araterl kirjutas: - kas FoF transpondereid pole mitte võimalik "välja lülitada". Raadiovaikus tähendab ju nii kiirguse mitte-emiteerimist kui ka induktiivsignaali puudumist.
Mina ei kujutaks ette, mismoodi näiteks tunneb idanaabri õhutõrje omad lennukid ära, sest õhuruum võib olla mõni hetk väga asustatud ja oluline osa Eesti õhuruumist on kahtlemata vene ÕT raketikomplekside tuletsoonis. Mina tahaks seda meest näha, kes näeb oma radaril peale lendavat lennukit, mis päringule ei vasta ja jätab nupule vajutamata. Vene õhukaitse on paindumatu tsentraliseeritud süsteem, kus mingi vanemleitnant Ivanov ei ola erilist eneseteostuse võimet ja tema operaatorimanuaalis on kahtlemata kirjas sellisel juhul tuld anda (seda enam, et NATO riigi ründamisel on NATO sõjaline vastus tõenäoline) ja võib ka arvata, et seal on palju värisevaid käsi ja sigarette tõmmatakse kastide kaupa.
Maapealsete vaatlejate võrgu väljaarendamine/koolitamine tundub selle kõige juures vägagi tummine mõte.
Eesti kaitsepoliitika tegeleb meil paraku põhiliselt rahvusvahelise koostöö ja NATO partnerlusega. Vähest kulu, kuid olulist võimekust tootvad asjad loetakse meil teisejärguliseks "pähh, mingid lennukivaatlejatest KL taadid". Lasteaed loeb Janes Defence's kriitpaberil artikleid tuleviku sõjatrendidest ja unustab kodukootud, efektiivsed meetodid ära.
Ma arvan, et Eesti õhuruumi skanneerivad ikka päris paljud radarid sealhulgas need, mis on ka meie selja taga. Juba NSVL ajal olid Eestis varahoiatusradarid, mis nägid Põhjamereni välja. Radari kiired levivad avastaval kujul üle 1000 km kaugusele. Et kuskil Inglismaal asuva radari "bling" on liiga nõrk selle kinnipüüdmiseks kodus, ei tähenda, et seda ei saa püüda siin. Päris kindlasti ulatuvad siina Soome, Rootsi ja Leedu radarid. Kiirguse emiteerijaid on küllalt. Lisaks rajavad venelased radarijaama Suursaarele ja eks sõja ajal tulevad ka eetrisse sõjalaevad, mis mereblokaadi teostama asuvad. Kui need rahvajutud Verast vett tõesti peavad, siis ei peaks nagu olema probleemi kiirguse emiteerimisega.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.