Riietus kui kood.

[Tarmo Männard]

Nõuka ajal võis sõdurile eemalt peale vaadates teha poole aastase täpsusega kindlaks, kui kaua ta teeninud on.

Seal kus mina teenisin, nimetati sõdureid nõnda:

0-6 kuud Duhh (Hing. Mitte inimene)
6-12 kuud Molodoi (Noor)
12-18 kuud Tšerpak (Kulp)
18-24 kuud Ded (Vanaisa)
24 kuud Dembel

Ja kui ajalehes oli ilmunud Kõrgema Ülemjuhataja käskkiri aastakäigu demobiliseerimise kohta, olidki Dembel.

Rusikareegel oli nõnda, et esimesed pool aastat käidi ringi standartse riietusega. Hiljem hakkasid armee Cocochanelid üha enam riietele oma disainerikätt tunda andma.

Mütsikokard oli duhhiks olemise ajal standartse paindega.
Peale pooleaastast teenistust painutati üsna U-kujuliseks.
Deduškatel oli ta sirge.

Talvemütsid tehti peale poolt aastat kas nelinurkseteks või kuusnurkseteks...Siin olid märgatavad erinevad moevoolud.
Neljakandiliseks oli lihtsam teha. Topiti raamatud sisse ja triigiti läbi märja käterätiku.

Duhhidel oli frentši haak kinni.
Vanemad võisid haagi lahti jätta. Legend rääkis, et iga poole aastaga võis ühe ekstra nööbi lahti jätta. Aga tavaliselt piirduti ikkagi haagiga.

Vööpandlaga oli sama lugu, nagu kokardiga: Duhhidel oli originaalpaine.
Pärast poole aasta täitumist painutati U-kujulisemaks. Peale aasta täitumist veel juurde.
Deduškad tagusid pandla sirgeks.

Duhhidel oli vöörihm ikka väga tihedalt. Vanematel oli lõdva. Kui pannal rippus munade peal, oli tegemist dediga.

Sinelit kandes oli esimese aasta meestel rihm sinelipõõna peal.
Teise aasta meestel oli rihm põõna all.

Pärast aasta täitumist triigiti vormifrentšile taha ühelt õlalt teiseni ulatuv horisontaalne viik.

Teise aasta mehed õmblesid või lasid õmmelda püksid kitsamaks.

Mida kauem teenitud, seda allapoole lükati kirsade sääri. Lõpuks olid ikka üsna lõõtsmoonikud.


Kas midagi sellist viitsitakse teha ka praegu?

[Mobutu]

Trenditeadlikud pleegitasid veel vorme klooriga heledaks, pressisid kirsadele viike sisse ja tegid kontsasid kõrgemaks.

[soldat]

Duhhidel oli vöörihm ikka väga tihedalt...

Rihma pikkust timmisime noortel pea ümbermõõduga,sättisid rihma
lõua alt üle pea parajaks,siis tõmbasid veel kõhu ka sisse et ümber
ära mahuks.
Viisnurgad olid enamustel vanakestel madalamaks lihvitud.Ise autopargi
treipingi peal tegin,üks pannal võrdus paki Parašütistiga(suitsud).
Peaegu ükski vana ei kandnud dermatiin rihma,vaid ikka nahkset.

[kangelaspioneer]

Tänapäeval on nn "demblikombed" enam-vähem kadunud, teatav süsteem oli märgata veel 90-ndate lõpus, 2000 alguses.

Näide Üksik Vahipataljoni baasil, 2000.a

Esimene ja olulisim asi, mis näitas teenistuse pikkust, oli vormi toon- vormid kulusid aastase teenistuse jooksul algsest oluliselt heledamaks, mõned tegelesid teenistuse lõpuotsas ka eraldi pleegitamisega, et vorm kulunum välja näeks.

Noored liikusid väljaspool rivi ainult joostes, samuti kandsid vöörihma. rinnataskus pastaka kandmine oli keelatud, taskute nurgad tuli vormi külge õmmelda, et need ei kaarduks, tsakutesse suuremate esemete panemine oli keelatud. Igasugune muu isetegevus vormi kallal oli keelatud.
Peale nooreaja lõppu (3 kuud) ei pidanud enam rihma kandma, suvemütsi küljele võis kinnitada "vahipati kotka". Üldiselt olid väeosas "neeger" edasi, kuni järgmiste noorte saabumiseni. Üldine distsipliin kehtis edasi, liikumisvabadust tuli ainult veidi juurde.
"Dembli" staatus saabus, kui olid kõige vanem väeosas teeniv kutse. Siis
hakati öösiti hüppes käima, kasarmus pidusid pidama, ei käidud enam hommikuvõimlemistel jne.
Välimus- mütsi nokk keerati korralikult rulli, lühikese pehme nokaga mütsidel oli selle rullkuju säilitamine omaette ülesanne. Mütsi välimine rant õmmeldi mütsi põhja serva külge, andes mütsile eriliselt madala kuju, trukid mütsi ees hõõruti läikima.
Vöörihma kanti rivistusel jätkuvalt edasi, selleks ajaks oli rihm enamasti vahetatud 90-ndate keskpaigast pärineva pehme rihma vastu. Vöörihm seati täpselt nii lõdvaks, et see järske liigutusi tegemata üle puusade maha ei kukuks.

Venelastel oli tavaks veel igasugu jaburustega tegeleda, hankida tikitud pagun kirjaga DMB, teha oma dembli staatuse tõestamiseks mingeid lollusi ning seda üles pildistada jne.

Enamik neist traditsioonidest on praeguseks välja juuritud, ka on peaaegu kasutusest kadunud sõna "dembel" (mis Eestis niikuinii oma tähenduselt ebakorrektne on).

[linnavurle]

Tekkis selline küsimus, kas ohvitseride-prapporitel ka mingid teenistusajale viitavad märgid vormil küljes olid. Kupud kuppudeks, need lisandusid ka vanusega, aga kapteneid-majoreid oli ju eluaastates 30-50 ja vastav oli siis ka teenistusaeg. Ise küll ei osanud mingeid märke tähele panna, aga ehk on kellelgi vastupidiseid kogemusi?
Üks major käis meil küll kogu aeg kingades, mitte saabastes, aga see tulenes tema vigastest jalgadest, mitte erilisest staatusest.

[OveT.]

Tekkis selline küsimus, kas ohvitseride-prapporitel ka mingid teenistusajale viitavad märgid vormil küljes olid.

Praporitel ja mitšmanitel olid ametlikud varrukamärgid, mis näitasid teenistusvanust. Sama näitas ka rinnaskantaval üleajateenija märgil olev numbriga ripats.
Vist kuni 1982. aastani oli ka sõduritel-seersantidel kohustus kanda nn. aastatriipe varrukal. See keelati seoses võitlusega "dedovštšina" vastu.

[NSU]

Seoses kangelaspioneeri EV väe vormijutuga meenus ka kohe oma 90-ndate keskpaiga EV vormivärk.
Noorteajal oli muidugi riidest ja haakidega roheline rihm ning see pidi suht "tihedalt" ümber olema.Pingusust katsetati ka aegajalt allohvede poolt "vindi" peale keeramisehega.
Vanematel "sebijamatel" olijatel olid meil sellised kroomitud pannaldega mustad,laiad ja paksust nahast rihmad peal.Pidid olema see aeg politseis kasutatavad rihmad.Paar väga seffi kodanikku käisid ka veneaegsete messingist kahe haagiga pruunide ohverihmadega ringi.Endale õnnestus ka "kaptjorkast" politseirihm välja kaubelda(see oli enamasti ka selline ajateenistuse lõpetavalt ajateenijalt pärandusena saadav asi).Mingil kummalisel kombel tulin mina oma politseirihmaga ka koju.Siiani sellega teksasid üleval hoian.
Noorteajal olid saapad mingid imelikud PAPIST asjad,mis juba teisel nädalal ää lagunesid.Pärisnahast olid neil ainult ninaosa ja kitsas riba taga.Aga kuna ma kohe noorteaja alguses juba "plahvatanud" pimesoolega haigla sattusin,siis ajasin terve noorteaja "pappidega" läbi.
Peale noorteaega anti väeosas,kuhu edasi teenima läksin juba korralikud "tartukad".Need olid ikka juba nöörsaapa moodi ja korraliku hoolduse korral pidasid hästi vastu.Aga hooldusega oli nii ja naa."Ametlikuks" saapamäärdeks oli mingi vene ajast pärandatud suurtes värvipurkides asjandus.Seda kutsusime "tuhaga hanerasvaks".Igatahes naha sisse ta eriti imenduda ei tahtnud.Ja saapad jäid täitsa matid sellega ka.Aga "soojematel"(loe-keda linnaloale ka vahel lasti) kohtadel olijad ostsid linnast Orto silikooniga määret.Seega võis saapa läike järgi ka ühtteist järeldada.
Peakatteks olid soojemal ajal veel laigulised baretid(järgmine "lend" sai juba nokaga mütsid).Suvel kippus aga baretti kunstnahast äär häirima,seega sai see lastud väeosa õmblejal(oli rohkem ohvedele suunatud teenus,aga hea tahtmise korral sai ka ajateenija tema jutule )asendada päris nahast äärega.
Kuna siderühmlaste(2-4 tk) kohuseks oli ka linnas posti järele käimine,siis esindusliku välimuse tagamiseks eraldati meile ohvede talvevormid.Head kerged,soojad ja vähe kommertslikuma väljanägemisega.Ainult mütsimärk oli teine.Ka teised "soojadel" kohtadel olevad ajateenijad suutsid vahel endale ohvede talvevormi välja põhjendada.
Väosa territooriumil tehti meil tööd enamasti "afgankades",ehk siis vene soojema kliima vormides.Aga jällegi oli võimalus sebida endale Päästeameti kirjadega tunked ja nokats.

[Saun]

Rääkides vormide kulumisest 12-kuulise teenistusaja jooksul, siis kõigile ehk meenuvad need üksikud tumedama laiguga ja paksemast riidest vormid, mida ajateenijatele välja jagati 1990-ndate lõpus EKV-s. Pärast nooreaega oli sellel kenasti vöörihma koht ära kulunud ning ajateenistuse lõpuni käisid selle "vööga" ringi.
Kanti ka reamehe paguneid (pagunit). See "õnn" oli muidugi vaid neil, kel oli nn. sõdurieksam pärast SBK-d tehtud (oli tegelasi juu, kes olid peaaegu lõpuni noored). Reamehe paguni kandmine aga kadus pärast seda, kui kevadel 2000 tulid uued ajateenijad, kes polnud enam noored, vaid reamehed esimesest päevast peale.

[Himik]

Vist kuni 1982. aastani oli ka sõduritel-seersantidel kohustus kanda nn. aastatriipe varrukal. See keelati seoses võitlusega "dedovštšina" vastu.

Aastatriibud kehtestati 1.jaanuarist 1974 kui mälu ei peta.

[vanahalb]

Meil (Kaliningrad 86-88) olid Tarmo Männardi poolt esile toodud modifikatsioonid aktiivses kasutuses Kui oli huvi, sai sellest teha terve teaduse. Asjasse viitsisid tõsiselt süüvida eelkõige kishlakielanikud ja Moskva oblastist pärit venelased, teised kasutasid tavaliselt mõnda üksikut iseloomulikku elementi, mis vastavalt teenistusajale oli "ette nähtud" Näiteks vöörihma pandla kuju või krae õmblemise viis.

Kontsarauad tohtis alla kruvida alles teisel aastal. Pärast dembliprikaazi keerati kruvid poollahti ja rauad jäid loksuma Seetõttu jagas isegi pime ära, milline on mööda saksaaegse kasarmu kivikoridori läheneva ähmase kogu klassikuuluvus: esimene aasta (sahh-sahh), teine aasta (klõps-klõps), dembel (lõgadi-lõgadi-lõgadi)

Kraeks õmmeldava valge riideriba kuju ja õmblemistehnoloogia muutusid ajas hämmastaval kombel. Duhhi-salaboni krae oli kitsas ja niidi üleminekud olid seespool - vastu kaela. Samuti pidi krae otstes niit minema rangelt püstloodis ülevalt alla. Teenistuse edenedes venis krae laiemaks ja niit krae otstes hakkas V-tähe kuju võtma. Samuti viidi niidi üleminekud teisele poole - nii oli ilusam ja tundus, nagu krae oleks peale kleebitud, mitte õmmeldud.
No lõpuks läks mõni mees ikka äärmustesse. Kraeks võeti pool padjapüüri ja see ulatus oma laiusega abaluudeni. V-täht krae otstes oli pea 15 cm. Kui tavaliselt õmmeldi kraed valge niidiga, siis eriti "burõid" tikkisid sellele musta niidiga lisaks kohaseid fraase - "DMB 88" , "Keningsberg" või "78 dneij do prikaza"

Pilotka kujust luges oskaja mees ka üht-teist välja. Teatavasti on pilotkal kahed nn "mokad" ja meil nimetati seda ka "pizdaks". (sellest ka kogu edasine filosoofia) Noore pilotkal olid sisemised mokad välimistest kõrgemal ja ta oli pealt n.ö avatud. Selge vihje, et odav , kättesaadav, kõigeks valmis jne. Teise aasta meestel triigiti pilotka välimised mokad kõrgemaks ja mõni tsurbann õmbles pilotka pealt hoopis kinni. Kättesaamatu seega - elementaarne ju, Watson.

Mul õnnestus teisel aastal ajateenijana käia uudismaid vallutamas ning saabudes proovisin pataljonis juurutada eesti partisanidelt omandatud moevoolusid:
Pilotkal tuli sisemised mokad silmatorkavalt üles triikida, siis tehti ta märjaks ja tõmmati ööseks kurikataolise puutüki otsa kuivama. See roigas tuli pikuti pilotka sisse venitada, jämedam ots ettepoole. Hommikuks võttis pilotka peaaegu ehtsa Wehrmachti pilotka kuju.

Teine uuendus oli kraega seotud. Tavaliselt olid hebee krae nurgad kolmnurksed nagu taksi kõrvad ja rippusid allapoole. Uuendus seisnes selles, et krae triigiti kitsaks ribaks ja lõikmed õmmeldi teise kohta. Niimoodi tekkis Saksa mundrilt tuttava kujuga krae.

Igatahes väeosas vaadati uudismaalt saabunud keigarit nagu ilmutist. Et nn Stirlitzi krae korralikult koos püsiks tuli kraehaak (krutsjok) kinni hoida. Aga ded - kraehaak kinni ja veel vabatahtlikult - no kus midagi sellist enne on nähtud??? Pilotka kuju sundis ka pilvetaguste auulide elanikke kukalt kratsima: omapärane küll, aga sisaldab ilmselgeid duhhi elemente (pealt täiesti avatud)

Kindla vastulöögi uuele vormirõivastusele andis väeosa zampolit. Sisimas oli ta juba loobunud võitlemast "Dzerzinski" ja "Jubka" tüüpi sinelitega, kraele musta niidiga tikitud sloganitega nagu "Volga -Matushka" ja hebee seljale triigitud õigeusu ristidega. Aga kerkiva fashistliku hüdra otsustas ta juba eos lämmatada.

Ja sinnapaika see jäigi. Mõne kuu pärast visati pilotka nurka ja pähe läks talvevomi sõjaväe-tseburaska nahast müts. Kraehaaki oli tegelikult endal ka ebamugav pidevalt kinni hoida.

[kalleb]

vanahalb mis pataljonis ja kus gorodokis see asus,ise olin umbes samal ajal Rizkii gorodokis ,seal asus ka mingi pataljon meie naabruses,sapöörid

õnnestus isegu käia Kaliningradi ligidal võsas -na podgotovke mashin -seal oli palju partisane

see jura seisnes põhimõtteliselt päevad otsa magamises ja paika organiseerimises,õnneks leidsin eestlasest sõduri-koka ,siis sai kõhu täis

[vanahalb]

Kutuzovskii gorodok, Nevski tänava ääres. Väeosa oli OBMO (otdelnõi bataljon materjalnogo obesbezenija) Sotsiaalselt staatuselt natuke kõrgem stroibatist
Meie õue peal olid veel miskised raketilaskjad, keemikud ja suurtükiväelased. Väga aristokraatlik rahvas. Riided olid alati puhtad, karjas sööma ei tormatud, vahel kostus isegi rivilaulu. Ja kurikuulus katlakütjate rood, kus kohapeal ohvitsere polnudki. Seal hoidis auulirahvast vaos käputäis grusiine.
Linnaku territooriumilt ma suurt väljas ei käinud ja Rizkii gorodok on sellepärast üsna tundmatu koht. Pervomaikas vist sai korra käidud mingites ladudes ja vahepeal varjasin ennast Kasahstanis, Kurski oblastis ning sealsamas lähedal Nevski tänava meditsiinipataljoni sigalas.

[kalleb]

selge ,see oli umbes 10 kilomeetri kaugusel ,googlest saad isegi vaadata kas õue peal on kõik nii nagu vanasti

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ogle+earth

[just plain mean]

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ht=#164662
seal juba pisut jagasin oma mälestusi neist asjust

[kalleb]

Kutuuzovskii gorodokis raketidivisjonis teenis aega mul üks tuttav ,oli seal aastatel 1987-89