hugo1 kirjutas: Tankitõrjekahuritest ei ole ma eriti uurinud. Palju Eestil neid oli, mis seisukorras ja kust oleks juurde saanud

Püsse oli vist 5-10 tükki, need, mida arsenaal aretada püüdis.
Hm, kas peab jälle ütlema, et kordamine on tarkuse ema
Sinu tanktõrjemiinide küsimuse peale postitasin lingi Laidoneri muuseumi kodukale, kus on väga asjalik Toe Nõmme artikkel tankitõrje kujundamisest ning olukorrast 1940. aastaks. Loe vahest neid linke ka, mida siia postitatkse
hugo1 kirjutas: Õhutõrjekahureid prooviti minuteada osta Inglismaalt, Saksamaalt ja N-Liidust. Inglismaal vist oli tarneaeg liiga pikk, Saksamaa peale 39a. baaside lepingu jama ei oleks meile enam midagi müünud,
Kuid neid müüsid ka Ungar-peale Poola vallutamist, Poola omi ja Rootsi, need olevat päris head olnud, aga kallivõitu. Kui suur häda juba käes oli, miks sealt ei üritatud juurde osta
Õhutõrje kahurid telliti Saksamaalt. Lühidalt mainisin seda samuti varasemas postituses samas teemas, kuhu ma Sind (juba vähemasti kolmel korral) tagasi olen viidanud.
Kuna aga siin vahepeal oli ka juttu, et Eesti ja Soome õhukaitse olevat mõlemil ühte moodi nõrk olnud, siis nägin veidi vaeva ning korjasin kokku infi Soome õhutõrje olukorrast Talvesõja alguseks.

Allpool on ka võrdlus Eesti oludega..
Suur kaliiber
1920. a. oli mereväel 10 ning rannakaitsel 18 Möllerit, palju neid oli veel relvastuses Talvesõja ajal - ei ole teada. Kuid mõned ikka pauku tegid.
9 75 mm Boforsi kahurit osteti veel sõja ajal, Jõuti relvastusse võtta enne Talvesõja lõppu.
Soome sõjavägi valis oma õhutõrje standardkaliibriks 76 mm.
Esimesed 76 mm Putilovi tehases ehitatud Lenderi õhutõrje suurtükid saadi trofeeks (koos punaste soomusrongiga) 1918. a. Need seisid pikalt laos kuni 1926. aastal uuesti avastati ning anti 18. juunil 1926 moodustatud esimese õhutõrje üksuse relvastusse. Olid kasutusel veel ka Talvesõja ajal.
Osad soomlaste õhutõrje relvad olid oma ehitatud. Samad 75 mm Canet torud puuriti üle 76 mm ning pandi kasutuina seisnud Obuhhovi tehastes ehitatud merehaubitsate alustele. Toodeti 8 suurtükki ning neist formeeriti üks patarei Helsingi õhukaitseks ning üks Jyväskylä õhukaitseks.
76 mm paiksed Boforsi õhutõrjekahurid – soomlased ostsid 1928. aaastal ning said kätte 1930 aastal 8 sellist kahurit ning need paigutati Helsingi õhukaitseks.
76 mm mobiilsed Boforsi õhutõrje kahurid – soomlased ostsid 1929. aastal 4 sellist kahurit ning neid kasutati kogu II M-s ajal. 1931. aastal osteti veel 4 veidi täiustatud analoogset kahurit.
76 mm Vickersi õhutõrje kahurid – soomlased ostsid neid 1936. aastal 12 tükki ning nendega koos ka 9 Vickersi mehhaanilist tulejuhtimisseadet. Vickersi seadmeid kasutati ka Boforsi 76 mm patareide tulejuhtimiseks ning tõestasid ennast väga heast küljest.
Seega – enne Talvesõja puhkemist oli Soomel 36 rohkem või vähem kaasaegset 76 mm õhutõrjekahurit koos tulejuhtimisseadmetega. Veel 2 vananenud sama kaliibriga Putilovi tehase toru, millest ka pauku tehti ning lisaks merekindlustes teadmata kogus 75 mm Möllereid (või Mellereid, nagu nemad nimetasid).
Eestil oli 2 I Maailmasõja aegset Vickersit, mille seisukord ei ole teada...
Keskmine kaliiber
Enne Talvesõja algust jõudsid soomlased kätte saada 53 Boforsi 40 mm kahurit. Tegelikult soomlased olid hankinud litsensi ning plaanisid neid Boforsi kahureid toota Soomes, kuid kuna tootmise algus venis ning sõjaoht suurenes, siis osteti 1939. aasta algul 9 suurtükki Rootsist ning oktoobris veel ca 20. Kui nähti, et ka Rootsist ei saada piisavalt kahureid, siis telliti suvel 1939 veel 42 litsensi alusel toodetud kahurit Ungarist. Neist Ungarist toodetud kahureist saadi aga sõja alguseks kätte ainult 24, kuna kohe sõja puhkedes ei lasknud sakslased enam läbi oma territooriumi relvastust soomlastele tarnida. BTW, ka Ungari relvad tulid läbi Rootsi. Veelgi enam, rootslased organiseerisid hiljem varifirma, kelle abiga õnnestus juba sõja ajal siiski läbi Saksamaa kohale toimetada veel 12 ungarlaste tehtud kahurit, kuid need ei ole arvestatud selle 53 hulka, mis soomlastel sõja alguseks juba käes oli. Nagu ka muud juba sõja ajal tarnitud kahurid...
Lisaks oli soomlastel 37 mm I Maailmasõja aegseid õhutõrjekahureid, mille kogus pole mulle teada. Kuid need vananenud relvad erilist kasutust ei leidnud...
Eestil oli 6 37 mm Rheinmetalli Õhutõrje Suurtükiväe grupis ning veel 3 kahurit Merekindlustes (Aegnal 10. patarei). Oli veel 12 40 mm Boforsi kahurit, mis jõuti kasutusele võtta novembriks-detsembriks 1939. Oletame, et konflikti korral oleks seda ehk tehtud kiiremini...
Väike kaliiber
20 mm statsionaarne SEMAG Oerlikon – soomlased ostsid juba 1926 aastal 4 sellist kahurit, olles ühtedeks esimestest klientidest. Leidsid kasutust nii Talvesõjas kui Jätkusõjas. Talvesõja ajal formeeriti neist liikuvpatarei mis liikus Karjala suuna väikelinnades linnast-linna ning korraldas seal kohalikku õhukaitset.
20 mm Madsen – Soome merevägi oli neid ostnud väikese partii enne Talvesõda. Kuna aga maavägi sai need alles Talvesõja ajal, siis jätame need siinkohal arvestusest välja.
20 mm FLAK 30 – soomlased jõudsid vahetult enne Talvesõda kätte saada 30 kahurit 134-st tellitust. Sõja ajal (kasutades taas sama Rootsi varifirmat) õnnestus saada kätte veel 20 kahurit, kuid siis lekkis inf sellest varifirmast ajakirjandusse ning sakslased peatasid ka need tarned. Ülejäänud kahurid saabusid loomulikult juba peale Talvesõda.
Seega 34 moodsat 20 mm kahurit, rääkimata kõigist neist mis saabusid Talvesõja ajal.
Eestil – mitte ühtegi...
Kogubilanss
Riik /// Soome /// Eesti
Suurekaliibrilisi /// 36 moodsat + x vana /// 2 vana
Keskmise kaliibrilisi /// 53 + x vana /// 9 + 12 laos
Väikesekaliibrilisi /// 34 /// 0
Eesti õhutõrjekahurite tellimused, mis olid veel täitmata – 8 Kruppi 75 mm kahurit koos kahe Wikog tulejuhtimisseadmega. 20 mm kogust peast ei mäleta, aga oli kas 12 või 24 tk. Peab kodus kontrollima...