Nagu Gruusia näitas, ei olnud invasioonijõud sugugi äranälginud ja demblite tagakiusatud noorsõdurid lagunenud tankidega, kes esimesel võimalusel torud oma deedide poole keeravad. Nad said siiski enamvähem rahuldavalt hakkama. Eestis on kombeks vantide jõudu alahinnata ja naeruvääristada - USA skaalal on see ilmselt tõsi, kuid nt üks korralik välksõda on meile suureks ohuks, sest meil pole seda millegagi (ega väga ootamatul juhul ka kellegagi) tõrjuda.
Ei olnud ju venelaste ülekaal vähemalt 3:1, mida sõjanduse klassikud edukaks pealtungiks nõuavad. Invasioonijõud ja kaitsjad olid umbes võrreldavas suurusjärgus. Paraku olid venelased lihtsalt paremad kui USA rahade eest õpetatud grusiinid. Vene tankid ei jäänud ilma kütuseta mägiteedele kümnete kaupa ja vene sõdurid ei põgenenud lahinguväljalt. Tundub, et venelaste moraal oli parem. Gruusia armee suutis samaväärse vastase vastu pidada viivituslahingut, mis iseenesest on juba nonsess.
On üks hea nali selle aja kohta: kuulutus vene kuulutustelehes. Müüa automaat M16A2, täiesti uus, korra maha visatud
Eesti armee käsi oleks ilmselt veel halvemini käinud. Gruusial oli nt kümme korda suurem suurtükivägi kui Eestil ja rahuaegne armee oli võrreldav Eesti sõja-aja armeega. Ja Gruusia kaitse-eelarve on Eesti omast umbes 3 korda suurem.
Ehk suure rõkkamise kõrvalt tuleb ka mõelda, kuidas kasvatada kodumaist tulejõudu nii, et esimene üle piiri tulev pommilennuk või tankikolonn ka sinnapaika jääks.
SKAK pressituuningus räägitakse suure suuga struktuuri suurendamisest, kuid ei mainita poole sõnagagi vajaliku raskerelvastuse soetamisest.
Gruusia sõjas realiseerusid need ohud, mille eest hoiatamisega pole vähemalt mina klahve säästnud. Esiteks õhujõudude tegevuse oluline roll kaitse ruineerimisel. Teiseks hõreda maapealse ÕT suutmatus lennuväe vastu efektiivselt võidelda. Kolmandaks meredessandi saabumine "nuga selga" teel ja võimetus selle vastu võidelda.
Kõik need variandid on eri teemade all käsitlemist leidnud. Kui õhus kaasa ei mängi, siis sõjas ei puhu eriti pilli, kas sul on 16 000 või 25 000 kergjalaväelast. Keda võib tänapäeva mehhaniseeritud sõjast tegelikult pidada kahurilihaks. Lihtsalt Tallinna jõutakse teisel juhul kolm päeva hiljem ja kaotatakse 5000 sõdurit ja 100 tanki rohkem. Sõda aga paraku punktimäng, kus võidab rohkem vastast maha koksanud pool, vaid võidab oma sõjalise eesmärgi saavutanu. Lihtne.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
