Sõdurid vs madrused (2a vs 3a)

[donnervetter]

Õnnelike kokkusattumiste tõttu olin 2 aasta mees mereväes.
Kuna autojuhina õnnestus erinevates väeosades käia (maa- ja merevägi), lisaks sain ka Leningradi kubus istutud, aga vahet pole, oled 1, 2, 3 või 4 aasta mees, kõik sõltub sinust endast, see mida välja näitad või kes sa ise oled, sellise suhtumise saad ka vastu.
Võin öelda, et kubu oli parim näide, meid oli seal madruseid, soldateid ja ka kursante, aga õhkkond oli super, vorm ja väeliik oli teisejärguline. Kogu seltskonnast (kambris oli meid kuskil 12-14) olin ainuke, kes olin esimest korda. Juhtus selline lugu, et sattusin ühe 3 a madrusega õhtusele (24 paiku) lumekoristamisele ja kambrisse tagasi tulles oli meile jäetud kõige soojem nurgake. Kõige idiootsemad ongi just need, kes hakkavad pseudorituaalidest kinni, näiteks 2 vs 3 aastat, merevägi vs maavägi, ajateenijad vs kursandid jne ...

[jackpuuk]

Ega mustad ja punased pagunid ka üksteist sallinud. Kõige hullemad olevat olnud dessantnikud, ega nad ei saanud õigustada seda, et keegi neist kiiremini jookseb.

Krt. mõni mees võiks ikka suu pidada , kui ei tea , mis see dessandi elu oli !!!!! Kas kirjatüki autor jooksis kroonu ajal 10 km automaadi , sineli , gaasimaski ja magasinidega alla 50-ne minuti ? Kord kuus 45 km marssi trampis varustusega , vahepeal ka üle 60-nest , kaks kuradi aastat lobi näost sisse ajas , kus esimeseks oli vesi kapsaga , teiseks kapsas veega ja kolmandaks vesi ilma kapsata ? Ja siis kõrvalväeosades näha , kuidas ahvid m...i lapikuks istuvad ! Hinge ajab täis selline targutamine

[kalleb]

loogish et ei jooksnud sest selliseid jookse lihtsalt keegi ei korraldanud

meie kõige pikem jooks oli 2 km

ja see ka ilma mingi varustuseta

utsebkas tuli ette marsh-brosok 10km,seal olid ohvitserid-õppejõud ennast normaalselt rasva söönud ja ega nad jõudnud ise ka tea mis kiiresti liikuda

selline 10km brosok algas hommikul ja lõppes õhtul

vahepeal lasi iga mats oma 6 kuuli automaadist ära ja asi vask

normaalne jalutuskäik ainult et rivikorras nagu lasteaias ja igasugu jama oli kaasa vaja tassida nagu automaat ja seljakott

[Nats]

Õigupoolest ei osanud eri pagunivärvidele enne teenistust erilist suurt tähelepanu omistada. Sellist vihavaenu ühe armee sees ei kujuta ette, põhjused arusaamatud.
Meil keelati üksvahe linnaload ära sest musta paguniga oli ohtlik liikuda. See põhjus öeldi suurel rivistusel ohvitseride poolt kõigi ees ka välja. Omavahel olid vaenujalal sinised ja punased ning sinised ja rohelised, aga kõik tümitasid vist profülaktika mõttes ilma eriväljaõppeta musti.

[jackpuuk]

Õigupoolest ei osanud eri pagunivärvidele enne teenistust erilist suurt tähelepanu omistada. Sellist vihavaenu ühe armee sees ei kujuta ette, põhjused arusaamatud.
Meil keelati üksvahe linnaload ära sest musta paguniga oli ohtlik liikuda. See põhjus öeldi suurel rivistusel ohvitseride poolt kõigi ees ka välja. Omavahel olid vaenujalal sinised ja punased ning sinised ja rohelised, aga kõik tümitasid vist profülaktika mõttes ilma eriväljaõppeta musti.

Punase BB paguniga liikumine oli vast ikka kõige ohtlikum, nagu kõik teavad, siis venelane on ju puhas anarhist, st. vihkab kõiki korrakaitse organeid ja Venemaal ON AU SEES VANGLAKULTUUR. Aastakene 2000-ate alguses seal elades näitas seda ilusti, külavahel meestest olid 10-st 8 erinevat srokki tõuganud, ülejäänusid ei peetud päris normaalseteks.
90-ndal peale puhkuse aastavahetusel väeossa tagasi sõites visati VDV-snikute poolt punasepaguni mees Poolas sõidu pealt rongist välja jaama jõudmisel. Miks see nii juhtus? Dessantnik peab tulistama nagu kauboi ja jooksma nagu kauboi hobene. Tegelikkus on see, viitsisid õppida, said teadmisi kah, ei viitsinud? Siis sai sinust hea võhmaga kaamel.
90 kui mitte rohkem %-i olid ju lihtsalt tsiviilist korjatud, kui hüpe tehtud, siis oldi omastarust juba aja ära teeninud ja Kodumaa eest elu kaalule pannud
Tegelikult si..usid ennast iga kord täis kui hüpped olid!
Edasi tuleb jälle see vangimaja kultuur.

[Pärtel]

no meil utšebkas ei joostud tõesti 10 km, vaid 9 km iga päev. st 3 km enne hommikusööki, 3 enne lõunasööki ja 3 enne õhtusööki. seda kõike küll vahel ilma varustuseta, aga mahv oli kõva. selle tõttu tegin oma 3 km jooksu rekordi (jäi mingi 10:40 kanti, kirsadega muideks), kuigi ma ka keskas olin kõva spordipoiss olnud. sellele lisaks oli marss prossokid nii talvel, kui kevadel. igaljuhul on marss-prossok sinelites vististi raskem, kui VDV vormis (muu kraam veel lisaks seljas). kuna meie utšebka oli GSM, siis oli meil ka hoopis teine valmidus (ülisuured kütusemahutid väeosa territooriumil olid ka suureks ohuks). see tähendas, et iga marss-prossok oli kohustulik nn elevandi jooks ehk siis gaasitorbikud peas ja pojehhali. omakorda tuli ka ozlka vorm alati selga "proovida". üht kevadist jooksu mäletan eriti, kui talivormi (tõsi siis oli sineli asemel puhvaika) peale ajasime ozlka vormi (üsna tavaline protseduur meie väeosas) ja gaasimaskid peas jooksime 6 km. jooksu lõpus oli mul seal gaasitorbiku sees tatt silmini. nii et pole see tavaväeosa utsˇebka siin midagi "kergem" VDV-st.

[Radist86]

Meid hoiatati teenistuskohta saabumisel, et kõige hirmsam on mereväe patrulli kätte sattuda. Ainult selle eest, et nemad peavad 3 aastat teenima ja meie 2, väänatakse iga väiksemagi eksimuse eest täie rauaga. Põhjuse leiab alati. Ohvitserid manitsesid, et me ükskõik millise viguriga patrulli nendeni lohistaks - küll nemad siis juba ära päästavad. Täpselt nii see oli ka. Ainult ühe korra olen üle noatera patrulli käest käest leekima saanud. UAZ-ikusse toppimine oli väga lähedal. Õnneks oli taskus kange "propusk", mis mind seekord siiski päästis. Mitšmani marru aetud buldogi lõust on siiamaani meeles. Enamasti õnnestus lihtsalt jänesehaake tehes ära lipsata või siis kogu kamp korrapidajaohvitserini meelitada. Kui see juhtus näiteks alampolkovnik olema, siis sai tatti pritsivast mitšmanist korrapealt hoogsalt kulpi viskav lambuke, kes pidi hambaid kiristades saagi loovutama. Vahel juhtus läheduses mitu suuremate tärnidega onu suitsu kiskuma ja need kargasid samuti kärinal appi. Siis oli ahistajatel eriti kiire minek.

[kalleb]

mind ahistasid kord Kaliningradis kesklinnas ploshad pobedo kõrval 2 madrust koos ohvitseriga kes seal partullisid

uvalnitelnaja küll oli ,neid oli pidevalt varuks olemas aga oli mingi kamm et mul oli seljas hebee ja nad vingusid et pshaa peab olema ja raisad tirisidki kubusse kaasa

ma küll ütlesin neile et lähen tööle tehasesse .käin seal iga päev aga nad ei tahtnud uskuda ja ju plaan oli vaja täita

aga õnneks päästeti poole tunni pärast kiirelt ära -väeosast tuldi järele

[krijgsvolk]

Mnjah, 80-te keskel oli küll nii, et sõltumata pagunite värvist näiteks Riia raudteejaamast välja saada oli peaaegu võimatu, õnnestus vist küll 5-6 katsel, sest neid punaste pagunitega patrulle tuias ringi nagu kirjusid koeri. Üks lõpetas keppimise ja teine nurga taga 1 minuti pärast alustas täie programmiga.
Liikuma pidi "korotkimi berebeškami, ot ukrõtija do ukrõtija!"
Riias tookord toimus BribVO MV vabamaadluses ja meid oli nii mustade, helesiniste kui ka punaste pagunitega ja vahet ei tehtud, ajude kepp käis ikka ühtemoodi.
Sama kordus peale võistlusi, jeli-jeli jõudsime rongile,pidin ise ka sprinterivõimeid näitama ja nagu filmis, koos kodinatega liikuva ja kiirust koguva rongi peale kargama!
Tallinnas oli küll nii, et vähemalt tollal oli seda väeliikide vahelist vaenu patrullide tasandil küllaga, muidugi olenes ka konkreetsetest inimestest. Ristiku tänava kubu ikka kardeti küll,seal majandasid "marimanid", oli ka seal oma "zver-mitšman".
X- faktorina toimis Tallinna Ehitusvägede Kõrgema Poliitilise Sõjakooli patrullindus: tavaliselt olid normaalsed,isegi heatahtlikud, aga oli seal üks raudhambuline ja hobuselõustaga podpolkovnik, kelle käppade vahele sattuda ei olnud tervisele eriti kasulik! Too tüüp siis näitas seltsimeestele kursantidele, kuidas nõukogude ohvitser nõukogude sõdurit ustaavi järgi keppima peab.
Vot niisugused lood siis.

[kalleb]

olid uroodid küll jah

plekkhambaid vist pandi tasuta kroonu kulul

kulla jaoks neil raha ei jätkunud-kõik läks viinuska peale

[vanahalb]

Otsest vihavaenu ja üksteise jõkkeuputamist pagunite värvi pärast ei tulegi meelde. Kui, siis oli põhjust karta mereväelaste patrulli, mille eest roodukas soovitas lihtsalt ära joosta.
Meie sõjaväelinnakus Kaliningradis olid kõik väeosad mustade pagunitega. Teatud üleolev suhtumine oli meil punaste pagunitega Moskva-Minski diviisi moto-jalaväelastesse. "Neetud kand-ja- varvas mehed" Eriti pika pilguga sai venitatud üle obzevoiskavoi (üldsõjavägi? - viisnurk pärja sees) kraenurkadega tegelase. Kraenurgad olid vast tähtsamadki kui pagunite värv. Samas kõrval paiknenud punaste pagunite ja arstiembleemidega madsanbati tegelased olid igati auväärsed.
Siniste ja roheliste pagunitega puutusime meie vähe kokku, BB tähtedega meestele võis pigem kruusi õlut välja teha - niigi olid nad kõigil hammaste vahel. Teisest küljest - autobati embleem tähendas üsna ühiskonna põhjakihti (kuigi mõned panid need märgid ilu pärast endale dembliks suurtükitorude või kribala tanki asemele). Haritumad väeosad arvasid , et sellistega polegi midagi rääkida. Vaat kui võtab maast kivi ja äsab vastu peakolu.

Üks siniste pagunitega lennuväeabiteenistuse sõber rääkis küll oma utšebkalugusid. Seal olevat kaks kolonni - ühed mustad, teised sinised vahel mingi raskesti prognoositava korrapärasusega üksteisesse lõikunud. Hüüetega "bei mazutu - bei faneru" (peksa masuuti /mustad - peksa vineeri / kunagiste puust lennukite järgi antud nimi) Tavaliselt olevat see siis toimunud kui ühed läksid sööklasse ja teised tulid sealt. Alguses pool-naljaga, aga kindlasti sai keegi valusalt pihta ja hakkas lahmima. Siis oli seerudel tegu lahutamisega.

Ainuke kord kui patrullile tõsiselt vahele jäin , oli puhkusele tulles Tallinna bussijaamas. Kaliningradis tegin rooduka juhendite järgi, varjasin ennast lähedal asuva maja trepikojas jms kuni tuli aeg bussi peale joosta. Siin olin peale öist bussisõitu juba valvsuse kaotanud ja piidlesin viineriputkat kui maavägede starleile vastavate pagunitega patrulliülem selga tagant peale langes. Ma ei osanud sellist alatust oodata, oli meelde jäänud, et tavaliselt kolavad nad vanalinnas ja Balti jaama kandis.

Vähemalt 18 viga leiti, alates mütsi kokardist ja lõpetades saapataldadega. Mereväelaste patrulliülem tegi tahtlikult või tahtmatult vea ja hakkas ennast minuga võrdlema. No vaata, sõjamees, kas minul on selline rääbakas kokard - loomulikult mitte, teie kokard on nagu ehtsal sõjaväelasel. Kas minul on selline roostes vööpannal - ei, teie pannal särab nagu päike. Kas minul on sellised näritud servadega kontsad - ei ole, teie kontsad on nagu poest tulnud.
Kusjuures kõrvaltvaataja poleks vist vahet teinud, vana enda sinel oli võib-olla natuke uuem ja kontsad olin ma ka alles mõni nädal tagasi ära vahetanud.
Lõpuks kästi mul ennast bussi peale koristada ja tagaritta istuda, et ükski inimene sellist vormi mõnitamist ei näeks. Ja kodus korda teha, et kõik oleks nagu peab. Nimi pandi minumeelest mingisse märkmikusse kirja, aga ühtegi probleemi sellest ei tulnud.

[krijgsvolk]

Ehhee: üks asi tuleb veel selle raudhambulise -draakon podpolkovnikuga meelde.
Eks enne demblit sa ju ülbeks mindud ja niisama linna peal kohvitamas käidud, tihti ilma dokumentideta ja ka juuksed olid ikka julgelt krae peal jne.
Sai kuriloom minu leedukast sõbra Valdase ja minuga Balti Jaamas ( oo ülbust!) kätte.
Oh sa vanaraisk: küll keppis eest ja küll tagant ja küll ikka käed taskus ja juuksed pikad ja PŠ podšivka määrdund ja saapad ikka nje po ustavu. Pani siis kirja ja ültse, et aeg on kubu poole astuma hakata...Ma siis nuiasin välja loa, et ülemale helistada. Õnnesk oli sm polkovnik olemas ja röögatas, et "paren, što tõ tam delaješ,i gde dolšen bõt? Ladnoi ždi, tam i nikuda nje idi! Röögatas midagi sellele raudhambulisele ja ennäe imet ca 10 mintsa pärast tuli must volag kumkide vingudes no ja siis... no ja siis sai raudhammas eest ja ytgant ja vaseliiniga ja ilma....Lühidalt, oli hea mälestus demblisse kaasa viia!
Selline liugu siis.

[Karuke]

Punase BB paguniga liikumine oli vast ikka kõige ohtlikum...

Ei, ega tegelt polnud hullu midagi. Meil (BB-l) oli teatav "immuniteet", st patrullid väga ei teinud meiega tegemist.
Lugu selles, et BB mehed täitsid linnapeal mitmesuguseid ülesandeid, konvoid jms. Väikeste gruppidena rauteejaamades liikumine oli üsna harilik ja kust võis patrull teada mis asju seal aetakse, kas viiakse "vedomosti" jaamakorraldajale või seistakse hoopis postil.
( postid nr 3 ja 4 "stolõpini" ees ja taga paiknesid ju otse platformil rahva seas)
Tunnimees aga on püha ja puutumatu
Mõnikord oli koomilisi ekstsesse kui näiteks meite karauuli ülema seerust abi mustapaguni-leitnandist patrullipealiku na*** saatis ja too meie irvitamise saatel häbistatult retiraati tegi...
Aga üldiselt polnud lugu ja miskit erilist vihavaenu teiste pagunikandjatega ei olnud.
Üks iseteadlik "Jalgrattaväelane" vaatas teistele mundrimeestele heatahtliku üleolekuga - noh, et "mis teie mehed ka elust teate"
Ja õige "tšekist" teeb patrullis olles su olemuse kullipilgul saja sammu pealt kindlaks, näeb läbi su paberid ja hingekese ja ei vaevu ometi igatühte kõnetama...
Vihavaen oli BB-l mõistagi hoopis tsivilistidega või siis erijuhtumil kui meie mehed mõnda stroibati väeossa tribunali väljasõiduistungile ilmisid.
Neist mõlemist võib aga aru saada, sest vaarikapunane pagunivärv pole Venemaal kunagi midagi head tähendanud

Selline lugu siis "meie" kandi pealt

[Pärtel]

teenisin ise 1,5 aastat VSO (voiska spetzialnovo obespetšenija). lihtsamalt öeldes - raudteeväed. imelik oli aga see, et isegi utšebkas ei teadnud osad ohvitserid nene kraemärkide tähendust (olid seal tiivad, tööriistad, midagi punasega jm, enam täpselt ei mäletagi). väeosas teenitud 1,5 aastaga kohtusin ma patrulliga vaid üks kord, kuigi käisin esmaspäevast-reedeni linnas (ametiks siis postiljon-sekretšik), nimeks Sverdlovsk. patrulli kohtasin vojentorgi poe juures ja sealgi käis asi kähku - näitasin ette propuski ja kõik. muide, propusk oli aegunud, aga sellest polnud lugu, kubusse ei viidud ja lasti tulema. kästi vaid uus propusk lasta välja kirjutada.

[Alexy]

Meil oli kõik segi nagu pudru ja kapsad:teenistus oli Severnõi Flotis, 2 aastat algselt meredessant, siis tavaline mereväe munder lõpuks punane kant mustal pagunil.Auastmetega analoogne soga:madrus, vanem madrus, nooremseersant, seersant, vanemseeru, vanem ja laeva peavanem.Ka ohvitseridel oli nii majoreid kui 3 järgu kapteneid identsete mundritega.Idiootsusi oli ka vormiga kas valge suvine peakate või karvamüts.Musta lintidega vormikat õnnestus väga vähe kanda kusjuures ülejäänud seltskond allveelaevnike meil diviisis käis hoopis teisiti riides.Saapadki olid algselt tavalised pikasäärega sõdurite omad aga hiljem läksime kergete ja madalate dessantnikute omadele üle.Terve diviisi peale olime meie 50-60 matsi ainsad kes 2 a teenisid(valverood) ja madruste üldine suhtumine(juttudes)oli ikka väga üleolev sõdurite suhtes.Mingi 20 isikuline mustadest koosnev stroichast oli kah(sõdurid siis)aga neid asulas ei näinud kordagi selle 2 a jooksul(kõlakad muidugi liikusid miks nad sinna ei julenud tulla )ja elasid täiesti omaette sopkanurgas.