Tegelikult päästis Soome naha osav vingerdamine poliitiliste ja sõjaliste vahendite vahel (mis Eesti ei õnnestunud), mida nad on edukalt teinud tänaseni. Kas mitte Soomel polnud erinevalt meist USA toetus ja USA-ga ei julgenud Stalin tüli norida ning leppiti kokku kompromiss : Soome+Talvesõda=Soome miinus Karjala, Rõbatsi ja Hanko.
Sellest on foorumil vist ka varem kuskil juttu olnud, aga kordan informatsiooni mõttes üle põhilised sarnasused ja erinevused Soome ja Eesti vahel, mis puutub sellesse, kuidas sõjani või sõjast loobumiseni jõuti.
Mõlemalt, nii Eestilt kui Soomelt nõuti midagi. Eesti juhtkond ei kahelnud, et kui nõudmistest keeldutakse, siis venelased ründavad. Praegu on olemas ka tõestus, et see oli tõepoolest nii - sissetung pidi algama oktoobri alguses. Eesti juhtkond otsustas, et sõda on ebasoodsam kui sõjast loobumine ja lasi baasiväed sisse.
Soome juhtkond ei võtnud võimalust, et venelased ründavad, kuigi tõsiselt. Seetõttu venitati ka läbirääkimisi. Stalinil sai aga villand, tehti intsident Mainilas ja oligi sõda käes.
Selles osas, miks Soome pääses, on ajaloolaste seas tänapäeval levinum seisukoht, et põhjuseks oli Stalini kartus Prantsusmaa ja Suurbritannia sekkumise ees. Selle kohta võib lugeda näiteks kasvõi raamatust "Sõja ja rahu vahel", ka Meltjuhhovi raamatus on sellest juttu. Lääneliitlased nimelt hakkasid tegema plaane Soome abistamiseks, sest nad hindasid, et Nõukogude Liit on kujunemas üha enam Saksa liitlaseks ja seega lääneliitlaste vaenlaseks. Stalin sai plaanidest haisu ninna ja otsustas, et lõpetab sõja ära, et mitte minna konflikti lääneliitlastega (Stalin ju sisuliselt tahtis laveerida Saksamaa ja lääneliitlaste vahel, tehes sel ajal rohkem silma küll Saksamaale).
Räägime nüüd taas Eestist. Eesti juhtkond arvestas baaside läbirääkimiste ajal ka põhimõttelise võimalusega, et Nõukogude Liit ründab isegi siis, kui Eesti baaside läbirääkimisi ise läbi ei kukuta. Ei tea ju iialgi, millised täpselt on Kremli kaalutlused ja eesmärgid. Olemasolev andmestik annab alust oletuseks, et sellisel juhul kavatses Eesti juhtkond kõigest hoolimata sõja vastu võtta. Ei ole teada, millele selle juures loodeti või kui kaua kavatseti vastupanu osutada. Spekuleerida võib erinevate variantide üle.
Eesti juhtkonna poolt kaalutud sündmuste võimalikud arenguvariandid olid seega järgmised:
1) Meie keeldume baasidest. Vene ründab. Meie kaotame sõja kindlasti. Saame nii sõjapurustused ja -ohvrid kui ka riigi kaotuse.
2) Võtame baasid vastu. Ohtlik samm, aga siiski mitte otsene laskepesa ette viskumine. Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprus ei saa kaua kesta ning vastuolude tervanemine (või sõda) nende vahel lubab ka meil hakata manööverdama kuni selleni välja, et rünnatakse baase (seda muidugi siis, kui Vene oleks sattunud sõtta mõne suurjõuga).
3) Meie teatame küll, et võtame baasid vastu, kuid Kremlis lööb tegelastel ikkagi pähe, et tarvis on sooritada üks kiire operatsioon ja "maiuspala" kohe täielikult ning igakülgselt alla neelata. Sellisel juhul ei jää muud üle kui sõda vastu võtta ja midagi vähemalt esialgugi üritada, sest vastasel juhul on kindel, et oleme koheselt vabade rahvaste vennalikus peres.