Hea on see, et saame osa eriarvamusi selgituste tulemusena ära klaarida. Osa aga kindlasti jääb, vähemalt selle ajani, kuni täiendavaid andmeid leiame. Proovin siis ise nüüd jälle punktide kaupa vastata.
1) Reigo kirjutas: „1) Las need sotsid siis olid sellised, aga ega see vapse demokraatlikumaks ei tee.
2) Vapsid nõudsid siiski üleüldse sotsialistlike organisatsioonide tegevuse keelustamist, mitte ainult näiteks ESTP keelustamist. See pole kindlasti demokraatlik, sest välistanuks näiteks ka selliste sotsialistlike parteide tegutsemise, mis oma retoorikas vapside keelamist poleks nõudnud. Te aga olete (ükskõik siis, mis põhjusel) oma artiklis vapsidest jätnud mulje kui läbi-lõhki demokraatidest. See pole tõsi.
3) Sotsid võisid nõuda küll keelustamist, aga siinkohal on oluline, kas nad nõudsid keelustamist seadusevastaseid vahendeid/protseduure kasutades?“
Vastan: Just konktekstis käsitlemine sh sotside demokraatlikkus või ebademokraatlikkus aitab defineerida ka vapside demokraatlikkust või ebademokraatlikkust. Pealegi – kui keelustamine (nagu vabadussõjalastega 1933. aasta augustis sotside mõjul oli tehtud) või keelustamise taotlemine kuulus selle aja poliitilise meetodi hulka – miks siis vabadussõjalasi selles eriti ja eraldi süüdistada? Sotsid nõudsid 1933. aasta lõpus vabadussõjalaste (ja kui õieti mäletan, siis loomulikult Võitluse, Heeroldi jt vapsidega seotud institutsioonide) keelustamist küll seaduslike vahenditega, aga seaduslike vahenditega tegid seda ka vabadussõjalased (eelnõu rahvaalgatuse korras). Aga – N. Liidu saatkonna materjalidest (tunnistan, et nüüd asetan end mõneti selles vaidluses ebaõiglasele positsioonile, sest olen näinud dokumente, mida Teie ei ole, aga olen nõus meeleldi oma märkmeid ja koopiaid Teile näitama) ja Asti mälestustest (mida võite iga kell lugeda) selgub, et sotsid võtsid kursi ebademokraatiale st ebaseaduslikele vahenditele juba 1933. aasta suvel või vähemalt peale oktoobrihääletust. Võib-olla on mu essees tõesti mulje vabadussõjalastest kui läbi ja lõhki demokraatidest, aga ega selles üldises kontekstis nad ei olnud vähem demokraadid kui teised (nagu ütlesin, sotsid läksid autokraatia peale juba hiljemalt sügisel ning ärgem unustagem, et 12. märts oli ju Päts-Laidoneri, mitte vabadussõjalaste tehtud. Selle pöörde hindamiseks tuleks nüüd edasi küsida, mis oleks siis juhtunud, kui vabadel valimistel oleksid vabadussõjalased võitnud ja sellele mingilgi määral vastamiseks on minu arvates kõige olulisem teada saada ikka seesama – missugune oli nende tegelik suhtumine ja suhe Saksa natsidesse. Nagu varem väitsin, väidavad paljud autorid tihedate sidemete olemasolu, aga esitatud tõendid ei pea vett.
2) Reigo kirjutas: „Ma siiski pole nõus, sest minu arvates meie ajalooteadvuses domineerib pigem just vapside poliitpropaganda (loeme näiteks ajalehekommentaariumeid) või enam-vähem neutraalne versioon.“
Vastan: Ma arvan, et võime selle eriarvamuse punkti maha võtta. Vastus sõltub sellest, kuidas vabadussõjalasi ajaloolaste poolt hinnata; see omakorda uurimistulemustest ning viimased omakorda allikmaterjali kasutamisest. Mulle tundub endiselt, et üldkäsitlustes ja õpikutes on neile liiga tehtud.
3) Reigo kirjutab: Vaidleksin vastu. Vabadussõjalaste "panuseks" (ideaaliks) oli just nimelt ainuvõim (see tähendab - ei tule arvestada koalitsioonipartneritega). "Pahadeks" ei kuulutatud vapside poolt mitte ainult sotsid, vaid kõik "vanad" parteid üldiselt. "Vanad" olid määratud marginaliseeruma - neile ei pidanud lihtsalt enam olema piisavalt rahva toetust, et edukalt vapsidega konkureerida. Mis puutub nüüd selgusetuks jäänud loogikasse, siis kõigepealt tuletan meelde, mida väitsite ja rõhutan olulist osa: "Süüdistused vabadussõjalaste riigipöördekavatsuses ei olnud uued, neid levitati Eesti sotsialistide poolt ülepäeva. Pole põhjust arvata, et neid oleks võetud tõsisemalt kui tänaste poliitikute teateid Eesti jõudmisest viie rikkama Euroopa riigi hulka."
Osutasin, et on küll põhjust arvata, et neid süüdistusi võeti tõsiselt. Sest: 1) vapsid olid seadnud end konfrontatsiooni kõikide ülejäänutega; 2) vapside tulemused valimistel jaanuaris 1934 ei tõotanud neile ülekaalu järgmistel valimistel; 3) vapside vastased ei teadnud, mida vapsid sellises olukorras plaanivad. Tagantjärele tarkusega võib ehk tõesti väita, et vapsid ei plaaninud mingit riigipööret ja ainuvõimu, aga nende vastased seda ei teadnud. Arvestades vapside agressiivset retoorikat (ja teatud hulga reavapside ähvardusi) väidan, et on põhjust arvata, et taolisi süüdistusi võidi võtta tollal tõsisemalt "kui tänaste poliitikute teateid Eesti jõudmisest viie rikkama Euroopa riigi hulka".
Vastan: Ma arvan, et seda ainuvõimu taotlust või mittetaotlust tuleb veel uurida ja põhjendada. Minu loogika ütleb, et ei olnud ainuvõimu taotlust – või ütleme nii, et ei olnud rohkem kui teistel. Näiteks V Riigikogu valimistel oli Ühendatud Põllumeeste erakonna loosungiks saada üle poole kohtadest (saadi vist 42). Aga see kuulub poliitilise retoorika juurde. Vabadussõjalaste põhiseadus andis rolli ka parlamendile ja nad (vähemalt vabadussõjalaste juhtkond) ei saanud nii rumalad olla, et loota, et nad järjest parlamendivalmistel enamust saavutavad. Loomulikult leidus Eestis neid, kes vabadussõjalaste riigipöörde süüdistust tõsiselt võtsid, ja ilmselt rohkem kui praegu neid, kes arvavad, et Eesti saab 10 aasta jooksul viie rikkama riigi hulka. Aga väidan (välisdiplomaatide ettekannete põhjal), et Riigikogu tasemel tipp-poliitikud seda sotside süüdistust tõsiselt ei võtnud. Sotsid ise aga tunnistasid N. Liidu saatkonnas, et see on üle paisutatud (kasutasid seda sõnastust, mis siis tegelikult võiks tähendada, et nad on selle välja mõelnud).
4) Reigo kirjutas: „See võib olla kõik õige, aga ma ei näe, et see lükkaks ümber väite, et Pätsi arvates võis rahva "haigus" olla hoopis ülemäära suured poliitilised pinged, mitte aga "soovimatus olla "õigete" poliitikute poolt".
Vastan: Võtame eriarvamuse maha. Päts oli egotsentrik (see on kõikide poliitikute ebavoorus); ta võis tõesti poliitilised pinged ja rahva soovimatuse enda poolt hääletada viia ühe nimetaja alla – rahva haigus.
5) Reigo kirjutas: „See kõik on võib-olla õige. Aga pean oma küsimuse esitama veelkord: kes need siis ikkagi on, kes omavad ettekujutust, et "Päts-Laidoner likvideerisid 12. märtsil 1934 demokraatia Eesti erakondade tahte vastaselt"?
Väidan, et sellist ettekujutust üldiselt ei omata. Senine levinud ettekujutus on minu väitel olnud, et parteid kiitsid heaks 12.03.34 toimuva kui vapside-vastase sammu ja nad ei näinud selles veel demokraatia likvideerimist. See tähendab ühtlasi, et erakonnad ei saanud ka demokraatia likvideerimisele vastuseisu avaldada, kuna nad (erakonnad) lihtsalt ei võtnud seda demokraatia likvideerimisena. Ehk - selles küsimuses (demokraatia likvideerimine) ei olnud 12.03.34 erakondade poolt tahteavaldust. Aktsepteerides küll vaikimisi valitsuse samme, ei näinud Riigikogu selles siiski demokraatia likvideerimist, vaid ajutise olukorra kehtestamist.“
Vastan: Mina olen küll järeldusele jõudnud, et parteide juhtkonnad ei saanud pärast 12. märtsi kiita heaks vabadussõjalaste likvideerimist samas aru saamata, et need sammud on ebaseaduslikud ja tähendavad paratamatult demokraatia likvideerimist. Aga ega seda siis miskise erilise traagikana ei võetud, demokraatia ei olnud kultusmõiste, nagu praegu. Inglise saadik (resideerus Riias) kirjutas riigipöördest täiesti ükskõikse tooniga. Mul ei ole küll ühtegi kooliõpikut käepärast, aga vanast ajast on meeles, et sealne lähenemine oli ca selline, et pahad Päts-Laidoner hävitasid demokraatia, kuigi Eesti demokraadid kõigest jõust selle vastu protesteerisid.
6) Reigo kirjutas: „Pajur (Eesti ajalugu, lk 93) teatab, et kaitseseisukorra pikendamine 7.09.1934 tekitas demokraatide seas pahameele ning 28.09 alanud Riigikogu erakorralisel istungjärgul tekkis konflikt valitsuse ja opositsiooni vahel. Eesti ajalugu lk 94 teatab, et ka Asunike koondis taunis valitsuse samme, hinnates neid põhiseaduse rikkumisena.
Vastan: jah, tõepoolest jätsin ma eelmises vastuses ekslikult mainimata, et Pätsi kritiseerisid Riigikogu sügisistungjärgul ka asunikud. Aga kritiseerijaid (ehk siis demokraate) oli 1934. aastal Riigikogus selge vähemus. Ma ise olen seda suht põhjalikult vaadanud ja sellest hiljuti artikli kirjutanud (Eesti Vabariik 90. Pärnu 27.-28. august 2008. konverentsi kogumik.). Tõstan sealt ühe lõigu siia: „28. septembril kogunes Pätsi dekreediga kokku kutsutud V Riigikogu oma V istungjärguks. Teiste hulgas kuulati ära peaministri asetäitja Karl Einbund, kel võimuhaarde põhjenduseks midagi uut öelda ei olnud, kuid kes teatas, et kaitseseisukorra osalisele kaotamisele veel asuda ei saa, sest teatavad poliitilised rühmitused ei ole loobunud „kuritahtlisest rünnakust.“ Riigivõimu käsitlus on aga uuenenud, valitsus ei sõltu enam Riigikogust, vaid „riigivanemal ja valitsusel lasub nüüd mitte ainult täidesaatmise, vaid just riigi juhtimise kohustus...“ 2. oktoobril toimunud läbirääkimistel toetasid August Jürman Põllumeestekogude nimel, August Rei Eesti sotsialistliku tööliste partei nimel ja Ivan Gorśkov Vene vähemusrahvuse rühma nimel valitsuse tegevust; seejuures väitis Rei, et olemasoleva põhiseaduse juurde jääda ei saa. Theodor Tallmeister loobus Rahvusliku Keskerakonna nimel valitsuse tegevuse hindamisest. Seevastu Oskar Köster väitis Ühendatud Põllumeeste nimel, et valitsus on Riigikogu mitmel puhul seadusevastaselt ignoreerinud. Ta arvas, et vabadussõjalaste kohtuprotsessiga peaks kiirustama ning leidis, et Riigikogu ja valitsus on mõlemad nn vana põhiseaduse (st 1920. aasta põhiseaduse J. V) pärandus. Köster nõudis Ühinenud Põllumeeste nimel põhiseaduse täitmist ja teatas. „Mida varem asutakse riigivanema ja riigikogu valimistele, seda parem Eesti riigi ja Eesti rahva tulevikule.“ Sotsialistide erakonnast eraldunud marksistliku rühma esindaja Andres Jõeäär nõudis põhiseaduse maksmapanemist, Riigikogu töölehakkamist, kaitseseisukorra kaotamist ja Riigikogu ja riigivanema valimiste viivitamatut väljakuulutamist. Jõeäär andis ainsana Riigikogu liikmetest hinnangu ka 12. märtsi aktsioonidele, märkides: „„12. märtsi „pööre“... pidi olema faśismi vastane samm. Kui tõelikult oleks tahetud kaitsta demokraatiat ja võidelda faśismi vastu, siis ei oleks selleks olnud sugugi vaja olnud ka faśismivastaste erakondade tegevust takistada ja üldse kõikide kodanike põhiõigusi piirata....“ Lühisõnavõtuga esinenud Jaan Teemant märkis, et Eesti rahvas suudab demokraatia maksma panna ning neil, „kes tegutsevad kindlas suunas, võib-olla tuleb aruandmisel öelda: palun kergemat karistust.“ Erapooletuna Riigikogusse kuuluv Mihkel Juhkam kritiseeris põhiseaduse tõlgendamist autoritaarvõimu poolt ja Riigikogu ignoreerimist. Ta tunnustas, et valitsusel on olnud mõnes asjas õnne ja edu, kuid senise poliitika jätkamine „võib viia valitsuse üksildusse ja ummikusse, kust ei ole väljapääsu.“ Seepeale palus Einbund Riigikogu esimeest Põllumeestekogude rühma kätteplagina saatel võtta täitmisele riigivanema otsus, milles too nõudis Riigikogu erakorralise istungjärgu lõpetamist. Ilmar Raamot, kes koosolekut rõdult jälgis, märkis: „Ei juhtunud midagi. Kelleltki ei tõusnud protestihüüet või spontaanset tõotussõna – jätkata võitlust õigusliku korra ja rahva vabaduse eest. Rahva saadikud astusid vaikselt koduteele. V Riigikogu tegevus lõppes seega ilmetu allandmisega oma saatusele.“
Seega üldistatult väidan ikka, et tugevam opositsioon Pätsile tekkis alles 1935.
7) Reigo kirjutas: „Esiteks märgin, et niisiis kinnitate Teie EE artiklist jäänud muljet, mille kohaselt olid parteid Eesti demokraatia likvideerimise poolt, et see asendada autoritaarkorraga. Selliste mõttekäikude puhul pole siiski arvesse võetud seda, et vapsid pandi märtsis 1934 kinni süüdistusega riigipöördekatse kavatsuses. Need süüdistused tõotasid vapsidele marginaliseerumist ning "vanad" parteid võisid tõepoolest loota, et pärast olukorra rahunemist jätkatakse endisel kursil.“
Vastan: minu arvates võime küsimuse maha võtta. Osalt olen juba eespool vastanud, et ma ei usu, et pisutki informeeritumad poliitikud vabadussõjalaste riigipöördekatset uskusid. Pigem oli see nii, et Pätsi-Laidoneri seltskonda mittekuuluvad mittevapsid kas kiitsid selgelt pöörde heaks (Rei, Ast) või otsustasid oodata-vaadata, kuidas Päts-Laidoner sellest selgelt konstitutsiooni rikkuvast supist välja tulevad (Tõnisson, Köster), esialgu mitte midagi ette võttes. Aga ma arvan, et nad ei saanud uskuda seda, et Päts tuleb üle Rubico tagasi (st taastab peale „rahunemist“ demokraatia, sest siis oleksid vapsid ta kohtusse andnud.) Aga ega ma päris kindlalt ei tea ka; ühest küljest on selge, et mingi juriidilise tulevärgiga ei oleks saanud vabadussõjalasi keelata ja samal ajal demokraatia kestma jätta, teisalt aga see, et inimesed usuvad seda, mida nad tahavad.
Reigo kirjutas: „Mis puutub nüüd probleemi endasse, siis ma pole veel näinud tõestust, et Eesti puudused kaitsevõime ja liitlaste vallas oleksid olnud oluliselt sõltuvad võimurite liigsest vanadusest või vähedünaamilisusest. Ma ei ole näinud tõestust, et vastuhakkamine oleks tõenäoliselt "lõpust" päästnud.“
Vastan: võime probleemi maha võtta. Jään eriarvamusele, aga see on teise ja väga pika diskussiooni teema.
9) Reigo kirjutas: „Arvan, et pole õige võtta hoiakuid emotsioonide põhjal (kaastunne "kaotajate" suhtes; uhkus "võitjate" üle jne). Kokkuvõttes jään ikkagi enda juurde: kõnealune artikkel "Eesti Ekspressis" paistab silma ühekülgsusega ning jääb mulje, et see on kallutatud (ükskõik siis, mis põhjusel), eesmärgiga maalida teatud jõududest võimalikult hea pilt ning teatud jõududest võimalikult halb pilt. Võib-olla tõesti on selles süüdi kõigest ruumipuudus ajalehes, nagu Te osutasite. Aga kas siis üldse maksab artiklit avaldada..?“
Vastan: Ette spetsiaalhoiakuid pole muidugi õige võtta, aga arvata, et me saame olla ajalugu kirjutavad masinad, pole ka päris täpne. Kui lugeda mingi poliitilise jõu kohta mingit domineerivat teavet (mõtlen ikka üldkäsitlusi, mitte internetikommentaare) ja siis samas allikatest hoopis midagi muud (eriti teravad emotsioonid tekivad paratamatult N. Liidu saatkonna materjale lugedes), peaks inimlikult olema mõistetav, et tekib kaastunne. Mis ei tähenda, et seda tunnet ei peaks kontrollima, nagu juba öelnudki olen. (Muide, Ago Pajur loodetavasti räägib sellel märtsikonverentsil vabadussõjalaste kuvandist läbi aegade). Ekspressi essee tundus Teile ehk nii kallutatud ka sellepärast, et keegi pole varem sotside rolli selles suures kriisis niimoodi esile toonud (sest keegi pole N. Liidu saatkonna materjale selle pilguga vaadanud) ja kui maalitakse pilt, mis läheb senise arvamusega konflikti, tekib ikka mõte, et kallutatud on pilt, mitte senine arvamus. Aga jah nõus, eks ruumipuudus nõuab oma ohvreid. Kes lehte on kirjutanud, teab, kuidas seal iga tähemärgi pärast võitlus käib ja tihti on nii, et toimetaja on pidanud just need kohad maha võtma, mida ise kõige tähtsamaks oled pidanud. Alternatiiviks on siis lehte üldse mitte kirjutada, aga siis täidavad selle täheruumi lihtsalt teised. Aga antud Ekspressi essees ei aja ma küll midagi toimetaja süüks.
Ma ei ole kindel, kas ma nüüd lähiajal aega kirjutada saan – aga teemal kaasarääkimiseks tulge märtsikonverentsile ja küsige nii ebamugavaid küsimusi kui vähegi oskate!
