Tänase iideoloogia aeg on lihtsalt läbi saanud> kahju, et foorumlased seda ise ei mõista... Nagu ätid, kes heietavad enda noorusest.
Mõru maitse jah. Sellega on ka rahvusriikide aeg ümber. Ja üldse - aeg selline tagurlik mõtlemine eestlusest ja Eesti riigist juba kord järele jätta!
Kas panete tähele, kuidas pisi-tasa see globaalne mõttemall peale surub?
Viimati kadus meie oma raha. Ja paari aasta pärast ongi meie mõtlemisele juba lausa naeruväärne kujutelm, et mingil sellisel väikesel maalapil, nagu Eesti, oma raha oli. Paljude jaoks eesti keelel juba taoline maine ongi. See on juba niigi pea-aegu, et köögikeele tasemele jõudnud. Aga ometi oldi Eestis kunagi uhked omakeelse kõrghariduse üle. Paraku see, mis toona meie rinda uhkusest paisuma pani, on tänaseks päevaks (ametlikult küll mitte, kuid reaalelus küll) progressi pidurdaja maine külge saanud. Ja-jah, ametlikult on küll deklareeritud, et käib just-kui keele ja kultuuri kaitsmine, kuid tegelikult ... Reaalelus on kõik teisiti. Isegi EKV-s kehtivatest STANAG-idest enamik on ingliskeelsed ja tõlget küsides kohtad vaid arusaamatuses tulvil pilke.
See, mis kunagi ei õnnestunud idapoolsetel mõjutajatel, seda teeme me ise isennast maha salates ja läänepoolset kas-või vägisi külge habides.
Eestist lahkutakse vähimagi südametunnistuse piinata, samastades kodumaa mõistet selle või teise partei ehk ametimehega, ning iseennast maailmakodanikuga, kes liigub sinna, kus parem elada. Kas ei tule tuttav ette? Kord põlgasime ise neid idast meie maale tulvavaid pragmaatikuid, nüüd oleme ise samasugused ja meid põlgavad need kelle maale meie kodumaatud maailmakodanikud lähevad. Aga kas see meile korda läheb? Ei lähe põrmugi, nagu ei läinud ka idast tulnud kotimeestele.
Krdi halekoomiline on sageli just-kui kõrvalt jälgida, kui usinalt kõige koomilisemaid lollusi, mille nahka Euroopa tõenäoliselt läheb, jäljendada püütakse. Kas tõesti peab Euroopa kultuuriruumi riikide aina kasvav sõjalise kaitstuse allakäik olema ka meie allakäik (kus-juures meie püüame seda Lääne-euroopas aastakümneid kestnud allakäiku kiirendatud korras läbi teha, ja isegi ette minna)? Kas see, et kui mu pereliikmed (EU) etteteadaolevalt surmahaigust põevad, peaks olema ajendiks ka enda nakatamiseks? Et siis kõigiga koos, n.ö. sõprade ringis, hinge heita? Mina personaalselt ei tahaks nagu taolise seisukohaga päri olla.
Ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid nii palju, kui mina piiri taga liikunud olen, ei ole välismaalaste silmis reeglina austusväärsed need, kes omast arust just-kui igas oma lauses püüavad oma globalisti staatust jutlustada ja oma rahvust maha salates internatsionaalsust rõhutada. Jah! Nendega ollakse küll viisakad, kuid ... Näiteks väga konkreetselt kogesin ma seda Kanadas. Vaatamata sellele, et tegu on ingliskeelsete inimestega, on neil siiski reeglina väga tugevasti kinnistunud nende kanadalase identiteet, mida (paljudele meie inimesele hämmungut tekitavalt) nad isegi ei häbene. Pigem vastupidi. Ja ehedalt soojade suhetega saab arvestada vaid siis, kui "pärismaalastele" kohale jõuab, et teie näol mitte parema elu otsingul oleva "rändtirtsuga" tegu pole. Ja sama suhtumist olen kohanud mujalgi.
On mille üle järele mõelda. Kas on ikka nii väga edumeelne kodumaatu maailamakodanik olla ja küll pajuvenelane, küll kadakasakslane, küll võsa ..., küll ... (kuidas seda kodukootud eestlaseks olemist häbenevat "ameeriklast" nimetatigi?) ... olla?
Üldiselt aga tahtsin öelda, et - austa ennast ja oma kodumaad ise ning siis leiad selle (lugupidamise) ka teiste silmis. Jumalast väär arusaam on see, et maailmakodaniku mängimine võõramaalastes lugupidamist äratab. Nagu ma juba ütlesin - taoliste internatsionalistidega ollakse küll külmalt viisakad, kuid ...
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!