurme .Rongi aga ei tulnud .Kaks meest olid raudteesillal valves valged lindid käe ümber .Mehed ütlesid meile , et minge parem koju . Järgmisel hommikul kell pool viis äratas Susi mind ja ütles , et pead kohe minema.
Eile õhtul oli Kõverikul lahing .Oli 20. september .Mööda maanteed liikus voor .Üks sõdur küsis Susilt , et kuhu see tee viib / Kiissa / ja pööras oma hobuse sellele, teine järgnes. Tuli üks väike Willise tüüpi auto .Selles olijad vaatasid veel järgi metsa poole sõitvatele hobuveokeile , kuid ei ütelnud sõnagi .Olid nõus mind kaasa võtma kui Susi neile minu Tallinna sõidu soovi oli esitanud . Ütlesid veel , et neil on vaba läbipääs kõikjal . Tee Maetsmast Avinurmeni oli ummistunud hobuveokeist. Üks veoauto oli esirattaga teekallakust alla vajunud . Juht kaevas labidaga . Vaene mees, kommenteeris üks meie autos viibijatest . Need sügavalt kaevatud vaod olid veel palju aastaid näha .Meenutades mulle seda sündmust .Sõit kulges aeglaselt , Kahureid ma ei märganud .Autol olid väikesed aknad ja present seinad .Autos oli viis sõdurit, üks kes tundus olevat aukraadilt kõrgem ja juht. Sõidu jooksul Avinurme jõudsin rääkida põhjusest ja ka nimetada kellelt ema käis nõu küsimas.( raskerelvad käiku ) Peatusime apteegi juures .Ülemus sisenes ja tagasi tulles oli jutt selline : Kõverikul on venelased, udu on tihe ja meie luuregrupp on väljas .Kas ma olen nõus sõitma ? Olin .Sõitsime.
Udu oli väga tihe. Teepeal ei kohanud kedagi .Hiljem selgus , et oli küll nägijaid .
Veneväed olid juba Pärnikult möödas .Kuid nad ei tahtnud veel endid avalikustada.
Nägid ka saksapoole luuregruppi Meid lasti läbida Pärniku teerist .Üks mees vaatas Pärnikul väga tähelepanelikult aknast välja .Teised ütlesid, et temal silmad kui binokkel .Mees istus tagasi ja vaikis , kuid ilme oli selline , et midagi ta nägi .Jõudes
Mustametsa sillale andis ta korralduse. Sõdurid asusid relvadega akendele .Ülemus ütles mulle , et sina heidad maha kui läheb laskmiseks .Seinad ei pea midagi .Mina mõtlesin , et maha ma küll ei heida. Lisas veel, et sinu lasen maha kui venelaste kätte jääme. Üks sõdur lisas, venelased … Jõudsime sillast üle , venelasi ei olnud . Küsisin, et miks on püssid veel laskevalmis ? Partisanid , oli vastus. Ütlesin, et siin neid ei ole. Kohe pandi püssid kõrvale. (oli ikka ninatark plika ) Jõudsime Mustametsa vahelt läbi. Siis kostusid Pärniku poolt automaadi valangud. Mina muutusin rahutuks. Sõdurid aga ei liigutanud kulmugi . Olid täiesti rahulikud. Tundus , et tegid mulle tagasi. Sõitsime mööda Rakvere maanteed. Ülemus ütles ,et viivad mind Rakke , et seda raudteed kasutada , mis tuleb Tartust. Rakveret pommitatakse. Veneverest sõitsime läbi. Meeles ei ole kui kaugele olime jõudnud kui kuulsime kahurite tulistamist. Nüüd muutusid sõdurid rahutuks. Arutlesid omavahel ja arvasid , et nad jäid sisse. Avinurme lahingu müra kostis mitmel korral. Hiljem , aja möödudes, kuulsin kuidas lahing oli kulgenud. Siis ei teadnud , et see kõik toimus samas kohas. Sõdurid asusid einestama. Pakuti mullegi, kuid ei olnud isu. Avasin oma kohvri ja pakkusin võid. Ainult üks võttis. Teised ütlesid , et teil läheb seda endal vaja , meie saame ikka. Tundus , et mehed olid kuidagi rõhutud.,
Avinurme lahing
Vabandage mu abikaasa ebaselge kirja pärast, selle ta kuidagi ekspromt oli kokku kritseldanud.
Neid kuuli- ja granaadikildude jälgi kirikupinkides vaatasin veel eelmise aasta sügisel kui matsime abikaasa lellepoega, kelle initsiatiivil on paigaldatud Avinurme lahingu mälestusmärk.
Juba leeripõlves tuli abikaasal pesta Avinurme kiriku põrandat ja seepärast ta võis peaaegu pimesi näidata kus asuvad vereplekid.
Neid kuuli- ja granaadikildude jälgi kirikupinkides vaatasin veel eelmise aasta sügisel kui matsime abikaasa lellepoega, kelle initsiatiivil on paigaldatud Avinurme lahingu mälestusmärk.
Juba leeripõlves tuli abikaasal pesta Avinurme kiriku põrandat ja seepärast ta võis peaaegu pimesi näidata kus asuvad vereplekid.
Avinurme lahing
Kirjutab minu abikaasa.
Olen näinud kohta kuhu viidi lilli. Hiljem asetati sinna ligidusse vene okupatsiooni ajal obelisk. Rahvas teadis, et see oli osa Lohusuu Vabadussõja monumendist.
Uus tee on ehitatud läbi vana kruusaaugu. Lillede asetamise koht oli nüüdse bussipaviljoni läheduses. Teine kruusaauk on kaugemal. Mina ei ole kunagi kuulnud, et sinna oleks maetud. Pealtnägijaid vaevalt leidub. Lahingu eest olid kõik kohalikud varjunud.
Seda küsimust oleme arutlenud Heino Jalakaga. Oletasime, et tee ehitusekäigus võis haud hävida. Mälestusammas on olemas. Meenutab langenud sõjamehi. Õigemini küll tapetud haavatuid. Meenutab Heino Jalakat , kelle abiga mälestuse jäädvustamine sai teoks.
Puhake kõik rahus!
Olen näinud kohta kuhu viidi lilli. Hiljem asetati sinna ligidusse vene okupatsiooni ajal obelisk. Rahvas teadis, et see oli osa Lohusuu Vabadussõja monumendist.
Uus tee on ehitatud läbi vana kruusaaugu. Lillede asetamise koht oli nüüdse bussipaviljoni läheduses. Teine kruusaauk on kaugemal. Mina ei ole kunagi kuulnud, et sinna oleks maetud. Pealtnägijaid vaevalt leidub. Lahingu eest olid kõik kohalikud varjunud.
Seda küsimust oleme arutlenud Heino Jalakaga. Oletasime, et tee ehitusekäigus võis haud hävida. Mälestusammas on olemas. Meenutab langenud sõjamehi. Õigemini küll tapetud haavatuid. Meenutab Heino Jalakat , kelle abiga mälestuse jäädvustamine sai teoks.
Puhake kõik rahus!
Sellega seonduvast törts juttu ka siin...
http://www.wehrmacht.pri.ee/phpBB-2.0.1 ... .php?t=332
http://www.wehrmacht.pri.ee/phpBB-2.0.1 ... .php?t=332
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3661 Ja siin eelmises postituses olev müts müügis mis nüüdseks juba nagu näha uue omaniku leidnud.
-
meesmetsast
- Liige
- Postitusi: 341
- Liitunud: 18 Veebr, 2006 14:48
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist