No ma jällegi natuke tean, kuidas hooldusorganisatsioone käivitatakse ning julgen väita, et saamatus on antud puhul Kaitseväe spetsiifiline probleem. AME puhul nägi see välja nii, et saadeti mehed koolitusele välismaale. Natukese aja pärast tulid tagasi ja hakkasid välismaalt toodud spetsialistide juhendamise all asju tegema. Tõsi, nad olid varem remontinud ka vene lennukeid aga kogu ideoloogia on nii erinev, et see kogemus tuli pigem kahjuks kui kasuks. Hiljem kadusid juhendajad ära ja tulid tagasi ainult siis kui võeti mingi uus valdkond ette. Lennunduses on muidugi asi selle võrra keerulisem, et seal tuleb iga vidina hooldamise õiguse kohta ka veel sertifikaat saada. Tunnen ise ühte kutti, kes varem oli käsapidi Wilga sees ainult käinud. Siis õppis aga Boeingu ja ATR-i peal üsna keerulisi töid tegema. Tunnen ka venda, kes selle hoolduse seal käima pani. Midagi üle mõistuse ei ole. Suudeti Märjamaa EPT-s omal ajal Jossidele kapitaalremonti teha, suudetakse Tallinnas ka Leoparde hooldada. Ja see Leo 1-tede peal katsetamine on ainult aja ja raha raiskamine. Iga tanki jaoks on vaja oma spetsiifilisi tööriistu ja rakiseid - pole mingit mõtet muretseda neid tankile, mida hiljem kasutama ei hakata.hummel kirjutas:Olen soomustehnikaga natukese isiklikult kokku puutunud, sealhulgas roomikutel liikuvaga. Samuti olen kuigivõrd kursis kaitseväe logistiliste võimalustega. Seetõttu ma väidangi, et kohe matsust Leo 2 -ga alustamine käib meile kindlalt üle jõu. Tagasilööke (probleeme) tuleb liiga palju ja valusaid ning nende lahendamine vaevaline. Me ei pea ka Leo 1 ostma, vaid võime liisida, kuigi ma kardan, et need võidaks meile ka vanaraua hinnaga ära anda, mis ei mõjuks märkimisväärselt hanke-eelarvesse.
Eeldatavalt on Leo 1 ja 2 natuke sarnase ideega, kuid 1 on lihtsam omandada, hooldada ja remontida. Täna meil puudub kaitseväes igasugune vastav kogemus. Selle omandamine võtab ikka mõne aasta. Vahe on näitlikult, et kui antud mõne aasta jooksul läheb katki Leo 1, nokitsetakse mehhaanikute koostöös ehk nädalaga terveks, Leo 2 aga kulub kuu aega, enne, kui suudetakse viga leida ja korda saada (kui üldse saadakse ilma tarnija abita). Lõpuks tehnikud muidugi arenevad ja saavad kiiemini jälile, kuid kui nad kohe "suure jama" ette seada, jääb lihtsalt tegemata või vahetavad töökohta. Oma silmaga nähtud. Üle varju ei hüppa ja nagu neid tehnikuid-elektroonikuid jalaga segada oleks kaitseväes.
Koolis õpitakse ka algul lugema, siis kirjutama. Tundub pealtnäha kõik lihtne, aga tegelikult mitte nii väga.
200 soomustransportööri brigaadile peaks minu arvates piisama küll. Rühmas 3, kompaniis sõltuvalt koosseisust 12-15, pataljonis 45-55. 200 -st masinast jaguks kindlasti. 150 saaks ka veel hakkama. Peaasi, et lahinguväljal tulekontaktiks mõeldud allüksused oleksid soomustatud ja liikuvad. Muud vennad võivad veokitel-maasturitel ka sõita. Brig soomustransportööride hange võiks mahtuda 500 milj EEK piiridesse, jagatuna u 3 aasta peale, mis tähendaks, et iga poole aasta tagant tarnitaks rongitäis ja alates teisest poolaastast saaks pat väljaõppes kasutada.
Soomustransportööridega on kaitseväel õnneks juba aastaid kogemusi ja tüübiõpe ei tohiks väga palju vaeva ega aega võtta.
Kutsume soomlased või sakslased appi, leiame ettevõtlusest piisavalt võimeka juhi ning see hooldus pannakse püsti nagu mürin. Nagu ma aru saan ei seisa asi mitte millegi muu kui tahtmise taga.