A. Terrase meenutusi 1944

[MOrav]

Tuttav tahtiss saada tekste, lisan ka siia lugemiseks. Teise loo puhul Heiskase raamat on praeguseks juba vananenud küll, aga juuresolija isiklik vaatekoht siiski väärtustab refereerimist.

****

Soome Päämajas 1944
Teataja, 17, 26.11.1994, lk 10; 18, 17.12.1994, lk 11.

Mai lõpupäevadel 1944 sain ootamatult teada, et mind lähetatakse Soome kaitsevägede peastaabi ehk Päämaja käsutusse. Mida ma seal täpsemalt pidin tegema, selle kohta palju andmeid ei olnud. Tuli vaid esineda kolonel Martti Santavuori'le, kes Päämajas juhatas S-toimistot (S=salainen).

Teenisin 1943. a. aprillikuust peale vabatahtlikuna Soome sõjaväes, algul major Claes Gripenbergile alluvas Vallila pataljonis ja olin äsja nimetatud 1944. a. varakevadel asutatud eestlaste jalaväerügemendi (JR 200) esimese pataljoni eestipoolseks majandusohvitseriks Jalkala's.

Minu järsu ja kuidagi enneaegse lahkumise tõttu Karjala kannaselt jõudsin oma kolleegi, soomepoolse vastutava majandusohvitseri, luutnantti Eerikäinen'iga, vaevalt tuttavaks saada. Nagu pärast selgus, tõi saatus mind rindelt ära just enne raskete tõrjelahingute algust ja läbimurdu Karjala Kannasel.

Niisiis astusin ühel päikesepaistelisel juunihommikul Korkeavuorenkatul (Kõrgemäe tänaval) asuva Päämaja paraaduksest sisse ja küsisin eversti Santavuorit, kelle juurde mind ka juhatati. Ootamatult tervitas mind kolonel sõbralikult eesti keeles! Kolonel ei olnud, nagu ta hiljem selgitas, mitte käinud Eesti Kõrgemas Sõjakoolis, nagu JR 200 ülem, kolonel Kuusela, või sama rügemendi teise pataljoni ülem, kolonel Svaonen, vaid oli meie keelt õppinud peamiselt eesti kirjandust lugedes...

Martti Santavuori oli ise kirjanik ja kirjandus tema sõjamehe elukutse kõrval tema kõige tähtsam huviala. Tema esimesed jutustuste kogud ilmusid 1930. ja 1931. a. Olavi Uoma nime all. 1933. aastal ilmus Santavuori esimene ajalooline romaan ja pärast sõda ajavahemikus 1945-1964 veel terve rida ajaloolisi teoseid, muuhulgas romaan "Seikkailu Narvassa" (Seiklus Narvas).

Aastail 1939 ja 1947-1956 oli ta ühtlasi sõja-ajaloo lektoriks Soome kadetikoolis. Aastail 1958-1964 oli Martti Santavuori Soome Kirjanikeliidu esimees ja auliige aastast 1965. Selles seoses külastas ta ka raskel surveajal Välismaist Eesti Kirjanike Liitu Stokholmis, esimest korda 1963. a. veebruaris, Eesti Vabariigi väljakuulutamise 45. aastapäeval ning hiljem veel korduvalt.

S-toimisto esmaseks ülesandeks oli jälgida olukorda sakslaste tagalas, eriti okupeeritud Eestis, ning selle kohta aruannete esitamine kindralstaabi kõrgematele ülemustele, tõenäoliselt kuni marssal Mannerheimini välja. Allakirjutanul tuli peamiselt täita tõlgi ülesannet pannes ümber Eestist saabunud ülevaateid ja värskete põgenike jutte niisugusse soome keelde, millest pärismaalasest masinakirjutaja loetava teksti oskas kokku kirjutada.

Varsti pärast minu lähetamist Päämaja juurde toimus Karjala kannasel läbimurre ja sõda võttis uue ja tõsise pöörde. Päämaja ise evakueeriti Munkkiniemile ja tööaega pikendati kaheteistkümnele tunnile päevas, solidaarsusest rindel võitlevate üksustega. Suhtlemine Santavuoriga piirdus tema algatusel toimunud eestikeelsete vestlustega tema teenistusruumis ja paari ühise lõunaga luksusrestoranis "Kalastajatorppa", mis asus just nimelt Munkkiniemel. Kui teisi soomlasi või külalisi kaasas ei olnud, tahtis kolonel tingimata eesti keeles rääkida, ilmselt harjutamise mõttes.

Munkkiniemel jagasin töötuba veel kolme ohvitseriga. Minu otseseks ülemuseks oli kapten Eero Sysikumpu, keda põgusalt tundsin juba tema rindeteenistuse ajast Karjala kannasel, kuid keda õppisin veel rohkem tundma ja hindama Helsingis ja lõpuks tema lühikesel pagulusajal Rootsis. Elukutselt oli "Sysi" maalikunstnik ja aastatega üha tunnustatum. Meie keelest sai ta tõenäoliselt aru, kuna tema ema oli eestlanna, kuid eesti keeles ta tavaliselt ei kõnelnud.

Tema vastaslauas istus mereväe kaptenleitnant Heikki Aulio, kes - nagu 'Teatajas" nr. 10, 1994 ilmunud varasemas artiklis märgitud - oli määratud kolonel Reino Hallamaa abiks "Stella Polaris" -projekti läbiviimisel. Oma tegevuses ja telegrammidel kasutas ta ka nimesid Alanen ja Anen.

Kaptenleitnant Auliole oli omakorda abiliseks leitnant Björn Hakanson, kes oli S-toimisto otse asendamatuks ohvitseriks, mitte ainult oma Rootsi päritolu ja keelteoskuse vaid ka oma kõrvutamatute sidemete tõttu. Ta sõi tihti lantši peaminsiter Linkomies'iga ja vahendas meile värskemaid uudiseid valitsusringkondadest. Rootsis pidas ta ühendust nimekate aadliperekondadega, nagu de la Gardie, Bonde ning Natt och Dag...

Enamiku nendest põgenike juttudest ja aruannetest, mida mul tuli soomendada, vahendas S-toimistole Helsingis viibiv ajakirjanik Voldemar Kures, kuid nagu hiljem lähemalt selgub, pidasime mitmeid kanaleid pidi ka otseühendust Eestiga. Samuti tuli mul selles seoses pidada tihedat kontakti ka Eesti viimase saadikuga Helsingis, Aleksander Warmaga, mida ma siis ka jõudumööda tegin.

1944. a. augusti esimtestel päevadel külastas Helsingit Eesti Vabariigi Rahvuskomitee saadikuna Johannes Klesment, keda isiklikult tundsin ajast, kui nad koos isaga (riigisekretär Karl Terras. Teat.) aitasid koostada Eesti 1937. a. Põhiseadust. J. Klesmendiga oli kaasas lendur-kapten Anelin. Koos andsid nad kapten-leitnant Aulio kodus informatsiooni olukorra kohta Eestis, millest tegin järgnevad kokkuvõtlikud märkmed:

1) Eesti rahva püsimajäämiseks on võimalik ainult üks tee - kaitsta end kõigi abinõudega bolševike uue kallaletungi vastu. Võib-olla suudetakse rahvas päästa, kui õnnestub teatud oluline aeg vastu pidada. Selleks on tarvilik abi Soomest. Ilmtingimata on vajalik Eesti rügemendi JR 200 kodumaale saatmine, mis eriti moraalselt aitaks tunduvalt tõsta Eestis olemasolevate vägede võitlusvõimet. Oleks hää, kui Eesti rügemendi kõrval oleks võimalik Eestisse saata väiksemgi puht-Soome või soome vabatahtlikest koosnev üksus.

Kuna Eesti vägedel on relvastus osaliselt veel väga halb ja relvi on varus paremal juhul ühe diviisi tarvis, oleks vajalik saada Soomest lisa.

Eesti rahvuslikud ringkonnad jätkavad rügemendi Eestisse saatmise asjus informatsiooni korras läbirääkimisi Saksa kohalike võimudega tingimuste suhtes. Seniste kõneluste põhjal on arvata, et sakslaste seisukoht võib tulla soodus.

2) Evakueerimisest tarviduse korral on huvitatud nii eesti rahvuslikud ringkonnad kui ka Eesti praegune omavalitsus. On olnud kõnelusi sakslastega, mille põhjal võib oletada, et sakslased ei luba evakueerimist teostada avalikult, küll aga on nõus selle toimumisel seda mitte takistama. Kasutusel oleva tonnaaži juures on Eestil endal praegu võimalik evakueerida korraga kuni 3000 inimest. Viimasel ajal on laevu eesti omanikele tagasi antud.

3) Saksa tsiviilvalitsus on rinde lähemale nihkumisega tekkinud olukorras kaotanud palju oma võimsust SD kasuks. Eesti tegelik diktaator on praegu SD ülem Tallinnas, Baatz, kelle otsustamisele kuuluvad kõik tähtsamad küsimused. Baatziga on eesti rahvuslaste juhte, prof. J. Uluots ja prof. N. Kaasik, korduvalt pidanud läbirääkimisi.

4) Eesti rinnetel on olukord rahuldav, peamiselt Eesti üksuste eeskujuliku võitlustegevuse tõttu. Abist (6. Armee) ei ole midagi kuulda. Tallinna ja Pärnu sadamate kaudu ei ole üksusi maale saadetud. Küll olevat aga väiksemaid Saksa jõude maale tulnud Riia ümbruses.

5) Lõuna-Eestisse on saabunud lätlasi -sõjapõgenikke. (Pärnu ümbrusse).

6) Eesti üksustest paikneb 20. Eesti SS-Diviis Narva rindle. Piirikaitserügemendid Peipsi järve põhja- ja läänekaldal. Lõunapool Pihkva järve nimetamisväärseid eesti üksusi ei ole. Kuna ka Saksa vägesid on vähe, on rinne seal nõrgavõitu. Relvastus on Diviisil hea, rügementidel nõrgavõitu. Rügemendid on küll saanud senisele viletsale relvastusele lisaks raskeid jalaväe relvi, kuid mitte küllaldasel määral. Tšehhoslovakkias väljaõppel olnud eesti suurtükiväelastest on moodustatud väikesed suurtükiväe üksused piirikaitserügementide juurde.

7) Läti kaks SS-diviisi ja piirikaitserügemendid on rasketes võitlustes kannud suuri kaotusi. Praegu on läti üksusi võitlemas Riia rindel (tähtsat osa etendanud Miitavi operatsioonis) ja Memeli rindel.

8 ) Leedulastel ei olnud iseseisvaid rahvuslikke väeosi.

9) Eesti õhujõud oleksid nõus saatma mõned ohvitserid illegaalselt Soome tutvuma Soome õhujõududega. Eestis olukorra lootusetuks kujunemisel annaksid Eesti õhujõud end Soome käsutusse!

Kõik need soovid ja ettepanekud eeldasid muidugi, et Soome oma võitlust N. Liidu vastu jätkab. Aga just selles osas ei saanud saadik A. Warma ja soomlaste poolt eestlastele antud informatsioon olla kuigi julgustav. Soome oli ju juba hakanud sondeerima rahu tegemise võimalusi...

Seda kiiremini hakkas aga arenema JR 200 tagasimineku küsimus. Soomepoolne luba anti ja tagasi minna soovijaid hakati registreerima. Kuna ma polnud enam rügemendi nimekirjas, pidin oma sooviavalduse esitama muidugi Päämaja kaudu, mida ka õigeaegselt tegin. Mäletatavasti viibis sel ajal Päämajas ka kapten Karl Talpak ja ajasime seda asja ühiselt. Talpak ei olnud küll Päämaja koosseisus, kuid töötas seal mõni aeg eksperdina, avaldades uurimusi ja märgukirju sissisõja strateegia ja taktika üle, ilmselt ka soomlaste võimalikke tulevikuvajadusi silmas pidades.

15. augustil saabus S-toimistosse Soome Vabatahtlike Büroost järgmine telefonogramm (tõlge soome keelest):

"Kapten Talpak'u sõit keelatakse, kuna sakslased sellega ei nõustu."

Ise olin umbes samaaegselt kutsutud S-toimisto uue ülema juurde (kolonel Santavuori oli eelnevalt üle viidud välisteenistusse ja uueks ülemaks määratud kolonel af Ursin), kes mulle lühidalt teatas, et keelab mu sõidu Eestisse ja käsib mind jääda edasi Päämaja teenistusse. Sakslasi ta ei nimetanud ega andnud ka mingit muud motiivi.

J. Klesmentiga oli mul ettenähtud veel üks kohtumine Helsingis, mis aga ei toimunud. Paar nädalat hiljem sain aga temalt Eestist kapten-leitnant Aulio kaudu kirja, milles ta ütleb, et "meie kohtumine ei toimunud saatuse tahtel". Selle asemel oli ta kõnelnud min. Warmaga ja ühtlasi ka kapten-leitnant Aulioga, et juhul kui rügement läheb Eestisse, mina jääksin oma praegusele ametikohale. Ta palus seda küsimust tõsiselt arvestada ja selle järele toimida, kuna "meie inimese kohalolek side ja mitmes mõttes oleks väga kasulik." Klesment avaldas arvamist, et mul avaneb võimalus vahel kas või illegaalseltki Eestis käia. Kirjaliku ühenduse pidamiseks temaga ma kasutagu korp. A. Puusepa nime ja mulle lubas kirjutada nimele Stahl.

Mulle sai nüüd selgeks, mis või kes minu puhul, vähemalt osaliselt, selle Eestisse mineku keelu taga oli. Kapten Talpak, teatavasti, ei lasknud end heidutada ja läks Aulio kiirpaadil Eestisse sakslaste arvamist küsimata.

Rügemendi lahkumise ajaks komandeeriti mind Hanko'sse, olin niisiis tunnistajaks kuidas JR 200, oma lipu ja deviisi all: "Eesti auks, tuleviku pandiks", asus saksa 7000-tonnise "Wartheland"' pardale. See sündis 19. augusti varahommikul 1944. Esimese eestlasena astus laeva leitnant Reinumägi. Temale järgnes "Warthelandi" veel umbes 1800 meest. Hiljem läksid veel mõned väiksemad laevad.

Meeste meeleolu oli rõhutud. Oli küll täitunud kauaaegne soov pääseda uuesti kaitsma kodumaa pinda, kuid seda oli loodetud teha siiski relvastatud ja lahinguvalmis tervikuna. Nüüd oli rügement aga desarmeeritud ja - nagu hiljem selgus - ei lastud Eesti pinnal isegi mitte edasi kanda Soome mundrit....


25. augustil saime oma raadiosidemehe "Tamme" kaudu Eesti Vabariigi Rahvuskomiteelt paar raadiogrammi edasiandmiseks saadik A. Warmale, milledes paluti kinnitust seisukohtadele meie maa kaitse küsimustes. Käisin saadiku juures. Ministrit ennast ei olnud kodus, mispärast andsin raadiogrammi saatkonna sekretärile Aleksander Alepile edasiandmiseks.

26. augustil kell 00.30 öösel helistas vänrikki Avo Rannala ja ütles, et Inglise raadio oli äsja teatanud Tartu langemisest.

1. septembril toimus Helsingis Milvi Laid'i ja Aarne Viisimaa võõrusetendus "Krahv Luksemburg", mis kujunes ülevaks hõimu-meeleavalduseks!

2. septembril teatati, et Soome on otsustanud suhted Saksamaaga katkestada. Eelmisel õhtul pidas peaminister Hakzell kõne soome rahvale. Rahvas oli rahulik ja maal valitseb täielik kord. Kuid sakslased ei pidavat enam tervitama...

6. septembril 1944 saabus kapten-leitnant Aulio järjekordselt Eestist. Tõi tervitusi mu lell Arturilt (Tallinna linnapea Artur Terras. Teat.), kes oli teda oma kodus lõunaga kostitanud, ning eriti palju "Puusepalt".

Aulio jutustas muuhulgas järgmist: Saksa sõjaväelised ringkonnad arvavad, et Eestis võideldakse veel kaua. Olevat toodud kohale lisavägesid ja väljavaated vastupanuks olevat küllaltki head. Partei ringkonnad on aga pessimistlikult häälestatud ja toetavat täielikku evakueerimist. Pärnu kaudu olevat möödunud nädalalõpul kolmesajal transpordilennukil siiski saabunud umbes 5.000 meest jalaväge. Enamuses noored aastakäigud, kes kohe olevat saadetud rindele.

Samal ajal olevat Tallinna kaudu saabunud umbes 3.000 meest nn. "alpikütte". Kunda rannas ja Kiviõli rajoonis olevat ehitatud suurejoonelisi betoonkindlustusi. Medali teiseks küljeks aga on see, et Virumaal peaaegu kõik kariloomad olevat tapetud ja liha saadetud Saksamaale. Viljad koristamata ja traktorite abil maharaiutud. Kogu maal olevat seemnevili kokku korjatud ja samuti Saksamaale saadetud. Sinna olevat läinud ka juba umbes 3.000 eestlast. On nimelt tehtud propagandat Saksamaale evakueerimiseks.

Möödunud nädalal tehti teatavaks, et minevat viimne laev. See teade ei olevat aga avaldanud erilist mõju. Nüüd olevat kuulda, et lähevad veel mõned laevad, mis evakueeritavaid peale võtavad. Soome viimaseaegsed sündmused on avaldanud meeleoludele Eestis masendavat mõju! Mingist "salajasest relvast" (millest Soomes tollal räägiti) ei või olla Eestis keegi midagi kuulnud...

Sama päeva pärastlõunal, s. o. 6. septembril 1944, käisin saadik Warma juures, kellele andsin muuhulgas Auliolt saadud informatsiooni ja kellelt omakorda sain andmeid Soomest naasnud eesti rügemendi JR 200 saatuse kohta. Sakslased otsivat põhjusi antud lubadustest tagasi tõmbumiseks. I pataljon rakendatud võitlustes Voldi rajoonis. Pani seal vaenlase pealetungi seisma ja asus ise pealetungile lüües vaenlased tagasi Tartu alla. Meeste hoog ja julgus innustanud ka sakslasi. Praegu käib Tartu piiramine ja kui sakslaste poolt teisi kavasid ei hakata teostama, peaks Tartu vabastamine toimuma peatselt...

Tartu rindel on I Vene armee, 15-20.000 meest. Seda täiendati hiljuti Narva rindelt toodud 161. diviisiga. Teine sama suur armee asub Valga rindel, Väike-Emajõe joonel. Nende relvastu olevat väga hea kuid inim-materjal nõrk. Kõigi "meie" käsutuses olevate jõududega, s. o. eestlased pluss sakslased, peaks olema võimalik pealetung tagasi lüüa. Esimese pataljoni senised kaotused rindel on 22 langenut ja umbes 100 haavatut, neist enamik õnneks kergelt.

Selle A. Warma vastuse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee pärimisele saatsin Tamme kaudu Eestisse 7. septembril 1944: EVR. Meie maa kaitse küsimuses Teie seisukohad 5. 9. kirjas minu arvates ainukesed õiged. Tuleb võidelda kogu jõuga. Varma.

Kõige põnevamaks ja dramaatilisemaks päevaks mu Päämajas teenimise ajal kujunes 15. september 1944.

Illustratsiooniks tsiteerin mõningaid meile saabunud või jälle meilt sel päeval saadetud raadiogramme (dešifreeritud ja eesti keelde tõlgitud):

Kl. 10.00 Lisa tõenäoliselt tulemas. Kas paat päral? Rols? Võimalikult ka kiirpaat täna õhtuks kl. 22.30 Meriväljale. Ootan vastust. Anen. Side iga pool ja täistund. Tamm.

Kl. 12.00 Rols siin. Kiirpaat tuleb palutud ajal. Sysi.

Kl. 14.00 Soome okupatsioon võimalik. Haukka okupeerimise hädaohu korral tuleb kõik mitteametlikud šifrid hävitada. Alanen vaba. Paatide tuleku koht ja aeg teatame hiljem. Side iga täistund.

Kell 14.15 Ootame korraldusi paadi kohta. Sysi.

Kl. 16.00 Olge väljasõiduvalmis. Paatide minekust teatame hiljem. Tamm.

Need raadiogrammid vajavad teadagi selgitust. Üks kaptenleitnant Aulio kiirpaadikaptenid, hüüdnimega Nikk, saabus selle päeva (15. septembri) hommikul Eestist ja teatas, et Aulio oli eelmisel õhtul kella 8 paiku Tallinnas arreteeritud!

S-toimisto uus ülem, eversti af Ursin, sattus selle teate saamisel otse raevuhoogu, nimetas kapten-leitnant Aulio arreteerimist "psühholoogiliseks väärsammuks" sakslaste poolt ja ähvardas koguni Saksa sõjaväelise esindaja Helsingis, kapten Aleksander Cellarius'e, võtta pantvangiks!

Nagu hiljem selgus, ei olnudki kapten-leitnant Aulio olukord eriti paha. Talle oli antud lõbusas seltskonnas hästi süüa ja juua, ainult määratud ruumidest ei tohtinud ta öö jooksul lahkuda. Ta oli näinud eelmisel päeval elavat sõjalaevade liikumist Soome lahel ja kahtlustas õigesti, et sakslastel oli midagi erakorralist teoksil. Sellest siis ka raadiogrammiline oletus vabanemisel, et "Soome okupatsioon võimalik". Meile sai nüüd käegakatsutavalt selgeks, et Soome oli sõjajalal sakslastega. Milles aga küsimus tegelikult seisis, oli 15. septembril veel raske öelda, kuigi Päämajasse saabus värskeid teateid kallaletungist Suursaarele, kuid kelle poolt, seda kohe ei teatud...

Tolleaegse sündmustiku kogu ulatus koorub välja alles seda ajajärku käsitlevatest kirjeldustest ja uurimustest.

Teatavasti otsustas Soome rahvaesindus 2. septembril 1944, 113 häälega 46 vastu, N. Liidu vaherahutingimused vastu võtta, milles Mannerheim muide Hitlerile isikliku kirjaga teatas. Diplomaatilised suhted Saksamaaga katkestati. Saksamaa suursaadik von Blücher lahkus Helsingist 10. septembril.

Kuid juba 1943. a. lõpul olid sakslased kaht plaani. Esimene neist, operatsioon "Kask" (Birke), nägi ette Saksa 20. mäestikuarmee tagasitõmbamise Põhja-Soomest Põhja-Norrasse, ning teine, operatsioon "Kuusk" (Tanne), nägi ette Ahvenamaa okupeerimise, juhul kui Soome teeb separaatrahu N. Liiduga.

Viimane plaan täpsustati Hitleri poolt 8. aprillil 1944 ning jagati kaheks -"Kuusk-lääs" (Tanne-West) ja "Kuusk-Ida" (Tanne-Ost), kusjuures see viimatimainitud osa nägi ette Suursaare okupeerimist. Sellele Soome saarele omistasid sakslased erakordset tähtsust,
kuna see asetseb Soome lõunaranniku ja Narva vahel ja võis blokeerida N. Liidu Baltimere laevastiku tegevust Soome lahes ning kindlustada Eestis paikneva saksa väekoondise - Heersgruppe Nord - vasakut tiiba...

See oli niisiis operatsioon "Kuus-Ida" (Tanne-Ost), mis leidis aset Soome lahel 14. ja 15. septembril 1944.

Ühest pärast sõda Saksamaal avaldatud ajaloolisest teosest loeme muuhulgas:

"Üks Saksa laevastikuüksus mereväekapten Mecke juhatuse all väljus 14. septembril Eesti sadamatest kursiga Suursaarele (Hogland). Kell 23.00 lähenes see suurtüki-, maabumis-, miini- ja kiirpaatidest koosnev mereväeüksus saarele kuid võeti Soome rannapatareide ägeda tule alla. Kiir- ja maandumispaadid tungisid siiski läbi ja saatsid maale eriüksusi 68. jalaväerügemendist. Kuid kolonel-leitnant Miettineni käsutuses olevad rannapatareid ja venelaste poolt järgmisel päeval teostatud õhurünnakud, takistasid efektiivselt Saksa vägede maabumist. Saksa maabumisväed paisati laiali ja andsid 15. septembril alla. Operatsioon "Kuusk-Ida" läks sakslastele maksma 400 langenut ja 1056 sõjavangi. Teist operatsiooni -"Kuusk-Lääs" - ehk Ahvenamaa okupeerimist ei püütudki seejärel enam teostada...

22. septembril 1944 sain II klassi raudteepileti Uusikaupunkisse, kust minu jaoks algas operatsioon "Stella Polaris".

***

Stella Polaris
Teataja, 10, 18.06.1994, lk 2


Suvel 1944 hakkas üha rohkem selguma, et ametlik Soome on kangelaslikust vastupanust hoolimata varem või hiljem ometi sunnitud alistuma Nõukogude Liidu tohutule sõjalisele ülevõimule maal, merel ja õhus, mille tulemuseks halvimal juhul oleks okupatsioon ja anneksioon N. Liidu poolt. Soome rahva enamus tahtis kahtlemata vältida Eesti, Läti ja Leedu saatust ja eesotsas mõnede aktivistidega Soome kõrgemas ohvitserkonnas tehti ettevalmistusi vastupanu jätkamiseks ka Soome okupeerimise korral. Uuriti sissisõja strateegiat ja taktikat, peideti salastatud ladudes metsamaastikus relvi ja laskemoona jne.

Soome Päämaja (kindralstaabi) luureosakond tegi samal ajal ettevalmistusi luuretegevuse jätkamiseks, või vähemalt selle juhtimiseks, Rootsi pinnalt. Mõte ei olnud päris uus. Juba Soome vabadussõja ettevalmistavas faasis 1915-1918 oli mõnedel aktivistidel õnnestunud Stokholmis avada informatsioonibüroo, mis hankis teateid Soomes paiknevatest vene üksustest ja nende tegevusest, muuhulgas ka kindlustustöödest. Need teated olid muidugi mõeldud soome vabadusvõitlejatele, kuid neid anti sakslaste kõrval ka rootslastele.

Soome kindralmajor Raimo Heiskanen avaldas 1988. aastal raamatu "Saadun tiedon mukaan" (Saadud teate järgi), milles ta kirjeldab Päämajast juhitud luuretegevust sõja-aastatel 1939-1945 ja muuhulgas annab ülevaate ka kavatsusest soome luuretegevust 1944. a. sügisel jätkata Rootsi pinnalt, aktsioon, mis sai koondnimeks "Stella Polaris".

Kuna siinkirjutaja 1944. a. kevadel lähetati Karjala Kannase rindelt Soome Päämaja käsutusse, siis sattus ta S-toimisto ohvitserina üsna lähedalt kontakti

Kindral Heiskanen kirjutab, et juba 1943. a. suvel olevat Rootsi C-osakonnas olnud juttu luurevõrgu moodustamisest, mis Soome sattumisel okupatsiooni alla, oleks raporteerinud Rootsis asuvasse keskusse. Meeskond oleks koosnenud soomlasist, kuid materjali abi loodeti Rootsist. Selles seoses arutati ka Soome raadioluure varustuse ja tegevuse jätkamiseks vajalike arhiivide ületoomist Rootsi.

Rootsi sõjavägede juhataja, kindralmajor Ehrensvärd volitas luureosakonna ülemat, komendaja Torgil Thoren'i, arutama asja soomlastega.

Juunis 1944 olid plaanid võtnud juba kindlama kuju ja üksikasju arutasid - nüüd juba Soomes - luureosakonna ülem kolonelleitnant Reino Hallamaa ja Rootsi C-osakonna ülem major Petersen. Soomlaste poolt esitati nüüd konkreetne ettepanek luuretegevuse jätkamiseks Rootsi pinnalt. Rootslased ei olnud kohe valmis andma lõplikku vastust, kuid heakskiidu hankimine jäi major Petersoni ülesandeks. Viimane viibis suve jooksul Soomes veel sageli ja külastas siis alati ka S-toimisto ülemat kolonel Martti Santavuorit ja Stella Polarise läbiviimiseks kolonel Hallamaa abiks määratud kaptenleitnant Heikki Auliot. Kuna istusin koos kapten Sysikumpu ja leitnant Häkanssoniga Heiki Aulioga samas toas, siis viibisin tihti nende kohtumiste juures, kuigi major Peterseni rootsi keelest tollal veel aru ei saanud. Kapten-leitnant Aulio istus oma töölaua taga harva, sest tema ülesandeks oli muuseas ka sidepidamine Eestiga ja nii ristles ta oma kiirpaadiga pea iga nädal Helsingi ja Tallinna vahet

Suve jooksul olid soomlased koostanud Stella Polarise üksikasjalise kava, kuid rootslastelt ei tulnud ikka veel lõplikku vastust. Augusti lõpul külastas Hallamaa Stokholmi, kus tõonäoliselt lepiti kokku mõningate üksikasjade suhtes. Ühtlasi sai aga selgeks, et soomlaste ja rootslaste eesmärgid selle projektiga ühenduses olid erinevad. Soomlaste peamiseks eesmärgiks oli kindlustada luureandmete kättesaadavust nendele üksustele, kes jätkavad võitlust juhul, kui N. Liit ei nõustu muuga kui Soome täieliku alistumisega, või okupeerib kogu maa.

Rootslased aga, nii kindral Ehrensvärd kui ka Torgil Thoren, - nagu hiljem on väidetud, olevat pidanud soomlaste luuretegevuse jätkamist Rootsi pinnalt, algusest peale võimatuks. Sellest hoolimata jätkati läbirääkimisi ja rootslased ei andnud ettevalmistuste üheski faasis mõista, et soomlaste lootused luure jätkamiseks Rootsi territooriumilt on asjatud.

Teise eesmärgina püüdsid soomlased mõistagi päästa suurt osa N. Liidu kohta käivast luurematerjalist ja ühtlasi vältida, et soomlaste kallihinnalised pealtkuulamisseadmed satuvad punaarmee kätte. Tegevuses vajati ka väljaõppinud meeskonda ning salakirjade avajaid ja analüüsijaid. Meil oli avalikuks saladuseks, et S-toimisto kapten S. oli murdnud N. Liidu sõjaväelise salakirja koodi ja et raadiokompanii mehed lugesid käske ja korraldusi, mis N. Liidu sõjalise juhtkonna poolt saadeti üksustele Kaug-Idas, et tuua üht näidet soomlaste võimekusest sel alal.

N. Liidu poolt dikteeritud vaherahu tingimused tekitasid muidugi segadust Päämaja nii mõneski osakonnas. Ja selles segases olukorras andiski kolonel Paasonen Hallamaale loa Stella Polarise "nupule vajutamiseks". Tõenäoliselt kahetses ta seda hiljem, sest Hallamaa poolt Rootsi ette saadetud sideohvitserilt, leitnant Virkkunen'ilt, tuli hoiatavad telegramme, et materjal võetakse küll vastu, kuid mitte inimesi!

Sellest hoolimata määrati stardipäevaks 23. september ja mõned päevad varem hakati küsitlema mehi, kes oleksid valmis kaasa tulema. Ka perekonnaliikmetele oli varutud võimalus siirduda Rootsi. Minul kui eestlasest vabatahtlikul polnud muidugi valikuvõimalustki. Sain ametitõendi, et olen jätkuvalt Soome sõjaväe teenistuses ja II klassi raudteepileti Uusikaupunkisse.

Kaasa võeti tähtsam osa arhiividest, põhiandmed punaarmee erialade, majanduse ja relvastuse kohta. Edasi luure teostamiseks vajalik varustus ja salakirja koodide murdmiseks vajalikud tarbed. Kõik, mida kaasa võtta ei saadud, tuli hävitada.

Koos luurematerjaliga viidi Stella Polarise raamides Rootsi aga ka palju muud materjali. Innukas hõimuaate viljeleja Reino Castren oli näiteks kogunud suure hõimuküsimusi puudutava arhiivi. Kõik see pakiti kaasa Stella Polarise kastidesse.

Ülesõit toimus neljal laeval, milledest üks - "Lokki" - väljus 23. septembril Uusikaupunkist. Sellel laeval oli Päämaja raadiokompanii mehi, S-toimisto ohvitsere, kaasa arvatud siinkirjutaja, aga ka mitu perekonda Eestist, keda kaptenleitnant Aulio oli Tallinnast varem oma kiirpaadil toimetanud Soome.

Ülejäänud kolm laeva väljusid Närpiöst. Neist pääses sadamakai äärde ainult kõige väiksem - "Osmo", kuna teised kaks -"Maininki" ja "Georg" laaditi reidil. See kõik toimus 23. ja 24. septembril 1944.

Rootsi siirdunud meeste kohta puuduvad kindlad arvud. Rootslaste andmeil olevat küsitud luba 2200 mehe saatmiseks aga üks kaasasolnuid on nimetanud arvu 1200. Soome politsei (valtiollinen poliisi) uurimuste järgi oli ülesõitjaid 700 - 800.

Närpiöst lähtunud laevad võtsid suuna Härnösandi aga "Lokki" maabus Gävles. Pardalviibinud paigutati karantiini ühes Gävle koolimajas.

Stella Polarise varustust oli kokku umbes 350 kasti. Kolonel Hallamaa pidas rootslastega läbirääkimisi 25. septembrist kuni oktoobri viimaste päevadeni nii meeste kui ka varustuse edaspidise saatuse selgitamiseks, sest juba oktoobri algul oli kindral Ehrensvärd kirjalikult Hallamaale teatanud, et soomlaste kava luuretegevuse jätkamiseks Rootsist ei tule üldse kõne alla! Novembris tuli veel ka kindralleitnant Harald Öhquist Stokholmi küsimust selgitama.

Varustus jagati nüüd kolme ossa: kõigepealt eraldati osa, mida Rootsi oli nõustunud ostma 250 000 krooni eest. Teise osssa kuulus materjal ja tööriistad umbes 100 raadioaparaadi valmistamiseks, mis ka toimus hiljem Lidingöl major R. Lautkari juhatusel. Kolmas osa saadeti 1946. a. tagasi Soome.

Arhiiv toimetati Stokholmi, kus see leidis ajutise varjupaiga hotell "Astoria" keldris. Dubletid hävitati. Järgi jäi umbes 160 kasti dokumente. Neist umbes seitse kastitäit salakirjamaterjale anti laenuks Rootsi kaitseväe raadio-osakonnale, ning kolm kastitäit, mis tõenäoliselt sisaldasid varemnimetatud hõimuarhiivi, talletati Rootsi Riigiarhiivi. Umbes 120 kasti viidi kirjaliku kokkuleppe põhjal hoovitallmeistri, krahv Carl Bonde mõisa Södertälje Hörningsholmi, ning lõpuks 30 kasti toimetati töösturi, Svante Pählssoni maaomandile Rottneroosi, Värmlandis.

Materjali jagamise ja läbitöötamise ajal see mikrofilmiti. Nende filmide edaspidine saatus on aga seni selgitamata. Filmid ilmutati küll Soomes, kuid osa neist saadeti tagasi Rootsi.

Kindral Ehrensvärd külastas 1958. a. Soomet ja olevat Rootsi allikate järgi seejärele andnud käsu Hörningsholmi ja Rottneroosi paigutatud Stella Polarise materjalide hävitamiseks. Kas seda materjali enne hävitamist ka filmiti või sattus seda veel mujalegi, selle kohta puuduvad jälle andmed. Kindral Öhquist oli juba oma külastuse ajal novembris (1944) kokku leppinud ka "stellistide" koju tagasipöördumise kohta, mis enamuses toimuski Tornio kaudu. Mõned soomlased olid küll omal algatusel otsinud mingit tööd Rootsis, kuid kuna seda oli raske leida, siis pöördus suur enamus - umbes 600 meest - juba jõuluks Soome tagasi. Ise olin jäänud Gävle karantiinis raskekujulisse difteeriasse ja viibisin juba mitmendat nädalat Hudiksvalli nakkushaiglas, kui mulle sinna saabus kiri mu endiselt toakaaslaselt S-toimistos, kapten Sysikumpult, kes rootslastes põhjalikult pettunult teatas, et ka tema on otsustanud koju tagasi pöörduda.

Soome seisukohast nähtuna ebaõnnestus Stella Polaris peaaegu täielikult. Ainus täitunud eesmärk oli see, et kompromiteerivat materjali ei sattunud vale kätesse või avalikkusse, vähemalt mitte kohe. Rootsi seevastu täitis oma taotletud eesmärgid: sai oma käsutusse kogu sõjaaegse Soome luure arhiivid ja Rootsi luure sai kasu ka sellest, et kogenud spetsialiste jäi tööle Rootsi. Need, kes ühel või teisel põhjusel tagasi ei läinud.

Kõik asjaolud Stella Polarisega ühenduses ei selgu tõenäoliselt kunagi, kuid 1980. aastate alguses ilmus Ameerikas raamat "The Shadow Warriors" (Varjusõdurid), mille autor Bradley Smith tuleb välja hämmastava teatega, et Ühendriikide juhtkond otsustas 1945. aastal N. Liidule "tagastada" soomlastelt ostetud salajased dokumendid!

Ei tohiks olla kahtlust, et siin on tegemist Stella Polarise materjalidega, sest Bradley Smith täpsustab, et Ühendriikide luureteenistus OSS ostis Teise Maailmasõja lõpul soomlastelt 1500 nõukogudeainelist salajast dokumenti ja 4 diplomaatilist salakirja koodi. Andmed pärinevat Ühendriikide ja Inglismaa arhiividest. N. Liit oli sel ajal mõistagi Ühendriikide liitlane. President F. D. Roosevelt ja välisminister Edward Stettinius olevat andnud OSS-ile käsu need materjalid viibimata tagastada alugpärasele omanikule. "Pidage selle eest hoolt, et venelasi asjast kohe informeeritakse", olevat Roosevelt ütelnud Stettiniusele.

Vastavalt kõige kõrgemalt poolt tulnud käsule andis OSS nii dokumendid kui ka koodid üle suursaadik Andrei Gromõkole veebruaris 1945.

Nii raamatu autor Bradley Smith kui ka paljud teised leiavad olevat imestamisväärt, et Washington loovutas Moskvale nii tähtsa materjali ajal, mil tal endal oleks olnud vajalik teada saada kõikvõimalik selle teise suurvõimu kavatsuste kohta. Pidi olema ju selge, et N. Liit kohe muudab oma salajased koodid.

See salajaste koodide muutmine olevat toimunud siiski alles 1948. aastal. Vahepeal aga räägiti sellest, et FBI olevat saanud paljastada mõningaid nõukogude agente USA-s, kasutades soomlaste kaudu saadud salajasi koode...

Ühendriikide uus president Harry S. Truman lõpetas venesõbralikuks peetud OSS-i tegevuse juba 1945. aastal ja Soome Eduskund omakorda lõpetas tegelemise Stella Polarisega ilma tagajärgedeta 1951. aastal.

Aleksander Terras