Arheoloog kirjutas:Horst kirjutas: ... Kurb on vaadata, kuidas Eesti mehed siin Andrese ja Pearu kombel kemplevad, selle asemel, et see energia saaks suunatud koostööle, mille tulemusel muinsuskaitse all olevaid objekte rüüstavatele pättidele vastulöök anda.
Minu jaoks pole vastupidiselt näiteks Eesti keskkriminaalpolitseile mingit vahet, kas inimene rüüstab muinsuskaitse all olevat või veel senini avastamata (vähemasti tema arvates) objekti. Tulemus on sama: hävib meie kõigi ühine ajalugu...Leides kusagilt põllult muinasaja lõpusajandite hauapanuseid, jättes need endale, varjates kiivalt riigi ja ka "konkrurentide" eest leiukohta, piiksutades seal peale igat kevadist ja sügisest kündi/randaalimist, suurendades sellega oma sõlgedekollektsiooni (muu väheväärtuslik põlenud "nodi" visatakse minema), kuidas me peaksime taolistesse tõbrastesse siis suhtuma. Patsutame õlale, et ära enam nii tee või? Taoline inimloom on võrreldav otseselt närilisega, kes kahjustab pöördumatult arhiiviürikuid.
Ei mäleta, kas alljärgnev artikli lõik on juba siin foorumis ka varemalt ära toodud või mitte. Aga ega küll küllale liiga tee. See konkreetne lugu on isegi kahe erineva arheoloogi poolt (kokku kolmes kohas!) publitseeritud. Lugege ise ja tehke omad järeldused. Nimesid ei nimeta, kuid tegelaskujud on selgelt äratuntavad...Vabandan mõnevõrra rohmaka kirjapildi pärast, kuid tegemist on "tagasitõlkega" inglise keelest....
...Peetri kabeli asupaiga inspekteerimise vajadus tulenes seal juba varemalt tegutsenud “mustade arheoloogide” jultumusest....“Umbes kaks aastat tagasi sõitsid dziibiga kohale endid arheoloogidena tutvustanud kaks meest. Üks nendest oli õlgadeni ulatuvate tumedate juuste ja habemega, teine aga pikemat kasvu ning prillidega... Mehed müttasid seal 3–4 päeva, kusjuures kaevati ruutmeeter päevas. Kogu kabeli alust nad siiski läbi kaevata ei jõudnud, kuid lubasid hiljem kindlasti tagasi tulla. Mina pole peale seda seal aga enam põldu kündnud. Viibisin ka ise kaevetööde käigus vahetevahel kohal, sest pidasin kaht härrasmeest tõsimeeli arheoloogideks. Kabelist polnud alles mingeid müüre, küll aga olid säilinud põrandaplaadid. Mehed andsid mulle sealt leitud tinanööpide eest 500 krooni.”
ARHEOLOOGILISED UURINGUD NING NENDE TULEMUS
Röövkaevajate põhjalikust “tinanööpidejahist” andsid tunnistust kabeli üleskistud põrandaplaatide(?) tükid. Nagu meie poolt läbiviidud uuringute käigus selgus, polnud “mustad arheoloogid” siiski kogu oletatava kabeli alust maapinda üleskaevata jõudnud. Lisaks...tunnistusele osutab sellele ka pühakoja kunagisele asukohale tehtud prooviaugu stratigraafia. Nimelt paljandus selles oma algsel(?) kohal asuv põrandaplaat.
Vastavalt muinsuskaitseameti loale nr. 1481 kasutas arheoloogiliste välitööde juhataja šurfist väljavisatud pinnase läbisõelumisel abivahendina metalldetektorit. Peetri kabeli leiumaterjali seas väärivad esiletõstmist kaks münti (joon. 3), millest üks on vermitud Liivi ordu poolt Tallinnas, millalgi peale 1515. aastat. Teine vasest valmistatud eksemplar kuulub aga juba tunduvalt hilisemasse aega, olles löödud 1644. aastal Rootsis Avesta müntlas. Lisaks müntidele pälvisid tähelepanu rohked inimluude tükid (joon. 4), mis osutavad kabeli ümber paiknevale maahaudadega kalmistule. Arvatavasti võibki varasemat münti pidada hauapanuseks, hilisemat aga ehk ohvrianniks. Inimluude olemasolu annab Peetri kabeli asukohal maradööritsenud isikute tegevusele ka võikama varjundi.