1982 oli mul üks selline krossivõrr, tagaraam kiigedega ja puha....
Sellel isendil puudus pädev istme alla üles tulev sumps noja siis sai sinna silindri otsa keeratud mingi vana lapikukslöödud tuletoru.
Tänu sellele tegi see sääreväristaja sellist tõsiselt mehist häält, et aknaruudud värisesid.
Noh, siis kui Brežnevi matused olid, siis anti koolist kõikidele vaba päev ja oleks olnud patt seda päeva mitte kasutada oma võrri putitamiseks.
Mingi kell siis oli ette nähtud tööseisak kõikides tehastes ja ettevõtetes ja tehased lasid sireene ja värki ja inimesed pidid tänaval seisma jääma leinaseisakuks.
Mina muidugi ei teadnud sellistest üritustest midagi.
Nii ma siis tulin keset linna mööda suurt ringliiklust oma võrriga väikesest mäest alla, et seda kuramuse apastraati ometi käima saada.. ja oh imet see imemasin läkski käima..
ühesõnaga ma tulin sellega siis hirmsa plärinaga ja taga mõnus kastoorika suitsupilv ja vaatasin veel, et midavärki kõik masinad ja raffas seisab tänavatel ja vahivad silmad suured
(ise ilmselt minestusega võideldes) kuidas mina selle üüberpilliga gaas põhjas ja juuksed lehvides (siis veel olid mul juuksed, jah.. olid ajad...) mööda tänavat kihutan 
Mingi paar minutit hiljem sõitis meie õuele onu miilits, sõimas minul ja mu vanaemal näo täis, ning käskis selle üüberpilli kuuri kõige kaugemasse nurka ära lükata pikemaks ajaks....
Sellised lood ja mälestused siis seltsimees Leonid Iljitši matustega.
