ZIS-42M

[fossiil]

Tervitus.

Seekord võtan (jällegi) ette vana asja. See on nii pika habemega, et ma enam ei mäleta sedagi, millal alustasin ja pooleli jätsin. Aga seisis see karp mul lauasahtlis ja tuletas end aeg-ajalt ikka meelde. Mõni aeg pärast viimase projektiga ühele poole saamist, mis oli samuti hullult kaua riiulis vedelenud, kraamisin karbi välja ja vaatasin hindava pilguga üle, sest – teha või mitte teha, selles on ju küsimus...



Ja teeme siis lahti kah - mida kõike....



Kuigi ma daatumeid ei mäleta, tean, et see mudel on julgelt kümmekond aastat seisnud küll. Seda tean kah, miks sai pidurit tõmmatud – kuna Fort-i mudel, millest aretama hakkasin, oli niru, tuli hakata suht keerulisi detaile ise tegema. Ja selle jaoks oli infot napilt. Aga nüüdseks on üks sarnane masin Padikovos restaureeritud ja suudab isegi liikuda. Fotosid on sellest isendist samuti peaaegu piisavalt, nii et üritan antud projekti uuesti käivitada.

Järgmisel korral tuleb parajalt pikk ja igavavõitu jutt.

[fossiil]

Kogu eelmine jutt kõlas nagu sissejuhatus, aga eks ta seda oligi. Kõigepealt masinast: suhteliselt haruldane riistapuu, N.Liidu teede (sõidusuundade?) seisukorda arvestades ei olnud neid eriti palju, kuigi tegelikult oleks võinud/pidanud olema kordades rohkem. Sest 5931 masinat ei ole idanaabri mastaape arvestades just ülemäära suur hulk. Lausa iseenesest tekib küsimus, et miks? Miks nii vähe? Samal ajal oli sakslastel rohkearvuline ja toimiv poolroomikute masinapark, neil oli erinevaid poolroomikuid lausa igaks elujuhtumiks. Kas siis Punaarmee ei tahtnud või ei osanud tahta, et maailma kõige eesrindlikumad proletaarlased neile vinged poolroomikud valmis nikerdaks, ja veel tohutul hulgal? Tahtsid küll, vägagi tahtsid, aga need krdi rahvavaenlased, need keerasid asja pekki.

Kui Halepski ostukomisjon omal ajal arenenud maailmas ringi kolas ja võimalikult perspektiivseid tootenäidiseid välja nuuskida üritas – siis eelkõige huvitasid neid tankid, aga ära ei põlatud ka suurtükivedukeid ja muud armeele vajalikku kraami. Kaasatoodud vedukitest tunnistati parimaks prantslaste Somua, selle käiguosa patent oli ostetud tuntud tegelase A.Kegressi enda käest.

Antud käiguosa baasil valmistati analoogsed lahendused GAZ-A, GAZ-AA, ZIS-5 ja JASP tarvis. Katsetused möödusid suhteliselt edukalt ja mitu näidist oleks ilmselt ka seeriasse jõudnud, kuid siin sai komistuskiviks NATI, ehk Teaduslik Auto-Traktori (ehitus?)Instituut. Seal tegeles alates 1928 aastast poolroomikute teemaga Grigori Abramovitš Sonkin, sündinud Hershel Abramovitš Sonkin. Tegi seda OGPU ülesandel. Nokkis valmis NATI-2 ja hiljem NATI-3 „tootenäidised“, mis isegi toimisid, kuigi siin oli tegu kõige otsesema puru silmapuistamisega. Sest GAZ-AA baasil valmistatud näputäis eksklusiivseid masinaid NATI-3 olid koostatud hoolikalt „ põlve otsas“ spetsiaalses katsetehases, nende valmistamiseks kasutati duralumiiniumit – mootor oli nõrk ja jõudis samal baasil seeriasse lastud GAZ-60 ühe spetsialisti sõnade järgi „masinat ennast suure vaevaga edasi lohistada“. Põhjus oli suurelt jaolt Sonkini kinnisidees – armeeritud kummist roomik võimalikult pingule tõmmata ja siis käib roomiku liikumapanek hõõrdejõu mõjul. Lisaks pidi ühtlaselt pingul kummilint kindlustama ka toetuspinna kogu roomiku ulatuses. Aga et see vajab võimsamat mootorit, kui 1,5 tonnise lahja veoka oma, sellest targu vaikiti, valmistati näidised võimalikult kergetest materjalidest ja promoti saadud masinaid (mis tõesti toimisid isegi kaugel Põhjas) partei ladviku ees igal võimalikul moel. Pakkumine oli ahvatlev – milleks aretada midagi uut (vedav esisild oma võrdse nurkkiirusega kardaanidega või spets. poolroomikveokid), kui saab võtta niigi tootmises oleva masina ja talle roomikud kiirelt külge pookides kohemaid kõik probleemid lahendada? Kuna partei ladvik koosnes suurtest ja veel suurematest juhtidest, kelle haridus ja ka haritus üldjuhul soovida jätsid, siis antigi minna. Tulemuseks oli arhailise skeemiga – veojõu ülekandmine roomikule hõõrdumise abil – masinate GAZ-60 ja ZIS-22 tootmine, esimesi jõuti valmis vorpida 900 ringis ja teisi paarsada.

Kaineks hakati saama Soome sõja puhkedes ja pohmell oli päris raske – reaalses teenistuses oli antud masinate kasutegur väga väike ja kui kütusekulu arvesse võtta, siis võttis ikka hinge kinni küll. Sest kui ZIS-22 keskmine arvestuslik kütusekulu maastikul oli 200 liitrit sajale, ja kasulik koormus 2,2 -2,5 tonni, talvel aga ainult 1,75 tonni, siis mingist erilisest rentaablusest rääkida ei saa. Sellest, et antud masinad himukalt lagunesid kuna nende juhtidel puudusid elementaarsed teadmised, no ja lisaks veel ka sellised „imeloomad“ nagu GAZ-65 ja ZIS-33 – parem ei hakka kirjutama - muidu ei jõua mudeli juurde veel niipeagi.

ZIS-42 on antud äparduste reas viimane masin ja kuigi kütusekulu jäigi hiigelsuureks, siis vähemalt loobuti selle masina juures friktsioonülekandest – käiguosa eesmise rattapaari vahel oli tähik, mis haakus roomikuga. Samas ei olnud ka antud masinaga kõik sugugi hästi ja ZIS-42 tootmisega paralleelselt hakati mõtlema selle tuunimise peale. Esimesed moderniseeritud poolroomikud ZIS-42M ilmusid 1943 aasta lõpus ja järgmise aasta alguses läks antud mudel tootmisse. Selle peamiseks uuenduseks oli Uurali autotehase forsseeritud mootor ZIS-5M, mis arendas võimsust 76 – 77 h/j. Masina eristamise välisteks tunnusteks on laiemate voodrilaudadega üle löödud kabiin, iseloomulik „kängururaud“, mis kaitses radiaatorit ja laternaid ning lihtsustatud veoplatvorm, millel sai avada ainult tagumise luugi.

Järgmise korrani.

[fossiil]

Jätkame siis....

Mudelist siis kah, õigemini mudelitest: nagu varem mainitud sai, tegi tol ajal ZIS-42 poolroomikut ainult Fort. Kuigi tänaselgi päeval pakutakse veel sama plastikut, nii et ei midagi uut. See ei olnud just lihtne valik – robustsevõitu detailsus, karbist kokku pandud isendi tunneb küll ära, aga see ei olnud see, mis mulle oleks huvi pakkunud. Sügasin siis veidi mütsialust ja otsustasin Fort-i hädavajalikumad jupid (roomikkäiguosa) ristata Zvezda ZIS-5V-ga. Nii et alguses tõstsin lauale kaks karpi, sellised:



Ja kuna kõigepealt oli vaja masinat ennast, siis alustasin veoka raamist, edasi tuli kabiin ja siin läks asi veidi käest ära – kui olin ninaosa ja kabiini prooviks tillukeste liimitilgakeste abil kokku sobitanud, tundus, et midagi on valesti. Aga et heas kvaliteedis usaldusväärne graafika oli olemas, siis joonlaud ja supler kätte ja võrdlema. Ja nii oligi – üldine pikkus radiaatori esipinnast kabiini tagumise seinani klappis. Isegi liiga hästi. Kuid kabiini enda pikkus esiseinast tagumiseni oli mitu millimeeetrit suurem ja mootorikatte oma selle võrra väiksem. Nüüd sain aru, miks netis kohatud Zvezda Zis-5 mudelid tundusid piltidel kuidagi nagu „nöbininad“.

Vahemärkus: see hea graafika on pärit ajakirjast M-Hobby ja alles nüüd vaatasin, et 1999 aasta numbrist. Nii et selle projekti algusest võib möödas olla ka ligi 20 aastat... aeg lendab

Edasi hakkas siis saagimine-viilimine-kleepimine pihta, kõige tülikam oli ninaosa pikemaks venitamine, kuigi ega uste kitsamaks tegemine kah just eufooriat ei tekitanud. Aga tehtud need said ja siis oli paras aeg rataste ja muu sellise kallale asuda. Esimestega oli kohe selge, et tuleb midagi aretama hakata - Fort-i originaalid olid veidi paremad, kui Zvezda omad, aga siiski piisavalt jamad, et nendega mitte rahul olla, siin on siis mõlemad:



Lõpuks tuli master-mudel teha – rattarumm ja kilp Fort-i komplektist, kilbi avasid sai veidi kohendatud ja jäid nii enam-vähem. Rattarumm läks käiku, kuna sellel masinal esimesi pidureid ei olnud, tollased juhid olevat öelnud, et ega pidureid tegelikult vaja olegi – lase ainult gaas maha ja jääb ise seisma. Rehvi „laenasin“ mingi ameeriklaste veoka karbist, võimalik et tegu oli GMC CCKW-ga, mis on ka loogiline – 43 aastal kasutati pea kõikidel nõuka masinatel lend-lease rehve ja laternaid. Igatahes sobiva läbmõõdu ja mustriga rehvi ma leidsn, aga kuna laius oli väikesevõitu, siis liimisin poolte vahele plastikust rõnga, selline siis jäi:



Ja mõlemad esirattad, tegelikult on varuratas kah valmis, aga see häbenes pildile tulla, nii et selle esitlus jääb edasiseks. Ratastelt on aegade jooksul krunti veidi maha kulunud, aga eks neid jõuab veel reanimeerida:



Järgmise korrani.

[fossiil]

Kui nüüd kõik selle kenaduse kuivalt kokku lappan, siis on tulemuseks midagi sellist:



Ja veidi tagantpoolt:



Veokasti talasid olen varasemalt kuigipalju pahteldanud, kuna neile on selline „puidusüü“ muster sisse pressitud, et hoia ja keela. Kast tõuseb tegelikult kõrgemale, sest ühed pikitalad on veel puudu, hetkel on lihtsalt selline demo asi, et kaamera ees kekata. No ja see roomikute värk hakkab kah silma, sponsoonide geomeetria on vähemalt nii enam-vähem ligilähedane, aga eks nendega tuleb ka üksjagu tööd teha.

Kõige keerulisem moment on roomikkäiguosa rattad, seda, mida komplektis pakutakse, saab ka ratasteks nimetada, aga reaalse masinaga neil eriti palju ühist ei ole. Mõned päevad on läinud uue ratta masteri kallal nokkimise peale, kõigepealt siis ratta keskmise osa toorik pinki ja tuld:



Seejärel üksjagu erinevaid detaile valmis treida/lõigata, midaiganes ja toorikule järjest külge pookida:



Vahepeal sai ratta külje toorik samuti valmis tehtud, sellest on juba vorm olemas ja pooled vajaminevatest ketastest valatud. Teisel poolel peavad poldipeade asemel olema kroonmutrid, nii et nendega läheb veel veidi aega.



Ja siin on siis esimene proov, et kuidas klapib. Tundub et tasub edasi nokkida, hetkel on kõik veel üsna lootustandvas seisus:



Järgmise korrani.

[fossiil]

Nüüd olen tüki aega seda ratast nokkinud ja seis on hetkel selline:



Kui kõik vahepeal külge kleebitud koostisosad kokku lugeda, tuleb natuke alla 80 jupi, aga veidi on vaja veel lisada, nii et kõik on alles ees.

Aga edasi läks keerulisemaks - toorik pinki plaanseibile ja jagamisketta abil tsentreerivaid auke sisse puurima:



Ja seejärel neid vähe suuremaks tegema:



Siis mitu-mitu pikka õhtut nüsimist, lõikamist, nokitsemist ja vedava ratta hammasvöö hakkaski ilmet võtma



Aga kuidagi nagu vale tundus, sai siis fotode ja graafikaga (kuigi seal just palju näha ei ole) võrreldud ja ongi jama - hammaste profiil ei ole päris see, mis võiks olla. Nii et järgmine etapp on suht tüütu: kõigepealt hammasvöö uuesti pinki ja veidi väiksemaks:



Just sellises seisus kõik see värk hetkel on. Kui olen läbimõõtu vähendanud, hakkab hammaste profileerimine uuesti pihta... krt, päris nüri töö, aga vähemalt praegu ei ole vaja uuesti teha.
Miks ma seda siin nii üksipulgi lahkan? Muidugi oleks vägev tunne, kui saaks kõik vajaminevad jupid näiteks nädalaga valmis, aga noh, unistada ju võib. Nii et selline aretamine võtab üksjagu aega. Aga arvan, et publikul oleks siis palju igavam oodata - nüüd on vähemalt teada, et miskit pidevalt toimub.

Järgmise korrani.

[vaoinas]

No see on ikka väga hull ja põhjalik töö, mis sa siin ette võtnud oled. Teostsuse tase ja detailus, mis fotodelt vastu vaatab on ikka täiesti hämmastav.

Ainult et sellest kõigest - eriti tähikust - ei jää vist kuigipalju näha, kui sa lõpuks selle veermiku roomikuosa kokku paned.

[Enkus]

... ei jää vist kuigipalju näha, kui sa lõpuks selle veermiku roomikuosa kokku paned.

Vaata, kes räägib...
Räägiks siis ka hoole ja armastusega tehtud tankijuhi gaasipedaalist, mida on näha ainult komandöriluugist kahe peegliga vaadates...

[fossiil]

Nojah, see tähik, vaat sellega on nüüd täiega jama. Ma saan aru küll, et näha seda ei jää, aga ikka juhtus nii, et kui tähiku hambaid ümber tegin ja siis viimistlema hakkasin, ei saanud enam pidama ja nüüd on tulemus käes:



Eks ma mõistan, et puhas ressursi raiskamine, aga kui see rõngaspits peaks kloonimise ka üle elama, siis on lootust, et asi liigub edasi

Ehk järgmisel korral on rohkem tulemusi ette näidata.

[Joss Metsast]

Ruut seal all lõikamismatil on 1cm x 1cm.... lihtsalt hämmastav. Pakun idee et kloonid neid paar tükki rohkem ja paned kasti varuosadeks, muidu on tõesti nii et näe tegin ilusa asja aga näha ei ole.

[calico]

Einoh...mis ma oskan öelda - juppe pole, pole probleemi, treime juurde! selle vaatamine puhas nauding. Edu igatahes!

[fossiil]

Tänan heade sõnade eest!

Jossi soovitusel on jumet, kuigi nii ja naa - tegelikult on "päris" tähik veel palju keerulisema kujuga, aga selle, et ma ühe mõõduga veidi puusse panin, avastasin alles siis, kui suur osa tööst oli juba tehtud. Samas tingib see vale mõõt ka veidi vale kujuga tähiku sisekülje, nii et eraldi detailina vist kõne alla ikkagi ei tule. Aga eks vaatame.
Eelmise nädalavahetuse veetsin suures osas "home alone" režiimis, sai ikka täiega töölaua taga istutud ja vormide kallal pusitud. Seekord ei läinud nende tegemine sugugi lihtsalt - ostsin seekord Siladendi silikooni, aga kuna laos oli hetkel ja kohe ainult "kiire" variant, siis ei viitsinud oodata, kuniks aeglasem kohale jõuab. No ja olingi peaaegu et kõhuli. See kiire tardub täielikult 10 minutiga. Tundsin ennast vahepeal juba nagu Duracell-i jänes, aga lõpuks sain valmis masteritest vormid tehtud:



On selline kena tibukollane materjal, aga eriti fotogeeniline ei ole, kaamera ei suuda pilti teravaks ajada, kuigi õigem oleks öelda, et ma ise ei oska.
Mõned masterid tuleb veel teha, aga kõigepealt vaatan mis kvaliteedis jupid nendest vormidest tulevad, siis teen sammu edasi. Valuks läheb ilmselt homme ja arvatavasti tuleb kõige aeglasem möks valida, sest nii keerulise kujuga vorme pole ma veel täitnudki.

Aga järgmise korrani..

[fossiil]

Järgmine kord ammu käes, aga pilte praegu suurt rohkem ei tule:



Siin on siis näha, et kloonimine käib täie hooga - osad jupid juba valmis, osad tegemisel aga osad alles paberil. No ei olnud mõtet kohe kõiki mastereid valmis teha, kui ei olnud kindel, kas kloonimine õnnestub, või tüürib kogu projekt ühel selguse hetkel prügikasti suunas. Hetkel tundub kõik positiivne, kui veel paar ratast trein ja paarkümmend korda kloonin, siis tuleb hakata roomiku jaoks stendi ja võib olla ka konduktorit tegema. Sest roomiku lindi külge tuleb kinnitada suur hulk klotse, mis peavad pärast värvimist jääma sellised, nagu oleksid kummist. Saab olema paras meelelahutus. Aga edasi, Kentuki poisid!

[vaoinas]

Selles hunnikus tundub küll neid rattaid rohkem olevat, kui ühe poolroomiku jagu.
Kas laual on mitu veermikku või oled hakanud eraettevõtlusega tegelema?

[fossiil]

Tervitus.

Aeg muudkui aga läheb ja teema ei edene kohe kuidagi. Aga päris ära koolenud ka veel ei ole, nii et punnitan edasi.
Miks neid rattaid paljuvõitu tundub? Mul on üks sõber Vladivostokis, kes mängis hiljaaegu mõttega võtta ette ZIS-41 - tegin siis rattaid topelt, et kui tal peaks soov tekkima, saadan. Saatsin mõni aeg tagasi pildid, aga seni on vaikus - eks siis paistab, mida ta otsustab. Ta on mind aidanud üksjagu - AT-T manuaali ajas Kaliningradist välja ja puha, nii et selles mõttes olen talle sees.

Ja millega siis seni aega olen veetnud? Üksainus kribul jupp rikkus mul närve mitu nädalat - no ei ole pärast tööd seda teravust eriti palju järel, seda enam, et suur osa eesti rahvast tahab jõuludeks uut naeratust või siis uute hammastega head-paremat järada, nii et tööd ei tundu just vähe olevat.
Aga eks see on üks paras nutulaul enese õigustamiseks. Nii ma siis tegingi seda juppi kolm (!) korda, enne kui nii enam-vähem hakkas tunduma.
Selline ta siis on:



Ja traditsiooniline tikuke on võrdluseks kõrval, sest muidu ei adu, kui jama sellist junni teha on. Vähe sellest, et kolm korda tegin, siis kui viimane variant valmis sai ja hakkasin telgi külge aretama, oskasin selle junni veel sõrmede vahel pooleks ka murda... Vaat siis tundsin et mõnikord peaks ikka auru ka välja laskma... Eks ta oli kõiksuguste liimidega juba hapraks muutunud.
Aga liim aitas ja valmis ta sai, täna tegin vormi samuti ära, lisaks veel ratta oma kah.
Siin on siis mõlemad masterid kõrvuti esialgsete juppidega, mis mulle kohe üldse ei meeldinud:



Eks mõne aja pärast hakkan kõike seda kenadust kokku aretama, tegelikult ootan juba isegi, et kuidas jääb.

Järgmise korrani.

[simmtann]

Mul on hea meel.
Esiteks selle pärast, et sellist tegevust ühiskonnas normaalsuse etaloniks ei peeta, mille poole kõik püüdlema peaksid. Muidu peaks ammu nööri järgi jooksma.
Teiseks selle pärast, et maru ilus on seda kõike kuskil läpaka taga vedeledes bittide ja baitidena ekraanile joonistunult endasse absorbeerida.
Eriti hea meel on mul aga selle pärast, et juuresolevat tutvustust ei pea mõnest võõrkeelest translatoriga endale aimatavaks tõlkima ja et selliseid asju päriselt ka nokitakse siinsamas kodus teha.

Kiidan ja ootan järgmist sissekannet