Otsest vihavaenu ja üksteise jõkkeuputamist pagunite värvi pärast ei tulegi meelde. Kui, siis oli põhjust karta mereväelaste patrulli, mille eest roodukas soovitas lihtsalt ära joosta.
Meie sõjaväelinnakus Kaliningradis olid kõik väeosad mustade pagunitega. Teatud üleolev suhtumine oli meil punaste pagunitega Moskva-Minski diviisi moto-jalaväelastesse. "Neetud kand-ja- varvas mehed"

Eriti pika pilguga sai venitatud üle obzevoiskavoi (üldsõjavägi? - viisnurk pärja sees) kraenurkadega tegelase. Kraenurgad olid vast tähtsamadki kui pagunite värv. Samas kõrval paiknenud punaste pagunite ja arstiembleemidega madsanbati tegelased olid igati auväärsed.
Siniste ja roheliste pagunitega puutusime meie vähe kokku, BB tähtedega meestele võis pigem kruusi õlut välja teha - niigi olid nad kõigil hammaste vahel. Teisest küljest - autobati embleem tähendas üsna ühiskonna põhjakihti (kuigi mõned panid need märgid ilu pärast endale dembliks suurtükitorude või kribala tanki asemele). Haritumad väeosad arvasid , et sellistega polegi midagi rääkida. Vaat kui võtab maast kivi ja äsab vastu peakolu.
Üks siniste pagunitega lennuväeabiteenistuse sõber rääkis küll oma utšebkalugusid. Seal olevat kaks kolonni - ühed mustad, teised sinised vahel mingi raskesti prognoositava korrapärasusega üksteisesse lõikunud. Hüüetega "bei mazutu - bei faneru" (peksa masuuti /mustad - peksa vineeri / kunagiste puust lennukite järgi antud nimi) Tavaliselt olevat see siis toimunud kui ühed läksid sööklasse ja teised tulid sealt. Alguses pool-naljaga, aga kindlasti sai keegi valusalt pihta ja hakkas lahmima. Siis oli seerudel tegu lahutamisega.
Ainuke kord kui patrullile tõsiselt vahele jäin , oli puhkusele tulles Tallinna bussijaamas. Kaliningradis tegin rooduka juhendite järgi, varjasin ennast lähedal asuva maja trepikojas jms kuni tuli aeg bussi peale joosta. Siin olin peale öist bussisõitu juba valvsuse kaotanud ja piidlesin viineriputkat kui maavägede starleile vastavate pagunitega patrulliülem selga tagant peale langes. Ma ei osanud sellist alatust oodata, oli meelde jäänud, et tavaliselt kolavad nad vanalinnas ja Balti jaama kandis.
Vähemalt 18 viga leiti, alates mütsi kokardist ja lõpetades saapataldadega. Mereväelaste patrulliülem tegi tahtlikult või tahtmatult vea ja hakkas ennast minuga võrdlema. No vaata, sõjamees, kas minul on selline rääbakas kokard - loomulikult mitte, teie kokard on nagu ehtsal sõjaväelasel. Kas minul on selline roostes vööpannal - ei, teie pannal särab nagu päike. Kas minul on sellised näritud servadega kontsad - ei ole, teie kontsad on nagu poest tulnud.
Kusjuures kõrvaltvaataja poleks vist vahet teinud, vana enda sinel oli võib-olla natuke uuem ja kontsad olin ma ka alles mõni nädal tagasi ära vahetanud.
Lõpuks kästi mul ennast bussi peale koristada ja tagaritta istuda, et ükski inimene sellist vormi mõnitamist ei näeks. Ja kodus korda teha, et kõik oleks nagu peab. Nimi pandi minumeelest mingisse märkmikusse kirja, aga ühtegi probleemi sellest ei tulnud.