setu kirjutas:Sekundeerides kpt Trummi ideele Tehnika Ülikooli näitel saan lisada niipalju, et hetkel toimuva arendustegevuse raames on võimalik nüüd ka noorematel - st doktorantidel midagi teha. Seni on sellel suunal ka mingid vanad aferistid tegutsenud. Näiteid on kindlasti väga palju ja kirjud. Väga palju olulist infot välja tuua ei saa, kuna üldjoontes on kõik selles valdkonnas salastatud (st projektid, mis tehaks).
Küll aga võiksin sellel teemal tuua väga hea näite. Kahjuks mitte küll enda oma, kuid ühe tõeliselt intelligentse ja mehise aatemehe ja muidu ka üpriski meditsiinilise "ilukirurgi" poolt (loodan, et ta andestab mu peale ja mind maha ei löö

)
See ülaltoodud joonis kirjeldab kõige täpsemalt ka teadusarendustegevust meie ühise NATO kaitsevaldkonna eelarverea raames.
Muideks - on ka erandeid, kuid mõne asjaga ei lähe väga kiirelt.
Ega see „intelligentne ja mehine aatemees” pole sellelt jooniselt äkki midagi ära unustanud? Nagu näiteks sellist „tühist” asja nagu ‚ressurssid’? Asi ju selles, et kui riigil (või ka erasektoril) puuduvad vajalikud rahad sisulise teadus-arendustegevuse arendamiseks; või siis puudub julgus või valmisolek seda raha panustada (kartes avalikku näägutamist perspektiivituks osutunud projektide korral), siis ilma rahata ei sõida ka see suurepärane USA teadlane publikatsioonidest ja teoreetilistest arutlustest eriti kaugemale.
Toome näiteks sellesama kaitsealase teadus-arendustegevuse USA-s ja Eestis. On NATO üldine mittekohustuslik soovitus, et iga riik võiks oma kaitse-eelarvest kaitsealaseks teadus-arendustegevuseks kulutada 2%. Eesti suutis seda soovituslikku kriteeriumi täita vist vaid paaril buumi-aegsel eelarve-aastal (suuresti nende aastate arvelt saadi kokku ka see kurikuulus „100 miljonit korstnasse kirjutatud krooni”), enne ja pärast seda on kaitse-alane R&D Eesti kasinast kaitse-eelarvest saanud vist midagi 0,5% kanti.
USA-l seevastu on teatavasti maailma suurim (absoluutnumbrites) kaitse-eelarve, millest omakorda teadus-arendustegevuseks kulub mälu järgi 10%, mis nii protsendina kui absoluutnumbritena on samuti omalaadne rekord. Utreeritud kujul tähendab see ilmselt lennuki pealt teadlastele raha allaloopimist ja olukorda, kus suurem osa projekte lõppeb samuiti ummikteega, perspektiivitu prototüübi või pelgalt terve rea põnevate publikatsioonidega. Teatud hulk projekte osutuvad aga „loterii peavõitudeks”, mis annavad USA relvajõududele maailma parima tehnika, tagavad teadlasele ülemaailmse kuulsuse ja rahamäed ning teadlast firmale suurtellimused USA maksumaksjalt. Sellest ka mulje, et USA-s on targad ja produktiivsed teadlased, meil aga peamiselt vanaldased soss-seppad, kes peale publikatsioonide midagi toota ei suuda. Kui aga kõrvutada nii protsentuaalseid ja absoluutnumbrites rahahulkasid, siis on minu arvates pigem ime, et meie teadlased üleüldse midagi käegakatsutavat on sellises olukorras suutnud välja töötada.
Ehk teisisõnu – vahe ongi peamiselt selles, et USA-s on R&D’ks nii piisavalt raha kui ka juhtkonna valmidus seda raha „hullumeelsetele teadlastele” praktiliselt piiramatus mahus raiskamiseks ja katsetamiseks kätta anda; samuti saab avalikkus vist natukene paremini aru, et teadus-arendustegevuse puhul ongi see tavaline ja normaalne, et suurem osa projektidest praktilise lahendini ja masstootmiseni välja ei jõua. Meil seevastu ollakse kole imestunud, kui 10 aasta peale kulutatakse ära närused 10 miljonit dollarit ning perspektiivseks osutub „vaid” neljandik” projektidest. Pakun välja, et USA-s peetaks sellist tulemust pehmelt öeldes üsna normaalseks.
Jah, on veel üks väikene aspekt selle kõige juures – nimelt riigi üldine ajupotentsiaal reaalteaduste vallas. Kui ma ei eksi, siis on USA-l suurim hulk reaalteaduste Nobeli preemiaid miljoni elaniku kohta ning USA ülikoolid ja teadusutuste juurde liibuvad parimad ajud kogu maailmast nagu kärbsed mee peale. Meil pole olukord just nüüd väga nukker, kuid samas on reaalteadlaste väljavool (arstide ja ehitajate kõrval) reaalne probleem, nagu ka fakt, et kuni viimaste aastateni polnud reaalteadused ülikoolides just kõige populaarsemad erialad.
Aga Aivars Lembergsilt tahaks küsida, et:
1. millist praktilist kasu sai Läti kuulumisest „Varssavi pakti sõjalis-tööstuslikku kompleksi” peale sadade tuhandete rasketööstusega kaasas käinud migrantide, kes nüüdseks on lõhestanud Läti ühiskonna ja mürgitanud Läti poliitilise süsteemi oligarhiaga?
2. mis imeloom see „NATO sõjalis-tööstuslik kompleks” on?
Kui iroonia kõrvale jätta, siis normaalsetes riikides mängib teadus-arendustegevuse juures olulist rolli ka erasektor ja ettevõtjad, kes oma raha teadlaste napakatesse ideedesse investeerivad. Aga ega Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekuühiskondades ei tekiki erasektori toel normaalselt teadus-arendustegevust seni, kuni tooni annavad Lembergsi-sugused oligarhid, kes oma stagna-aegse ökonomisti-hariduse baasil arvavadki, et NATO-l on mingi „sõjalis-tööstuslik kompleks”, kust saab Moskva keskalluvusega fondide eeskujul muudkui raha välja pumbata ilma, et ise midagi investeerima või riskima peaks. Aga mida üldse peakski üks korruptsiooni ja suhteliselt riskivaba kütusetransiidiga rikkaks saanud oligarh kaasaegsest teadmispõhisest majandusest ja teadus-arendustegevusest taipama?