Aktsioon "Nutu sein!" hukkunud ja surnud Venearmee

[massud]

Ma ise pidin minema sõja väkke 1987 , kuid võeti 1988. Ning vabatahte avalduse eest minna Afgaani oleks läind Stroibatti. Aga tänu oma linnast pärit Eesti kaptenile Jüril ( pigemtema naisele, sest pärit oli ta samast linnast) satusuni Kaukaasiasse 40 km kaugusele Türgi piirist kaheks aastaks ja 7 päevaks armee lennuväkke. Enne kroonu minekut lugesin "Noorte häälest ." või " Rahva häälest." Nimelisi nekrolooge poistest , kes surid Afgaanis 1979-1986. Võib olla olid seal ka 1987 aasta langenud. Asi jäigi hinnge kriipima, et miks mind ei lastud minna. Kaks kolm Kohalike blokaadi, paar kohalike poolt tapetud sõdurit saadi reis 200 kodu poole saadetud. Rustaveeli Bakuu, Batuumi 1990 Tsinvaali , kuigi nad otseselt meid ei puudutand ,olime alati kõrgendatud valmiduses. Viimased oma teenistuse 2 kuud olid Kasarmu valved täies relvis. Tulles 1990 jõuludeks koju astusi järgmisel päeval EKL ja olen selle liige tänaseni. Kuid kannan kaasas seda neetud taaka. 1996 aastal hakkasin tegelema aktsiooniga "Nutu sein! Surnud ja Hukkunud Vene vägedes 1945-1992." Kogusin infot nii otse kui kaudsetest allikatest. Kuid Finantside kokku kuivamisel jätsin töö pooleli. Ning nüüd oleks mõte uuesti alustada. Siis tahtsin avaldada raamatu , kuid nüüd oleks asi juba lihtsam näiteks teha "Interneti mälestus raamat.", sest nad on täpselt samasugused Nõukogude süsteemi ohvrid nagu mu ema poolne vanaisa , kes sõjas oli 5 aastat lõpetas sõja berliinis ja istus sõja aja 2 aastat GULAGis.