Minu üks sugulane rääkis oma eluajal oma sõjaaegsest tegevusest järgmist...
1941 aasta suve lõpus mobiliseeriti ta Saaremaal Vene armeesse. Enamus mehi viidi kiiresti Saaremaalt ära, kuid mingi seltskond jäi kohale ja neid hakati instrueerima Kärla vallas Nõmpa küla liivastel mägedel. Sakslase Lääne-Eestile lähenedes saadeti nad võitlusesse. Relvastus olevat olnud kehv ja pigem pea olematu. Kusagil idas (arvatavasti Muhus) saadeti mehed ühe venelase eestvedamisel rünnakule, mis täielikult äpardus, sest mehed ei tahtnud kiviaedade tagant välja tulla. Üsna ruttu tegi sakslaste rühm asja klaariks ning mehed võeti kinni. Kogu nende rühma hoiti kinni kirikus (arvatavasti Muhu Katariina kirik), kus sügisööde soojenduseks üks venelane oli endale peale haaranud altariteki. Kui sakslased selle avastasid, siis lasid nad selle venelase kohe maha. Peale lühikest uurimist lasti kõik kohalikud mehed vabaks. Minu sugulane tuli koju! Kohustulik mobilisatsioon Saksa väkke viis ta jälle kodust. Sellelt kohalt alates ta eriti palju enam ei rääkinud. Rääkis vaid üksikuid fakte sellest, kuidas ta Sinimägede all raskesti haavata sai ja kiiresti Saksamaale toimetati, kus ta end 9.maini 1946 (aasta peale sõja lõppu) end koos mõne eestlasega varjas. Siis sattusid nad venelaste kätte, peale mida nad rongi peale pandi ja kuhugi Venemaa sügavustesse saadeti. Sealt tuli ta üllatavalt 1948 tagasi, taskus vene sõjaväepilet, millel välja andmise aasta samuti 1948.
Lapsepõlves (80ndate alguses) mäletan, kuidas purjus külamehed sugulase juures saunas "vana saksa rivi" meenutasid ja üks väidevalat tollane allohvitser saksa keeles käsklusi jagas
Kas see jutt võib vastata tõele või on tegemist sugulase "muinasjutuga"?
