Tere,
Otsin infot võitleja Lembit Armani kohta, minu vanaisa. Sõjakeerisest tuli elusalt tagasi, kuid suri ennem ära, kui oleks suud paotanud, mina ise mäletan teda ähmaselt.
Seega tean nii palju, et oli Pihkva all, hiljem 43 aastal kui ma ei eksi ja suguvõsa legend tõele vastab oli mingis geoloogiauuringute pataljonis.
Suguvõsa legend väidab, et auaste oli leitnant, kuid kinnitada ei saa.
Seega oskab ehk keegi aidata, teab ehk keegi midagi.
Niipalju tean veel, et peale sõda tuli puhta nahaga ka repressioonidest välja!
Võitleja Lembit Arman
Võitleja Lembit Arman
Välja, välja Wabariigi seest, kes söövad meie leiba ja ei räägi eesti keelt!!!
persoon
Pihkva piirkonnas paiknes 37.kaitsepataljon ja 40.kaitsepataljoni staap 207.julgestusdiviisi alluvuses.
Re: persoon
Kas see mitte ei pidanuks olema 37. politseipataljon, nimelt mu teine vanaisa Viktor Pruus teenis Pihkva juures 37. Politseipataljonis. Kõige naljakam on see, et mu mõlemad vanaisad töötasid mingi aja koos peale sõda 60-ndatel ja viisid kaevandustele lõhkeainet laiali, küsisin vanaisa Viktor Pruusi käest, et äkki pajatas talle aga olevat vaid öelnud, et Pihkva juures.istorik kirjutas:Pihkva piirkonnas paiknes 37.kaitsepataljon ja 40.kaitsepataljoni staap 207.julgestusdiviisi alluvuses.
Oskab ehk keegi öelda mida tegi see 207 julgestusdiviis.
Välja, välja Wabariigi seest, kes söövad meie leiba ja ei räägi eesti keelt!!!
persoon
Eks ma mõtlesingi sama väeosa, aga alles 1943. a detsembris nimetati need üksused politseipataljonideks.
Julgestusdiviiside formeerimise juhtnöörid andis OKH Nõukogude Liidu vastase sõja planeerimise käigus 1941. a märtsis. Iga väegrupi tagalapiirkonna jaoks formeeriti 3 julgestusdiviisi. Julgestusdiviiside ülesanneteks määrati varustustugipunktide, ühendus- ja järelveoteede ning järelvedude endi, lennuväljade ja trofeeladude julgestamine, sõjavangide valvamine ja äravedu ning liikluskorraldus väegruppide tagalas. Potentsiaalsete ohuallikatena loetleti korralduses vastase laialipaisatud ja Saksa tagalasse jäänud väeosad, vastase ratsaväe ja motoriseeritud või tankiüksuste tiibrünnakud, langevarjurite ja plaaneritega tagalasse heidetud üksuste ning vastase sabotaažiaktid.
Julgestusdiviiside tähtsaim ülesanne oli rindel võitlevate väekoondiste häireteta varustamise tagamine.
Julgestusdiviiside formeerimise juhtnöörid andis OKH Nõukogude Liidu vastase sõja planeerimise käigus 1941. a märtsis. Iga väegrupi tagalapiirkonna jaoks formeeriti 3 julgestusdiviisi. Julgestusdiviiside ülesanneteks määrati varustustugipunktide, ühendus- ja järelveoteede ning järelvedude endi, lennuväljade ja trofeeladude julgestamine, sõjavangide valvamine ja äravedu ning liikluskorraldus väegruppide tagalas. Potentsiaalsete ohuallikatena loetleti korralduses vastase laialipaisatud ja Saksa tagalasse jäänud väeosad, vastase ratsaväe ja motoriseeritud või tankiüksuste tiibrünnakud, langevarjurite ja plaaneritega tagalasse heidetud üksuste ning vastase sabotaažiaktid.
Julgestusdiviiside tähtsaim ülesanne oli rindel võitlevate väekoondiste häireteta varustamise tagamine.
Rääkisin siin surtsu isaga, ega siis vanaisa Lembit pold talle pajatanud miskit, ka mitte siis, kui mu isa oli 30-ndates aga see selleks (see on lihtsalt põhjus miks ma otsin siin nii aktiivselt).
Isa rääkis aga loo, et mäletab, kuidas vanaisa nooruspõlves suutus soni või mõne muu mütsilätuga mehe 2-3 m pealt jalust maha visata, mis viis mind mõttele, et mis jõud see peaks olema, kuid veel enam viis mõtteni, et ega see jumala and pole, seda pidi talle ju õpetatama ja mis veel tekkis, et arvake missugusi väeosi õpetatakse võitlema kõigi käepäraste vahenditega, eks ikka eriotstarbelisi väeosi. Ja veel vanaisa Lembit oli Waffen SS-i ülemleitnant.
Oskab ehk keegi öelda ja on uurinud, et kas Waffen SS-il oli siin mingeid nn. erivägesid või midagi taolist.
Isa rääkis aga loo, et mäletab, kuidas vanaisa nooruspõlves suutus soni või mõne muu mütsilätuga mehe 2-3 m pealt jalust maha visata, mis viis mind mõttele, et mis jõud see peaks olema, kuid veel enam viis mõtteni, et ega see jumala and pole, seda pidi talle ju õpetatama ja mis veel tekkis, et arvake missugusi väeosi õpetatakse võitlema kõigi käepäraste vahenditega, eks ikka eriotstarbelisi väeosi. Ja veel vanaisa Lembit oli Waffen SS-i ülemleitnant.
Oskab ehk keegi öelda ja on uurinud, et kas Waffen SS-il oli siin mingeid nn. erivägesid või midagi taolist.
Välja, välja Wabariigi seest, kes söövad meie leiba ja ei räägi eesti keelt!!!
-
Sporrenberg
- Liige
- Postitusi: 334
- Liitunud: 21 Juun, 2007 9:05
- Kontakt:
Maailm on keeruline. Oli siis ja on ka praegu...
Lisan siia nüüd lõigukesi ühe härrasmehe kirjast mulle kes samuti ajab oma salapärase sugulase jälgi...
* * *
..."Mul teenis vanavanaonu SD-s.
Oli iseenesest tavaline külapoiss, mitte väga suure haridusega aga hea peaga.
1941 aastal astus SD üksusesse X ja ametlikel andmetel lõppes tema teenistus 1944 märtsis suures väinas, kus väidetavalt deserteerunud eestlased neljakesi uppusid.
Tema teenistuse ja ka "surma" kohta on palju küsimärke.
Ainukene märge tema kohta arhiividokumentides on 1942.a. mai lõpust kui ta on käinud arstlikul läbivaatusel SD nooremseersandina.
Sealt edasi ei mingeid ametlikke jälgi.
Järelpärimised Saksa erinevatesse arhiividesse ja Punasesse risti ei ole andnud tulemusi.
Ometi oli mehel mõlemad raudristid, lähivõitluse pannal ja veel kaks aumärki.
1943.a. suvel kodus käies mõtles ta joomase peaga, et tantsitab veidi omakaitset ja sakslasi ning kuna tema kodu asus vallamajast üle põllu, siis ta andis kergekuulipildujast vallamaja poole tuld.
Seejärel läks vallamajja, lõi paar ust hingedelt ja tegi sakslastele "rivistust".
Kõige selle eest ei tehtud talle mitte kõige vähematki.
Välja arvatud, et kuu aja pärast anti üks tärn juurde.
Sama aasta sügisel lahkus ta viimast korda kodunt.
Tema juhtimise all oli kolm autotäit mehi.
1944.a. märtsis ta väidetavalt uppus ja maeti ka maha.
Kolm aastat tagasi aga ma leidsin internetifoorumist mehe, kes temaga koos merd sõitis Rootsis aastatel 1958-1959...
Muidugi oli nimi teine jne aga identifitseerimine pildi järgi oli 95% ja seda kolme inimese poolt ning üks ühele kattus ka iseloomu kirjeldus.
Paraku see laevakaaslane muutis ootamatult oma seisukohti 180 kraadi ja seejärel katkestas igasuguse suhtlemise.
Seejärel uppumislugu uurides ilmnes, et 90%-se tõenäosusega minu vanavanaonu seal ei uppunud.
Raskeks teeb probleemi aga tema matus.
See oli nimelt lahtise kirstuga.
Ja siit minu küsimus, kas sinu arvates on võimalik ja tõenäoline, et ühele sellisele "külapoisist kodukootud" SD ohvitserile tehakse põhjusel X uus ID ja lavastatakse nii surm kui ka matus?
Selles, et sakslased selliseks asjaks tehniliselt võimelised olid ma ei kahtle.
Ühesõnaga see persoon, kes mulle andis infot vanaonu võimaliku Rootsis viibimise kohta on rahvuselt rootslane. Nad olevat sõitnud koos 1958-1959 (ehk siis poolteist aastat). Laev olevat olnud Panama lipu all (kompanii nime kohta esitataud küsimust ta ignoreeris) ja kandis nime XXX. Vanaonu olevat kandnud nime XXX .Jutu põhjal seilasid nad Läänemerel ja just Eesti vete lähedal. Seejuures rõhutas ta, et mees ise olevat olnud venelaste poolt väga tahetav!
Ta oli öelnud, et "kui venelastel oleks kas või pool šanssi minu kätte saamiseks, siis ma oleks juba kadunud."
On aga huvitav, et mida teeb venelaste poolt nii tagaotsitav mees "vabatahtlikult" Läänemerel...1959 läksid nende teed mulle teadmata põhjustel lahku.
Ma olen teinud järelpäringu Rootsi riigiarhiivi, Stockholmi ja Göteborgi maakonnaarhiivi, Rootsi maksuametisse jne.
Puuduvad andmed nii laeva kui ka mehe kohta. Ma leidsin küll samanimelise, kuid kahjuks nimekaimu (või "prototüübi").
See mees oli mõningates asjades minu vanaonuga sarnane, aga seilas täpselt Rootsi teisel kaldal ja kuna tema abikaasa oli laevakokk, siis on see teatud laev välistatud.
Ka see laevakaaslane on märkimisväärne: oma jutu põhjal on ta eluaegne meremees, kes relvadega on kokku puutunud vaid Rootsi armees aega teenides ja hiljem mõnda aega relvi kogudes.
Samas tunneb ta peensusteni langevarjuhüppeid, tunneb detailselt enamike automaatide laskeomadusi lahingolukorras jne.
Ja ta tunneb luuretermineid.
Ning ta elab hetkel Austraalias Brisbane'i külje all.
Olen kuulnud, et sarnaselt Ladina-Ameerikale olevat ka Brisbane'i ümbruskonnas väga suur endiste SS-laste kogukond?
Mis puudutab Ladina-Ameerikat, siis olen avastanud ühe huvitava asja.
Enamiku Ladina-Ameerikasse "kadunud" eesti sõjaväelaste sõjaaegne karjäär on seni teadmata või lõpeb see järsult hiljemalt 1942.
Minu vanaonust jäi maha kohver mida 60-ndate algul õnnestus näha mu isal.
Kohver olevat olnud nahast ja saksa kotkas oli sisse pressitud.
Kohvris oli olnud eesti lipp, täismunder koos aumärkidega ja meeletult pilte.
Seejuures olevat piltidel olnud väga palju kõrgeid saksa ohvitsere.
Isa jutu põhjal olevat munder olnud pakitud kokku sõjaväelaslikult ehk siis väga korralikult.
Pagunid olid ilusti maha võetud ja eraldi pandud jne.
Pagunid olid olnud hõbedased ja kahe tärniga ehk siis kirjelduse järgi Hauptsturmführer.
On märkimisväärne, et mehest kes upub 17.märtsil ja tuuakse veest välja 10. aprillil jääb järgi nii korralik munder koos aumärkide ja mütsiga...Tema relvastusse kuulus nii revolver kui saeteraga tääk.
Kohver kadus seni teadmata suunas 1960-ndate lõpus, seejuures teadsid peidikut vaid kaks inimest.
Olen oma otsingutel leidnud vist vaid kolm veterani kes vanaonu tundsid, üks viskas meid kirve abil välja; üks hakkas nutma ja värisema ning palus vähemalt pilt tema eest ära võtta; kolmas muutub temast rääkides agressiivseks ja räägib temast suht vängete sõnadega.
Mehe mundrit kirjelduse põhjal ei tunne ära ükski ametlik JuPo mees.
Kõik kinnitavad, et tegemist on küll üldjoontes JuPo mundriga kuid ei kattu ei eraldusmärgid, auastmetunnused ega ka näiteks saapad.
Kunagi õnnestus pilti näidata ühele endisele sakslasest sturmbannführerile, kes momentaalselt tuvastas üksuse (ega ta muidugi meile seda ei öelnud).
Ta kinnitas vaid, et sellise mundriga mehi oli kõigis kolmes balti riigis, aga mitte eriti palju.
Küsimusele millega nad tegelesid väristas ta õlgu.
Kui sai küsitud, et kas nad siis lasid inimesi maha, vastas ta, et "ei, nii madalal tasemel need mehed ei tegutsenud".
Paraku ei teinud need meenutused talle head meelt ja ta edasi vestelda ei soovinud...
Selline lugu siis...
Lisan siia nüüd lõigukesi ühe härrasmehe kirjast mulle kes samuti ajab oma salapärase sugulase jälgi...
* * *
..."Mul teenis vanavanaonu SD-s.
Oli iseenesest tavaline külapoiss, mitte väga suure haridusega aga hea peaga.
1941 aastal astus SD üksusesse X ja ametlikel andmetel lõppes tema teenistus 1944 märtsis suures väinas, kus väidetavalt deserteerunud eestlased neljakesi uppusid.
Tema teenistuse ja ka "surma" kohta on palju küsimärke.
Ainukene märge tema kohta arhiividokumentides on 1942.a. mai lõpust kui ta on käinud arstlikul läbivaatusel SD nooremseersandina.
Sealt edasi ei mingeid ametlikke jälgi.
Järelpärimised Saksa erinevatesse arhiividesse ja Punasesse risti ei ole andnud tulemusi.
Ometi oli mehel mõlemad raudristid, lähivõitluse pannal ja veel kaks aumärki.
1943.a. suvel kodus käies mõtles ta joomase peaga, et tantsitab veidi omakaitset ja sakslasi ning kuna tema kodu asus vallamajast üle põllu, siis ta andis kergekuulipildujast vallamaja poole tuld.
Seejärel läks vallamajja, lõi paar ust hingedelt ja tegi sakslastele "rivistust".
Kõige selle eest ei tehtud talle mitte kõige vähematki.
Välja arvatud, et kuu aja pärast anti üks tärn juurde.
Sama aasta sügisel lahkus ta viimast korda kodunt.
Tema juhtimise all oli kolm autotäit mehi.
1944.a. märtsis ta väidetavalt uppus ja maeti ka maha.
Kolm aastat tagasi aga ma leidsin internetifoorumist mehe, kes temaga koos merd sõitis Rootsis aastatel 1958-1959...
Muidugi oli nimi teine jne aga identifitseerimine pildi järgi oli 95% ja seda kolme inimese poolt ning üks ühele kattus ka iseloomu kirjeldus.
Paraku see laevakaaslane muutis ootamatult oma seisukohti 180 kraadi ja seejärel katkestas igasuguse suhtlemise.
Seejärel uppumislugu uurides ilmnes, et 90%-se tõenäosusega minu vanavanaonu seal ei uppunud.
Raskeks teeb probleemi aga tema matus.
See oli nimelt lahtise kirstuga.
Ja siit minu küsimus, kas sinu arvates on võimalik ja tõenäoline, et ühele sellisele "külapoisist kodukootud" SD ohvitserile tehakse põhjusel X uus ID ja lavastatakse nii surm kui ka matus?
Selles, et sakslased selliseks asjaks tehniliselt võimelised olid ma ei kahtle.
Ühesõnaga see persoon, kes mulle andis infot vanaonu võimaliku Rootsis viibimise kohta on rahvuselt rootslane. Nad olevat sõitnud koos 1958-1959 (ehk siis poolteist aastat). Laev olevat olnud Panama lipu all (kompanii nime kohta esitataud küsimust ta ignoreeris) ja kandis nime XXX. Vanaonu olevat kandnud nime XXX .Jutu põhjal seilasid nad Läänemerel ja just Eesti vete lähedal. Seejuures rõhutas ta, et mees ise olevat olnud venelaste poolt väga tahetav!
Ta oli öelnud, et "kui venelastel oleks kas või pool šanssi minu kätte saamiseks, siis ma oleks juba kadunud."
On aga huvitav, et mida teeb venelaste poolt nii tagaotsitav mees "vabatahtlikult" Läänemerel...1959 läksid nende teed mulle teadmata põhjustel lahku.
Ma olen teinud järelpäringu Rootsi riigiarhiivi, Stockholmi ja Göteborgi maakonnaarhiivi, Rootsi maksuametisse jne.
Puuduvad andmed nii laeva kui ka mehe kohta. Ma leidsin küll samanimelise, kuid kahjuks nimekaimu (või "prototüübi").
See mees oli mõningates asjades minu vanaonuga sarnane, aga seilas täpselt Rootsi teisel kaldal ja kuna tema abikaasa oli laevakokk, siis on see teatud laev välistatud.
Ka see laevakaaslane on märkimisväärne: oma jutu põhjal on ta eluaegne meremees, kes relvadega on kokku puutunud vaid Rootsi armees aega teenides ja hiljem mõnda aega relvi kogudes.
Samas tunneb ta peensusteni langevarjuhüppeid, tunneb detailselt enamike automaatide laskeomadusi lahingolukorras jne.
Ja ta tunneb luuretermineid.
Ning ta elab hetkel Austraalias Brisbane'i külje all.
Olen kuulnud, et sarnaselt Ladina-Ameerikale olevat ka Brisbane'i ümbruskonnas väga suur endiste SS-laste kogukond?
Mis puudutab Ladina-Ameerikat, siis olen avastanud ühe huvitava asja.
Enamiku Ladina-Ameerikasse "kadunud" eesti sõjaväelaste sõjaaegne karjäär on seni teadmata või lõpeb see järsult hiljemalt 1942.
Minu vanaonust jäi maha kohver mida 60-ndate algul õnnestus näha mu isal.
Kohver olevat olnud nahast ja saksa kotkas oli sisse pressitud.
Kohvris oli olnud eesti lipp, täismunder koos aumärkidega ja meeletult pilte.
Seejuures olevat piltidel olnud väga palju kõrgeid saksa ohvitsere.
Isa jutu põhjal olevat munder olnud pakitud kokku sõjaväelaslikult ehk siis väga korralikult.
Pagunid olid ilusti maha võetud ja eraldi pandud jne.
Pagunid olid olnud hõbedased ja kahe tärniga ehk siis kirjelduse järgi Hauptsturmführer.
On märkimisväärne, et mehest kes upub 17.märtsil ja tuuakse veest välja 10. aprillil jääb järgi nii korralik munder koos aumärkide ja mütsiga...Tema relvastusse kuulus nii revolver kui saeteraga tääk.
Kohver kadus seni teadmata suunas 1960-ndate lõpus, seejuures teadsid peidikut vaid kaks inimest.
Olen oma otsingutel leidnud vist vaid kolm veterani kes vanaonu tundsid, üks viskas meid kirve abil välja; üks hakkas nutma ja värisema ning palus vähemalt pilt tema eest ära võtta; kolmas muutub temast rääkides agressiivseks ja räägib temast suht vängete sõnadega.
Mehe mundrit kirjelduse põhjal ei tunne ära ükski ametlik JuPo mees.
Kõik kinnitavad, et tegemist on küll üldjoontes JuPo mundriga kuid ei kattu ei eraldusmärgid, auastmetunnused ega ka näiteks saapad.
Kunagi õnnestus pilti näidata ühele endisele sakslasest sturmbannführerile, kes momentaalselt tuvastas üksuse (ega ta muidugi meile seda ei öelnud).
Ta kinnitas vaid, et sellise mundriga mehi oli kõigis kolmes balti riigis, aga mitte eriti palju.
Küsimusele millega nad tegelesid väristas ta õlgu.
Kui sai küsitud, et kas nad siis lasid inimesi maha, vastas ta, et "ei, nii madalal tasemel need mehed ei tegutsenud".
Paraku ei teinud need meenutused talle head meelt ja ta edasi vestelda ei soovinud...
Selline lugu siis...
Lugesin selle pika loo läbi ja saatsin ka isale, kel seepeale tuli meelde, et vanaisa olevat päästnud Oskar Lutsu sakslaste käest, kuna Luts oli purjus peaga sakslasi sõimanud ( seda olevat vanaisa rääkinud vaid korra väga purjus peaga, nagu ikka see käib). Kui 72 aastal uurijad kodus käisid, siis rohkem enam ei räägitud. Geoloogia pataljonis olevat ta ka olnud, sest peale sõda töötas ta Sompa 4. kaevanduses ja puuris auke maasse, seda teemat ta tundis. Lugesin internetist ka 207 julgestusdiviisi kohta,kuid see materjal oli kõik üldsõnaline.
Armani nimi dokumentides varieerub, seal esineb: Harmanni, Aarmani, Aarmanni, Armani kui ka veel mõningaid kombinatsioone pluss see, et ta sünnikuupäev on 15 juulist kuni 17 juulini olenevalt dokumendist.
Siinkohal tahaks parandada seda augpurimist, nimelt sõitis vanaisa mööda tänast ida virumaad ringi ja puuris külas kaevuauke. Minu viga. Samas otseselt geoloogia pataljonis teenimist ei mäleta keegi aga arvatakse, et kust ta muidu selliseid asju teab.
Armani nimi dokumentides varieerub, seal esineb: Harmanni, Aarmani, Aarmanni, Armani kui ka veel mõningaid kombinatsioone pluss see, et ta sünnikuupäev on 15 juulist kuni 17 juulini olenevalt dokumendist.
Siinkohal tahaks parandada seda augpurimist, nimelt sõitis vanaisa mööda tänast ida virumaad ringi ja puuris külas kaevuauke. Minu viga. Samas otseselt geoloogia pataljonis teenimist ei mäleta keegi aga arvatakse, et kust ta muidu selliseid asju teab.
Viimati muutis de Armani, 31 Juul, 2007 10:43, muudetud 1 kord kokku.
Välja, välja Wabariigi seest, kes söövad meie leiba ja ei räägi eesti keelt!!!
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Kui juba nimekujud antud, siis tegin kiire otsingu Kartoteegi online versioonis. http://www.history.ee/register/karto.html
Tulemus
Aarman Lembit M Eesti Kaitsepataljon E-41, s-475, 1946
Aarman Lembit M Jõhvi vallavalitsus, R-741, 1964
Aarmann Lembit M 1923 Jõhvi vallavalitsus, R-741, 1964
Viimane aastanumber on seal teatavasti kartoteeki kande tegemise kuupäev.
Nii et oleks ilmselt põhjust külastada Riigiarhiivi filiaali Tõnismäel ning küsida täpseid viiteid säilikuile...
Tulemus
Aarman Lembit M Eesti Kaitsepataljon E-41, s-475, 1946
Aarman Lembit M Jõhvi vallavalitsus, R-741, 1964
Aarmann Lembit M 1923 Jõhvi vallavalitsus, R-741, 1964
Viimane aastanumber on seal teatavasti kartoteeki kande tegemise kuupäev.
Nii et oleks ilmselt põhjust külastada Riigiarhiivi filiaali Tõnismäel ning küsida täpseid viiteid säilikuile...
207.julgestusdiviis
207. julgestusdiviisi ülemad: 1941–42 kindralleitnant Karl von Tiedemann, 1942–44 kindralleitnant Erich Hofmann ja 1944 kindralmajor krahv Bogislaus von Schwerin. 207. julgestusdiviisi staap asus Tartus.
207. julgestusdiviisile allus territoorium Pihkvast põhjas 611. välikomandantuuriga Gdovis ja asulakomandantuuridega Slantsõs (nr. 283), Gdovis (nr. nr. 326), Polnas (nr. 266), Maslogostitsõs (nr. 310), Karamõševos (nr. 356) ja Krestõs (nr. 366) ning 241. linnakomandantuuriga Pihkvas. Lisaks kattis 207. julgestusdiviis kogu Eesti territooriumi (välja arvatud 18. armee tagalasse kuuluv Narva ümbrus) Saksa sõjaväele pärast Eesti tsiviilvalitsuse alla andmist jäetud volituste ulatuses.
Nii nagu teisteski julgestusdiviisides oli ka 207. nelja tüüpi üksusi:
1) staap ja staabile alluvad üksused
2) lahinguüksused
3) julgestusüksused
4) julgestus- ja korrakaitseüksused
207. julgestusdiviisile allus territoorium Pihkvast põhjas 611. välikomandantuuriga Gdovis ja asulakomandantuuridega Slantsõs (nr. 283), Gdovis (nr. nr. 326), Polnas (nr. 266), Maslogostitsõs (nr. 310), Karamõševos (nr. 356) ja Krestõs (nr. 366) ning 241. linnakomandantuuriga Pihkvas. Lisaks kattis 207. julgestusdiviis kogu Eesti territooriumi (välja arvatud 18. armee tagalasse kuuluv Narva ümbrus) Saksa sõjaväele pärast Eesti tsiviilvalitsuse alla andmist jäetud volituste ulatuses.
Nii nagu teisteski julgestusdiviisides oli ka 207. nelja tüüpi üksusi:
1) staap ja staabile alluvad üksused
2) lahinguüksused
3) julgestusüksused
4) julgestus- ja korrakaitseüksused
Nagu ikka läheb alati asi keerulusemaks, suhtlesin ka Laidoneri muuseumiga, sain pika ja sisuka vastuse, see, et tema kohta mskit kirjas seal pole ei üllata mind, pigem hakkab tekkima küsimusi nagu seeni peale vihma.
Esiteks oli ta sündinud 1923, EV armees teeninud pold, kui oli leitnant, ta polnud kelkja mees, kui midagi lubas tegi ära ja rääkis alati pigem vähem kui rohkem. Oli üsna hea peaga eriti tehnika vallas. Seega kuidas sai nii noor mees nii kõrge auastme.
Teiseks proovige keegi lihtsalt panama mütsiga täismees 2m jalust maha visata, see pole küll võimatu, kuid seda peab keegi ikke eelnevalt näitama ja õpetama.
41 aastal Saksa patrulli käest ära võtta O.Luts, selleks pidi ikka ka keegi olema, noh ma vähemalt arvan nii.
72 aastal kui julgeolek kodus käis küsimusi küsimas, peale seda ta vaikis ka purjus peaga, seega ma üritangi pilti kokku panna ja ehk on kellegi teadmistest abi, oma teise vanaisa venna Lord John Bulli teenistuskaaslased leidsin ma tänu mil.netile üles, mille üle olen ma rõõmus ja tänulik siinsele keskkonnale.
Samas ei saa ka välistada, et see kõik on vale, niikaua kui pole tõestatud teistpidist.
Esiteks oli ta sündinud 1923, EV armees teeninud pold, kui oli leitnant, ta polnud kelkja mees, kui midagi lubas tegi ära ja rääkis alati pigem vähem kui rohkem. Oli üsna hea peaga eriti tehnika vallas. Seega kuidas sai nii noor mees nii kõrge auastme.
Teiseks proovige keegi lihtsalt panama mütsiga täismees 2m jalust maha visata, see pole küll võimatu, kuid seda peab keegi ikke eelnevalt näitama ja õpetama.
41 aastal Saksa patrulli käest ära võtta O.Luts, selleks pidi ikka ka keegi olema, noh ma vähemalt arvan nii.
72 aastal kui julgeolek kodus käis küsimusi küsimas, peale seda ta vaikis ka purjus peaga, seega ma üritangi pilti kokku panna ja ehk on kellegi teadmistest abi, oma teise vanaisa venna Lord John Bulli teenistuskaaslased leidsin ma tänu mil.netile üles, mille üle olen ma rõõmus ja tänulik siinsele keskkonnale.
Samas ei saa ka välistada, et see kõik on vale, niikaua kui pole tõestatud teistpidist.
Välja, välja Wabariigi seest, kes söövad meie leiba ja ei räägi eesti keelt!!!
-
silverykssilm
- Liige
- Postitusi: 58
- Liitunud: 16 Apr, 2005 19:32
- Asukoht: saue
- Kontakt:
Kodanik de Armani, kas olete nüüd kindel, et teie vanaisa ei töödanud Sompa 4-ndas kaevanduses?
Küsin seda sellepärast, et minul töö juures üks valvurionu kes töötanud ca. pool oma elust sealkandis kaevurina.Ma rääkisin sellele valvurionule seda juttu.Tuli välja, et ta töötas 10 aastat seal Sompa neljandas kaevanduses pluss veel see, et tema jutu järgi mäletas ta kahte endist SS väelast sealtsamast Sompa 4-ndast.Juttude järgi pidi üks neist veel elama isegi. Üks neist meestest oli ka augupuurija.Oli veel lasknud kuskilt Rootsist mingi nipiga endale saata eraldi tarvilise puuri millega seal kaevanduses auke puurida.
Kui huvi on, siis soovi korral uurin kas ikka see mees elab veel ja kuskohas.Ehk saab selle mehe käest mingit väärtuslikku informatsiooni.
Küsin seda sellepärast, et minul töö juures üks valvurionu kes töötanud ca. pool oma elust sealkandis kaevurina.Ma rääkisin sellele valvurionule seda juttu.Tuli välja, et ta töötas 10 aastat seal Sompa neljandas kaevanduses pluss veel see, et tema jutu järgi mäletas ta kahte endist SS väelast sealtsamast Sompa 4-ndast.Juttude järgi pidi üks neist veel elama isegi. Üks neist meestest oli ka augupuurija.Oli veel lasknud kuskilt Rootsist mingi nipiga endale saata eraldi tarvilise puuri millega seal kaevanduses auke puurida.
Kui huvi on, siis soovi korral uurin kas ikka see mees elab veel ja kuskohas.Ehk saab selle mehe käest mingit väärtuslikku informatsiooni.
Selles teemas siin loeb jutust välja, et vähemalt Estonia kaevanduses de Armani vanaisa küll töötas:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ht=#110460
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ht=#110460
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Jah mu mõlemad vanaisad töötasi Sompa 4 kaevanduses Lembit Arman aga oli ka augupuurija, seega info huvitab küll. Mingi aeg nad vedasid veel koos ka lõhkeainet nii vanaisa Viktor Pruus kui ka vanaisa Lembit Arman seal 4 kaevanduses.silverykssilm kirjutas:Kodanik de Armani, kas olete nüüd kindel, et teie vanaisa ei töödanud Sompa 4-ndas kaevanduses?
Küsin seda sellepärast, et minul töö juures üks valvurionu kes töötanud ca. pool oma elust sealkandis kaevurina.Ma rääkisin sellele valvurionule seda juttu.Tuli välja, et ta töötas 10 aastat seal Sompa neljandas kaevanduses pluss veel see, et tema jutu järgi mäletas ta kahte endist SS väelast sealtsamast Sompa 4-ndast.Juttude järgi pidi üks neist veel elama isegi. Üks neist meestest oli ka augupuurija.Oli veel lasknud kuskilt Rootsist mingi nipiga endale saata eraldi tarvilise puuri millega seal kaevanduses auke puurida.
Kui huvi on, siis soovi korral uurin kas ikka see mees elab veel ja kuskohas.Ehk saab selle mehe käest mingit väärtuslikku informatsiooni.
Välja, välja Wabariigi seest, kes söövad meie leiba ja ei räägi eesti keelt!!!
Niisiis rääkisin isaga, kuna ta oli sell aja üsna noor, siis mälu on lünklik õigemini ei saanud ta paljudest asjadest aru. Ütles, et rootsi puure ei mäleta, mäletab vaid seda, et vanaisa kiitis omi puure, et krdima head asjad olevat olnud. Vanaisa oli seal puurtöödel siis 61- 65 aastani või 66 kevadeni, kui avastati suhkruhaigus, siis läks auto peale lõhkeainet vedama ja siis olid nad mu teise vanaisaga Viktor Pruusiga paarimehed.
Muidugi isa väitel ta nagu ikka kõrvad kikkis kuulis, et eks seal kaevanduses oli rohkem neid waffen ss mehi tööl, noh ka minu teine elus olev vanaisa Viktor oli sõja lõpu poole waffen ss-is.
Et suur abi oleks, kui sa saaksid selle elusoleva mehe kontaktid ja samas ka selle valvuriga rääkides infot, kummardaksin maani.
Muidugi isa väitel ta nagu ikka kõrvad kikkis kuulis, et eks seal kaevanduses oli rohkem neid waffen ss mehi tööl, noh ka minu teine elus olev vanaisa Viktor oli sõja lõpu poole waffen ss-is.
Et suur abi oleks, kui sa saaksid selle elusoleva mehe kontaktid ja samas ka selle valvuriga rääkides infot, kummardaksin maani.
Välja, välja Wabariigi seest, kes söövad meie leiba ja ei räägi eesti keelt!!!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline