
Lisaks eelnevale: ennist kirjutatu eesmärk polnud väita, et ENSV ajal linnaplaneerimine kõik väga inimlik oli. Lasnakas ere näide.
Aga sellist porri, nagu meie iseseisvusajal ise tegime, tollal naljalt ei juhtunud. Sest tollal eraomandit ega selle huvi teenida iga hinnaga - polnud.
Täna on isegi Tallinnas (kuis planeerimise sisu peaks ammu selge olema) näha hulgi juhtumeid, kus planeerimise aluseks pole mitte loogiline areng, vaid see, kus arendaja kuskilt odavalt mingi jäätmaa kätte saanud on ja kus parteikassat toetades on endale sobiva planeeringu hankinud. See, kuidas see seostatakse ülejäänud linnaruumiga, jäetakse "tuleviku lahendada" -st seda lahendab linn hiljem maksumaksja raha eest.
Pean silmas eelkõige selliseid normaalse infrata keset tööstuse jäätmaad ehitatud Mäepealse rajooni ja neid betoonist ja klaasist roppusi miljööväärtuslikes puitmajade rajoonides (nt Tatari tänaval).
Kui vaadata asulaid, mis tekkisid endisaegsetesse küladesse (eramajad põhiliselt), siis aluseks oli üsna selgelt infrastruktuur, mitte ei lajatatud paari indiviidi raha survel küla keset põldu (kuhu hiljem tuleb absoluutselt kõik nullist ehitada). Õnneks Magnitogorskit või Amuuri äärset Komsomolskit meil polnud. Täna on suur häda selles, et peale masu on jõudnud kohale, et selle läbimõtlemata elukeskkonna planeerimise tõttu tuleb hakata tasuma ülejõu käivaid arveid teede, torude, bussidotatsioonide jne teemal ja seda suhteliselt piiratud arvu inimeste hüvedena, kes mahtunuks ära ühteainsasse kaasaegsesse uute korrusmajade mikrorajooni, mille võiks rajada nt Hipodroomile.