
Eks neid külma sõja aegseid hapuks minevaid miinivarusid antaks poolmuidu ära (meenutage, milline jama oli NSVL laevastiku poolt Aegnale jäetud miinide utiliseerimisega). Kui muud ei saa, siis tuleb nendega hakkama saada.
Küsimus pole isegi selles, kas idanaaber suudab miine jahtida (ilmselt ei suuda eriti), vaid selles, kui palju jõuab neid mõne päevaga panna. Mina arvan, et eriti ei jõua. WWII ajal tegeleti Soome lahe mineerimisega ju kuid enne kui tekkis olukord, kus laeval olid shansid 50:50 üle minna või õhku lennata. Selleks kulus tuhandeid miine ja selleks kasutati kümneid laevu. Kui sa jõuad reaalselt panna mingi 50 miini, siis see nüüd küll kedagi ei ehmata, Soome lahel laiust küll ja õhku lendamise võimalus üliväike. Siin pole mingeid kitsaid fjorde-skääre, kus 5 miini paneb terve laevatee kinni. Soome lahes on laevatatav osa kümneid kilomeetreid lai ja võib arvata, kui vastane avastab kahtlase toimetamise merel, siis märgitakse see koht kaardile ära ja sealt hoitakse lihtsalt eemale. 1941 oli natuke teine seis, seal tehti öösi pimedas ja keegi ei näinud, kuhu ja palju pandi.
Selles mõttes pole ei Soomet ega Rootsit mõtet näiteks tuua. Kõik on ju laevaga sõitnud Helsinki ja Stockholmi. Laev paneb siin kohe täiskäigu peale ja tuleb Tallinna jõudes täiskäiguga kuni sadamani. Helsinkisse lähevad laevad tasahilju aeglasel käigul kitsast faarvaatrit pidi (karid igal pool) ja Stockholmi minnes on sama lugu - kohati tundub, et laeva parras riivab graniitsaari. Kaldaolud on 180 kraadi erinevad. Eestis on kiviviske kauguseni rannikumeri laevatatav, Soomes on viimane 10-20 km juba lootsi nõudev tegevus.