Kapten Trumm kirjutas:Suurtükiväge on vaja küllalt palju - pole ühtegi sõda veel võidetud üksikute täppismürske laskvate relvadega. Ka Lahesõjas kasutas koalitsioon arvukat suurtükiväge.
Väikeriigil pole moodsat suurtükitehnikat võimalik osta kogustes, et need sõjas rolli mängiks (loe oleks relevantsed). Selle parimaks näiteks on kasvõi Soome, kellel on liikursuurtükke umbes kümnendik koguarvust (ja sealgi annavad tooni vene masinad) ja põhimass on üleeelmise põlve järelveetavad haubitsad. Kõik on tore, aga soomlased pole teps mitte idioodid ja kui nende rahakotti ei mahu läbinisti moodne suurtükivägi, ei mahu see meie rahakotti ammugi.
Seetõttu tuleb kasutada küllalt palju eelmise ja üleeelmise põlve tehnikat. Kui nelja M777 (moodsaim järeleveetav haubits) eest saab mõnest riigist terve pataljoni krempli alates kahuritest-autodest ja lõpetades mürskudega, siis on üsna selge, et secondhand on paratamatu. Ja allajäämine taktikalis-tehnilistes andmetes tuleb tagasi teha taktika ja parema väljaõppega (mis idanaabri puhul on õnneks saavutatav).
Kummaline on seejuures, et isikud, kes protestisid D-30 hanke vastu (osalt oli neil muidugi ka õigus), pole suutnud ise välja pakkuda midagi paremat - peale tehtu peale tatistamise ja leelotamise "kuidas asjad käivad". Mitte et ma seda D-30 kiidaks, aga mis oleksid alternatiivid? Militaar.netis ja ajakirjanduses tuututamine "kuidas peavad asjad käima"?
Alternatiividest rääkides jäi 10-aastasest arengukavast väga napilt välja MLRS-ide hankimine – leiti, et side, luure, soomus, õhutõrje ja kopterid on prioriteetsemad. Mis iseenesest ei tähenda, et MLRS-ide hankimine ei või juba sel aastakümnel uuesti kõne alla tulla. Nõus, MLRS ei ole üldiselt mõeldud jalaväeüksuste vahetuks tuletoetuseks nagu haubitsad. Kuid ainuüksi ühe MLRS-i laskeseadeldisega on võimalik paari minuti jooksul 12 raketiga teha puhas vuuk ruutkilomeetri suurusel alal, mida D-30 patarei kohta küll vist öelda ei saa. MLRS-i laskekaugus on olenevalt moonast 40-100 kilomeetrit, mis tähendab, et kui D-30 sobibki vaid vastase eesliini ja lähitagala tulistamiseks, siis MLRS-iga saab tekitada märgatavat hävingut ka vastase sügavamas tagalas, järelveoliinidel, olulistel sildadel jne. Ühesõnaga, saab anda tõsise hoobi vastase võimekusele vedada juurde varusid ja lisaüksuseid – just selleks MLRS 1970. aastate lõpus välja töötatigi, et lõigata pealetungivad Nõukogude tankikolonnid ära oma tagalast ja lisaüksustest. Teisisõnu hea näide „kaudse lähenemise strateegiast“ taktikalisel tasandil. Selles valguses oleks need D-30-d rahuliku südamega võinud soomlastele utiliseerimiseks jätta, sest nende kahe süsteemi võimekuse võrdlus on lihtsalt nii suur. Jah, MLRS-e poleks loomulikult nii kiiresti kätte saanud, kui neid D-30-eid, aga riigikaitse pika-ajalisel arendamisel loetakse aega mitte kuudes, vaid aastates.
Teine reaalne alternatiiv oleks taaskord natukene kannatada, raha koguda ning hankida D-30-te asemele iseliikuvat suurtükiväge. Tõenäoliselt tuleb neid lähitulevikus hankida niikuinii, kuna jalaväebrigaad muundub aastate jooksul mehhaniseeritud brigaadiks.
Aga mis puudutab konkreetselt D-30 alternatiive ja nende alternatiivide kaalumist hanke läbiviimise ajal. Kui „neetud“ asekantsler kirjutab sellest, D-30-te ostmine oli „plaaniväline juhuhange“, kus ei mõeldud läbi kogu uue relvasüsteemi kasutuselevõtmisega seonduvat ja mis reaalset sõjalist võimekust ei tõsta, siis sõna „plaaniväline“ just seda tähendabki, et alternatiivide ja tervikpildi peale sõjalise kompetentsi omaja ei mõelnud. „Plaanisisene“ hange tähendab sisuliselt seda, et võetakse ette teatud ajaperioodiks ettenähtud vaba raha, pannakse kõrvale võimelüngad ja seejärel valitakse võimalikest alternatiividest sobivaim (mis ei tähenda alati, et odavaim) ja kirjutatakse see „alternatiiv“ koos kõigi kaasnevate kuludega plaani sisse. „Plaanivälise“ hanke puhul tehakse kõike tagurpidi – otsustatakse torud hankida ja seejärel hakatakse mõtlema, kuidas ja millises struktuuris neid kasutada, kuidas korraldada väljaõpe, kui palju see kõik kokku maksma läheb. Ja siis hakatakse kehtivast plaanist seeläbi muid asju maha kriipsutama.
Mina usun, et kui 2007-2008. aastal poleks iga hinna eest tormatud D-30 hankega, vaid oleks see küsimus 10-aastase arengukava väljatöötamise käigus leitud mingi „alternatiivne“, kindlasti natukene kallim (aga 10 aasta peale on investeeringuraha kokku oma 10-15 miljardit!), kuid tunduvalt efektiivsem ja jätkusuutlikum lahendus, ilmselt midagi iseliikuvat või hoopis AMOS, mis oma tuleomadustelt D-30 küll alla ei jää. Selle asemel läheneti D-30-tele „plaaniväliselt“ ja tõmmati meie suurtükiväe võimekus uusi süsteeme omandada hoopis lukku.
Ei vaidle vastu, et sellel D-30 hankel on ka mitmeid tõsiseid pooltargumente. Torusid võiks alati rohkem olla (aga kas need peavad tingimata moraalselt vananenud olema). Kui nendele torudele suudetakse „ümber ehitada“ ka kogu vajaminevad vedukid, side- ja tulejuhtimissüsteemid, kui reservväelased saavad õppekogunemise käigus 1-2 nädalaga uue relva omandatud, siis saavad kaitseringkonnad omale täiendava kaudtulevõimekuse. Iseküsimuseks jääb siiski see, kas see ka sõjaliselt tänapäeval enam relevantne on ja kes kulutatud kümneid miljoneid kroone oleks saanud efektiivsemalt kasutada.
Positiivse külje kõrval kardan mina natukene, et see „suurepärane“ hange tõmbab tegelikult meie suurtükiväe arengule mitmeks aastaks piduri peale. Kui keegi tahab järgmise kaitseministri ja järgmise KVJ ametiajal tulla välja jutuga, et tuleks hankida veel uuemaid ja täiuslikumaid suurtükisüsteeme, siis on seda keeruline põhjendada juba sellega, et olemasolevad ressursid on kõik juba hõivatud D-30-te väljaõppe, käigushoidmise, ladustamise jms, selle asemel et veel ühte täiendavat ja erineva kaliibriga süsteemi hakata kasutusele võtma. Loomulikult võiks sellisel juhul D-30 koos laskemoonaga utiili lasta või kuskile Aafrikasse üritada maha ärida (nagu 105-stega), aga väga keeruline saab olema põhjendada seda, miks siis raisati paari aastaga kümneid miljoneid selleks, et see kohe prügikasti visata. Rikas riik võiks sellist kino omale lubada, aga paradoksaalsel kombel oleme me liiga vaesed selleks, et lubada endale ajutisi ja esmapilgul odavaid lahendusi.
Seetõttu ei ole ma nõus ka väitega, et raha ja parema puudumisel tuleks rahulduda suurema arvu vanemate süsteemidega. Ükski automaadist keerukam relvasüsteem ei ole tegelikult odav ülalpidada, sest piltlikult öeldes „broneerib“ kord juba relvastusse võetud süsteem aastateks ära väljaõppevõimekuse, laod, remondi- ja hooldusteenistuse jne. Seetõttu ei olnud ka 10-aastases arengukavas enam mõtet rääkida uutest suurtükisüsteemidest, sest 122mm olid selleks ajaks juba oma „töö“ teinud. Natukene aastaid hiljem moodsamat süsteemi hankides tuleb paljude asjadega taas otsast peale alustada. Seetõttu tuleks vältida „odavaid“ ja ajutisi lahendusi, vaid koguda raha natuke kallima (aga mitte kõige kallima), aga jätkusuutlikuma ja lahinguliselt efektiivsema süsteemi jaoks. Aegunud ja „odavad“ süsteemid ei anna meie lahinguvõimele kokkuvõttes palju juurde, küll aga kulutavad nad asjatult ja tulutult raha, mida saaks kasulikumalt kulutada.
Jah, nullist alustades tulebki algatuseks hankida kõige odavamaid ja lihtsamaid lahendusi. Selles mõttes oli 1990. aastatel kingiks saadud 105-sed ilmselt õige samm, sest sai algust teha algelise suurtükiväelaste hankega ning sealt üle minna juba 155mm Saksa suhteliselt kaasaegsetele torudele. Aga kui teatav baas on loodud, siis ei peaks me minu arust hakkama järjest läbi võtma kõike seda, mis maailma suurtükiväe arengus on 70 aastaga läbi võetud. Kui meil oleks kah aega 70 aastat, siis võiks seda teha. Aga kui meil on ees lühem, 10-20-aastane ajaperspektiiv ja kõrvale teadmiseks võtta teiste riikide õppetunnid, siis ei saa mina aru, miks oli vaja astuda samm tagasi. 1930. aastate tehnikaga alustades (105mm) suutsime me täitsa normaalselt jätkata 1970.-1980. aastate tehnikaga (155mm FH70), aga siis astusime äkki põlvkonna võrra sammu tagasi 1950-1960. aastate tasemele (D-30). Sellise loogika kohaselt võiks side relvaliigis äkki loobuda Harrise jaamade edasisest hankimisest ning hakata sidet korraldama taas vändaga telefoni, hobusega kulleri ja postituvi abil, sest nii on ju odavam ja jõukohasem!